Hea tunne, kui midagi, mida on hädasti vaja saab tehtud. Ja tunne on selle võrra parem, mida rohkem tulemusest on tunda, et vastava asja kallal on vaeva nähtud. Võib ise rahulejääda! Ja kogu õhuloss kukub kokku mõeldes, mis ees ootab...
Hea on olla, kui seljataha on jäänud jälle üks tegus nädal ning niiii mõnigi vahva üritus. Võiks omale väiksese puhkuse lubada. Kuid kohu õhuloss kukub kokku, kui näed, et mida rohkem kodu poole jõuad, seda nukramaks läheb ilma ja mustemaks meel.
Hea on, kui on palju mõtteid ja unistusi, eesmärke, mille poole küündida. Halb, kui ükski nendest nähtamatutest õhulossidest ei taha kudagi reaalset ilmet võtta. Midagi ei saa õnneks kokku kukkuda, sest pole midagi, mis kukuks.
Mõni hetk oon väga hea, tundes, et kõik on hästi. Kõik ongi vist hästi!? Halb on see, et vahel lajatab tõehetk liiga kõvasti vastu nägu ning ei jää muud üle, kui nutt alla neelata ja lihtsalt "harjuda" olukorraga, sest mitte kuskile ei ole põgeneda.
Mitmekesisus on ka hea, vähemalt mina arvan nii. Tore, kui oskad, tahad ja suudad tegeleda mitme asjaga. Mis aga ei ole hea - kahepalgelisus. Aga kui teisiti ei saa? I mean, nagu kohe üldse ei saa. Või kui see tekib iseenesest, automaatselt?! Halb vist.
Ilm on ka halb. Aga samas on vist natuke hea ka. Vähemalt ei ole kahepalgelisust - nii seest kui väljast, kõik on üks!
[edit] Halb, kui pähe tuleb ainult halb! Oli ikka naljakas küll jälle Kaiaga blondi panna täna. Oli ikka naljakas küll, kuidas me tund aega jälle "otsustasime". Oli ikka lahe küll käia tasulises parklas tasuta. Oli niii palju nalja ja naeru, kuid ikka ja jälle, kui siia jõuan, on kõik juba peapeal! :(
No comments:
Post a Comment