KAKS KUUD!

Ma kontrollisin kaks korda ja kahest kohast, et kas tõesti ainult ja ometigi juba kaks kuud?! :D Aaah, ma ei suuda ära imestada lihtsalt. Aga väsimus hakkab vist peale tulema. Nii mulle kui ka näiteks mu arvutile. :D Ma hoian pöidlaid pihus, et ta veel kaks ja pool nädalat lihtsalt kuidagi vastu peaks ja ära ei sureks... kuigi ta on juba mitu infarkti saanud ja ma olen pidanud teda taaselustama! :D :D Ja kui esialgu läks ta magama sellepeale, et ma delete nuppu vajutasin, siis nüüd on ta veelgi tundlikum ja võib mõnikord ka pildi kotti panna siis, kui ma ükskõik millisele nupule vajutan! :/ Ja ega ma ise parem ei ole, lihtsalt lagunen otsast. :(

Ehk võrkpall hakkab üle jõu käima! :D Ega ma enam esimeses nooruses pole ja ma millal ma viimati niimoodi trenni tegin?!?! Viljandi Spordikoolis umbes aastat 8 tagasi. Viis päeva nädal ei ole ikka vist päris nalja asi?! Ja sellepärast lagunengi... hüppekas valutab ikka vahelduva eduga ja - da-daa - õlg pekkis! Sain omale ilusa sünnakingi... pühapäevasel turniiril oli viimase mängu ajal juba päris valus lüüa... aga ma väga tähelepanu ei pööranud, sest surema just ei hakanud. Ja kui ei löönud, ei valutanud ka. Kolmapäevases trennis aga sain aru, et täitsa kööga. Lolli peaga ikka püüdsin seda soojaks saada ja ikka kaasa teha. Reedeses trennis oli juba targem ja jätsin täitsa puutumata. Tegin killer-altserve ja sain täiskoormuse sidemängijana (mida ma poole kohaga selles tiimis ju nagunii olen!). :D Ja homme on meil ülikooli tiimiga mäng... ja võimalust skippida ei ole, sest meie põhiside on kodus, Portugalis. Mis eriti sürr asja juures!? Kolmapäeval käisin füsio juures...
Jep, täitsa debiiline värk on see, et ma ju lõpuks võtsin kätte ja book'isin omale füsio aja; lihtsalt selleks, et oma hüppeka-asjus selgust (ja ehk tasuta massaaži?! :D) saada. Kolmapäevaks saigi aja. Käisin ja testisin ja võimlesin ja sain ka oma tasuta, ent väga valusa, massaaži! :D Selgust sain ka. Ehk mu jala välimised lihased on lihtsalt täiesti surnud... vaja kõvasti treenida!!! Aga ma usun sellesse, sest ma sain isikliku kummipaela, millega kodus "võimelda" ja jutt, mis füsio-neiu rääkis, tundus täitsa loogiline olevat ka. Külmakotti on mul veel vaja (sest ma tõesti ei suuda külmutatud friikaid oma jalale panna ja siis veel neid pärast süüa?!?! :D). Siis saan terveks. Kuigi kõige rõõmsam olen ma lihtsalt selle üle, et keegi LÕPUKS võttis kätte ja katsus ja painutas ja püüdis päriselt aru saada, mis mul viga on!!! Natuke hirmus oli ka, sest koguaeg oli tunne, et nüüd ta painutab need viimasedki sidemed sealt katki... :D Ja sürr on see, et käisin füsio juures rõõmsalt ja õnnelikult ära ja siis mõned tunnid hiljem sain aru, et mu õlg vajaks ka ülevaatamist... eks ma siis varsti bronnin jälle uue aja... tõõh. :(
Enne füsiot käisin aga ka toitumis-spetsialisti jutul! :D Jaa, ka tasuta. Ma eriti väga midagi ei lootnud, sest ma tegelikult ei ole ju atleet, kes mingit eriprogrammi vajaks?! Ja raha mul ka pole, et mingeid imevigureid osta ja küpsetada. Ja üle-üldse mulle ei meeldigi siin süüa teha. Nii ütlesingi, kõik rääkisin ausalt ära! :D Et tahaks lihtsalt nõuandeid tervisliku toitumise kohta, et keha liiga väsinud ei oleks, kuigi ma üldse ei tea, kas ma saan oma toitumise juures midagi muuta. Saime siis kokku ja... arustasime asjade üle! :D Nii lahe! See oli pigem nagu arutelu, sest mul on ju siiski ka natuke sellealast haridust pagasis! :) Rääkisin oma praegustest toitumusharjumustest ja ta siis tegi omad korrektuurid. Muidu kõik roosa ja rõõmus, sest ma tõesti olen elueest püüdnud siin liigset magusat ja küpsise-närimist vältida... uhke tunne ju öelda küll, et päevaseks "snäksiks" on pähklid ja rosinad (no, täielik geek ikka!!! :D :D)! Aga nii päriselt on. Pigem ostan ikka õuna ja banaani kui kommi ja küpsist (aga no worries, need mahuvad ka mu menüüsse!). Kokkuvõtlikult on järeldused sellised, et ma ei söö piisavalt liha ja tervislikke rasvu! Niiet pean nüüd hakkama liha ja kala näost sisse vintsutama... ja see ei ole odav lõbu! :S Aga noo, püüame hakkama saada. Lohutus on see, et liha saan asendada proteiini-shake'idega, sest neiu ei mõelnud kaua ja andis Markile kohe teada, et mul pulbrit tarvis! :D Pärast füsio-miitingut saingi oma purgitäie kätte... ikka suuuuure purgitäie! :D
Aa, üks asi, mille ma täitsa ära unustasin eelmisest postitusest. Phh. Sain ju ühe sünnakingi veel. Iseendalt, vist. Ehk Vanda oli need neljapäevase jõuka mõõtmistulemused kätte saanud. Ja kirjade järgi olen ma 2,3 kilo maha võtnud!!! :D Mul on mitu teooriat, sest ma millegi pärast kohe üldse ei usu seda... sest ma lihtsalt EI NÄE seda... ja eriti ei tunne ka...väga?! Aga 2,3 peaks ikka tunda olema ju!? :D Nooh, ma isiklikult arvan, et see esimene number sai valesti üleskirjutatud ja seega on see number lihtsalt vale. Või on tõesti nendel imetibatillukestel tabletikestel (mille võtmise ma kahe kuu eest ära jätsin) selline mõju?! Või ei olnud ma korralikult söönud sellel teisel kaalumisel?! Või on see lihtsalt stressist ja magamata öödest?! Vähesest või vastupidi korralikust toitumisest?! Või mis iganes, aga ma millegi pärast ma seda kaalulangust trenni süüks ei ajaks. :D Aga tore! Grupi suurim kaalulangetaja, just seda mul vaja oligi :)
Muudele teemalde suundudes, siis koolirindel on asjad hullumeelsed. Ma tõesti ja siiralt arvasin, et grupitööd saavad lihtsad ja lõbusad olema, sest lõpuks on võimalus asju kellegagi arutada ja plaanipidada ja koos aega leida (mis tähendab, et viilimisvõimalus on olematu ju?!)! Nõu. Kohutavamatest kohutavam. Ma ei oskagi seisukohta võtta, kas hullemad on kolm hiinakad (kellest üks umbes neli nädalat koolis ei käinud ning seega grupitöös üldse ei osalenud), kes lihtsalt ON ja mitte midagi ei ütle või kaks "pladistajat," kes üldse midagi sujuvast grupitööst ei tea... juhuste kokkusattumisel on üks neist meie grupi liider ja tema näiteks otsustas, et teeme grupitöö niimoodi, et igaüks saab ühe osa ja vaatab ise kuidas hakkama saab. :D Ehk. Meil on vaja panna kokku terve ürituse plaan. Otsast lõpuni. Läbi ja lõhki. Alustades disainist ja cateringinst kuni riski analüüsini välja. Kõik kõik kõik. Niisiis töötame me ÜHE asja kallal ja KÕIK ERALDI! Makes sense?! Ma lihtsalt ei suuda enam kõvemini ja selgemalt on seisukohti kaitsta. Tahaks ausalt ropendada, kui närvis ma olen! Lõpuks sain ma asja niimoodi paika, et ütlesin siis saksa tüdrukule, et kui ta arvab, et grupiga koos tegemine ei ole vajalik, siis tema ei pea tulema - meie kõik ülejäänud saame kokku. Resultaat?! Meil on esmaspäeval töö esitamise tähtaeg ja me saime EILE esimest korda terve grupiga kokku. Masendav. Ja mis maksimum on?! Meil on kokkulepitud kellaaeg. Arvake ära, kes oli ainuke, kes kohal on!? Ma hakkasin hiljaks jääma (bussi-jamad, bla-bla), saatsin kiirelt sõnumi, et sorts, jään 15 minti hiljaks. Ja ma olin ikka esimene ja ainuke, kes kohal oli. Osad suvatsesid alles kahe tunni pärast välja ilmuda. AAH. Ma ei jaksa ära kiruda. Mina esindan ju neid, kui oma osa teen. Ja vastupidi. Miks siis mina ainuke olen, kes teiste pärast muretseb?! Või üldse asjasse tõsiselt suhtub!??!! Üks nendest hiina-tüdrukutest ei oska näiteks inglise keelt rääkida! Kõrgem tase magistrikursustel! :)
Aga hea asi on ikka asjal ka. Mina panen küll enda osas maksimumi välja. Minu kanda on ürituse script (mitte ainult programm, ka kõik eelnev ja järgnev) ja meelelahutus. Tegin video. Uuh, milline pingelangetaja!!! Äkki kui ma selle lõplikult valmis timmin, saate ka näha, hihiih. :)

Käisin täna üle saja aasta kesklinnas. Mõtlesin, et ilm on ilus ja kuu viimane päev. Hea aeg veel viimased kulutused selle kuu sisse suruda :P Kaua ei olnud, püüdsin mõned asjalikumad ostud teha (ei õnnestunud, sest mitte-asjalikku sai ikkagi rohkem! :/). Aga väga värskendav oli lihtsalt teist kaudu koju sõita. Väiksed asjad.

Ja et kuu ikka korralikult lõpetada, siis... oh, need kulutused-kulutused! :D :D

Tegin kiire sortimise ja pikim tšeki-rida on...da-daa, kampuse poe oma! Tesco on korralikult esindatud, Primarki külastasin kolm korda (ärgem unustagem, et Elerin ja Gellu külastasid mind see kuu!!!), mõningased transpordi kulud, "väljas söömised" ja... tegelikult ma ju ei võta kaugeltki mitte igalt poolt tšekki, let's be honest! :)

Homme on väljasõiduga võrgu mäng. Ülikooli tiimiga. Kuigi mu õlg ei rõõmusta, siis mina rõõmustan! Jeii :)

Level up!

Oeh, tunnen end nüüd vana ja väetina! Ja mitte sellepärast, et ma arvuliselt vanemaks oleks saanud, vaid sellepärast, et ma täna jälle kella poole kuueni (mis on niigi vähe ju?!) üleval olin!!! :D Ja kui nüüd tagasi vaadata sellele nädalale, siis ma päriselt alustasin varem oma koolitööga! Ja ma päriselt olin varakult asjalik ja tegelesin asjadega... ja ikka jäin ma viimasele minutile... täiesti lootusetu!!! Aga, pean tõdema, et see eelmine oli (õppimisele lisaks) huvitav ja asjalik nädal... ja ikka veel on võimalik siin asju esmakordselt teha!!! :D :D
Teisipäeval läksin pärast kella kuut veel Mercedesega raamatukokku. Kolmapäeval läksin kohe pärast ärkasimist (kellaaega ei täpsusta, khmm-khmm!) raamatukokku ja sealt otse trenni. Neljapäeval kogesin kõige ilusamat hommikut, mis mul siin kunagi on olnud (aga sellest grammike hiljem!), olin natuke asjalik: pesin pesu ja viisin maailmalõpuks oma paberid arsti juurde sisse (mitu korda ma need vajalikud paberid enne maha unustasin, niisama seal kabineti uksetaga käisin ja oma medistsiinilist ajalugu uurisin?!!?!? Kuni siiamaani!!!). Siis raamatukokku ja sealt otse trenni, jõutrenni. Meil sain neli nädalat täis ja selle puhul kaalusime endid ja vahetasime harjutusi. Järgmiseks neljaks nädalaks on uued harjutused, jeei! Õhtul tegin kindlasti veel natuke õpitööd ka. Ja Skype'sin. :)
Reede oli ka asjalik, sest jätsin küll raamatukogu vahele ja panin oma kirjatöö tegemise sellega pausile, kuid sain hulgaliselt äärmiselt vajalikku infot (lõppude lõpuks, eks!) oma spordi scholarship'i kohta! Ehk võitsin kätte ja käisin Sports-Parki-Markiga kohtamas! :D Ta on üks hämmastav mees. Ta räägib väga kiiresti ja siis tekib tunne, et tal on koguaeg kiire - mis tegelikult vist vastab ka tõele -, aga isegi kui tal tegelikult ei ole kiire, siis räägib ta ikkagi kiiresti ja siis tekib endal ka selline tunne, et peaks hästi kiirest kõik ära rääkima. AGA! Seekord olin kavalam. Ma ju teadsin, et tegelikult tal ei ole kiire. Ja nii ma siis istusin ja rääkisin taga seal. Esialgu asjalikumat juttu ja siis... ilmast ja maast! :D Aga peamine on see, et ma tõesti sain lõpuks oma küsimustele vastused ja mõned vajalikud kontaktid ja rõõmu-ja-õnne, sest kõik on hästi ju! :) Ma ei olegi kõige madalama astme atleet (woohoo!) ja see tähendab seda, et sellest nädalast hakkan oma hüvesid kasutama, sest ma sain need faking kontakti juuu! :P Hihihi. Õhtu jätkus rõõmsal toonil aega parajaks tehes (st emaga rääkides ja süües, sest mida muud mul ikka teha on... õppida?!)! :D Trenn. Ja koju ja arvuti taha. Sattusin veits hoogu ka üldse ei arvestanud, et mul järgmine päev võrkpalli platsil vaja palli taga ajada on. Oops, tõesti! Kas see une-level võis äkki sinna viie tunni ringi jääda! Noh, ilmselgelt vähe!!! Ja seda oli tunda...
Laupäeval oli meil väljasõidu mäng ning kimasime Portsmouthi! (Ma ei tea, miks ma selle koha nime koguaeg valesti tahaks kirjutada.) Ehk Ailika kodulinna. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et sealset püsielanikku ma siiski ei näinud. :( Üle-üldse oli see kuidagi nii sürr käik, et ma ei oska selle koha suhtes seisukohta võtta. Niipalju, kui mina nägin, siis ma tõesti pean ütlema, et mulle see koht ei meeldi! :D :D Ei tahaks teha rutakaid järeldusi, aga kohviku-kogemus ja kõik, mis silma alla jäi, lõi mulle mingi koleda kuvandi. Boohoo. Võib täitsa olla, et mu enda enesetunne andis ka suure panuse. Sest ma olin ikka päris magamata ja palliplatsil ei läinud ka MU ENDA ARVATES mul hästi ja saal oli jälle turbo-külm! Ja ometigi oli  lõpp-resultaat oli üllatavalt hea (3:1 võit ja most valuable player!!!). Kuigi, ma panen käe südamele ja ütlen, et see oli minu poolt ütlemata halb esitus palliplatsil ja kõik teised mängisid must sada-miljon-korda panemini ja ma tõesti arvan, et kuna kõik teised meie võistkonna omad olid võrdselt tublid, siis nad otsustasidki kõige mökumale selle tiitli anda!!! Hhahhhaha! :D Või nad (vastas võistkond) teadis, et mul on sünnipäev tulemas ja tegin mulle lihtsalt viisakusest kingi?! :D Ma ise arvan küll, et see viimane variant on kõige tõenäolisem, sest lõunalaud oli ka vägev seekord (vastas võistkond mu sünna puhul orgunnis, noh! :D). Aga mu oma võistkonna naiskad ei olnud kursis mu vanusemuudatuse-tähtpäevaga. Ma ise ka jutuks ei võtnud seda, sest tagasiteel tegime pubi peatuse ja mu eelarve tõesti ei luba väärikalt vanemaks saada! :D Selle asemel tegi hoopis treener kõigile välja ja ma jäin jälle ühest siidrist purju, jee! :D :D Kui esialgne plaan nägi ette: mäng, koju ja õppima, siis tegelikkus kujunes natuke teistsuguseks: mäng, pubi ja siider, koju ja poolteist tundi und ja õppima! Püüdsin küll tagakuklas meeles pidada, et ka järgmisel päeval vaja veel platsile ronida ja lõpetasin segmenteerimise üle filosofeerimise mõnevõrra varem...
Jah! Ja oligi ootamatult kätte jõudnud mu sünnipäeva hommik. Esimesed õnnitlused sai küll kuupäevaliselt õigel ajal, kuid kuna järgmine päev pole tulnud enne kui mina maganud ei ole, siis (voa, läks keeruliseks vist) võib öelda, et esimesed õnnitlused sain väga ootamatult! :D Vanda ja Chris tulid mulle järgi, sest bussid ju pühapäeva varahommikul sõita ei suvatse, ning kuidagi väga ootamatult tuli see "Good morning and happy birthday... it is today, right!" ... Chrisi suust!!! :D Poisil on hea mälu, erinevalt paljudest teistest! :D Näiteks Emma ja Lara olid mitu korda pärinud, millal mu sünnipäev on... ja kui me minibussiga Sports Parkist inimesed peale noppisime, siis oli Vanda endiselt ainuke, kes teadis, et me tavalise party-bus'i asemel sõidame täna birthday-party-bus'iga! :D Ja nii me siis sõitsime. Sihtmärk: Lõuna-London, Tooting. Käisime järjekordset BUCS'i turniiri mängimas. Neli võistkonda, kolm mängu. Alustasime ikka sellele tiimile omaselt - kramplikult - ja saime ka kohe pähe! 1:2, napilt! Mul oli niiiii suur kiusatus ühe time-out'i ajal öelda tüdrukutele, et "tavaiii, mul on täna sünnipäev, ärgake nüüd üles ja hakake mängima... minu nimel!!!" Aga otsustasin siiski mitte lisapinget peale panna neile! :D Ütleme nii,et mäng oli niigi pingeline ja ma arvan, et mu pika võrkpalluri karjääri jooksul (hahahaha!), nägin mina esimest korda, kuidas võrkpalli platsil punane kaart saadi!!! :) Ütleme nii, et neiu vastasvõistkonnas oli ebaviisakas ja... esialgu sai kollase, mõistlik! Aga kuna see talle ainult auru peale küttis, siis tuli see kollane-punane ja punane-mängust eemaldamine küllaltki kiirelt järgi! Huvitav asjade käik, mis ma muud ikka öelda oskan. :D
Ja neid huvitavaid asju tuli veel. Näiteks otsustas meie libero, et ta lihtsalt loobub mängimisest. Nüüd ja kohe. Pakkis asjad kokku ja läks rongiga koju tagasi (vist!?). Hämmastav neiu. Aga ma ei kurda, mul oligi halb vaadata, et keegi MINU kohta mängib... ja peale, me ei vaja liberot... meil on väga tublid tempsid!!! :)
Teine mäng sujus juba hulka paremini... Ei tea, kas asi oli siis nendest minu pakutud kommides või milleski muus, aga võidu me kirja saime. :) Kolmas mäng oli lootusetu juba eoses, sest kuuest mängijast neli olid super-liiga neiud... ja me juba olime neilt ühe korra kotti saanud... ja minul hakkas see magamatus ja väsimus korralikult tunda andma! Ja isegi kui tüdrukud selleks ajaks juba teadsid, et mul sünnipäev on (Vanda ei suutnud siiski vaiki olla! :D), ei tulnud seda võiduks vajalikku energiat (ja imet) mitte kuskilt. Aga, ma pean ütlema, et esimeses geimis olime ikka küllaltki tublisti kannul neil... ja see on faking suur asi, sest kuuest neli (ehk praktiliselt kogu võistkond ju!?) olid Super 8 mängijad, buiakaa! :D
Pakkisime kodinad kokku ja sõit kodupoole algas. Ja algas minu kõige rahvusvahelisem sünnipäev, mis mul kunagi olnud on!!! :D Ehk ma sain päris mitmes keeles sünnipäeva laulu kuulda, mis oli niiiii hirmus nunnu! Saksa-, itaalia-, portugali-, hiina-, ungari-, arbaabia-, inglise- ja eesti keeles (jah, ma pidin endale ise sünnipäeva laulu laulma, sest nad tahtsid kuulda, mis moodi see kõlab!!!) sain helisevaid õnnesoove! Olen rõõmus, ma ei oleks osanud midagi paremat tahtagi, sest see võtab täpselt kokku selle, kus ma praegu olen ja mida ma teen... :) Aitäh.
Koju jõudes ootas mind ees veel posu õnnitlusi, nii armas! Emps ja Martha ja Kirsi ja Katre olid jätnud mulle videosõnumi ja Aet ja Toits  väike Annabel ka! Oeh, kui tore. Aitäh. Ja ema helistas ja isa helistas ja Ergo helistas. Aitäh. Kui õnnitluste voog rauges asusin jälle oma kirjatöö kallale... ja nagu juba öeldud sain, siis seekord läks poole kuueni! Ma lihtsalt tõesti ei jaksanud enam. Tudusin kolm tundi ja pool üheksa olin jälle arvuti taga. ULME! Kell 10.50 oli töö valmis... ja läks keele-kontrolli! :P Ja kuigi ma ka seekord tänasesse loengusse ei jõudnud, siis esitasin oma töö juba KAKS TUNDI enne tähtaja lõppu, how cool is that!? :D Jõuraasukesi kokkuvõttes käisin veel seminaris ja nüüd ma siin siis jälle olen. Vegeteerin ja olelen. Mõtlen, et küll see elu on ikka ilus... :)

Ja nüüd tuleb see koht, kus ma oma sõnu söön! :D Ehk ehe näide ärasõnumisest. Ma ju ütlesin, et Elerinu ja Gellu kingitus saab aasta parim olema... ja seda see ka olin (tegime koos Marthaga selle lahti!!! :D)! Aitäh asjalikkuse eest, tsiiikad! Ja need mündi-šokolaadi-mandlid... mmmm! Aga. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis oli üks kingitus veel ja see oli see, mis mul ikkagi käed värisema ja pisara silma kiskus. See on üks vahva lugu, mis sai alguse neljapäeva hommikul. Tavapäraseid hommikusi toimetusi tehes märkasin parklas "teistmoodi" autot. Kuna mul on vaade otse minejatele-tulijatele, siis olen siin näinud elektrikuid ja torumehi ja postiljone ja muid tegelasi... see kord oli aga tulijaks lille-auto. Nägu tõmbus naerule, sest ma kujutasin nii hästi ette, kuidas noored armunud kutid oma prutadele lilli saadavad (neid paarikesi on ülikoolis küllalt, sest ollakse juba kaks kuud tuttavad siiski ju?!). Mängisin selle stsenaariumi omal peas läbi ja nii see jäigi. Alla kööki minnes avastasin, et see õnnelik neiu on mulle lähemal kui ma ette kujutasin, sest lille-onu oli meie koridoris ja rääkis vastaskorteri neiuga. Hetk hiljem aga koputas onuke hoopis meie köögi uksele ja palus abi... sest ta otsivat mingi imeliku nimega tütarlast (ma olen päris kindel, et ta tegelikult ei olnud isegi kindel, kas ta otsib tütarlast või poisslast! :D)... OOoo maiiii gaaaad! See oli nagu filmis! :D "Ooh, but that's my name..." :D :D :D Onkel oli rõõmus ja nõudsin ainult allkirja... ma ei saanud veel midagi aru... korrutasin, et see on ju minu nimi ja küsisin, et kas need lilled on tõesti mulle?!?! Ja siis veel küsisin, et kellelt need on?!?! Ja vastus kõlas nagu filmist: "I do not know, but there's a card with the flowers..." Armas korvitäis roose. Mulle. Kirjutasin siis särasilmselt ja naerusuiselt ja natuke segaduses olekuga kuskile allkirja ja onu soovis mulle head päeva. Enam paremaks minna ju ei saanud?! Jõudsin oma tuppa ja vaatasin kaart. Siis tuligi see käte värin ja peaaegu pisarad ka... no niiiiiii nummmi! Lilled ja õnnesoovid ja süda 1837 kilomeetrit kauguselt! Oeh. Aitäh!

Teistmoodi sünnipäev, indeed! Olen õnnelik. Teen kniksu ja pai. :)

ELAN VEEL!

No nii, mis ma siis ütlesin! Lubatud, tehtud! Ma muidugi väga rõõmus just ei ole, et nüüd kaks nädalat tagant järele pean patrama, aga vähemalt saan öelda: wuuuhuuu, mu elu esimesed kaks magistrikursuse iseseisvat ülesannet on esitatud! Kahjuks ei saa ma aga öelda, et need nüüd mingid maailma parimad tulid (sest... nothing motivates me more than last minute!). Ja ma isegi ei saa naerunägusid sinna lause lõppu panna, sest ma mõtlen seda tõsiselt. Ja mida rohkem ma järele mõtlen, et mis ja kuidas ma tegin, seda rohkem hakkan ma lihtsalt lootma, et ma need vajalikud 50% üldse kätte saaks! Apppppii. Aga vsjoo, tehtud, ise olen rumal, et end tõsiselt sundida ei suuda. Nüüd pole enam rohkem midagi muuta. Kõik on esitatud ja tuleb, mis tuleb. Ehk õpin oma vigadest ja kui mitte nüüd see semester, siis järgmine semester olen kohe kindlasti targem, eks?!

Midagi enam muuta ei saa, aga et ma ka kunagi siia tagasi vaadates teaks, kui rumal ma olen, siis... tahan vaid üles märkida natuke täpsemalt oma individual assingment'i kirjutamise umbkaudse ajakava. Jah, mul on häbi ka natuke.

Noh, nädal (alates sellest, kui ma endast siin elumärki andsin) algas kahe päeva loengutega... ja uskuge mind, siis lihtsalt ei ole võimalik enam midagi õppida (kui just ooseks raamatukokku jääda ei otsusta)... ja ometigi sain niigi esimesed mõtted mind-map'ile nende päevade jooksul, niiet kolmapäeval, kui suurem töö pihta pidi hakkama, olin ma juba endast ees! :D Järgnes artiklite ja kirjanduse otsimine. Paar päeva (loe: pealelõunat) tegelesin sellega, kõik oli veel rahulik. Neljapaeva õhtuks saabus paanika! Reede hommikul olin krips-kraps rampsis ja tegelesin asjaga... päev otsa! Järgnes nadalavahetus ja teoreeriliselt oleks pidanud veel kaks ja pool päeva aega olema... mis teoreetiliselt peaks 2000 sõna kirjutamiseks rohkem kui piisav olema. Reaalsus?! Laupäeval oli mul ülikooli tiimiga turniir Ashcombe'is (Guildfordist väljas!!!), mis kestis umbestäpselt nii kaua, et ma jõudsin äkki kell 8 koju. Jeap. Ja pühapäeval oli mul Guildfordi tiimiga mäng. Yeap, üks meie kodumängudest, mis muidugi oli ka Guildfordist väljas - Charterhouse. Ja kogemata lubasin end meie mängule eelnevale mängule joonekohtunikuks minna. Jee! :D Issand, see tundub ikka täitsa sürr nüüd tagant järgi. Ajukääbik123. Aga! Sellel tõesti on üks suur aga. Ma jõudsin täitsa inimlikul ajal koju... kella kuue paiku äkki?! Ja asusin kohe usinalt asja kallale. Ja kohe täitsa-täitsa usinalt kohe. Tuju oli hea, sest mäng oli ju hästi läinud ja mind premeeriti "kõige väärtuslikuma mängija" tiitliga. Tuli oli hea ja mott oli laes ja see report ei tundunudki nii raske! Kell 7.20 (jah, hommikul!) sain magama, paar tundi und, siis uuesti üles, "värke peaga" kvaliteedi kontoroll, töö õpikeskkonda üles ja loengusse... I made it! Mis siis, et terve esmaspäeva (ja vist pool teisipäeva ka) tundsin end täieliku zombi'na.
Aga ma ei valeta, kui ma ütlen, et järgmise assignment'iga alustasin varem - veel tol samal zombie-teisipäeval läksin raamatukokku (pärast pikka loengu päeva, mille ma just ise olin võimatuks tunnistanud!) ja otsisin välja oma esimesed artiklid ja materjalid... vaid kuus päeva oli veel järgmise tähtajani jäänud ju... Olukord oli natuke rohkem kontrolli all terve nädala. Ja ka laupäev oli vaba ja sain rahulikult õpitööle keskenduda... vist?! Ja üleüldse oli see week 6 üks suur pudru-ja-kapsad nädal, või siis pigem peaks ütlema cancellation week! Ära jäi kolmapäevane trenn (ja abiks oleks olnud, kui me oleks seda ette teadnud... umbes kolm ja pool asjalikku raamatukogu tundi läks juba selle nahka...), neljapäevane seminar (etteteatamine oleks viisakas olnud!) ja reedene trenn (isegi teatati ette... pärast tuli välja, et asjata tühistatud!)! Kolmapäeva ja neljapäeva oleks saanud vabalt asjalikumaks teha, kui oleks teadnud sellest tühistamiste-lainest, aga reede oli juba varem hukule määratud! :D Ehk kuna me teadsime ette, et meil trenn ära jääb, siis otsustasime minna võrgutiimidega bowlingut mängima... ja õhtust sööma! Ehk üks esimene päris korralik social night?! Meid oli täitsa tublisti kümne ringi (kui mitte 12?!) ja mängisime kahe raja peal. Kõigil oli helgemaid ja paremaid ja... natuke kehvemaid viskeid?! :D Kahjuks pean aga tunnistama, et miski ei ületanud neid mälupilte, mis mul kunagi Kaspari sünnipäevast mällu on söövitatud (Reigo ja Rain! :D)! Tegime ühe mängu ära, mis küllaltki aeglane ja veniv... ja pole vaja nimesid nimetada, kes oma rajal võitjaks tuli, eks! (Miks nimetada nimesid, kui saab pildi panna?! :D)

Aega nagu oli ja kuna osad oli veel mängimisest huvitatud, siis tegime soovijatele teise ringi ka. Ma küll eriline soovija ei olnud, aga kuna olin sunnitud "orgunnimise" (ehk inimeste ülelugemise) enda peale võtma ja selgus, et üks inimene on puudu... siis noh, mängisin ka veel teise mängu! Hulka kiirem ja korralikum. Tulemused?! Ei pea nimesid nimetama...

Täitsa võimalik, et mu elu parim tulemus! :D :D Aga mis eriti vahva?! Kuna ma "keegeldasin" üle 150 punkti, siis võitsin tasuta mängu!!! :D Hihihiih. Aga kuna kõik (sh mina) olid hirmus näljased, siis jätsime värvised munad siiski selleks korraks sinnapaika ja suundusime edasi sööma-pleissi. :) Väike jalutuskäike ja jõudsime kohta, mida isegi mina teadsin ehk 24h jõukas ja Itaalia restoran, mis minu kodukese ja linna-sõidu-bussi-teele jäävad. Rääkisime maast ja ilmast, sõime õhtust ja olime niisama toredad. Oli ikka üks hirmkallis koht ja sealjuures hirmus-hirmus ka (söögi poolest!). Pigistasin silmas kinni, sest noh... yolo! :D Emma ütles nii kui ma ei suutnud valida, kas võtta väga kallis pearoog või piirduda starteriga ja teha nägu, et mul-polegi-kõht-väga-tühi-ju! :D Pärast sain veel küüti koju ka, sest õnneks on meil poiste tiimis üks džentelmen, kes mõistis, et neiut, kes on ühe siidri ära joonud, ei ole ilus üksi jalgsi koju saata (bussid ju enam ei sõitnud!!! :S)! :D :D Ühesõnaga. Ma ei tahtnud tegelikult ju üldse mitte sellest rääkida! Aga sattusin jutustama, sest - pean tunnistama - üks ütlemata tore õhtu oli!!!! Ja nüüd saan kunagi jälle bowligusse minna!!! Ja üks pilt veel meist ja sellest mitte-maailma-kõige-paremast-Itaalia restoranist ka!

Õnneks see üks siider, mis mind küll natuke purju tegi (:D :D :D), ei suutnud ära rikkuda mu tervet laupäeva. Sain täitsa mõistlikul ajal üles ning raamatukokku. Kuni kella 20-ni. Sest just laupäev peab ju olema see päev, kui raamatukogu nii vara kinni pannakse! :/ Ja mu report ei olnud veel kaugeltki mitte valmis. Ja saabus taaskord paanika (tegelikult olgem ausad, paanika saabus juba reedel kui ma käisin workshop'is, mis oli tehtud selleks, et veelkord kõik oluline kuidas ja miks report'i üldse kirjutatakse)!!! Aga päästa polnud enam miskit. Pühapäeval oli taaskord GIVC'ga mäng ja oma kirjatöö lõpetasin täna hommikul kell 8.30. Aga vähemalt lõpetasin (või nii ma vähemalt arvasin)!!! Ja siis magasin sisse! Ja siis sain vähemalt naaber-riigist keelelist tuge (hiihhihi! :D)! Ehk skippisin loengu... ja esitasin oma töö neli minutit enne tähtaja lõppu! Ja siis läksin rõõmsalt seminari... ja siis selgus, et see paber-kopi, mida nad nõudsid oli umbes-täpselt sama oluline kui see elektrooniliselt esitatud versioon... ehk kellad! :S Püüdsin asja natuke siluda ja ehk homme ole näha, kas ja kuidas see kõik kord lõppeb! Aga ma ei põe... ma olin ju vähemalt pooleldi-õigeaegne?! :D :D Ja kui natuke kurjema tooniga asja võtta, siis sulaselges inglise keeles sai ju räägitud, et KÕIK tööd on vaja esitada VAID elektrooniliselt, sest ülikool on ökosõbralik ja paber-kopisid EI NÕUA! Printisin täna eksemplari oma tööst siiski välja. Juhul kui nad siiski peaks seda tahtma... mida nad arvatavasti ka teevad...

Ja rohkem uudiseid ei olegi. Tegelikult on palju asju veel vahepeal juhtunud nende koolitööde tegemise vahele, aga kuna uut infot voolab nii kõvasti peale, siis midagi nii meeldejäävat ja silmapaistvat vist välja tuua ei ole. Kindlasti mõned imelikud seigad mu majakaaslasega, palju võrkpalli (nagu mu õppeplaanist juba lugeda saite!), loengu materjalidega olen juba lootusetult maha jäänud ja järgmiseks esmaspäevaks on järgmine report vaaja kirjutada! Imagine my joy! :) Niigi olen nüüd natukese poppi teinud ja eesti keeles kirjutanud. Aga muresid on ikka ju aeg-ajalt vaja kurta. Oeh. Varsti olen vanem ja targem, eks siis räägime jälle! Tsao-plao. :)

[edit] Kui rumal minust. Võrkpalli skoore ei julgegi avalikustada?! :D Surrey tiimiga mängisime mingit Ashcombe'is mingit eraldiseistav cup'i... mingit suvalist, jah... Inglismaa suurim võrkpalliüritus! :D Meil olid muidugi veel alagrupi mängud ja kuna seal saime neljast kaks võitu ja jäime sellega alagrupis kolmandaks, siis kahjuks sinna suurimale me siiski üldse ei pääsegi. :( Vaid kaks alagrupi parimat said edasi... ja pärast selgus, et meid oli seal turniiril üldse natuke liiga palju (üks tiim liitus viimasel minutil "ametliku registreeringuta")... ja saal oli alla igasuguste normide külm ja must!!! Ja üks kohtunik oli lausa hämmastavalt halb. Ja ma võikski vinguma jääda, sest see oli tõesti hämmastav, et n.ö võrkpalli keskus (seal treenib üks Super 8 naiskond) toodab nii halba kvaliteeti...
Tollest pühapäevasest mängust ma juba rääkisin. 3:0 + MVP! Jee. Ja siis järgmine pühapäev oli kõik peegel pildis: saine 0:3 pähe ja ma ei tõesti ei saanud aru, mis meie tiimiga juhtus?! :D Täpselt nädala eest olime teinud oma parimat mängu... ja siis... polnud sellest mega-võistkonnast enam haisugi! Süüdistan siiani SSP-i, et nad meie treeningu ära käntseldasid... :( 

Gellu ja Elerin ja YOLO! :D

Hõuli-mõuli ja wuuupti-duuu!

Mind te nüüd enam siin ei "näe"! Ja kui näete, võite vabalt mind kõvasti lüüa!!! Ma hakkan homsest oma teadustöid kirjutama ja siia enam suurt rõhku ei pane. On aeg...

Aga enne veel... ma lihtsalt PEAN rääkima oma maailma parimast nädalavahetusest siinmail... so far! :D Pealkiri palju ruumi just mõistatamiseks ei anna... jaaaaa, mu Eesti-sõbrad käisid külas! Ja juba see, et nad tulid, oli max nunnu, sest umbes kõik teised Eesti-sõbrad on ju ka lubanud tulla... ja kurb tõsiasi on see, et suures osas need ainult lubadusteks jäävadki! Ma ei saa sinna midagi teha... ja ma ei ole kurb, sest ma tean isegi kuidas see on! See on lihtsalt see hetke emotsioon ja välk-mõte-unistus. Ma ei väida, et unistused ei täitu...

See minu kahe-päevane unelm sai alguse laupäeva hommikul, kui ma tund aega sisse magasin (see oli see reede-õhtune ärevus, mis õigel ajal uinuda ei lubanud!)!!! Ma tean, et see kõlab nõmedalt, aga see oli nii naljakas. :D Sõbrad tulevad ja ma rahulikult põõnan kodus hambad laiali... :D Aga uni on oluline. Ja vaja ära märkimist, et kui ma ükshetk läbi une taipasin, kus ma olen ja mis saama hakkab, olin ma umbes sama kiiresti (loetud sekunditega) üleval ja riides ja õues kui selle tuletõrje õppuse ajal! Hahahhaa. No, võib-olla tegelikult mitte päris nii, aga õigeks ajaks ma õigesse kohta jõudsin... ehk Gellule ja Elerinule bussi vastu!

Lasin siis eesti keelel kõlada ja rääkisin kõik mured ja rõõmud vist ära! :D Ma tean, et see kõlab uskumatult (sest ma ju ikkagi mõtlen ja Skype'n ja blogi eesti keeles, niiet ei tohiks väga mingit "tunnet" kuu ajaga tekkida), aga oli hea end oma-keeles väljendada! :D Ja nii me siis minu jutustamise saatel sõitsime mu väiksesse kodu-pessasse, tsikid viskasid kohvrid tuppa, mina rõõmustasin Kalevi kommide, musta leiva iPadi ja oma armstatud heledate teksade üle ja võtsimegi suuna Guildfordi südalinna. Sõitsime viisakusest ülikoolist ka mööda ja lehvitasime (sõitsime lausa ringiga selle auks!)... ja maandusime südalinnas. Plaani polnud, sest kohalik elanik ei viitsinud (loe: ei olnud suurest ärevusest võimeline) kodutööd tegema ning seega ajaloolist tuuri linnas ei tulnud. Tuli lihtsalt jalutus ja heietus tuur! Käisime kohtades, kus ma isegi veel käinud ei ole ja tänasime taevast ilusa ilma eest. Oma järgmised külalised oskan nüüd Guildfordi kindlusesse ja jõe äärde juhatada. Wuuhuuu! :) Gellu ja Elerin linnast kui sellisest väga vaimustuses ei olnud (neile olevat Londoni ilm paremini sobinud! :D), aga mina igal juhul veendusin selle poolepäevase ringi tatsamise tagajärjel, et... no, on ikka vahva küll... mina, mis mina koht! :)

Kui kell hakkas ähvardama, seadsime suuna kodupoole. Enne oli vaja muidugi mingi magamisvarustus muretseda (sest kohalik elanik ei olnud ka suutnud seda ülesannet eelnevalt täita) ja kust mujalt siis soodsalt ja moodsat otsida, kui mitte Primarkist! :) Pärast pikka-pikka-pikka ja ma mõtlesin ikka pikka kaalutlemist ja arutamist ja plaanimist ja kaalumist lahkusime KAHE PADJA ja voodilinade komplektiga. :D :D Mulle küll sellest valikust pool pähe ei mahtunud, aga tüdrukud ise arvasid, et olles hakkama saanud trepikodades ja bussijaamades ja pargipinkidel magamisega, piisab kahest padjast küll ja seda võiks lausa luksuseks nimetada! :D See voodilinade-käik oli tegelikult mul juba ammu tagakuklas ja neiud lihtsalt "kinnitasid fakti," et mul on seda vuntsi-värki novembri puhul hädasti tarvis süvendada....

Edasi viis meie tee õhtust sööma. Kahjuks (või nagu pärast selgus siis siiski õnneks) ei saanud me minu gurmee-köögis midagi vaarutada, sest mul on ju ainult üks taldrik... ja üks tass... ja üks nuga... ja üks kahvel... ja nii edasi. Seega võtsime suuna puppi. Ehk mu must-go number ma-ei-tea-mis läks täide! On siin tee peal üks pubi, millest buss mööda sõidab. Ja algusest peale olen seda meela pilguga vaadanud. Ja nüüd siis lõpuks sai käidud ka. Ei olnud just mitte parim. Ja ei olnud nüüd just mitte halvim. Saime küllaltki odavalt kõhud väga täis ja õltsi-siidrit saime ka ja mina olin väga rõõmus! Ma ei tea, kas mu arvamust nüüd muidugi surmtõsiselt võtta saab, sest ma olin tol päeval alatest kella 11.34-st väga rõõmus ju nagunii! :)

Muidugi ei saanud ju me sealt pubist ilma marki täis tegemata tulema. :D Juhtum oli umbes-täpselt järgmine. Arutasime pikalt ja laialt maailma asju ja meie kõrval lauas seltskond aegamisi suurenes (võib-olla ka vähenes vahepeal või vahetus, aga mulle tundus, et koguaeg aina suurenes). Olime juba jopesid selga panemas, kui ikka ja endiselt valjuhäälselt (siider oli ka sees juba ju!) oma asju arutasime. Ja kuidagi kohatult jäi üks neiu meie kõrvalt lauast mind vaatama, kui ma järjekordselt midagi patrasin... ja ta ikka vaatas ja vaatas ja... ma vaatasin siis vastu! Naeratasin ka, et noh, ju vaid kaks varianti on, miks ta mind nii juhma näoga vaatab: 1) kas ma häirisin oma jutuvadaga nende jalka vaatamist või 2) ta lihtsalt oli hämmeldunud, mis imelikus võõramaa keeles ma räägin. Ise uskusin surmtõsiselt seda teist varianti... ja siis ütlesingi Gellule ja Elerinule, et "hahaa, ta ei saa vist üldse aru, mis me oleme ja kust me tuleme..." Ja kumbki neist veel jõudis vastu öelda, et "aaa, ma arvasin, et te olete tuttavad, et niimoodi silmsidesse jäite..." Ja siis see neiu lausus: "Eieieie, ma jäin kuulama, sest ma olen ise ka eestlane ja räägin seda keelt!" Mul oli mark maani ja ma ei osanud rohkem midagi öelda... ma olin juba nagunii just kõvahäälega midagi selle neiu kohta öelnud ju! :D Ta ise ka väga rohkem juttu tegema ei kippunud... ja nii me sealt siis põgenesime, et õues ukse taga naerukrampidesse ja häbisse ära surra! :D :D Saime veel "natuke" aega bussi oodata (ehk Gellu ja Elerin said ka tunda seda ängi, kui bussid lihtsalt õigel ajal ei sõida!!!) ja loksusime siis jällegi mu kodu poole, et siis uuesti minna...

Koju jõudes ootas meid ees korralik murka-pidu (viide sellele, et õnneks otsustasime ikka pubis süüa!) ja pean tänama Elerinu ja Gellut, kes juba esimest hetkest mu olukorda mõistsid. Jah, ma pole enam ainuke, kes arvab, et see murjamite värk siin kole on! :D Viskasime siis padjad põrandale, tõmbasime "pidu-riided" selga ja in no time olime jälle sõitmas samas suunas, ikka sinna südalinnas poole. Plaan oli minna live-muusikat kuulama. Esialgu oli plaanis Boileroom (kohalik kõige fäänsim live-muusika venue), aga kuna Elerin viitsis erinevalt kohalikust elanikust kodutööd teha, siis leidsime eelhinnangu järgi parema ürituse - hind väiksem ja stiil ka sobivam. Sinna me siis läksimegi, pubisse Star Inn. Aga enne veel, kui jõudsime pileti eest kupüürid letti lüüa, otsustasime ühed joogid teha ja kohta kombata. Sest inimesi tundus vähe olevat. Ja see muusika-ruum tundus eriti tilluke olevat. Ja seal oli veel vähem inimesi, kui niisama leti ääres passijaid. Kiirelt ja kokkuvõtlikult läks õhtu nii, et õllega läksime veits alt (noo, kes tahtis kohalikku toodangut ehk midagi uut ja huvitavat proovida?!? :D), ukse tagant kuulates olid vähemalt esimesed bändid küll  marukoledad ja seetõttu lõppeski asi nii, et rüümasime seal niisama oma õlti, hoidsime terve piletiraha kokku ja saime veel viimase bussiga koju! Pean vajalikuks siinkohal ära märkida, et mina olin küll väga rõõmus! Aga noh, ma olin seda juba hommikul kella 11.34-st saati... Teiseks pean vajalikuks siia nüüd ülestunnistada, mida ma nii kaua tegime, kui bussi ootasime...?!

Suutsime mendi tähelepanu äratada... ise fotoputkas itsitades! :D Õnneks ei otsinud nad siiski meid, vaid...arvatavasti kedagi normaalsemat! :D :D :D

Panime siis pesa valmis ja kuna mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kirjeldamiseks, siis lisan pildi. Mulle endiselt ei mahu pähe, et neiud ostsid omale kaks PATJA, selle asemel et mingi tekk või pleed või vägegi pehmem asi külje alla saada... nad muretsesid omale padjad....

Kokkuvõttes magasime nii, et ma loobusin oma tekist ja piirdusin vaid värkselt ostetud voodilinade komplektiga, mu loovutatud tekk läks neile "madratsiks," Elerin sain peale mu teise tekikoti ja Gellu super-uhke Londoni pildiga pleedi (mille need nunnud ise mu sünnakingiks tõid!!!)! :D Ja nii me siis magasime... umbes viis ja pool tundi! :D :D

Umbes kell 6.20 olid esimesed äratused, mida ma vapralt ignoreerida püüdsin, aga kuna kella omanikud ise ka ei suvatsenud ärgata, siis ei jäänud mul muud üle. Pesud särgid-värgid ja taaskord - in no time - olime õues, ilusat hommikut nautimas ja linnas poole marssimas! Lugu oli nimelt nii, et püüdsime jõuda Londoni bussile... aga kuna pühapäeva hommikul ülikooli bussid ei sõida, siis pidimegi teekonna Tescosse jala ette võtma. Hommik oli võrrrrrratult ilus! :) Jalutasime ja nautisime ja mina pildistasin oma kodukohta (sest lõpuks oli mul see võimalus! :D)... ja ükshetk taipasime, et meil on veel päris palju minna... ja aeg ei töötanud meie kasuks! Aga ärge muretsege, ma ei oleks seda postitust alustanud sõnadega "maailma parim nädalavahetus," kui me selle bussi peale jõudnud ei oleks! :D :D Jõudsime. Ja mina olin rõõmus! Ja Gellu ja Elerin vist ka (kuigi öösel oli päris külm!)! :D :D

Bussis sõime hommikust ja pidasime plaan, mis-kes-kus järjekorras ja mida ja kõik muud küsisõnad. Eesmärk number üks: hommikukohvi... otseloomulikult Starbucksist! :D Tegelikult valetan, see oli ikkagi number kaks vist. Esimese asjana said reisu-jütsid oma kohvritest lahti, et linnapeal lihtsam liigelda oleks. :P Kohv ja edasi Buckingham palace. Lasime uksekella ka, aga kedagi polnud kodus. Aga vähemalt saime teemakohase pildi, millel punktid kaks ja kolm kenasti esindatud on:

Päriselt, need olime meie!!! Ei ole siis arusaadav või, täitsa meie nimed ju! :D :D :D Edasi polnud kaugele minna. Oravad sõbrad. Ajataju kadus ja ma tõesti ei tea, kaua me seal olime. Paar tundi kindlasti. Salamisi lootes, et äkki saan nüüd peaaegu-Londoni-elanikuna vahtkonna vahetuse ka ära näha... ei, pean veelkord vähemalt ühe korra elus Londonisse minema! :(

Sõitsime metrooga, sõime lõunat ja läksime muuseumisse - British museum! Ei hakka keerutama, mulle ei meeldinud, hahaha! :D Ajaloo-sõpradele aga soovitan väga. Ja üle-üldse, kes eksponeerib British museum'is maailma ajalugu... ja veel mingit antiiik-ajalugu?! Jaapani seksi oli ka, aga see oli tasuline... ei tõmmanud ka väga! :D :D

Pärast kultuurseks olemist (loe: muuseumi poe külastust) püüdsin seltsilistele selgeks teha, aga London on väike linn ja asjad on jalutuskäigu kaugusel. Ja nii me siis jalutasimegi Oxford street'ile... vahepeal turistisime kõikvõimalikes nännipoodides ja  lõpuks jõudsime ka sihtpunkti: Primark! :D :D Ja ajataju kadus taas. Ma tõesti ei tea, kaua me seal olime, aga paar tundi vähemalt! :D Ja siis tuligi YOLO! Olles ise just kurtnud ja hädaldanud, kuidas üldse raha pole ja trallida ei saa ja endale asju lubada ei saa... noh, YOLO! :D Uue kuu algus ja... küll ma kuidagi hakkama saan! :P Mis peamine, ma olin rõõmus!

Aga see rõõm hakkas tasapisi vaibuma, sest lähemale jõudsin lahkumise aeg... jõime veel viimased kuumad joogid ja panime järgmisi Londoni-plaane paika! Oeh, ja siis oligi juba aeg minna. Ma olin niiiii rõõmus ja niii kurb ühekorraga. Õnneks või kahjuks ma ei suutnudki otsustada, kas nutta või naerda, sest ma pidin bussile jooksma... ja värk selles, et ma polnud päris kindel, kus see bussijaam nüüd ikka täpselt on. Pean ausalt ütlema, et tänu oma imetabasele suunatajule suutsin mingil imekombel lihtsalt õiges suunas liikuda... joosta juba lõpuks! Ja siis napilt bussile jõuda. Okei, mitte nii napilt... aga kui ma kasvõi natukenegi vales suunas oleks läinud, siis oleks kellad olnud! Pole see metroo peatus midagi nii ligidal! :P The bottom line is that... ma jõudsin ja nüüdseks on vist Gellu ja Elerin ka õiges suunas liikuma hakanud (mis tegelikult ei ole üldse nii õige suund ju?!). Mul ei olegi muud öelda, kui ei AITÄH! Mul oli tõesti-tõesti väga rõõmus.

PS! Kui ma varem ei kohe üldse ei igatsenud koju, siis nüüd pean tõdema, et see külaskäik tekitas minus imetillukese igatus-kübeme. Kuigi, mulle sobiks endiselt paremini see, kui kogu Eesti siia koliks... :)

[edit] No, kuidas ma sain unustada!!! Mu armas-kallis-väike Miki! Ehk teate mis vä?! Ma sain oma selle aasta esimese ja ilusaima ja parima sünnakingi kätte! Üks osa sellest oli see vahva pleed! Aga miski on veel Mikis peidus ja veel ei tea, mis see on, aga ma tean, et see juba on parim kink! Ma tõesti olen sõnatu, kui kena žest! Tänks, mu armsad!!! (süda) Ootame nüüd rõõmsalt koos Mikiga seda õiget kuupäeva, mmmuah! :)

ÜKS KUU!

Verstapost. Uskumatu, üks kuu olen möödunud ja ma olen endiselt võõral maal. Tegelikult ma ei saagi aru, kas see on lühike või pikk aeg?! Tundub, nagu igavik, sest nii palju uusi asju ja uusi inimesi ja uusi kogemusi... ilmselgelt ei saa kõike seda ju lühikese ajaga "omandada"?! Ja samas tundub, et kõik on juba natuke nagu juba isegi rutiinne... järelikult peab ikka pikka aega olema miski olnud ju, et tekis rutiin?! No, lühike või pikk, lahe on see aeg olnud ikka täiega! Jah, isegi pärast eilset postitust pean ma ütlema, et see on vinge aeg olnud. Õpetlik ja tore. Enda lohutuseks võin vaid öelda, et nagunii läheb hullemaks :)

Kuna täna on pool-vaba päev (varsti tõttan Events Services Marketingi seminari), siis mõtlesin, et märgendan siia üles mu esimese kuu tähelepanekud. Eoses oli mõte teha pros and cons, aga eestlasele omaselt olen "märkmeid teinud" ainult nendest asjadest, mis mulle natukese imelikud näivad. Ok, here goes nothing!

Mis on siin imelik ja harjumatu ja... imelik:

- SÖÖK ja MAITSED. Sada korda läbi käinud teema, aga niiii on! Vaikselt ja tasapisi hakkan leidma oma lemmikuid, aga mingid täitsa tavalised asjad, mis ei tohiks ju maitselt erineda on ikka natuke naljakad...

- LIIKLUS! Üks kuu ei ole suutnud veel minust vasakul-liiklejat teha. Võib-olla on see in my head, aga igakord teed ületades paanitsen salaja ja natuke, sest me lihtsalt ei saa pihta, kuhu ma vaatama pean?! Ja asja ei tee paremaks see, et siin ei ole sebrasid!!! Nagu mingid kohad oleks tee ületamiseks tehtud, sest foorid ju on, aga sebra peal oleks palju julgem tatsata! :D Ja need paar korda kui mul on olnud privileeg olla kõrvalistuja kohal, siis on ka hirmus olnud... vähemalt oma maja ees oskan nüüd bussi õigel pool teed oodata, jee! :)

- ILM. Ma ütlen, et see on imelik, mitte kole või paha või nõme või vastik. Lihtsalt imelik, sest nii kiiresti ei ole võimalik muutuda lihtsalt. Kui taevas on täiesti üleni selge ja sinine, siis kuidas on võimalik, et kolme minuti pärast sajab vihma?! Ja vastupidi ka. Oma kummikuid olen saanud kaks korda kanda, vihmavarju ühe korra kasutada. Phtui-phtui-phtui, ma olen natuke pettunud. Jajaa, küll tuleb seda vihma ka. Aga siiski tahaks ma kõik maailma kuulujutud ümberlükata, et Inglismaal on koguaeg kole ilm. Ma julgen arvata, et poole sellest esimesest kuust oli ilm ilus ja päikseline... ja öösiti siis võib-olla sadas, sest mina pole seda vihma küll näinud!!!

- VEEKRAANID!!! Ma ei oska isegi mitte midagi kommenteerida, sest see on lihtsalt nii absurdne. :D Kui keegi palun tuleks ja teeks mulle selgeks, kuidas saab seda kahe-kraani-süsteemi mõistlikult kasutada?! Kuidas on kahe segisti paigaldamine lihtsam ja odavam ja mõistlikum ja parem kui ühe?! Vot see on tõesti asi, mis mulle pähe ei mahu... lohutuseks on vaid see, et mõnes kohas on isegi advanced versioon... ehk normaalne kraan! :P

- RAHA. Miks on üldse olemas nii väiksed sendid, kui keegi neid poes vastu võtta ei taha?! :D Ükskord, kui mul peotäis raha oli ning ma arvasin, et ma saan äkki sellega makstud, hakkasin vaikselt otsast lugema... ja siis onu vaatas üle leti ja ütles "oooh, it's worthless!" :D Arve oli 2 ja kopikaid... ja peotäiesti ei piisanud?! + on veel turbo-imelik see süsteem, mis suuruses ja väärtuses need pennid on! Suuremad on väiksema väärtusega ja suuremad on väikemad?! Vähemalt mingi-sugunegi loogika?! Kuigi ikka peaasi, et oleks teistmoodi kui teistel (tegelikult pean nõustuma!!!)! :D

- VANADUS?! Ma veel päris täpselt tegelikult ei ole arusaanud, mis värk on ja seega on halb siin niimoodi "ülbitseda," aga ma pean ju ometigi oma nägemused kirja panema. Nimelt tundub mulle, et siin on palju vanainimesi. Võib-olla ma liiklen mööda "valesid" marsruute, aga nii mulle paistab, et eksisteerib vaid kaks äärmust: tudengid ja vanad inimesed. Noored ja ülikondades käivad kõik lihtsalt Londonisse tööle ja neid pole siin näha?! Või ma näen väljaspool ülikooli vaid vanureid, sest mu buss sõidab läbi haigla?! :D Nooh, mul pole vanakeste vastu midagi... sest tegelikult ma isegi ei tea, kui vanad nad on (ma olen vanuse hindamisel maailma kõige halvem!). Äkki nad tegelikult ei ole vanad, aga see niiske ilm teeb naha ja juuksed vanaks?! Või oskavad Eesti vanainimesed end paremini meikida, sest see vanadus ei ole siin just kõige ilusam ka... Ja selle vanadusega kaasnevad lapsed! :D Sest ma olen näinud ainult vanemapoolseid emmesid oma tita-beebidega... kas see on siin trend?! Teha karjääri ja saada lapsed siis, kui juuksed juba hallid?! Mulle sobib. :D Ühe korra nägin tegelikult ühte tiinekama-poolset mammat ka. Ja ühe korra nägin veel... aga siis tuli välja, et see ikka ei olnudki emme, vaid hoopis lapsehoidja kuskilt euro-maalt, sest ta tahtis bussipiletid kogemata eurodes osta, hiihihi! :) Ja kui ma seda seika juhtusin tunnistama, siis hakkasin mõtlema, et äkki need vanemad lapsevanemad pole ka tegelikult emmed-issid, vaid hoopis nanny'd?! Noh, ma ei ole veel selgelt sotti saanud, aga mingi kahtlane keiss siin on...

Ja siis on veel need bussid, mis vahel villast panevad... ja raamatukogu... ja... ma üldiselt püüdsin kooliasjad tegelikult kõrvale jätta, sest neid olen ma siin juba kiitnud ja tümitanud küll! Need eelnevad asjad on sellised üle-üldisemad elu-olu puudutavad. Ja ma püüan nüüd midagigi head ka leida (jättes kooli ja kõik sedapuudutava kõrvale)...

Mis on siin hea ja tore ja... hea:

+ POED! Palju ilusaid asju. Ja rohkem polegi vaja midagi öelda...

+ MAASTIK. Jep, juba öeldud, et Guildford on ilus künklik linnake, mis mulle väga meeldib.

+ ARHITEKTUUR! Käib linna juurde ja ma lihtsalt arrrrrrmastan neid Simpsonite-aknaid. Ja kõik on nii ühte moodi. Ja nunnud. Ja kitsad. Kunagi on mul ka üks selline äkki... (pole palju vaja muru niita!)

+ INIMESED. Ei ole kõik nii rõõmsad ja roosad, kui lubatud sai (ehk kuidas kõik räägivad, et mujal kõik naeratavad ja on sõbralikud ja abivalmid), aga seis on igal juhul parem kui Eestis. :D Aga umbes sada-miljon-triljon korda päevas küsitakse küll, et kas kõik on ikka korras. Kas või siis, kui mõtliku näoga piima valida, tuleb keegi appi...

+ VÕIMALUSED!!!

Ma tõmban nüüd siin joone alla. Ja kuigi võib tunduda, et "miinuseid" on rohkem kui "plusse," siis tegelikult see nii ei ole (eks see, mis natuke kuskilt hõõrub, jääb ikka rohkem tähelepanu alla kui see, mis väga rõõmsalt ja sujuvalt läheb). Sest need miinused ei olegi tegelikult miinused. Harjumise küsimus. Ja see plusside viimane punkt võtab kõik kokku...