Apppi, kui lahe mu eelmine sissekanne on! Ja appppi, kui kaua ma siia midagi üles pole märkinud. Ma ajan ikka ja endiselt kõik töö süüks. Ja pärast tööd (mis ametlikult lõppes 16-da septembriga) juba liigse ärevuse süüks. Kuigi kontoritöö sai päeva pealt läbi, siis üritusi käisin veel viimse momendini tegemams. Sõna otseses mõttes. Peaaegu. Kaks päeva enne lendu ei olegi ju vaja üldse mineku peale mõelda, tasub ikka tööd teha. Ja siis ma ise imestan, et miks ma tööalaseid unenägusid näen?! Note to myself: CV-sse saab hea omadusena kirja panna tõelise pühendumuse (kui ikka asjas sees, siis täiega).
Aga kui nüüd praegusesse momenti tagasi tulla, siis tundub uskumatu, et järgmine postitus tuleb juba kohe päris kindlasti sealt samast riigist, kus tuli eelmine. Aga enne veel kui ma hakkan rääkima nendest ärevatest mõttetest ja eesootavatest seiklustest, siis - nagu eelmises postituses lubatud sai - korralik ülevaade ehk tagasivaade sellele, mis juba olnud on!
Valetasin. Pikka ja põhjalikku tagasivaadet on võimatu teha, sest see kõik oli nii ammu ja keeruline on kirjeldada seda vett, mis vahepeal merre on voolanud! :D Aga saavutused saan kirja panna küll. Suuremad või väiksemad. Igal juhul just need saavutused on mind välja vedanud siia, kus ma praegu olen.
Mai kuu oli tõesti tubli. Mu esimesed kaks komandeeringut, mis õnnestusid täielikult. Minu jaoks. Ja teiste jaoks ka, sest nüüdseks on selgunud see, et "me pääsesime teise vooru" tänu nendele kahele tehtud üritusele. Mu elu esimene välistöö viis mind Prahasse. Ilus linn. Meil oli kevad, neil seal juba suvi. Saime südaööni väliterrassil istuda ja suurtes kogustes õlut tarbida... :D Võrratu! Ja see jõgi, mis sellele linnale kogu olemuse kinkis, lihtsalt... vau! Vägev, mis ma muud oskan öelda. Sain targemaks. Ja tublimaks. Ja õnnelikumaks!
Väljasõit number kaks viis mind Londonisse. Üritus pidi täpselt sama olema. Oligi. Aga ei olnud ka! :D Kuna ma Londonis juba käinud olin, siis vaatamisväärsused jäid seekord käimata. Ehk sightseeing asendus shoppinguga. Ja keskpärane hotell asendus lukshotelliga. Ehk väike kahvatu duššinurgaga vannituba asendus vanniga vannitoaks! :D Ja ka teine üritus läks korda. Kõik olid õnnelikud! :)
Tagant järele mõeldes ei oskaks ma isegi öelda, kumb neist kahest siis vingem oli. Need olid samalahedad ja omamoodi erinevad! Vot tak.
Juuni. Töö kulges küllaltki tavapärases rütmis. Muu elu samuti. Jaanipäev oli superlahe! Ja kohe küllaltki pikk. Algas kogu rõõm Viljandi-Tartu bandega Kakulaanes (mida jäid pea juuli lõpuni märkima suuuuuuuuured - ja ma mõtlen ikka suuuuuuuuuuuuuuuured - sinikad!). Ja jaan jätkus Saaremaal sugulaste kokkutulekuga. Aga kuu saavutuseks võib pidada minu tublit osavõttu Credit24 rannavolle sarjast. Asjale andis hoogu kohe esimese Pirita etapivõit! Hurraaa. Aga pigem pean siiski ise saavutuseks seda järjepidavust võrgu mängimisel, mida ma juba ammu suvekuudel teinud ei ole. :)
Juuuuuuli. Kulges töö mõttes väga rahulikus rütmis. Credit24 suvevolle jätkus. Olin endiselt tubli ja osavõtlik. Samuti sain korraks dressi selga ka Suure-Jaani naiskonna poolepeal. Käisin ELO suurlaagrit korraldamas ja jõudsin isegi päris mitmel nädalavahetusel Olustverre (samuti saavutus omaette ju?!). Juulikuule aga pani igasuguse punkti just see sama Credit24 suvevolle. Ehk mu osavõtlikkus tasus end ära! Sain endale napsatud ka viimase Pirita etapi võidu, millega kaasnes ka Pirita etappide üldvõit!!! Ja veel paar päeva hiljem tuli veelgi vahvam uudis: üle-Eestilises arvestuses ehk 360 naise seast saavutasin just mina KOLMANDA koha! No, tehke Teie, mis te tahate, mina tegin omale küll pika pai selle eest! :)
August. Ehk turbo-to-the-max kuu! Teada-tuntud tõde, et august on ju seiklustegevuses kõige magusam kuu. Ja mina võtsin täiesti rahuliku südamega kaks nädalat puhkust. Jee! Aga kui päris ausalt üles tunnistada, siis võtsin 360-st puhkust, et... minna tööle! :D Nii väga, kui ma ka oleks tahtnud seda puhkuseks nimetada, oli see siiski töö. Tegime laagrit, teaduslaagrit! Tasemel kaader ja tasemel laager. Kõik läks korda, sest lastele meeldis. Ja ometigi jäi miski mind selle juures painama... no, lihtsalt saaks paremini teha! Nii head asja peab saama hästi teha! Mitte nii nagu oli: ahh, tegime ära, käib küll! Ah, mis ma ikka hädaldan. Lastele ju meeldis... vist?! :)
Augustikuu high-light oli kohe päris väga kindlasti 20.august. Kui kõik oleks hästi läinud, siis oleks selleks 19.august olnud. Aga... ei läinud niiii hästi, kui oleks võinud minna. Pean leppima sellega, et asjaolude kokkulangemisel (või täpsemalt öeldes, vihma mahalangemisel), pidin jääma Robbie Williamsi show pealtvaatajaks! Esialgu olin ikka päris-päris nördinud, et minu osa välja jäeti, kuid õnneks oli Robbie ise lihtsalt niiiiiiiiiiiiii väga-super lahe, siis ununes see töö-asi peagi. Kuigi, kripeldab see natuke ikka. :(
Eiiiiiii, aga Robbiest! Mina, kes - ma julgen väita - ma olen keskmises eestlasest kindlasti rohkem välisartiste näinud (lugesin kokku, neid tuleb ikka umbes 20-ringis), pean tunnistama, et Robbie Williamsi Eesti kontsert 20.augustil on/oli tõesti kõige-kõige-kõige vägevam, mida mina üldse kunagi näinud olen. Päris ausalt pean tunnistama, et ka mu oma lemmik Foo Fighters jääb all. Lihtsalt üle igasuguste ootuste võimas! Well done, dude! :)
Aga augustis oli veel igasugu häid ja vahvaid üritusi. Suvelõpupidu Kollases majas, Miku ja Liisa sünnipäev... aa, ja muidugi täie auruga tööd! Kui ma veel enne ei maininud, siis päris-päris ausalt öeldes, tegin tööd ka sel ajal kui ma olin ametlikult puhkusel... ehk teisel tööl! :D Päriselt. Ja see oli masendav. Noh, nüüd on juba võib-olla natuke naljakas, aga siis oli küll päris sürr. Sorry, ma pean nüüd minema siit laagrist ära, et PÄRIS tööd teha. Häbi! Puhh, töönarkomaan. Aga vähemalt sain Naissaarel käidud lõpuks. Ei osutunud minu lemmikuks. Liiga suur! :D
Augustikuu saavutus?! No, mis ma peale töö nüüd nii väga ikka tegin... nimetagem siis saavutuseks minu ainult tööraames sõidetud kilomeetreid, mida kogunes ühtekokku 2387km. Whoooop!
September. Sellest sai juba räägitud. Pool kuud tööd ja siis asju pakkima! Jätsin siit suvekuude kirjeldusest välja ju kogu selle ma-lähen-Londonisse-kooli jutu. Aga asi liikus kogu suve. Vaikselt ja tasapisis. Ja nüüd ongi siis kõik asja-ajamised nii kaugel, et nelja tunni ja 13 minuti pärast peaks õhku tõusma lennuk, mis mind Inglismaale sõidutab. Uskumatu! Ma ei saa veel isegi täpselt aru, mis saama hakkab. Miks ja kuhu ma ikka lähen?! Appi, miks?! Eks ma püüan selle seal siis järgeva aastakese jooksul selgeks teha, miks...
Tšau-pakaa,
E.
