Great (loe: Kreyt) jaanipäev, suvine Saaremaa, vapustav Vilsandi ja viis kutsikat! :P

Memuaaride kirjutamisse on jällegi väike paus tekkinud, kuid pealkiri peaks juba suhteliselt suure vihje anda, miks see nii on. Oli ju pikk-pikk jaaninädala. Üllataval kombel oli järsku tegemisi ja käimisi nii palju, et uskumatu. Veel teisipäeval - ehk päev enne päris õiget jaanipüha - polnud mul õrna aimugi, mis ma teen, kus ma olen või kes ma olen. Õnnnnnnnnneks päästis Kreyt päeva! Tegelikult lausa kaks päeva. Jaani-reedet pidasime Vastemõisa taga. Kuskil. Lemmakõnnu?! Väike jaanilõke ja vägivaldne kass. Mida muud tahtagi, onju? :D Great!
Jaani laupäeval päevitasin, niitsin muru, grillisime, mängisime natuke palli...ja õhtu lõpetasin ühel õigel külasimmanil. Kuna Olustveres see aasta lõket ei tehtud, Suure-Jaani oleks olnud liiga lihtne ja kuna mu ainus sõber Kreyt oli Vastemõisas, siis just sinnapoole ma oma autonina keerasingi. Jaanipäevamängud, lõke ja väga purjus kohalikud pillimehed. Suhteliselt kole oli ja uni tuli peale. Ja teades, et ma PEAN kella 4-5ni üleval passima, oli see uni nagu kiusu pärast peale tulemas. Õnneks või kahjuks koju väiksele nap'ile mind ei lastud. Metsküla oli selle koha nimi, kuhu me edasi suundusime. Erinevalt Vastemõisast oli sealsed pillimehed (veel!) täiesti adekvaatsed ja inimesigi oli seal tunduvalt rohkem. Väike tants ja trall, mõned tuttavad näod ja ootamatult oligi kell nii palju, et minu jaoks oli pidu läbi. Selge grupijuhina olin kohustatud Ergole vastu minema Imavere risti. Siin kohal huvitav fakt ühe rohelise Picnic'u kohta (missiis, et arvatavasti on asi kummide rõhus, mitte üldse autos): 120-130km/h hakkab rool vappuma. Päris korralikult ja ebameeldivalt. Hea uudis on aga see, et 140km/h juures jääb rappumine jälle järgi! :)

Ahjaa, kitarri unustasin enne mainida. See oli ka meie jaanireede oluline komponent. Eriline tänu selle punase mütsi omanikule sellise private party eest! ;)

Edasi tuli "päris" jaanipäev Olustveres (mille me praktiliselt maha magasime) ja iga-aastane "bändi jaanipäev" Saaremaal. Saaremaal ei olnud midagi uut: pool bändi, mõned üldsusele tuttavad näod, päike, tuulik, natuke töötegemist ja palju alkoholi (loe: õlut!). Uudse asjana käisime kalal. Esialgu pidime Robiniga kahekesi minema, sest nii pidavat rohkem kalu meile jääma, aga kui minekuks läks, siis olid kõik ikka ilusti-kenasti tulemas. Kuigi ma sain ühe kala isegi kätte, pean tunnistama, et kalameest minust ei saa. Vähe sellest, et mul väiksest ja vaesest kalast kahju hakkas, tunnen ma veel ka vihmausside "mõrvamise" ja "odava ärakasutamise" pärast süüd. :( Kogu see jama on ju nende suhtes nii ülekohtune. Miu-miu. /:
Lisaks Saaremaale käisime veel ühel saarel - Vilsandil. Kunagi, kui ma veel väike, ilus ja noor olin - siis käisin seal ka. Tähendab, ma läksin ja tulin, aga saare peale ei jõudnud. Lugu oli selles, et me läksime jala, aga ilmselgelt oli selline ettevõtmine väiksele 10aastasele tirtsule natuke liiga palju. Niisiis sinnajõudes pandi mind pärast pikka värisemist auto peale ja saadeti tagasi. Seekord tahtsin oma viga parandada ja saarel ikka jalgsi ära käia. Jäi jälle järgmiseks korraks see ettevõtmine. Tellisime omale ühe väikse paadikese vastu ja läksime seekord kergemat teedpidi. Njaa, nägime saar ja majakat, loodust, palju vett ja ohtralt päikest (Tättet ei näinud), aga kuidagi liiga lihtne oli see reisuke. Me käisime maha natuke üle 15 kilomeetri. Ikkagi ei olnud õige see käik. Vilsandi saare võlu peitubki selles minekus. Jalgsi minekus. Meie kapteni-härra oli ka väga tore ja kohe näha, et õige meremees, aga...oleks ikka jala selle tee ette võtnud, oleks kohe palju õigem olnud. Aga ilm oli super ja oma lühkarid suutsin omale jalga päevitada. Mõnus looduselähedane kogemus. Ajee! Siia üks pilt, mis peaks Vilsandit üpriski hästi iseloomustama! ;)


Saaremaalt tagasi tulles ei saanud ju sellise ilmaga otse linna sõita. Käisime ikka tädi juurest läbi ja vaatasime vanaema ja kutsikad üle. :D No niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armsad, et mine hulluks. Inkeri oleks kindlasti lolliks läinud, kui ta kuulnud oleks, mis häälega ma neid nunnutasin. Hahahaha! :P


Nüüd olen linnas tagasi ja ootan uusi seiklusi ja väljakutseid. Õnneks ei pea kaua ootama, sest hiljemalt pühapäevaks olen jälle linnast läinud. Lähen kohe päris kaugele ja päris pikaks ajaks. Lähen ja tegelen lastega, sest augustiks on vaja asi käppa saada! Hihihihihi! :P

Ole tublid!
Loodusesõber123 :P

[edit] - Jaanipäevadest peaks veel ära mainima selle, et mõlemalt päeval (nii jaanireedel kui -laupäeval) suutis ema mind üle pidutseda!!! Mina jõudsin kell 4, tema kell 5. Kui meie jõudsime kell 5, siis tema alles 6. Cool mammi! :D

Õrnuse hetked...

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAH?! Lähen lolliks. Nägemist! Kuidas saab kahepäevaga kõik niiviisi...olla?!?! Inimsuhted on üks niii keeruline teema, et hirm tuleb peale.
Näiteks tuli välja, et see aiapidu, kuhu me siis Olustvere asemel läksime, ostus hoopis pulmapeoks!!! Ja, oi, milliseks spekuleerimiseks seal läks. Jah, teoreetiliselt ei tasu ju selliste asjadega oodata, AGA inimeste suhtumine abielusse on nii erinev, et selle üle ei saa vaielda. Tubli poiss, Elmar! Armsad olete! ;)
Aga samas. Üks teine paarike sel peol tõestas täiesti vastupidist. Appi, kui halb. Ja kohutav ja kole. Seda, et purjus inimesed on koledad, teavad vist kõik. Aga et need kaks üksteise vastu kohe nii jubedaks muutuvad...see on juba absurd. Vaesed lapsed! Ma olen nende pärast juba nii palju muretsenud, et ma ei oska enam. Ei oska mitte midagi enam teha. Vastutustundetud lapsevanemad. Ma tahaks, aga ma ei suuda seda asja mitte mingusuguse rõõmsama nurga alt vaadata. See on võimatu! Get real!!!
Et oma pead veelgi rohkem selliste keeruliste täiskasvanuteasjadega vaevata, vaatasime eile filmi, mille nimi on "The Notebook". KUI HEA FILM! Ja samas ka maailma kõige-kõige kurvem film. Natuke ettearvatav, aga sellevõrra hullem, sest ma nutsin juba enne seda, kui need kurvad kohad kätte jõudsid. Sellised filmid peaksid olema ära keelatud! Mina enam filme ei vali, selle leppisime juba kokku. Lihtsalt niii-niiii masendav. Ja tsiiiisõs, kui halvasti see mind tunda pani. Pani mõtlema kõikide nende hetkede üle, mil ma olen käitunud niii valesti ja pahasti. Tõeline armastus on nii ilus ja igavene!!! Tuleb osata seda hoida ja kaitsta!

Tsiteerides väikest viieaastast poissi, kes ütles kord oma emale nii: "Emme. Ma armastan sind niiiiiii palju. Niiiii palju kui kõrge see puu on!"

Just selliseid hetki tuleb osata hinnata! ;)

[edit] - ma olen väga koba SELLISTE asjade seletamisel. Ma tahaks öelda nii palju ja nii, et kõik oleks selge ja arusaadav, aga paratamatult lõpetan ma sellistest teemadest rääkimise nii, et kogu see jutt tundub täielik häma! :S Ei oska kirjeldada seda, mis on seespool. Keegi ei mõistaks nagunii...

Endiselt väike ja õel. :/

Wuhuuuu ja hip-hip-hurraa! Kuremaal oli küll super äge, aga mitte miski ei saa olla parem kui 11 tundi magusat und. Kusjuures, ma olen ikka ja endiselt väga väsinud. Vana inimene lihtsalt EI JÕUA nii palju järjest pidutseda...eriti veel siis, kui pidutsemiste vahepeal peab sporti tegema! :P
Issssssand, kui äge see parvsaun oli! Meie ennustus selle suuruse kohta oli vääääga skeptiline ning see pidas ka paika. Aga häid lambaid ei takista miski ja 6-kohalisest tünnisaunast sai 18-kohaline vann ja kolmekohalisest leilisaunast sai 19-kohaline põrgu! :D Aga nooo nii ilus oli. Ilm ja olemus. Järvevesi oli minujaoks seekord liiiiga külm ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas ma üldse sinna vabatahtlikult minna sain...?! :D
Parvsaunale järgnes aftekas rannas. Esialgsete plaanide järgi pidi see toimuma neljandakorruse apartmentides või ida-blokis, aga plaanid muutusid kui välja ilmus unine ja vihane õppejõud. :D Kesköine tantsupidu rannas - hmm, ka huvitav ju!
Neljapäeval oli huvitavad asjad kavas - PESAPALL (ainult, et natuke palju nõmedamate reeglitega kui meie kunagi mängisime), lendavataldrikuvõistlus ja sulgpalli turniir. Ma arvan, et üks õekestest võib mu üle nüüd küll väga palju uhkust tunda, sest ma panin kinni nii tüdrukutevahelised üksikmängud kui ka segapaaride turniiri!!! Ajee-ajee. Rääkimata siis veel nendest "soojendavatest vahevõistlustest", kus pidi omaette võimalikult kaua sulge õhus hoidma. Ei tea, kes jälle bossas koguaeg?! :D
Neljapäeva õhtu oli äravahetamiseni sarnane kolmapäevaõhtuse programmiga. Tehti sauna, sai jälle rannas lauldud ja tantsitud...ja Mario lohistati koju! :D
Njah, kuigi õppejõududele see pidutsemise osa laagri juures kohe üldse ei meeldinud, läbisid kõik kenasti-ja-korralikult aine ning 3 ainepunkti on jällegi käes nagu naksti! :P Tagasisõit oli küll unine, kuid omamoodi ka naljakalt nostalgiline. Sinna läksime minule juba liiga tuttavat teed pidi Tartu mnt Tallinn-Põltsamaa-Jõgeva- Kuremaa. Tagasi tulime hooopis teistkaudu. Seda nimetatakse vist Piibe maanteeks ja erinevaid kohti sõitsime läbi väääga palju. Näiteks jäi tee peale Kärde (no kui palju on võimalik üksi naerda sellise asja peale?!), Rakke, Koeru ja meie hääletamisseiklused, Aravete rist ja Jäneda. Päris naerurikas marsuut! ;)
Laager viis pluss. Inimesed viis pluss. Ja mina võitsin laagri-kõige-imelikuma-tüdruku-tiitli! Mis seal imelikku on? :D

Ma siiralt lootsin, et pikk uni paneb mu asjad paika, sest eile õhtul ei suutnud ma mitte midagi asjalikku oma lähitulevikuga peale hakata. Suhteliselt keeruline on nii, kui ühelt poolt ja teiselt poolt koguaeg sikutatakse. Tänaseks dilemmaks on: kas minna Olustverre või Elmari aiapeole?! Üleüldiselt on praegu erinevaid lõpetamisi erinevates Eesti otstes on nii palju, et ma ei saa aru, kus ja mis ja kes ma olema pean?! Päris mitu head kontserti on ka ühel päeval...no, MIKS?!

Imelikkuse-printsess-Pisike! ;)

PS! Lisaks imelikkusele pidin ma veel ka väike ja õel ja vägivaldne olema. :( Nii mulle laagris öeldi. Päris mitu korda. Päris jube. :/

Pean viskama korvi, muidu suren 2010 - reportaaž Kuremaalt!

Või siis pean saama üle võrgu. Või lööma värava. Muidu ikkagi suren. Selline see laagrielu on! :D Kõik juba murduvad karmi võistluspinge all - kellel jalad katki, kellel nina verine. Mul on veel kõik enamvähem okas. Varvas on natuke jalgpallist rullis (paanitsedes ei ole ju aega mõelda sellele, milline võib olla jala ninaga löömise tagajärg), ranna jalgpallist on jalg natuke marraskil ja võrkpalli servi-seeriast ka natuke nagu nõrk. Ahjaa, ja hääl on ära. Võta nüüd kinni, kas see on UNO mängimisest (loe: karjumisest), vägedejuhatamisest või hoopis sellest, et me käisime JÄRVES ujumas (noo, umbes 11 kraadi vesi). Aga faking fun on siin ikka ka. Alates esmaspäevast oleme tegelenud mitmete erinevate pallimängudega (jalka, ranna-jalka, sulgpall, võrk ja volle jne), seltkonnamängudega ja isegi isegi võistlused on juba maha peetud. Pole üldsegi mitte üllatav, et meie SINISED kõik ära on võitnud, eks? :)



Tänane õhtune "õppetöö" või "treening" või ma ei tea, kuidas seda nüüd nimetadagi...?! Igaljuhul oli seekordne õhtu teistest erinev, kuna me ei võistelnud omavahel ega õppinud uusi mänge, vaid läbisime hoopis huvitava seiklusraja. Jah, enamus elemente olid juba niimõnelgi (khmm!) nähtud ja tehtud, kuid tore ja lõbus oli ikkagi!!! Võib lausa öelda, et kõige toredam siiamaani üldse! Kohe-kohe varsti (peale supermodelle :P) lähme parvsaunaga seiklema. Ja kosutame end natuke "piinarikkast" õppetööst. Lauril on sünnipäev ja kaks kasti õlle, mis vajavad lahendamist! :P

Päike, rand, pall - sõidame!

Oiiii, kui palju on juhtunud! FRIIKIN' SCHOOL sai läbi ja selleläbi jõudis kätte teoreetiline suvi. See tähendab, et peaaegu suvi. Ilmataat veel päris ei nõustu, aga põhimõtteliselt on juba ju...suvi. Homme hakkab laager veel, aga seda on raske kooli alla liigitada. Ja kui esimesed ringid rannavollet on tehtud, tennise hooaeg on avatud ning esimene välikontsertki nähtud, siis ei ole kohe mitte mingit koolitunnet enam. Käin laagris ära ja siis hakkangi vaikselt lõpetamisi "külastama". :P
Nii naljakas (loe: imelik), et esimene kursus on juba läbi (teoreetiliselt, nagu eespool mainitud). Nii ruttu. Ja nii muretult! :P Isegi viimane eksam oli selline...pingevaba?! No worries! :D Ja need vähesedki pinged sai õhtupoole palliplatsil maha surutud! Hihiii.
Ja asjalik olen ka olnud vahepeal. Vanalinna päevade korraldus-diimi vabatahtlik olin. Midagi suurt ja kontimurdvat tegema ei pidanud. Natuke siit ja natuke sealt, seda, mida vaja oli. Kõige keerulisemaks ostus suure praega võitlemine Beerhouse'is. Ja vene Katjuuuškadest on nüüd küll pikaks ajaks vääääga kõrini. :D
Et rahvuskultuuride-šokki leevendada, võtsime ette reisukese Pärnusse. Reiu Rock ja palju head muusikat. Kui nüüd ikka päris aus olla, siis esialgu reede hommikul ei olnud mitte mingit tahtmist sellise ilmaga kodust välja ronida. Pärnu on ikkagi Pärnu - ilm oli peaaegu lõpuni välja täiesti ideaaaalne. Ja kui nüüd bändide kallale asuda, siis...olge valmis nii kriitikaks kui kiiduks! :P
Kohale jõudsime just selleks hetkeks, kui lavale läks Jana Kask. Ja ma soovin, et me poleks sinna nii vara jõudnud, sest see oli pääääris jube. Superstaarist oli asi kaugel ja kogu see värks seal laval oli nii ebalev. Ja veel õhtupoole tekkis ju võrdlusmoment Ottiga...oeh, vaene neiu.
Bedwetters võttis otsajärje Janalt üle ja sai oma esinemisega palju, no ikka palju-palju paremini hakkama. Sünkroniseeritud hüppajad...ja vaene trummar, kes seda kepslemist ainult vaadata saab! ;D
Aides (loe: Aiiiiides :D :D :D :D) täitis oma ülesande samuti ülimalt suurepäraselt. Ja nende uue plaadi lood kuulsin ka ära...ei olnud eriti uued lood ju?! ;D Shanon pole mind kunagi eriti liigutanud ning HND kõlas paremini kui kunagi varem! Ei tea, miks küll?! :P
Ott Lepland (edasipidi: Ottland ;D) oli üllatavalt kepsakas, kuigi isegi see esinemine ei suutnud muuta minu arusaama tema üldisest isiksusest. Kuiv. Kõik. Tarvi ja Mairi. Kuum. :D
Ja Tõuuuu Täääääääg - kammmooon, noh! Ilmselgelt ei saa see midagi halba olla!!! Bänd ja puha - nagu õige asi ikka. Ja alates 2006. aastast (???), on nii mõndagi muutunud ja arenenud. Tublid poisid! ;)
Oeh. Lahe väike mini-rabarock ja suurepärased inimesed mu ümber. Kaunis! ;)

Hetkel käivad viimased ettevalmistused ja viimistlused laagrisse sõiduks. NOT! :D Ma pole veel midagi teinud. Ei viitsi. Üldse ei viitsi. Ma hakkan vist ära surema, sest mul on terve see nädal mingi nõrkus kallal olnud. Mitte üldse mitte midagi ei viitsi. Ph.

Nädala pärast näeme...võib-olla! :D
P.

Vegetatsioon.

Kui mul oleks keskmine nimi, siis oleks selleks kindlasti Troublemaker. Või Sussapussa või lihtsalt Devil. Ma seletaks, aga ma olen lihtsalt niii surmani väsinud, et ei. Ilmselgelt olen ma selline susserdis, et need "asjad" ei kannataks mitte grammigi trükivalgust. Ma olen rumal. Vahel olen lihtsalt Rumal. Ja vahel üllatan ma iseennastki.

--

Kui nüüd taaskord kõik ausalt ära rääkida, siis sai see meeletu lugu alguse juba kolmapäeval kui aset leidis rekreatiivne rekreatsioonilaste rekreatsiooniüritus. :D Teoorias juba teist korda, minu jaoks esimesti korda. Riiaküla Jaani talus ehk Johanna pool, Haapsalu maantee ääres. Sai kiigutud, grillitud, batuudidatud, võrkupallitud, saunatatud, tiigitatud, tünnisaunatatud, naerdud, naerdud, naerdud. Pole lihtsalt võimalik tõsiseks jääda, kui käid samal kursusel selliste humoristidega. Njah, ja samas, oli ka tõsisemaid hetki, kus tuli tunnistada, et kõikidega ei ole siiski kõik päris korras. And yet again - et mitte mõista ülekohtuselt hukka süütuid inimesi, siis tuleb tõdeda, et inimeste arusaam REKREATSIOONIST on väga erinev. Liiga erinev. Palju õnne neile, kes üldse ei taju piire ja aitäh neile, kes ei pea kandma maske.
Ma ei viitsi filosofeerida. Lühidalt öeldes oli lugu nii, et "ägedamad pidutsejad" kukkusid varakult ära ja õiged "vampiirid" püsisid (oludesunnil! :D) vastu kella 6ni. Kui katuseall enam magada ei saanud, siis kolisid kaks "vampiiri" autosse. Kell 8 olid mõlemad nagu naksti üleval, sest oma tööd hakkasid tegema esialgu päike...ja siis sääsed. :P
Oli kui hea oli päeval kell üks omas voodis magama vajuda. Ja oli kui halb oli kell seitse tõusta. Sest siis saabus ju arusaam, et ilus päev on maha magatud ja unepohmakas oli ikka pääääääris valus. Pingutasin (loe: väsitasin) end tegelema millegagi, et siis mõne tunnipärast jälle tuttu vajuda. Mu elu sisutihedaimad hetked, indeed! :D

--

Vahel ma taban end käitumast...mittesobivalt. Ma taban end mõtlemast sellele, et "küll kunagi". Ja nii, kui ma taban end nii mõtlemast (ja ka käitumast), asun tegutsema vastupidiselt. Ei ole olemas ju homset. Tuleb elada täna. Ei ole mingit peaproovi, enam ei saa midagi uuesti või teisiti teha. Ma nagu saan sellest aru, aga ei saa ka. Paratamatus. Tuleb meeles pidada, et iga tegu kujundab pilti. On tükike tervikust.
Ma tean, et ei ole just kõige õigem tegu võrrelda enda tegemisi kellegi teiste omadega, aga muud moodi teiste vigadest ei õpita ju?! Vahel vaatan, mõtlen ja saan aru, et mina olen niigi piisavalt down-to-earth. Reaalsuse piires ja kaine mõistusega. Ometigi täiel kiirusel, mõnuga. Jah, nii, et mitte midagi kahetseda ei oleks.

--

Üks teine lugu on sellele esimesele päris sarnane. See lugu sisaldab ka sauna ja tiiki, kiike ja grilli, sõpru-tuttavaid ja võõraid, mõistlikke joodikuid ja mitte nii mõistlikke tinutajaid. Tünnisauna ei olnud. Ja võrkpallitamist ei olnud ka, sest kuigi pall oli ju olemas...isegi mängijad olid ja väljak...aga üks post oli puudu! :D Palju ühiseid jooni, ent ometigi nii erinevad peod. Üks inimene võib muuta kõike. Või kaks inimest. Aga üks vähemalt. Aga pidu oli sigavinge ja lausa nii kõva, et me unustasime Karli ja Madise lahkumise-šampust juua. :D Ja pidu kestis ilma selletagi hommikuni. Jep, pidu kestis täpselt nii kaua, kuni ka viimased jutupaunikud (mina ja Kreyt) ära kukkusime. Peohinged, mis teha. :D

--

Jah, siin ongi see järelemõtlemise koht.

--

Oeh, ma oleks olnud väga õnnelik, kui mul oleks olnud võimalus pärast Anu bussipeale panemist ja Kreydi teeäärde viimist koju magama tulla. Selle asemel aga pidin minema Suure-Jaani isaga vaidlema. Talle lihtsalt kuskil tuli pähe, et ma võiks joosta. Palju ja kiiresti. Kohalike võistluste raames. Üritasin, mis ma üritasin, aga see talle pähe ei mahtunud, et ma olin ainult 4 tundi maganud ja väsimusest nõrkemas. Oma touchi andis asjale muidugi Mati, kes kohe julgelt minu osavõtust üle staadioni kuulutas. :D Ja mille kuradima pärast mul mu jooksu jalanõud kaasas on?! Asjaolude kokkulangemise tagajärjel ei jäänudki mul siiski muud üle, kui oma värvilised rannalühkarid (mis ei ole kohe mitte kuidagi jooksu-lühkarid) jalga tõmmata ja võistlustulle asuda. Tee oli raske ja pikk. 1,5 km. Ja raisk, ma ei jõudnud. Üleüldse ei saanud ma midagi aru, sest omaarust jäin ma 5-daks, aga siis selgus, et ma olen juba ju puhta naiste alagrupis ja - ohoo - võit oligi kotis! :D Absurd. Nüüd olen sõna kõige otsesemas mõttes surmväsinud ja nõrkemas.

Mul on sõbrad, kes mulle jõudu annavad. Vähemalt üks. Praegu. Ei kahetse. Nii tore oli.

Never let your sense of morals get in the way of doing what's right.

Karli-ja-Kreydi-poolt-nimetatud,
Minipihv-piffar-Pisike. :)

A2 !!!

Tallinn on imelik. Siin on inimesed teistmoodi kui mujal. Ja ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Inimesed ei ole halvad, aga...nad on teistmoodi. Kõik asjad on siin teistmoodi, mitte ainult inimesed. Siin on teistmoodi aeg, siis on teistmoodi õhk, siis on teistmoodi suhtumine ja loodust siin peaaegu ei olegi. :P Viimastel päevadel olen ma sellest aru saanud ja miski nagu kogu aeg saadaks selle kaudu mulle signaali, et "jou-jou, mine ära siit!" Kohe, kohe-kohe varsti lähen! ;)
Näiteks. Lasteaia lõpp on suur asi. (Eriti, kui see tähendab lisaks kõigele ka väljamineku vähenemist umbes 5000 krooni võrra. :D) Mina lõpetasin lasteaia oma sinises printsessikleidis, möllu ja sebimist selle sündmuse ümber oli küll ja rohkem. Tallinnas käivad asjad vist teistmoodi. Selliseid "pisiasju" ei väärtustata. Mitte, et see kurb oleks (ainuke kurb asi on see, et nüüd jääb NABAsse minekuid palju vähemaks arvatavasti) või ma kedagi halvustada tahaks. Selles mõttes, et eks igaüks ise teab, mismoodi ta oma perekonda suhtub ja mida ta kalliks peab. Asi ei ole hull ega halb. Lihtsalt teistmoodi. Mina teen hoopis omamoodi! :)
Suurele lastepildistamisel järgnes mõnus veiniõhtu Ergo ja Hurmiga. :D Teised külalised oli muidugi ka Krissu sünnipäeval, aga nad olid kõik teisejärgulised. As always...
Teine koht, kus filosofeerisime Ergoga inimeste üle, oli tema puhkus. Ei, meie puhkus, tema sünnipäev! :P Ja rääkisime, mis me rääkisime, ikka ei saanud aru, miks inimesed nii imelikud on. :D Aga see polegi oluline. Hoopis olulisem on see, et nüüd on kinkekaart "kulutatud" ja Toilas käidud ja nähtud. Käsmu on kaunis, mandri-Eesti kõige põhjapoolsem ots on (minul taaskord, Ergol esmakordselt) vallutatud, söemägi (minul taaskord, Ergol esmakordselt) vallutatud, peaaegu (taaskord :D) Moldovas käidud ja Jägala juga ülevaadatud. Valaste juga oli kahjuks "kinni". Aga me peame ükskord kõik need kohad uuesti ülevaatama, sest FOTOKAS jäi ju koju. Atlas ka! Kummipead!!! Üks eriline nädalavahetus ühe erilise inimesega - mida veel tahta?! Mina tean mida veel tahta. Selliseid asju ja aegu tihemini!!! Love.

Ja nüüd see uudis, mida ma salamisi juba nii mõne kuu oodanud olen. Noh, vaevalt, et Audi minu palvekirja väga tõena oleks võtnud ja nii on nüüd näide sellest, et ka mõttejõul on võimalik asju liigutada. Uskuge või mitte, nad hakkavad A2-sid jälle tootma!!! Yhha! :D :D :D :D

[edit] - "The Secret" - läbi loetud ja läbi mõeldud. Ma ei tahaks öelda, et see on eneseabi raamat, kuna ma ei ole veel nii meeleheitel, et sellist abi peaks otsima. :D Ma lugesin seda raamatut vaid selleks, et mulle soovitati seda. Ja ega see mööda külge alla ei voolanud. Ma tean, et need asjad on täpselt nii seatud nagu seal raamatus kirjas (vaadake kas või seda "kokkusattumust" A2-tega! :D). Üks asi on uskumine ja arusaamine, teine on selle Saladuse rakendamine. Minu jaoks on siiski selles mõned kitsaskohad, millest on raske mööda minna. Aga ma püüan. Püüan mõelda, uskuda ja tänada!
Film olevat veel parem, niiet asun DVD otsinguile! :P

Ps! Kinos pole ka sada aastat käinud. Tahaks!

Pps! Ma ei mäleta enam, mis värvi mu kultuuri-nurk oli?!?!?!?! :D

Mu arvuti läks katki: hiirepoiss suri ära! :/

[edit] - Suht raske juhus, kui elad küünarnukki pidi klahvide peal ja siis hiir ära sureb. Ergo tuli koju ja äratas mu hiirekese ellu. Fn + F9 ! I'm a genius! :D