Märk-märk!

Jah, märk-märk! Tulin endast märku andma. Olen veel (kahjuks) täiesti olemas. Kuigi parem oleks vist mitte olla. Paha on. Seest ei olegi...või noh, nüüd rohkem füüsiliselt! (Pange tähele - jällegi nokk kinni ja saba ka kinni!) See nina tuleks maha võtta!!! Või lihtsalt kraanid kinni keerata! Ja reedel lähen ujuma. Aga miks on nii, et mulle meeldib ujuda, kui seda ei kästa teha? Reedel ma PEAN ujuma minema...ja ma üldse ei taha! :S
Tagasi tervise juurde?! Olenemata sellest, et peale reedet on mul kindlasti angiin ja veel sada sõpra, peab rääkima loo sellest, kuidas ma elasin üle oma elu lühima päeva. Ma olen terve päeva aevastanud. Iga aevastusega jääb üks südamelöök vahele. Mu süda on täna küll väga minimaalselt löönud sel juhul! Aga ma ei kurda, sest teinekord, kui vaja, siis saab neid lööke ikka tagant järgi ka teha! :)
Olekski mu mägistamisega enam-vähem kõik vist. Mu elu on igav ja üksluine, nagu igal sügisel, talvel ja kevadel ikka. Suvel on vähemalt päike! :)

Järgmiste kordadeni siis. Järgmise jututunni teemaks on arvatavasti lätakate-leedukate tervisetunnid ehk lugu sellest, kuidas ma viimasedki otsad andsin! :)

Ps! Homme PEAKS Humberto tulema! Unbelievable! ;)

[ Tähelepanu! Postituse autoril ei ole õrna aimugi, millest eelnev tekst on põhjustatud! Võib-olla, et süüdlaseks on ninawuss, sest seda kasutas ta täna esimest korda elus. Kuigi kaheldav, et põhjus selles on, sest ega geograafia täna normaalselt ei möödunud, ei! ]