dream

Ma ei taha enam neid unenägusid näha! Palun! Tahan lihtsalt rahulikult magada. Apppii!

Üks kahest!

Talvest on saanud kevad. Lumi on jäädavalt sulanud ja isegi puud on vahepeal lehte läinud (mitte ainult punga, vaid juba lehte!!!). :D Aga eii, ma ei käinud ootamatult reisil, minuga ei ole midagi juhtunud ja ma ei ole suuremaks kasvanud. Põhjus, miks ma siia midagi kribanud ei ole, on lihtne: olen laisk ja äärmiselt hõivatud olnud. Rohkem nagu vastupidi. Üllatavalt kiire on olnud viimasel ajal ja isegi kui tekib väike ajahetk puhkuseks, siis ei ole ma lihtsalt raatsinud seda hetke kulutada selleks, et end kättevõtta. :P
Lisaks sellele, et vahepeal kevad on tulnud, käis korraks ka suvi! Raske oli endalgi uskuda kui ilmajaam näitas Viljandis kõrgemaid kraade kui Hispaanais! :P Natuke sain isegi päikest piiluda kui midagi muud teha ei olnud. Ega siis eksamisess kahe eksamiga naljaasi ei ole! See ju tähendab seda, et kõik need teised ained, mis ei lõppe eksamiga, tuleb ka kuidagi ära lõpetada. Oma esimese reisipaketiga sain hakkama. Ja mängudekaust on ilusti kapipeal köidetult olemas. Ja ega mu tegevused kooliga ei piirdu, oo ei.
Karikaturniiri lõpetasime ilusti ja väärikalt basseinipeoga, mis oli niiiiiiiiiiii omamoodi, niiiiiiiiiiiii äge ja suhtelist rõveda lõpuga. Vaesed inimesed, kes järgmisel päeval Keila tervisekeskusesse ujuma pidid minema! :D Ja neetud olgu see inimene, kes mu rätiku julges rotti lasta, rsk! :D
Sujuvalt basseinipeolt ujusin samas stiilis Heleni sünnipäevale, mis oli ka nii naljakas. Sünnipäevale minnes ei olnud mul seal mitte ainsamatki sõpra, kuid peo lõpuks selgus, et kohapeal tekkinud sõbrad ei tahtnud mind üldse minna lasta. :D Aga ega nii midagi imestada ei ole. Ma lihtsalt olen nii kuum kaup noorte poiste seas, sest ega Ronnu sünnipäevalt minema saamine lihtsam ei olnud. :P
Oh, ma ei viiiitsi enam trükkida. Niii palju on juhtunud vahepeal, et kõik korraga tahaks - plärts! - siia kirja panna. No, ülilahe Uno-õhtu Inkeri juures, Rockcafe oli kunagi tore, juuksuri-jutud, "viimane" Viidingu-õhtu (mis oli senini kõikidest eelnevatest PARIM! - kindlalt!!!) ja Leonardo da Vinci näitusel käisime lõppude-lõpuks ära. Lugematul hulgal grillõhtuid oleme vist juba teinud ja esimene murugi on niidetud.
Suuremat tähelepanu vajab muidugi meie rebasteretk, mis ka lõpuks ikkagi toimus. Oktoober või mai - ega eriti vahet ei ole ju!? :D Noo, käisime Kallaste talus talgutel. Või õigemini teised kõik tegid tööd ja mina arendasin oma laste pildistamise oskusi, võtsin päikest ja tapsin sääski! :P Kurb ainult, et kursus meil selline...nõrgavõitu on... :/ Eii, ma ei vingu. Ja ei tunne enam nende pärast häbi, sest nemad oli ju need, kes jätsid tulemata!!!

Kogu eelnevat kokkuvõttes: eile tegin eelviimase eksami ja täna käisin eriala lõputööde kaitsmisi kuulamas - suvi on juba käega katsuda. Muidu on kõik tore!

Kas võrkpall on ikka nii võrratu?!

Aii. Ma olen kuri! Ma olen enda peale nii kuri, et ma ei oska vahepeal piisavalt kuri olla. Väike, kuri ja vägivaldne?! Ilmaselgelt mitte piisavalt! :D No, tule taevas appi, milline päev täna oli! Hommikul kella poole seitsmest olen jalul. Esialgu tegin endale ise liiga (just nimelt selle varajase ärkamisega! :D) ja pärast tegid kõik teised mulle liiga.
Õppimisest ei tulnud mitte midagi välja, koogist ei olnud mitte midagi välja, magada ka vahepeal ei saanud ja siis tuli minna kõige otsustavamale võrkpalli mängule sel turniiril (so far). Seal läksid asjad veel hullemaks, sest Holger ikka ja endiselt kiusab mind, mitte keegi ei kuulanud ega uskunud mind ja meie võistkonna kapten ja hing mängis täna vastaste poolel (nii sõna otseses mõttes kui vähegi võimalik). Jah, pähe saime selle otsustava mängu, nii ausalt kui ka ebaausalt. Ma kohe mitte kuidagi ei oska seda seletada, sest...kogu see lugu on lihtsalt nii uskumatu. Kuidas saab suur mees nii plikalikult nõrk olla? Kuhu jäi võistlushimu ja võidutahe?! Aga nagu ma juba ütlesin, siis ei saa ma sinna mitte midagi isegi teha, sest ma ei suuda piisavalt kuri olla kogu selle olukorra peale. Mina andsin endast kõik...ausalt.
Lihtsalt nii kurb, et vahva turniir nüüd niiviisi lõppes. Ei vea nende tiimikaaslastega, ei vea lihtsalt...

Pettunud-Pisike.

[edit] - JAH, VÕRKPALL ON VÕRRATU!!! :)

Moments like this!

Mõtlesin, et olen hea ja äge ja ei jäta seekord kuuajalist pausi sisse...ja lükkan selle abil ka koolitöid edasi! Hihiii! :) Aga kui nüüd tegelikult ja ausalt rääkida, siis on peamiseks põhjuseks siia sissekande kirjutamiseks ikka pääääris hea põhjus. Ei ole eriti tavaline, et mul on niiiiiii äge nädalavahetus, kui eelmine oli. Novot, kohe niii hea, et väärib eraldi äramärkimist.
Niisiis hakkas mu pöörane seiklus reedel, kui mul mitte midagi teha ei olnud. Nagu üks korralik koolilapst ikka, käisin hommikul natuke koolis ja sain isegi oma ettekandega üllatavalt hästi hakkama (kui arvestada fakti, et taaskord alustasin selle koostamist viimasel õhtul). Peale kooli-hommikut hakkasingi kohe plaane paika panema. Jõudsin paar kõnet teha, kui ma ootamatult magama kukkusin. Üles ärgates oli mõte palju selgem ja plaan juba justkui iseenesest paigas. Niisiis võtsin suuna Olustvere poole...
Eks ikka selleks, et terve nädalavahetus vaikselt seal passida...NOT! :D Vaikne rahulik õhtu maaõhus ja laupäeval oli autorool Tartu poole keeratud. Püha mooses, ma ei mäletanudki enam, millal ma viimati Anu nägin. Aga viga sai parandatud. Mida me siis tegime?! Seda, mida alati! Kooki tegime, filmi vaatasime, rääkisime maast ja ilmast ja natuke tudengipäevi nägime ka. Ja mitte ainult ei näinud, vaid ikka võtsime täie raha eest osa ka: tantsisime ja puha! :D Pärast tantsupidu seadsime sammud Illukasse, et natuke veel tantsida. Ja, oipläääääääääää, kui tore, et me ikka listis olime (sest muidu oleks kogu see toredus nägemata jäänud). Kui ma reedel Olustvere poole sõites raadiost kuulsin, et Sunnikud on Tartus, siis arvasin, et see on vaid mingi nõme apillinali. Aga tuli välja, et see ei olnudki nii ja TP & S olidki maailma ägedaimas klubis kontserti andmas. Rahvast ei olnud palju ja üleüldse oli "etendus" palju-palju parem, kui viimane kord Überblingenis. Kõik! Punkt. Vähemalt lahkumine oli kiire ja efektiivne!
Lahkusime ka põhjusega, et üks super-korter kohe Illuka vastas juba ootas! Saun oli soe ja puha! Sauna ma küll ise isiklikult ei jõudnud, kui aeg kadus seal sellegipoolest kuidagi liiiiga kiiresti. Poole kaheksast magama minnes oli päike juba kõrgel taevas ja ega see uni sellise suure naljaga tulla ei tahtnud. Ja kui me siis ükskord jälle jalule saime, möödus aeg paadirallitajaid ja Emajõkke-lendajaid vaadates. Ja niii kurb kui see ka ei olnud, tuli vaadata tõele näkku...ehk sammud tagasi pealinna poole seada.
Füsioloogilised nõudmised tegid oma töö ja esmaspäeval ma enam nii tubli koolilapst ei olnud. Aga niiii viimased nädalad on jäänud, et tuleks vist viisakalt kõik ära kannatada. Üheks suureks motivatsiooni-allikaks on muidugi SUVELAAAAAAAGER! Hõhõhõhõ! Juuuni-juuuni, tule rutttu! :)

Ps! Kui kõik kalduv kuidagi ühepoolseks, siis on ju loogiline, et olukord vajab tasakaalustamist?! Minu puhul see töötab...nii kaua, kui tasakaalustamine liialt kaalukaks ei lähe. Ära muretse, et lähe! ;)

P.

Pps! Ema helistas ja ütles, et juu ei jää siis muud üle, kui Tartu ülikooli üle kolida. Kui seal midagi õppida oleks, siis kolikski! :D :D :D :D

[edit] - Super-super-super-super nädalavahetus. Super inimesed! :)