Jou-jou-jõul ja aasta lõpp...

Ma luban, kohe täiesti ausalt, et hakkan kohe-kohe pärast selle postituse lõppu õppima. Pean hakkama, sest muidu muutub jaanuar tõeliseks õudusunenäoks. Hakkan, hakkan, hakkan, aga enne teen väikse tagasivaate, et aasta ikka väärikalt ära lõpetada...
Jah, jumal tänatud, et jõulud möödas on. Mu elu kahekümnes jõul on mõneti teistsugune kui eelmised üheksateist. Mõni inimene oli puudu ja mõni inimene oli ülearu. Ja tulenevalt ühe inimese puudumisest jäi midagi veel omakorda puudu...aga mida pole, seda pole! Mida aga oli - nagu alati - oli palju süüa, hullupööra taidlemist ja ägedad kingitused. Keegi oleks võinud mulle maovähendus operatsiooni kinkekaarti kinkida. Vot see kuluks marjaks ära küll, sest ei ole kerge kolm päeva järjest jõule pidada...
Söömise vahepeal käisime kelgutamas, tegime lumememmede ehitamise meistrivõistlused ja tegime natuke midagi kasulikku ka. Kogu üritus lõppes sellega, et ema otsis kapiotsast vanad "pildid" välja (millel on keeruline spetsiifiline nimetus), nende näitamise masina ja siis hakkasime Katre üle naerma. :D Küll ta oli ikka nunnu laps! :D :D :D
Pühapäeval käisime käppelt Tallinnas, et linnahall väärikalt "puhkusele" saata. Seal toimus mingi tore üritus, kus näidati ilusaid pilte ja mängiti mõnusat muusikat. Tore on ju nüüd mõelda, et mina võtsin osa viimasest aplausist, mis linnahallile tehti. Hihiiii! :D Õhtul Olustvere poole tagasisõites sai kinnitust fakt, et Eesti on jälle liiga väike! Kui reaalne on tõenäosus, et...ma isegi ei suuda seda kuidagi seletada, sest see lihtsalt on niiiii-niiiiii ajuvaba! Las ma seedin veel väheke...
Paar päeva veel puhkust Olustveres ja nüüd olen Tallinnas tagasi. Miks?! Ise ei saa ka aru. Mis homme!? Homme lõppeb see aasta ära ja hakkab uus. Mis mina teen?! Pole õrna aimugi, sest...sest ei olegi mitte midagi teha. Kes, kus, miks, mida, millal, kuidas?! APPI?! :(

Ei viitsi aastat kokku võtta, sest see nõuab liigselt mõtlemist. Lühidalt öeldes oli muutusterohke aasta: mina muutsin, sina muutusid ja olukord muutus. Aasta saavutus number üks oli keska lõpp ja kaks ülikooli sissesaamine. Hurraa! :D
Uue-aasta-lubadusi ka ei anna...sest ei ole mõtet end lollitada. Mu igapäevaseks missiooniks on päev ilma suuremate pahandusteta üle elada. Ja just selle plaani järgi kavatsen järgmisel aastal ka toimida. Olen parem kui varem ja tublim kui kunagi varem (hahahahahahahahhahaaaa!). Kõik! Kärtsurohket aastavahetust! Mjäuu!

Stagnatsioon!

Mis jutt see on, et aasta hakkab otsa saama?! :S Jõulud?! Kus?! Kuidas see võimalik on? Jah, on küll lumi, talv ja külm, kool on juba läbi ja isegi kingid on kõik ostetud, aga mitte mingit jõulu-tunnet ei ole. Kuidas saab aasta läbi olla...kui alles see algas?! :S Imelik, kõik on nii imelik. Pole üldse nii nagu olema peaks. Ph!
Kui nüüd tegelikult järgi mõelda, siis laupäeval tekkis väga korraks jõulutunne. See oli see hetk, kui ma tuhat-nelja üle Raekoju platsi tuiskasin, et õigeks ajaks Viidingu laulude õhtule jõuda. See lõhn ja melu, mis vanalinnas oli, see oli see, mis tekis hetkeks selle õige tunde. Aga mis seal ikka...mina ei saa sinna midagi teha, et aeg veereb omasoodu...ning mina olen see, kes seisab!
Kui nüüd laulude õhtu juurde tagasi tulla, siis selle kirjeldamiseks ei jätkuks arvatavasti sõnu. Lihtsalt super-super-super! Väga diiip ja armas üheaegselt. Ainult, et natuke lühikeseks jäi see show! Õnneks on loota, et ehk saab kunagi veel seda geniaalsust vaadata...hihii! :)
Nagu juba öeldud, on kingid selleks aastaks ostetud ja see on H E A! Sest inimesed on hulluks läinud: poed on shoplejatest pungil ja kokku ostetakse vist absoluutselt kõike! Enne uut aastat oma nina kuskilt poest sisse küll ei topi. :D
Täna tegin head. Ma tegelikult ei tunne, et see nii meeletult suur heategu oli, aga praegusel hetkel oli see ainuke, mida teha sain. Käisime koertevarjupaigas, silitasime kiisusid ja kutsusid ning kahele armsale koerakesele tegime väikse jalutuskäigu. Nii kurb oli neid kutsusid puuri tagasi lükata, kuna ise nad sinna mitte kuidagi minna ei tahtnud. Selle eest oli lihtsalt nii hea vaadata seda, kuidas üks perekond sealt väikese kutsika enda koju viisid. See väikseke oli nii rõõmus, et ta hüppas ringi ja...no, niii tore, noh!!! Ja üks väike kiisu-miisu sai omale ka uue kodu. Nii armas! On jõuluaeg, tehke head ja olge head!

Mõnusat jõuluaega kõigile ja nautige 2009.aasta viimast juppi! Hihii! :)

Ps! Kris andis endast märku kaugelt-kaugelt Austraalia-maalt ja teadustas mind, et tal on need jõulud +30! Jee! Üldse ei tahaks kuskile kaugele soojale maale, eiii! :/

Retikulaarformatsioon, ileotsekaalklapp, subarahnoidaalruum, periost...

...nendega on nüüd küll FINIIIITO! LÄBIIIIIIIIIIIII! Kontaktõppe periood on läbi ja kuni jaanuarini on puhkus! Kuigi ega vist väga puhata ikka ei saa, sest jaanuaris vaja mõningad eksamid ära teha. Hea juhul saab neid eksameid olema kaks, kõige halvemal juhul aga neli. Aga ma ei põe, sest - juhuuu - ma ei pea vähemalt anatoomia eksamit tegema! Nagu naksti juba A käes! Hah, beat that!
Kõik on väga hästi siis, kui sünnib jõuluime ja ma täna tehtud eksamist ka kuidagi läbi saaks. Ja kui ma lihtsalt otsustan oma sotsioloogia halva tulemusega leppida, siis jääbki ainult kaks eksamit jaanuarisse. Kui tubli olen ja sotsi parandama lähen, siis on kolm eksamit...ja ma ikkagi ei põe, sest lohutan end mõttega, et teistel on palju hullem (näiteks anatoomia eksami tegijatel!!! :D).
Niisiis, aitab! Kooli-juttudega on nüüd peaaegu kõik. Aga ennekõike nüüd asjadest järgemööda... :P
Näiteks kunagi ammu oli ema viiekümnes juubel, mis oli täitsa...naljakas! Ilus oli ka, sest me käisime Võhmas jõululaadal, mis oli väikest viisi mingi küünaldefestival?! :D Aga see oli ilus ja nunnu ja armas ja kõik muud need hellitavad sõnad. Ja oma enda lendava laternakese lasime ka lendu. :) Ja pärast seda läkski asi naljakaks, sest seltskond suundus edasi Imavere kõrtsu, kus löödi tantsu ja tralli. Ja oi-oi-oi, kui vahva ja naljakas see oli. Kahemehebänd tõmbas pensionärid ikka niii käima, et raske oli tantsuplatsile ära mahtuda. :D :D Oh jah. Ja lõppudelõpuks kukkus ikka kõik kenasi välja, sest kink tuli südantlõhestavalt ilus ja kook ka meeldis empsile. Ma loodan, et kui mina kunagi nii vanaks saan, siis tähistan seda vähemalt sama kepsakalt! :P
Nüüd vist peabki jätkame nende poolelijäänud kooli-juttudega, sest nädalavahetuse ja eilse vahel midagi väga suur ja põrutavat ei juhtunudki. Kui nüüd külmarekord välja arvata! :P
Aga eile oli siis Tallinna Ülikooli Spordi- ja Terviseteaduste Instituudi jõulupidu. Mürgel toimus Nelijärve puhkekeskuses ja oli iga oma senti ja sekundit väärt. Teemaks oli pulm ning ausalt pean ütlema, et see oli tõelisem pulm, kui see, mida augustikuus külastasime! :D Mängiti pulmamänge, tantsiti, joodi morssi, lunastati kinke ja veelkord tantsiti, tantsiti, tantsiti. Ja jällegi oli õhtu meelelahutajateks kaks meest ja nende bänd MaMa. Ja õhtu kulmineerus pruudipärja maha mängimisega. Ja väga lühidalt öeldes: see sama kimbuke seisab mul nüüd köögi kapipeal. Hehheee! Varsti saadan kutsed laiali... :P :P
Novot siis! Tagasisõit oli natuke palju hullem kui sinna sõit ja magama sain kell 5. Ja et vähese-une-viga nüüd parandada, lähen kohe nüüd ja praegu magama ja teen lühikese talveuinaku enne...minekut! :D
Adios, mi amigos! :)

Ps! Õues on põrgulikult külm ja tahaksin kohe praegu olla ühtede toredate sõprade nahas, kes varsti-kohe-praegu lennuki peale istuvad ja U, S ja A poole kimavad! Niuu! :D

Pps! Tegelikult oli neid toredaid sõnu selle semestri jooksul veel-veel rohkem ja veel ilusamaid oli ka...aga need on need...erilised, mis vahel ikka ja jälle mulle lihtsalt iseenesest pähe trügivad! :D :D

More than love...

Mis saakski olla parem kui laupäeva õhtu koos toreda(te) kaaslas{te)ga...ja mis oleks mõnusam, kui pühapäeva hommikul pannkoogi lõhna peale ärgata?! :)

Kõik! Mul polegi nagu rohkem midagi öelda, sest see võtab kokku terve selle nii-niii vahva nädalavahetuse. Kuni reedeni veeres elu oma tavalises rööpas...ja reede õhtul hakkas see kohutav trenni-jama jälle peale. Kuna kolmapäeval jäi JÄLLE trenn ära, siis otsustasin reedel asja ise käsile võtta, kohale minna ja asjad paika pärida. Mis see siis olgu, et maksame suurt raha trennide eest...aga trenne enamusajast ei toimugi! Ja ülla-ülla, reedel oli meil taaskord NELI, ühe hilinemisega saime kokku viieka. Ja läks mänguks! Phh, ei normaalne! Midagi peab ette võtma selle...asjaga...
Aga ega see reede ka veel päris otsa ei saanud. Käisin käppelt-kiirelt kodust läbi ja läksin shoppama! Õnneks või kahjuks oli Kristiines niii palju inimesi, et need shopingu mõtted kadusid ruttu ja enamuse ajast istusime ja nautisime mõnusat muusikat, mida pakkus SKA Faktor. Njah, nende uus plaat oli ainuke asi, mida oleksin tahtnud sealt ostelda, aga seegi ununes. Ja nüüd ei jäägi muud üle, kui tuleb Jõuluvanale hakata kirja kirjutama ja teada anda oma soovidest ja unistustest...hihiii! :)
Laupäeval algas parem osa minu meeletult "pöörasest" nädalavahetusest! Jeee, sain Olustverre! Natuke sain seal askeldada ja oma essee kallal pusida ja tuligi juba suund Viljandi poole võtta. Minu õnnetuseks ei olnud mul reisikaaslast, kuid minu õnneks on mul üks sõber, kes on nõus - kergelt öeldes - KÕIGEGA! :D Kiirkülastus Katre juurde ja siis lennukitehasesse...mis on kirjeldamatult äge! Nagu Viljandi oma enda Kultuurikatel või RockCafe! Aga natuke isegi veel kriipim ja tõelisem. No, väga cool ikka! :D Kahte noortebändi nägin ka natuke...aga Favora Funi jäätisekokteil tundus ahvatlevam kui need bändid. :P Niisiis jõlkusimegi Karliga natuke mööda Viljandit, tegime lamedaid nalju ja...naersime oma naljade üle! Tõelised naljad hakkasid välja tulema siis, kui me tehasesse tagasi jõudsime. Aga teisest küljest pole siin midagi naljakat, sest Viljandi on väikelinn ja tal on õigus natuke ajast maas olla! :P Noh ja mis siis, et Viljandi-inimesed ei teadnud, et ansamblis Terminaator on mõningased muudatused toimunud!? Hahahahahhahhaaa! Jep, Karl on trummar ja mina kitarristi naine! :P
Keikka oli väga liiga lühike ja hitikas. Aga oma "särtsu" andis asjale Jass, kes keikka alguseks juba nii meeletult roosatas, et kohe oli arvata, et igav see keikka ei tule. :P Natuke ikka tuli ka, sest...see oli siiski hiti-keikka ju!? Aga selle eest oli topelt-huvitv jälle pärast keikkat lava taga (kuhu Karl mind juba teist korda vedas, väites, et mehed ei vaheta seal riideid. Võite kaks korda arvata, kas tal oli õigus või ei?!), kui normaalsed inimesed olid buildingust lahkunud juba. Tegelikult seal ei olnud huvitav, seal oli häbi-häbi-häbi. Naljakas, kui palju inimesed alkoholi mõju all muutuda võivad: kainepeaga vihkab, täis peaga armastab! Tehke järgi! :P
Hüvastijätud tehtud sammusime (või õigemini kimasime) meie Karliga edasi Puhtasse Kulda, mis oli päääääris naljakas! See koht, need inimesed seal (eriti need kaks tüüpi, kes mul parkida "aitasid"! :D), see, mis seal toimus - kõik oli puhas Viljandi värk...ja omamoodi puhas kuld ju?! :) Siiski me seal kaua aega ei veetnud ja suundusime edasi Rassi sünnipäevale. Ja siis sain ma aru, et ma ei olegi kõige nõrgem pidutseja. :D Viljandi inimesed ei suuda ikka üldse kuidagi vastu pidada ja kell 2 oli sauna täis inimesi juba peaaegu täiesti ära kukkunud. Mhh, igav! Tankisin, tegin kiir-käsi-klaasi-pesu ja kell 3 olin juba kodus. Aga ikkagi oli niii armas ja hea õhtu, sest Karl on üks väärt sõber! Midagi ei ole teha! :D Päeva kompliment...või isegi aasta kompliment kuulub ilmselgelt talle, sest ta ütles, et kui ma oleksin kala, siis laseks ta mu vette tagasi! How cute is that?! :) Üks härrasmees püüdis ka mulle komplimenti teha (sel samal õhtul) ja ütles, et ma olen elu eliksiir...misasja?! :D
Ja siis saabus see mõnus pühapäeva hommik, mis oli nii nostalgiline ja vaieldamatult PUHAS KULD! Pannkoogid söödud ehtisime kadakat ja maja ning tegime koos emaga vist neli tundi mu esseed. Kuigi nalja, naeru ja televiisori vaatamist oli rohkem kui essee tegemist! :) Aga valmis sain...vist!? Ja kui veel ei saanud, siis täna (või homme) kindlasti saan! :P

Failure-day! :/

Ma arvan, et pole üldse võimalik nii mitu korda päevas põruda! Ei ole võimalik lihtsalt, et ühel päeval lähevad kõik asjad järjest nihu. Vot, seda tuleb nimetada vasaku jalaga voodist tõusmist...alustades sissemagamisega! :D Eii, see ei olnud sissemagamine: ma ärkasin koos kellaga...ainult et liiga hilja! Panin kella kogemata tund aega hilisemaks helisema. Kõige "lahedam" on aga see, et isa helistas ju mulle...umbes täpselt see kell, mis ma oleks pidanud tõusma, aga siis ei saanud ma küll midagi aru ja magasin edasi! :D
Tegin siis lihtsalt üüber-käppelt ja olingi juba varsti linnas. Normaalsest päeva-jätkust lahutas mind umbes 20 meetrit ja tõkkepuu, mille pulti mul ilmselgelt EI OLNUD! Väike segadus ja sahker-mahker ja selgus, et pult on kodus! Eks ma siis olin nõus psühholoogia loengu jaoks veits raha raiskama ja plaanisin parkida kooli taha parklasse. Aga kas seal oli kohti?! EI! Kasutasin siis oma autu võlusid ja nutikust ja lihtsalt parkisin keset parklat! :P Läksin rõõmsalt siis parkimisautomaadi juurde ja - oplaa - ainult liiga suured rahad! Eks ma siis jooksin ja askeldasin ja sebisin ja lõppude-lõpuks jõudsin loengusse. Juba kodust lahkudes hakkasin kahtlema, kas üldse on mõtet minna...ja ikkagi läksin! Aga loeng oli isegi huvitav ja kuulasin ja kannatasin selle ära, ise mõeldes juba mõnusast trennist. Kui ma juba pool tunnikest olin veel niisama oodanud, selgus, et ma olin unistanud trennist, mis lihtsalt jäi ära. Lihtsalt jäi ära...jälle! :S
Ja nüüd ma siis jälle olen. Mõtlen, et peaks oma esseed või midagi muud kasulikku tegema...aga igasugune tahtmine kaob peale niisugust päeva. Täiesti mõttetu! Ja niii igav! Lausa nii igav, et eile lugesin lausa "Videviku" läbi. Sai ju lubatud, et seda raamatut ma enam ei loe...ja no vot nüüd siis! :D :D

Brain-freez!

Elu esimesed kahekümnesed päevad on olnud...suhteliselt tavalised! Aga üldplaanis pean tõdema, et mingid imelikud tervisehädad on mind hakanud küll kimbutama. Muidu olen ikka tugev ja tubli tüdruk olnud, aga alates sellest saatuslikult hambaarstil käigust tundub mulle, et ega kõik vist ikka päris korras ei ole. Aga arvatavasti see päevad-läbi-magamine vist väga head ei tee, jah... :P
Kui nüüd vana inimese tervise teemadelt eelmisele nädala juurde tagasi tulla, siis pean ikka ja jälle kokkuvõtteks tõdema, et sõbrad on mul ikka armsad küll! Sünnipäeva-nädal oli tore ja kulmineerus kenasti reedeõhtuse tordisöömisega. Vaikne ja rahulik nagu meil siin ikka on, kuid ebatavatult palju inimesi...vist?! Hihii, aitähid teile! :)
Selle reedese rõõmustamise tagajärjel ma laupäeval kursapeole küll ei jõudnud, aga ma ei ole kindel, kas oleksingi tahtnud jõuda. Või kui nüüd end õigemini väljendada, siis jaaaa, ma oleks tahtnud sinna minna, kuid ma ei tea, kas see unise peaga sõitmine ja sellises "olekus" pidutsemine oleks end ära tasunud. Anyway, ma usun ja usaldan siiski Saatust, kuna alati lähevad asjad just nii, nagu need minema peavad. Ja seekord läksid nii...ja ma arvan, et see on kokkuvõttes ikka parem, et nad nii läksid. Ükskord hakkasin härra Saatusele vastu...ja asjad ei lõppenud eriti viisakalt. Noh, enam igaks juhuks ei mängi selliste "asjadega"... :P
Ja kuigi pühapäeval oli plaanis oma juubeli-tuurile punkt panna, siis jäi see ka ära, kuna gripi-poisid on liikvel ja väike Ronnuke on haige! :( Nii imelik, kui see ka ei tunduks, ma ikka ja ikkagi usun, et juu see siis nii pidigi olema...niu-niu!
Nüüd passin ja pungestan oma esseed teha. Mitte kuidagi ei edene kahjuks! Peaks turult kilo häid mõtteid tooma...aga kuna selle essee tähtaeg on alles (hahahahaha!!!) 9. detsember, siis võtan vabalt. Sest ikka ja jälle jätan asjad viimasele minutile! My style! :P

[edit] - Palju lilli on toas. Niiiiii mmmmõnus! :)