Jumal tänatud, et see "iseseisva töö nädal" läbi saab! Sest ma ausalt ei jõua enam pidutseda. :D Alates neljapäevast hakkasid asjad veerema ja veeresid, veeresid, veeresid nii kaugele, et...iseseisev töö on nüüd küll väga tahaplaanile jäänud! :D
Jah, oleks ju naiivne arvata, et asjad iseenesest veerevad. Ei, alati on keegi, kes selle lumepalli efekti käima lükkab. Ma ei tea, kus ma küll elanud olen, et ma alles neljapäeval teada sain, et Brainstorm Eestisse tuleb?! No, okeii. Ei hoia selle bändi töödel-tegemistel silma peale, aga miks keegi ei reklaaminud, et Instrumenti Rockcafes live annab?!?!?!?!?!? :D Tore-tore-tore, et Mairi ikka olemas on! Ilma temata ei oleks ma teada saanudki, kus päästevest on! :P Osa pandasid oli küll välja surnud, aga so what, kõlasid nad ju ikka sama vahvalt! ;) Ja Brainstorm läheb aastadega aina paremaks ja paremaks. Super-super! Kas tõesti oli see Kuursaali kontset neli aastat tagasi...?! Wow.
Edasi kulgesid asjaolud juba oma tavalist rada pidi: laupäeva õhtu, Termikas ja Amigo. Ahjaa, üks sünnipäevalapst (vihje: õnnelik 37!!!) oli ikka ka seltskonnas, mis muutis selle tavapärase natuke tavapäratumaks! Noh, ega siis igapäev Amigos õhupallid ei lenda ja pasunad ei puhu! :D Kuigi klubi üldine publik on ikkagi sama...ja sinna ei ole mitte midagi parata! :P
Eile öösel alustatud sünnipäevapeole peaks teoorias täna punkti panema, aga kuna kella keeramiste tõttu sain öösel vaid 3 tundi magada (uisutamine pühapäeva hommikul kell 10...ainult KOLM korda veel!!! :D), siis julgen kahelda, et sellest midagi välja tuleb. Phtui! Phtui! Phtui! Kuigi kõik head jutud jäid meil ju eile pooleli. Hmm, mul on neli tundi aega ennast kokku võtta ja inimeseks hakata.
Kõige-kärmem-õnnitleja-Pisike! ;)
[edit] Kuidas ma saigi selles üldse kahelda, et ma sellest sünnipäevast "pääsen"?! Ja pealegi on see ju omamoodi kohus minna sõbra sünnipäevale, kes sind Taavi vennale maha ei parseldanud!!! Hahahahahaha! :)
Sunday, March 28, 2010
Tuesday, March 23, 2010
I can be your melody!
Kui nüüd kiirelt ja lühidalt kogu kahe nädalane minevik kokku võtta ja Iirimaad üldiselt iseloomustada, siis peab ütlema, et: liiklus on seal tagurpidi, uksed ja lukustussüsteemid on seal tagurpidi, imelik veesegistite süsteem (mis abi on sellest, kui ühest kraanist tuleb tulikuum ja teisest jääkülm vesi?!?!? Kumbatki ei saa eraldi kasutada, aga koos ju ka ei saaa??!?!?!), teed on väga kitsad ja ohtlikud, kõik tehnika ja värgid on "kõrgelt arenenud" (sest isegi duššid käivad seal elektriga lülitist tööle!!!), pistikud on kolme auguga, riiete suuruste-numbrite süsteem on imelik, inimesed on väga sõbralikud ja alati positiivselt meelestatud, tänavad linnas (ja mis seal salata, ka teede ääred linnast väljas) on paksult prügised, siiski on loodus ja maastik seal maagiliselt kena, elu on üldjuhul kallis ja õiget Iirimaa ilma ma (õnneks!) ei näinudki! :P
Tagasi tulles mahtusid kõik asjad õnneks kotti...sest need, mis ei mahtunud, pidi ju selga panema! Nägi välja kui kubujuss, aga vähemalt ei pidanud 40 euri lisaks maksma. :P Ja, jumala eest, PALUN TOOGE KEEGI STARBUCKS EESTISSE!!! :D :D :D
Tegelikult oli see reisuke mul täpselt selline, nagu vahel vaja oleks. Kui tekib see moment, et nüüd tahaks ära minna...kuskile kaugele ja eemale kõigist ja mitte kellelegi midagi ütlemata. Siis tuleks just nii minna ja sellisesse kohta minna. Noh, mul ainult juhtus nii, et ma ei jõudnud kellelegi öelda, sest ma isegi ei teadnud ega saanud aru, mis toimub! Ja natuke vale aeg oli ka. Eks ta nii olegi, et kui sellist vaja oleks, siis ei saa ega ole midagi teha. Kui aga vajadust ei ole, tekivad võimalused. Paratamatus!
Ps! Ilma naljata hakkasin ma ükspäev (ehk eelmine kolmapäev, kui ma esimest korda üle kahe nädala ise rooli taga jälle olin) Tondi ringi peale sõitma VALET PIDI!!! :D Kui ei oleks Inkerit mu kõrval istunud, siis oleks see väga tõenäoliselt ka nii läinud. Väga segane hetk oli! Ennastki hämmastav! :D
Hm, kui nüüd rääkida reaalsetest oludest ja karmidest kohustustest, mis mind siin Eestis taaskord ees ootasid, siis peab ütlema, et on läinud ja plaanitust palju kergemini. Näiteks hakkasin ma Iirimaal olles ükspäev mõtlema oma kooli asjade peal ja järsku viisin otsad kokku...et tulemas on ju "iseseisvatöö nädal"...ehm maakeeli VAHEAEG! :D Ja nii see oligi: kolm päeva käisin koolis, suutsin järgi teha kaks praktilist tööd ja ühe aine lõpu arvestuse sain ka kaelast ära. :P Wuhuu! Nüüd on veel jäänud füsioloogia kontrolltöö, mis on väga oluline (sest ma tõesti ju ei taha seda eksamit teha) ja suusatamise teooria test (mis mul üldse meelest juba ära oli läinud, et see tuleb! :D). Vot! Nüüd püüangi oma iseseisva nädala jooksul need kaks endale selgeks teha ja kui aega (ja tahmist) üle jääb, siis peaks inka esitlust vist ka vaikselt tegema hakkama. :P
Ükskord käisime Tannut vaatamas. Aga sellest ei ole midagi rääkida, sest sellised asjad lõpped just täpselt nii, nagu nad lõppevad, kui nad juba nii alanud on! :D Ajalugu vaikib! Hihiii! :P
Oeh. Olenemata segasest seisust mu sees on hetkel nii kirjeldamatult rahulik olla. Ei tea miks küll?! Võib see tuleneda sellest, et ma olen eemal sellest murekoldest?! Või on asi lihtsalt Olustveres?! Ilmselgelt JAAAAAAAAAAAAAA! Millal ma viimati niimoodi magasin nagu täna öösel?! Ja nüüd on selline tunne, et ma võiks kasvõi maailma teistpidi pöörlema lükata!!! Uskumatu. Nii. Hea. :)
Ja faking fak! Ma tean, et ma pean nüüd füsioloogiaga tegelema, aga ma ei suuda enam raamatut käest panna. Viimased 50 lehekülge ja...ja siis ma saan teada, mis TOIMUB?! Stephen King. "Misery". Mul on vist elus esimest korda tunne, et ma tõesti ei tea, mis moodi raamat lõppeb! Kogu see lugu on lihtsalt nii absurdne ja ettearvamatu...ja psüüüüh! Kuidas ma saakski teada, kuidas selline asi lõppeb?! Loen-loen-loen, siis saan teada! :P
Kirgastunud-Pisike. :P
Tagasi tulles mahtusid kõik asjad õnneks kotti...sest need, mis ei mahtunud, pidi ju selga panema! Nägi välja kui kubujuss, aga vähemalt ei pidanud 40 euri lisaks maksma. :P Ja, jumala eest, PALUN TOOGE KEEGI STARBUCKS EESTISSE!!! :D :D :D
Tegelikult oli see reisuke mul täpselt selline, nagu vahel vaja oleks. Kui tekib see moment, et nüüd tahaks ära minna...kuskile kaugele ja eemale kõigist ja mitte kellelegi midagi ütlemata. Siis tuleks just nii minna ja sellisesse kohta minna. Noh, mul ainult juhtus nii, et ma ei jõudnud kellelegi öelda, sest ma isegi ei teadnud ega saanud aru, mis toimub! Ja natuke vale aeg oli ka. Eks ta nii olegi, et kui sellist vaja oleks, siis ei saa ega ole midagi teha. Kui aga vajadust ei ole, tekivad võimalused. Paratamatus!
Ps! Ilma naljata hakkasin ma ükspäev (ehk eelmine kolmapäev, kui ma esimest korda üle kahe nädala ise rooli taga jälle olin) Tondi ringi peale sõitma VALET PIDI!!! :D Kui ei oleks Inkerit mu kõrval istunud, siis oleks see väga tõenäoliselt ka nii läinud. Väga segane hetk oli! Ennastki hämmastav! :D
Hm, kui nüüd rääkida reaalsetest oludest ja karmidest kohustustest, mis mind siin Eestis taaskord ees ootasid, siis peab ütlema, et on läinud ja plaanitust palju kergemini. Näiteks hakkasin ma Iirimaal olles ükspäev mõtlema oma kooli asjade peal ja järsku viisin otsad kokku...et tulemas on ju "iseseisvatöö nädal"...ehm maakeeli VAHEAEG! :D Ja nii see oligi: kolm päeva käisin koolis, suutsin järgi teha kaks praktilist tööd ja ühe aine lõpu arvestuse sain ka kaelast ära. :P Wuhuu! Nüüd on veel jäänud füsioloogia kontrolltöö, mis on väga oluline (sest ma tõesti ju ei taha seda eksamit teha) ja suusatamise teooria test (mis mul üldse meelest juba ära oli läinud, et see tuleb! :D). Vot! Nüüd püüangi oma iseseisva nädala jooksul need kaks endale selgeks teha ja kui aega (ja tahmist) üle jääb, siis peaks inka esitlust vist ka vaikselt tegema hakkama. :P
Ükskord käisime Tannut vaatamas. Aga sellest ei ole midagi rääkida, sest sellised asjad lõpped just täpselt nii, nagu nad lõppevad, kui nad juba nii alanud on! :D Ajalugu vaikib! Hihiii! :P
Oeh. Olenemata segasest seisust mu sees on hetkel nii kirjeldamatult rahulik olla. Ei tea miks küll?! Võib see tuleneda sellest, et ma olen eemal sellest murekoldest?! Või on asi lihtsalt Olustveres?! Ilmselgelt JAAAAAAAAAAAAAA! Millal ma viimati niimoodi magasin nagu täna öösel?! Ja nüüd on selline tunne, et ma võiks kasvõi maailma teistpidi pöörlema lükata!!! Uskumatu. Nii. Hea. :)
Ja faking fak! Ma tean, et ma pean nüüd füsioloogiaga tegelema, aga ma ei suuda enam raamatut käest panna. Viimased 50 lehekülge ja...ja siis ma saan teada, mis TOIMUB?! Stephen King. "Misery". Mul on vist elus esimest korda tunne, et ma tõesti ei tea, mis moodi raamat lõppeb! Kogu see lugu on lihtsalt nii absurdne ja ettearvamatu...ja psüüüüh! Kuidas ma saakski teada, kuidas selline asi lõppeb?! Loen-loen-loen, siis saan teada! :P
Kirgastunud-Pisike. :P
Monday, March 15, 2010
Seiklused Iirimaal...jätkuvad!
Ikka ja endiselt olen kuiv ja imal, aga mis ma teha saan, et mu reisuke veel läbi ei ole. Homme saab. Seni aga minu olnud ja tehtud ja nähtud tegudest ja lugudest! ;)
NELJAPÄEV
Nagu juba räägitud, siis nii oligi! Istusime kodus. Esialgu mängisime lastega Wii’d. Jah, kolm minutit saime mängida, siis olid lapsed tülis ja tuli see mäng üldse kinni panna. Puhkasime veel filmi („17 again“ – tüüpiline pubekate-ulme! :P) vaadates jalga ja kui lapsed olid juba magama läinud, hakkasime meie pittu sättima. Et aega veel parajamaks teha, käisime kohalikus pubis Guinnessi ja Iiri siidrit joomas. Aga see kuri-tuntud õlu oli natuke teistsugune. Naljakas, nagu tökat, aga ilmselgelt palju parema maitsega. :D Kluppi läksime sinna samasse – Icon’i – tantsisime nii kaua kui jalad kandsid…või kui nüüd päris aus olla, siis oleks jalad ikka veel kandnud, aga koht pandi ju kinni lihtsalt. :D Öösel kimasime Galwaysse, et taaskord bussiraha kokku hoida ja varahommikust ärkamist vältida.
REEDE
Ideaalis oleks me pidanud ärkama kell 10. Nii see paraku ei olnud ja seega oli hommikusöök olemata ja jube kiire teise linnaotsa sõitmisega. Ma olen juba selline „ökonoomne“ reisija, et kui asjad on kaasavõetud, siis lihtsalt tuleb neid ka kasutada ja trikoo oli veel see riideese, mida ma nädala jooksul selga ei olnud saanud. Leisure land (mis kõlab nagu…pleasure land) on selle vabaaja keskus, kus on veepark, kohvik (BB’s ja ülihead muhvinid!!!) ja kontserdisaal. Ei ole raske arvata, mida meie sinna tegema läksime. Kaks tundi saime rahulikult ulpida kui Virge otsustas meie päeva natuke vürtsi tuua ja lahkus hetkeks teise dimensiooni. Minu kiire ja operatiivne käitumine tõi ta muidugi kiirelt maapeale tagasi. Jah, alles hiljem sain aru, kui jube see oli! Eks ma olen ju isegi teisi nii ehmatanud…
See olematu hommikusöök tuli pärast sellist intsidenti küll kiirelt tasa teha ja nii me siis mugisimegi kahe suu poolega poolehinnagamuhvineid! Jep, Virgel on see au töötada selles samases BB’s ja…ütleme nii, et ei paneks isegi pahaks! :D :D
Tagasi „kodu“ poole minnes tegime veel ikka korralikke turistikaid (suveniiripoed ja mahlakas pildistamine :D). Pakkisime seal kodus oma asjad lõplikult kokku ja kihutasime Killaloe’sse. Suured mäed ja hingematvad vaated. Ja kui ei oleks olemas sellist asja nagu õhtu või pimedus või külmus vms, siis me võib-olla kauemakski jäänud. Aga õhtusöök vajas söömist ja minu pideva pinnimise ei-burgereid peale läksimegi hoopis ülinummisse pubisse O’briensbridge’sse . „The Old Mill“, kui keegi kunagi sinna kanti satub, siis soovitan! :D Vähemalt parem, kui burgerid!!!! Hahahahaha!
LAUPÄEV
…ehk mina ja Atlandi ookean. Kõigepealt rändasime Kilkee linnast lõuna poole mööda läänerannikut (kuni Loop Head’ini välja), tagasi tulles peatusime Kilkee’s selleks, et vaadata mingit vägivaldset meeste pallimängu ja peatselt edasi põhja poole mööda läänerannikut. Ja kõik need vaated, kõik, absoluutselt kõik, nii kaugele kui silm nägi, kõik oli nii kirjeldamatult ilus ja maaliline. Täiesti kirjeldamatu! Uuh, põhjapoole sõitsime veel nii kaua, et nägime juba meile tuttavat Galway’d…ainult natuke teise külje pealt. :P Hm, mis seal siis ikka nii erilist oli kui ainult palju vett ja palju kivi?! Ega tegelikult oligi kõik ühtemoodi…ühtemoodi ilus! :)
Ja sellele kaunile road-tripi päevale pani punkti Limerickus aset leidnud suur-suur St Patrick’s Day ilutulestiku möll. Meil olid muidugi absoluutsed VIP kohad. Eks natuke pidi sohki ka tegema, aga tulemus oli ju suurepärane. Selline tavaline aastavahetuse ilutulestik…meie jaoks, kuid iirlaste jaoks on selline asi tõeline luksus ja privileeg. Üks järjekordne ilus päev! :)
PÜHAPÄEV
Pühapäev algas teise katsega minna King John’s Castle’sse. Ja seekord mul see ka õnnestus; see oli täiesti avatud ja kindlasti sama huvitav kui muidu. Tornide katustel ja sisehoovis oli küll imelikult palju imelikke papist rõngaid (vihje: kogu 20-minutiline ilutulestik lasti just selle sama kindluse hoovist ja tornidest ja küljest ja akendest jms :D), aga muidu oli kõik tibens-tobens. Ühte teise muuseumisse kavatsesin ka sisse crashida, aga see ei olnud (veel) avatud ja nii see jäigi nägemata.
Kuna vaikselt oli vaja mõelda juba kohvri kokku pakkisime peale, siis tegin viimase käigu ühte kaugemasse supermarketisse, et viimased sisseostud ära teha. Lasime veel autorehvi ära parandada ning seetõttu ei jõudnudki Virge võistlusi vaatama. Toitusime veel Supermac’is ja sõitsime juba suht varakult Sixmilebridgele ära. Kuigi plaan oli minna Limericku, et bussisõidu peale mitte 10 eurot raisata, siis mõningate komplikatsioonide tõttu pidime ikka ööseks Sixmilebridge’i jääma. Aga selle eest tegi Philip enda super-küpsiseid ja minu kange kael sai ka soojaks masseeritud. :P
ESMASPÄEV
Põhimõtteliselt oleme me täna väga palju käinud. Kõigepealt 3km külla, et bussipeale saada, siis mööda poode (nüüd olid ausalt, täiesti ausalt viimased ostud! :D :D) ja siis 10km „koju“. (Naljakas. Ma lihtsalt ei suuda seda sõna kasutada…sest see on ju ööbimiskoht, mitte kodu?!) Kiiret meil ju ei olnud ja…ilm on ju ka vapustavalt kena. Igal juhul, mu ostud läksid üllatavalt kenasti ja palju odavamalt kui plaanitud! :P
Õhtul lähme sulgpalli mängima ja ööseks Sixmilebridge’i. Thank god, et Philip ka Galway’st tuleb, sest muidu hakkaks minu tagasireis Eestisse juba öösel kell 3. Kell 6 kõlab tunduvalt paremini. Ja!
Natuke halb ja natuke hea, et ma juba oma tavalise elu juurde naasma pean. Kevad lõhnab ju nii hästi, et üldse ei tahaks tagasi lumememmedemaale minna. Ja seal on ju veel kool ja kohustused. Aga samas on seal ka keegi, kes mind ootab…
NELJAPÄEV
Nagu juba räägitud, siis nii oligi! Istusime kodus. Esialgu mängisime lastega Wii’d. Jah, kolm minutit saime mängida, siis olid lapsed tülis ja tuli see mäng üldse kinni panna. Puhkasime veel filmi („17 again“ – tüüpiline pubekate-ulme! :P) vaadates jalga ja kui lapsed olid juba magama läinud, hakkasime meie pittu sättima. Et aega veel parajamaks teha, käisime kohalikus pubis Guinnessi ja Iiri siidrit joomas. Aga see kuri-tuntud õlu oli natuke teistsugune. Naljakas, nagu tökat, aga ilmselgelt palju parema maitsega. :D Kluppi läksime sinna samasse – Icon’i – tantsisime nii kaua kui jalad kandsid…või kui nüüd päris aus olla, siis oleks jalad ikka veel kandnud, aga koht pandi ju kinni lihtsalt. :D Öösel kimasime Galwaysse, et taaskord bussiraha kokku hoida ja varahommikust ärkamist vältida.
REEDE
Ideaalis oleks me pidanud ärkama kell 10. Nii see paraku ei olnud ja seega oli hommikusöök olemata ja jube kiire teise linnaotsa sõitmisega. Ma olen juba selline „ökonoomne“ reisija, et kui asjad on kaasavõetud, siis lihtsalt tuleb neid ka kasutada ja trikoo oli veel see riideese, mida ma nädala jooksul selga ei olnud saanud. Leisure land (mis kõlab nagu…pleasure land) on selle vabaaja keskus, kus on veepark, kohvik (BB’s ja ülihead muhvinid!!!) ja kontserdisaal. Ei ole raske arvata, mida meie sinna tegema läksime. Kaks tundi saime rahulikult ulpida kui Virge otsustas meie päeva natuke vürtsi tuua ja lahkus hetkeks teise dimensiooni. Minu kiire ja operatiivne käitumine tõi ta muidugi kiirelt maapeale tagasi. Jah, alles hiljem sain aru, kui jube see oli! Eks ma olen ju isegi teisi nii ehmatanud…
See olematu hommikusöök tuli pärast sellist intsidenti küll kiirelt tasa teha ja nii me siis mugisimegi kahe suu poolega poolehinnagamuhvineid! Jep, Virgel on see au töötada selles samases BB’s ja…ütleme nii, et ei paneks isegi pahaks! :D :D
Tagasi „kodu“ poole minnes tegime veel ikka korralikke turistikaid (suveniiripoed ja mahlakas pildistamine :D). Pakkisime seal kodus oma asjad lõplikult kokku ja kihutasime Killaloe’sse. Suured mäed ja hingematvad vaated. Ja kui ei oleks olemas sellist asja nagu õhtu või pimedus või külmus vms, siis me võib-olla kauemakski jäänud. Aga õhtusöök vajas söömist ja minu pideva pinnimise ei-burgereid peale läksimegi hoopis ülinummisse pubisse O’briensbridge’sse . „The Old Mill“, kui keegi kunagi sinna kanti satub, siis soovitan! :D Vähemalt parem, kui burgerid!!!! Hahahahaha!
LAUPÄEV
…ehk mina ja Atlandi ookean. Kõigepealt rändasime Kilkee linnast lõuna poole mööda läänerannikut (kuni Loop Head’ini välja), tagasi tulles peatusime Kilkee’s selleks, et vaadata mingit vägivaldset meeste pallimängu ja peatselt edasi põhja poole mööda läänerannikut. Ja kõik need vaated, kõik, absoluutselt kõik, nii kaugele kui silm nägi, kõik oli nii kirjeldamatult ilus ja maaliline. Täiesti kirjeldamatu! Uuh, põhjapoole sõitsime veel nii kaua, et nägime juba meile tuttavat Galway’d…ainult natuke teise külje pealt. :P Hm, mis seal siis ikka nii erilist oli kui ainult palju vett ja palju kivi?! Ega tegelikult oligi kõik ühtemoodi…ühtemoodi ilus! :)
Ja sellele kaunile road-tripi päevale pani punkti Limerickus aset leidnud suur-suur St Patrick’s Day ilutulestiku möll. Meil olid muidugi absoluutsed VIP kohad. Eks natuke pidi sohki ka tegema, aga tulemus oli ju suurepärane. Selline tavaline aastavahetuse ilutulestik…meie jaoks, kuid iirlaste jaoks on selline asi tõeline luksus ja privileeg. Üks järjekordne ilus päev! :)
PÜHAPÄEV
Pühapäev algas teise katsega minna King John’s Castle’sse. Ja seekord mul see ka õnnestus; see oli täiesti avatud ja kindlasti sama huvitav kui muidu. Tornide katustel ja sisehoovis oli küll imelikult palju imelikke papist rõngaid (vihje: kogu 20-minutiline ilutulestik lasti just selle sama kindluse hoovist ja tornidest ja küljest ja akendest jms :D), aga muidu oli kõik tibens-tobens. Ühte teise muuseumisse kavatsesin ka sisse crashida, aga see ei olnud (veel) avatud ja nii see jäigi nägemata.
Kuna vaikselt oli vaja mõelda juba kohvri kokku pakkisime peale, siis tegin viimase käigu ühte kaugemasse supermarketisse, et viimased sisseostud ära teha. Lasime veel autorehvi ära parandada ning seetõttu ei jõudnudki Virge võistlusi vaatama. Toitusime veel Supermac’is ja sõitsime juba suht varakult Sixmilebridgele ära. Kuigi plaan oli minna Limericku, et bussisõidu peale mitte 10 eurot raisata, siis mõningate komplikatsioonide tõttu pidime ikka ööseks Sixmilebridge’i jääma. Aga selle eest tegi Philip enda super-küpsiseid ja minu kange kael sai ka soojaks masseeritud. :P
ESMASPÄEV
Põhimõtteliselt oleme me täna väga palju käinud. Kõigepealt 3km külla, et bussipeale saada, siis mööda poode (nüüd olid ausalt, täiesti ausalt viimased ostud! :D :D) ja siis 10km „koju“. (Naljakas. Ma lihtsalt ei suuda seda sõna kasutada…sest see on ju ööbimiskoht, mitte kodu?!) Kiiret meil ju ei olnud ja…ilm on ju ka vapustavalt kena. Igal juhul, mu ostud läksid üllatavalt kenasti ja palju odavamalt kui plaanitud! :P
Õhtul lähme sulgpalli mängima ja ööseks Sixmilebridge’i. Thank god, et Philip ka Galway’st tuleb, sest muidu hakkaks minu tagasireis Eestisse juba öösel kell 3. Kell 6 kõlab tunduvalt paremini. Ja!
Natuke halb ja natuke hea, et ma juba oma tavalise elu juurde naasma pean. Kevad lõhnab ju nii hästi, et üldse ei tahaks tagasi lumememmedemaale minna. Ja seal on ju veel kool ja kohustused. Aga samas on seal ka keegi, kes mind ootab…
Thursday, March 11, 2010
-ÄRA SEDA POSTITUST LOE!!!-
Sest siin ei ole mitte midagi asjalikku või lugemisväärt...sinule! See sissekanne on ainult mulle endale, et kunagi võib-olla oleks hea lugeda mis kohad, kus ja kuidas. Heh, ma vihkan selliseid kuivi ja igavaid postitusi. Vot! Niiet, ära loe!!!
Teisipäeval otsustatud, neljapäeval sõidetud. Kus ma nüüd siis omadega olen?! Iirimaal. Nädal aega olen seda elu siin näinud ja tundnud. Et aga selge pilt ja korralik ülevaade asjast anda, siis alustan sealt, kust ikka alustatakse: algusest! :P
NELJAPÄEV
Viimased ostud veel Eesti valuutas, et kotis mitte grammigi vaba ruumi ei jääks, hüvastijätud ja lendasimegi juba Londoni poole. Jah, meil oli seal 8 tundi aega, aga ikkagi ei jõudnud me mitte midagi asjalikku selle aja jooksul korda saata. Suure hurraaga oli plaan päev Londonis veeta, aga teadupärast asub London Stansted lennujaam Londonist päääääris kaugel. Ja kui me olime tutvunud pakihoiu- ja bussihindadega, siis otsustasime, et ei hakka kohe reisu alguses suurt eelarveauku tekitama. Kui kahe inimese transport ja pakihoid kulutavad 1/5 kogu kaasavõetud „noosist“, siis võib seda natuke paljuks ju pidada küll…
Pärast mitmeid turaka-lahinguid, mitmeid peatükke raamatus ja väikest unelemist lendlesime juba Iirimaa poole. Shannoni lennujaamas oli meil Philip juba vastas ja kiirelt, kuigi vastassuunavööndis, jõudsime Sixmilebridge’i . Ehmatus oli ausalt oodatust palju suurem, sest on ikka imelik küll, kui kõik autod niiiiiiiiiii valesti sõidavad… :D
REEDE
Hommikul oli äratus väga vara, sest ees oli pikk sõit Galway’sse, kuna Philip pidi tööle minema ja mina ei tahtnud suurt raha transpordi peale välja käia. :P Meie teed Virgega läksid juba lahku, sest Virge pidi oma tööriideid minema Limerickust ära tooma. Noh, pikk jutt ja polegi üldse oluline. Niisiis ma olingi üksinda kuskil mingis ridaelamumajas ja…magasin. Jah, niikaua magasin, kuni keegi tuli ja hakkas kitarri mängima ja laulma!!! Hahahhahaa. Esialgu oli see kohutav, kuid tegelikult oli üks lugu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus ja tore, et tekkis kohe selline armumise tunne. Õnneks tuli uni siis õigel ajal tagasi ja uinusin taas magusasse unne selle ilusa loo saatel. Aga ega seegi kord ma kaua magada ei saanud, sest varsti võtsid võimust mingid remondimehed. :D Ei jäänudki enam muud üles, kus end maast lahti ajada.
Peale ühte nurjunud katset välja jalutama minna tuli Philip, sain „hommikust süüa“, sain teada, kuidas Iirimaal uksi lukustatakse (vihje: lingid käivad seal ülespidi!!!) ja oligi minek linnaga tutvuma. :P Kerge shoping ja oligi juba aeg seal maal, et Virge jõudis ka meiega samasse linna ning Philipil lõppes töö. Käisime veel jalutamas ühes ilusas linnaosas nimega Salthill, nautisime mitte-tüüpilist Iirimaa ilma, sõime õhtust, tegime kaarti-põrgut ja tund aega otsustasime, kas minna välja või ei. Püüdsime, mis me püüdsime, ikka jäime koju. :P
LAUPÄEV
Virge läks tööle, meie Philipiga läksime akvaariumisse. :P Nägime palju kalu (ülla-ülla! :D). See oli vist siis esimene kord, kui ma kahetsema hakkasin, et enda suurt kaamerat kaasa ei võtnud. Võõras vara on ikka võõras ja tundmatu ja enda väike seebikarp on lihtsalt üks tükk s*tta! :/ Noh, äkki mingeid pilte ikka sai.
Jalutasime veel ja veel mööda võrratut mere äärt ja Virge lõpetas töö. Pakkisime oma kodinad Galways kokku ja suundusime tagasi Sixmilebridgele. Vaarutasime burgereid (jah, muud me siin vist ei söögi!) ja õunapirukat. Mmm. Käisin elektrilise duši all ja oligi aeg Limericku ööklubisid vallutama. Esialgu läksime ühte ülerahvastatud kuid üliägedasse pubisse. Sealt peagi edasi ööklubisse nimega Icon. Koht oli suur ja võimas, kahe saaliga ja puha. Piletihind oli sama võimas! :D Lihtsalt tantsumuusika eest maksta 15 euri. Samas, muusika oli ikka tantsumuusika, mitte selline kohutav ja tavapärane hoolika-muss. :D Iga juhul olime seal kuni klubi sulgemiseni…ehk kella poole kolmeni?! Või oli see lausa poole kaheni ainult?! Anyway, irkud ei ole just kõige suurem möllu-rahvas. Aga selle eest ei ole nad just ka kõige tagasihoidlikumad… :D
PÜHAPÄEV
Järjekordne päev, kui ma täiesti omapäi olin. Virgel ja Philipil olid sulgpalli võistlused ja ma tatsusin terve päeva mööda Limericku linna. Raiskasin raha ja pildistasin linna. Noh, selline tavaline värks. :P Kui kell juba päris parasjagu peale lõunat oli tiksunud, sõitsin Limericku ülikooli juurde, kus Philipi võistlused olid (Virge oli vapsee 200km läänepoole ajama pannud). Kuna tal olid just võistlused lõppenud, ei raisanud me aega ja sõitsime kuskile mäe otsa, kust ilusti-kenasti kogu Shannoni jõgi ja Limerick kätte paistsid. Mäe otsas oli golfipalli-maja, mis tegelikult oli palju rohkem jalgpalli-maja moodi. :P
Õhtul vaaritasime veel ja veel burkse ja vaatasime „Max Payne“. Ulme. Lõpuks jõudsime siis Liivi juurde…ehk sinna, kus Virge tegelikult elab. :D Limericku äärelinn.
ESMASPÄEV
Uus päev, sama linna ja nähtud poed, aga kuna ma olen juba see tüüp, kes ei suuda valida, siis pidime kõik kohad uuesti – seekord koos Virgega – läbi käima. Jep, KÄIMA! Ja käia on terve siin aja jooksul rohkem kui küll. Ühekordne linnaliinipilet maksab siin 1.60 eurot. Jah, see ei tundu palju, aga kui see eesti rahasse ümber arvutada, siis saab ehk aimu, miks me pigem jala käime. Vahemaad on küll suured, aga aega meil ju on. Vahemaad on pikad ja parajad, et sissesöödud burgerid maha käia…hihiii! :P
Õhtu lõpetuseks mõtlesime, et lisaks pikale jalutuskäigule otsa võiks ju veel joosta ka. :P Ehk siis sulgpalli trenn number üks. Noh, keegi muidugi ei uskunud, et see mu esimene trenn oli…aga oli. :D Hm, aga ülikooli saal on seal ilus. Eesti lipp ka seal lehvimas ja puha. Aga trenn missugune, kaheksast üheteistkümneni. Hah!
TEISIPÄEV
Jalutasime ülikooli juurde, et koerada jalutada. Kuidas kõlab?! Jep, üks ilus naissoost Jimmy Page oli see nunnu koerake, keda me jalutasime…või õigemini jalutas tema meid. Meie ujutasime teda. :D
Kuna nagu ööklubidki, lähevad poed ka siin väga varakult kinni ja enne koju tagasijalutamist käisime veel Parkway’st läbi. Ja teate mis?! JAAAAAAAAAAAAA, MA SAIN SIMPSONITE UUE HOOAJA!!! Wohoo!
Ülejäänud õhtu möödus rahulikult: küpsetasime (mitte burgereid!!!) ja mängisime lastega. Ei, Virgel ei ole veel lapsi, aga sellel tädil, kelle juures Virge siin elab, on kaks toredat pliksi: Fumi ja Mirjam! Hihii!
KOLMAPÄEV
Plaanis oli väga produktiivne päev: sõitsin üksi linna, et kohalik turismimagnet – King John’s Castle – risti ja põiki läbi käia. Üksi sellepärast, et Virge on seda näinud ja 7 eurot uuesti maksta oleks tõesti natuke mõttetu, kui nad seal alles hiljuti käisid. Noh, sellest polnud hullu midagi, kuna linn oli mul juba ammu selge ja tee leidmine kohta, mida on igast linna otsast näha, ei saagi väga raske olla. Jah, kui pooletunnine bussiootamine välja jätta, siis läks kõik enamvähem hästi. Kuni kindluseni, sest seal ukse peal oli silt, mis teatas, et koht on kinni kolmapäevast laupäevani. Erandkorras. Jah, muidugi! Kuidas see olekski saanud lahti olla, kuna mina sinna läksin?!?!? Mis mul siis muud üle jäi, kui tunnike aega parajaks teha, kuni Virge linna jõudis. Kihutasime siis uude linnaossa, et veel üks shopping-center läbi käia. Ilmselgelt oli sinna minek suur viga, sest seal oli veel omakorda niiiiiiii palju ilusaid asju, et ei teadnud, mis võtta või mida jätta. :D
NELJAPÄEV
Täna on jälle neljapäev. Nädal on möödas ajast kui ma Eestist jalga lasksin. Hmm. Käisime jalutamas. Avastasime rikaste rajooni. Tõelised lossid. Aga jõgi, mille äärde me lõpuks välja jõudsime, oli veel ilusam kui need suure hooviga majakesed. Ja teate mis?! PAJUTIBUD ÕITSEVAD!!! Huh, kevad! Mõnus päike ja kevade lõhn. Nüüd puhkame jalga ja õhtul on plaanis jälle väike tansulka teha. Täna on siin ladies night, niiet saab lausa tasuta tansulkatada! :D
Täiesti võimalik, et kui ma kunagi pildid sorteeritud saan, siis ehk näeb siingi mõnda nendest...mitmest tunandest! ;)
Teisipäeval otsustatud, neljapäeval sõidetud. Kus ma nüüd siis omadega olen?! Iirimaal. Nädal aega olen seda elu siin näinud ja tundnud. Et aga selge pilt ja korralik ülevaade asjast anda, siis alustan sealt, kust ikka alustatakse: algusest! :P
NELJAPÄEV
Viimased ostud veel Eesti valuutas, et kotis mitte grammigi vaba ruumi ei jääks, hüvastijätud ja lendasimegi juba Londoni poole. Jah, meil oli seal 8 tundi aega, aga ikkagi ei jõudnud me mitte midagi asjalikku selle aja jooksul korda saata. Suure hurraaga oli plaan päev Londonis veeta, aga teadupärast asub London Stansted lennujaam Londonist päääääris kaugel. Ja kui me olime tutvunud pakihoiu- ja bussihindadega, siis otsustasime, et ei hakka kohe reisu alguses suurt eelarveauku tekitama. Kui kahe inimese transport ja pakihoid kulutavad 1/5 kogu kaasavõetud „noosist“, siis võib seda natuke paljuks ju pidada küll…
Pärast mitmeid turaka-lahinguid, mitmeid peatükke raamatus ja väikest unelemist lendlesime juba Iirimaa poole. Shannoni lennujaamas oli meil Philip juba vastas ja kiirelt, kuigi vastassuunavööndis, jõudsime Sixmilebridge’i . Ehmatus oli ausalt oodatust palju suurem, sest on ikka imelik küll, kui kõik autod niiiiiiiiiii valesti sõidavad… :D
REEDE
Hommikul oli äratus väga vara, sest ees oli pikk sõit Galway’sse, kuna Philip pidi tööle minema ja mina ei tahtnud suurt raha transpordi peale välja käia. :P Meie teed Virgega läksid juba lahku, sest Virge pidi oma tööriideid minema Limerickust ära tooma. Noh, pikk jutt ja polegi üldse oluline. Niisiis ma olingi üksinda kuskil mingis ridaelamumajas ja…magasin. Jah, niikaua magasin, kuni keegi tuli ja hakkas kitarri mängima ja laulma!!! Hahahhahaa. Esialgu oli see kohutav, kuid tegelikult oli üks lugu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus ja tore, et tekkis kohe selline armumise tunne. Õnneks tuli uni siis õigel ajal tagasi ja uinusin taas magusasse unne selle ilusa loo saatel. Aga ega seegi kord ma kaua magada ei saanud, sest varsti võtsid võimust mingid remondimehed. :D Ei jäänudki enam muud üles, kus end maast lahti ajada.
Peale ühte nurjunud katset välja jalutama minna tuli Philip, sain „hommikust süüa“, sain teada, kuidas Iirimaal uksi lukustatakse (vihje: lingid käivad seal ülespidi!!!) ja oligi minek linnaga tutvuma. :P Kerge shoping ja oligi juba aeg seal maal, et Virge jõudis ka meiega samasse linna ning Philipil lõppes töö. Käisime veel jalutamas ühes ilusas linnaosas nimega Salthill, nautisime mitte-tüüpilist Iirimaa ilma, sõime õhtust, tegime kaarti-põrgut ja tund aega otsustasime, kas minna välja või ei. Püüdsime, mis me püüdsime, ikka jäime koju. :P
LAUPÄEV
Virge läks tööle, meie Philipiga läksime akvaariumisse. :P Nägime palju kalu (ülla-ülla! :D). See oli vist siis esimene kord, kui ma kahetsema hakkasin, et enda suurt kaamerat kaasa ei võtnud. Võõras vara on ikka võõras ja tundmatu ja enda väike seebikarp on lihtsalt üks tükk s*tta! :/ Noh, äkki mingeid pilte ikka sai.
Jalutasime veel ja veel mööda võrratut mere äärt ja Virge lõpetas töö. Pakkisime oma kodinad Galways kokku ja suundusime tagasi Sixmilebridgele. Vaarutasime burgereid (jah, muud me siin vist ei söögi!) ja õunapirukat. Mmm. Käisin elektrilise duši all ja oligi aeg Limericku ööklubisid vallutama. Esialgu läksime ühte ülerahvastatud kuid üliägedasse pubisse. Sealt peagi edasi ööklubisse nimega Icon. Koht oli suur ja võimas, kahe saaliga ja puha. Piletihind oli sama võimas! :D Lihtsalt tantsumuusika eest maksta 15 euri. Samas, muusika oli ikka tantsumuusika, mitte selline kohutav ja tavapärane hoolika-muss. :D Iga juhul olime seal kuni klubi sulgemiseni…ehk kella poole kolmeni?! Või oli see lausa poole kaheni ainult?! Anyway, irkud ei ole just kõige suurem möllu-rahvas. Aga selle eest ei ole nad just ka kõige tagasihoidlikumad… :D
PÜHAPÄEV
Järjekordne päev, kui ma täiesti omapäi olin. Virgel ja Philipil olid sulgpalli võistlused ja ma tatsusin terve päeva mööda Limericku linna. Raiskasin raha ja pildistasin linna. Noh, selline tavaline värks. :P Kui kell juba päris parasjagu peale lõunat oli tiksunud, sõitsin Limericku ülikooli juurde, kus Philipi võistlused olid (Virge oli vapsee 200km läänepoole ajama pannud). Kuna tal olid just võistlused lõppenud, ei raisanud me aega ja sõitsime kuskile mäe otsa, kust ilusti-kenasti kogu Shannoni jõgi ja Limerick kätte paistsid. Mäe otsas oli golfipalli-maja, mis tegelikult oli palju rohkem jalgpalli-maja moodi. :P
Õhtul vaaritasime veel ja veel burkse ja vaatasime „Max Payne“. Ulme. Lõpuks jõudsime siis Liivi juurde…ehk sinna, kus Virge tegelikult elab. :D Limericku äärelinn.
ESMASPÄEV
Uus päev, sama linna ja nähtud poed, aga kuna ma olen juba see tüüp, kes ei suuda valida, siis pidime kõik kohad uuesti – seekord koos Virgega – läbi käima. Jep, KÄIMA! Ja käia on terve siin aja jooksul rohkem kui küll. Ühekordne linnaliinipilet maksab siin 1.60 eurot. Jah, see ei tundu palju, aga kui see eesti rahasse ümber arvutada, siis saab ehk aimu, miks me pigem jala käime. Vahemaad on küll suured, aga aega meil ju on. Vahemaad on pikad ja parajad, et sissesöödud burgerid maha käia…hihiii! :P
Õhtu lõpetuseks mõtlesime, et lisaks pikale jalutuskäigule otsa võiks ju veel joosta ka. :P Ehk siis sulgpalli trenn number üks. Noh, keegi muidugi ei uskunud, et see mu esimene trenn oli…aga oli. :D Hm, aga ülikooli saal on seal ilus. Eesti lipp ka seal lehvimas ja puha. Aga trenn missugune, kaheksast üheteistkümneni. Hah!
TEISIPÄEV
Jalutasime ülikooli juurde, et koerada jalutada. Kuidas kõlab?! Jep, üks ilus naissoost Jimmy Page oli see nunnu koerake, keda me jalutasime…või õigemini jalutas tema meid. Meie ujutasime teda. :D
Kuna nagu ööklubidki, lähevad poed ka siin väga varakult kinni ja enne koju tagasijalutamist käisime veel Parkway’st läbi. Ja teate mis?! JAAAAAAAAAAAAA, MA SAIN SIMPSONITE UUE HOOAJA!!! Wohoo!
Ülejäänud õhtu möödus rahulikult: küpsetasime (mitte burgereid!!!) ja mängisime lastega. Ei, Virgel ei ole veel lapsi, aga sellel tädil, kelle juures Virge siin elab, on kaks toredat pliksi: Fumi ja Mirjam! Hihii!
KOLMAPÄEV
Plaanis oli väga produktiivne päev: sõitsin üksi linna, et kohalik turismimagnet – King John’s Castle – risti ja põiki läbi käia. Üksi sellepärast, et Virge on seda näinud ja 7 eurot uuesti maksta oleks tõesti natuke mõttetu, kui nad seal alles hiljuti käisid. Noh, sellest polnud hullu midagi, kuna linn oli mul juba ammu selge ja tee leidmine kohta, mida on igast linna otsast näha, ei saagi väga raske olla. Jah, kui pooletunnine bussiootamine välja jätta, siis läks kõik enamvähem hästi. Kuni kindluseni, sest seal ukse peal oli silt, mis teatas, et koht on kinni kolmapäevast laupäevani. Erandkorras. Jah, muidugi! Kuidas see olekski saanud lahti olla, kuna mina sinna läksin?!?!? Mis mul siis muud üle jäi, kui tunnike aega parajaks teha, kuni Virge linna jõudis. Kihutasime siis uude linnaossa, et veel üks shopping-center läbi käia. Ilmselgelt oli sinna minek suur viga, sest seal oli veel omakorda niiiiiiii palju ilusaid asju, et ei teadnud, mis võtta või mida jätta. :D
NELJAPÄEV
Täna on jälle neljapäev. Nädal on möödas ajast kui ma Eestist jalga lasksin. Hmm. Käisime jalutamas. Avastasime rikaste rajooni. Tõelised lossid. Aga jõgi, mille äärde me lõpuks välja jõudsime, oli veel ilusam kui need suure hooviga majakesed. Ja teate mis?! PAJUTIBUD ÕITSEVAD!!! Huh, kevad! Mõnus päike ja kevade lõhn. Nüüd puhkame jalga ja õhtul on plaanis jälle väike tansulka teha. Täna on siin ladies night, niiet saab lausa tasuta tansulkatada! :D
Täiesti võimalik, et kui ma kunagi pildid sorteeritud saan, siis ehk näeb siingi mõnda nendest...mitmest tunandest! ;)
Tuesday, March 02, 2010
VÄLJASÕIT!
Wuhuu! Elu keeb täispööretel! Tegelikult ei ole see enam isegi naljakas, millega ma viimastel päevadel tegelenud olen. Loen mingit absurdset õudukat, mängin head perekonnatuttavat, teen "tööd", vedelen ja siis ühel hetkel võtan vastu otsuse, mis ei ole üldse minulik. Kunagi oleks olnud, praegu ei ole. Ja ometigi lahkun ma südamerahuga kümneks päevaks Eestist. Ometigi jääb ju sellesse ajavahemikku kaks olulist füsioloogia praktilist tööd ja isegi ka üks kolmest oluliselt kontrolltööst, mille positiivne sooritamine päästaks mind eksamist. Kes šampust ei joo, see ei riski! Mina ilmselgelt joon. :P
Keeruline on seletada, mis toimub. Ma olen tüdinud. See on kõige kokkuvõtvam ning kohe kindlasti mitte kõige õigem seletus, aga ajab asja ära. Vist?! Vahel olen veel natuke kurb ja kahtlustav. Selle eest põgenengi. Huvitav, kas sellest abi ka on?! Kirjalikult võrreldes jäi hea halvale alla. Las praktika näitab...
Kuhu ma siis ometigi lähen?! Tegelikult ei tea ma veel isegi täpselt, mis toimuma hakkab ja niiiiiiiiiiiiiiiiiii khuuul on natuke omaette salatseda. Kui ma elusalt ja tervelt tagasi jõuan, et siis räägin...võib-olla! :P
Teema vahetus! Räägime hoopis sünnipäevadest?! Jah! Nädalavahetus läks nii kiiresti, sest tegemisi ja nägemisi oli palju. Aga seda ütleb sõber Mihalyi Csikszentmihalyi kulgemise teooriagi ju! Aga miks miks miks?! Head hetked võiks kesta igavesti...ja need teised hetked, mis jäävad heade hetkede vahele, võiks olla lühemad! :P Kõik need head hetked möödusid Olümpia (Andrus oli niiiiiiiiiiiiii tubli!!!), juuniorite Aliase, kokteilide segamise, Rammsteinist muljetamise ja muude juttude saatel. Lastel on hämmastav mälu. Aa, mul on ka! Punkt.
Ma hakkan nüüd homse intervjuu jaoks ära ütlemist harjutama, teen natuke inkat, tõmban Nabas tehtud pildid arvutisse ja hakkan asju pakkima. Nägemist! ;)
Keeruline on seletada, mis toimub. Ma olen tüdinud. See on kõige kokkuvõtvam ning kohe kindlasti mitte kõige õigem seletus, aga ajab asja ära. Vist?! Vahel olen veel natuke kurb ja kahtlustav. Selle eest põgenengi. Huvitav, kas sellest abi ka on?! Kirjalikult võrreldes jäi hea halvale alla. Las praktika näitab...
Kuhu ma siis ometigi lähen?! Tegelikult ei tea ma veel isegi täpselt, mis toimuma hakkab ja niiiiiiiiiiiiiiiiiii khuuul on natuke omaette salatseda. Kui ma elusalt ja tervelt tagasi jõuan, et siis räägin...võib-olla! :P
Teema vahetus! Räägime hoopis sünnipäevadest?! Jah! Nädalavahetus läks nii kiiresti, sest tegemisi ja nägemisi oli palju. Aga seda ütleb sõber Mihalyi Csikszentmihalyi kulgemise teooriagi ju! Aga miks miks miks?! Head hetked võiks kesta igavesti...ja need teised hetked, mis jäävad heade hetkede vahele, võiks olla lühemad! :P Kõik need head hetked möödusid Olümpia (Andrus oli niiiiiiiiiiiiii tubli!!!), juuniorite Aliase, kokteilide segamise, Rammsteinist muljetamise ja muude juttude saatel. Lastel on hämmastav mälu. Aa, mul on ka! Punkt.
Ma hakkan nüüd homse intervjuu jaoks ära ütlemist harjutama, teen natuke inkat, tõmban Nabas tehtud pildid arvutisse ja hakkan asju pakkima. Nägemist! ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)