Wow, nii palju on juhtunud. See on selge märk sellest, et ikka ja endiselt on kiire-kiire-kiire. Ja igav ei hakka, kohe üldse mitte. Ja kui hakkabki, siis võib ju vabalt näiteks ülikooli minibussi ära crashida?! :D :D Hahaha. see oli tegelikult kogemata. Aga oleks võinud olla ka vabalt meelega, sest kõik mis sellele eelnes, lausa nõudis seda! Okei. Kiire kokkuvõte asjast, sest ma tean, et kunagi kui ma seda siit uuesti loen, siis ma enam ei mäleta. Aga et ikka naljakas, olekas, siis tuleb üles märkida.
Lugu sellest, kuidas meil ülikooli tiimiga järjekordne võrkpalli mäng oli, aga seekord natuke olulisem, kui muidu. Ehk me pääsesime ülikoolide top 16-sse ja oli võimalus edasi pääsega top 8-sse. Aga selleks pidime me reisima kaugele Bournemouthi. Võtsime ülikooli minibussi ja tegime leebet. Aga liiga hilja. Sest osad ei võta seda võrkpalli-värki nii tõsiselt ja teisel lubab rahvus alati viisakalt hiljaks jääda... ja nii me siis juba startisime hiljem ja seega jäime ka soojendusele hiljaks. Ja kes vihkab hiljaks jäämist?! See vennike, kes kunagi ise sama sugune oli. Aga nii ma seal siis tusaselt püüdsin kiirelt soojaks saada... aga no mida sa veel vigaselt õlalt tahad?! Kõik oli nii halb. Mitte keegi ei peaks ühte olulist mängu nii alustama. Ja kogu see asi aina arenes ja arenes. Ja kuna meil treenerit kaasas polnud, siis oli kogu see jamps ikka üks täielik jamps. Neiud istuvad pingil ja keegi vahetusi ei tee?!?! Sest kapten on veits tumba-jumba võrkpalli kohapealt?! Aah. Polegi ju midagi arvata, mis sellest välja tuli... pähe saime. Asja tegi paremaks muidugi see imekaunis kohake!!! Käisime rannas ja kõik läks jälle heaks tagasi, sest kes sellest võrkpallist ikka nii väga hoolib?! :D :D Ja oligi minu etteaste kord. Asusin uhkelt mini-bussi juhtima. Mu ainuke nõue oli see, et keegi pidi koguaeg ette hoiatama, kuhu me sõidame. Nemad ütlesid, mina läksid. Nemad ütlesid, mina läksin. Nemad ütlesid, mina läksin. Ja nii me siis läksimegi Southamptonisse, et Sandra seal kuskil maha jätta. Nemad ütlesid, mina läksin. Jäi veel enne minekut korraks seisma ja kahtlesin nende juhtnöörides, aga kui kõrvalt istmelt tuleb kaks tugevat, "jaja jaja, muidugi me mahume, miks ei peaks, ega me nüüd nii suured ka ei ole ju," siis andsin õrnalt gaasi ja parkimismaja lae ja maa vahele me seisma jäimegi! :D Buss läks sisse, aga kuna selle bussi katusel olid mingid imelikud reelinugud... need ei mahtunud! Muidu polnud väga vigagi, "jooksime" ruttu ära ja itsitasime selle üle juba pool tundi hiljem, aga kui ma kooli tagasi jõudsime, siis saime aru, et väike damage on ikka ka... üks külje uks ei käinud lahti enam! Oh well, kui kellelgi selline jama üldse juhtuma peaks, siis ikka mul. Sest ma olin ju roolis, kuigi kõik tüdrukud teavad, et tegelikult mina ei ole süüdi (sest me ei pidanud seal üldse olema, mina ei oleks sinna sõitnud ja ma olen üldse-üldse üks inglike!). :D
Muus osas on nii, et grupitööd on nüüd käima läinud ja saame kokku... kogu aeg ja väga tihti! :D Ja ma natuke tunnen, et äkki mu kursakad mõtlevad, et ma olen puhta loll, et ma võrkpalli mänginin... sest olgem ausad, nad tahaks heameelega IGA PÄEV kokku saada ja asju ajada ja ma saan selle vajalikkusest aru, aga mul on mängud ju pühapäeviti... :( Ma tean, et see kõlab valesti, aga vähemalt on ülikooli tiimiga nüüd ühel pool, hahhahaha! :D
Kokku on meil peamiselt vaja saada ürituse jaoks, mille me ise korraldama peame. Muidu on kõik ju nagu tore, grupp on vahva ja kõik tundus liikuvat õiges suunas, aga eelmisel neljapäeval (üks päev enne plaani presenteerimist) saime me teada, et ülikool ei luba meil korraldada tegevust, mille meie olime oma ürituse keskpunktiks määranud. Jep. Ja mida see tähendab? Veel rohkem miitinguid. Professionaalsete ürituskorraldajatena jäime rahulikeks ja esitasime oma plaani täpselt nii, nagu me seda plaanisime... mainimata, et tegelikult on kogu keskne osa sellest kokku varisenud! Hah. :)
Kokku on meil peamiselt vaja saada ürituse jaoks, mille me ise korraldama peame. Muidu on kõik ju nagu tore, grupp on vahva ja kõik tundus liikuvat õiges suunas, aga eelmisel neljapäeval (üks päev enne plaani presenteerimist) saime me teada, et ülikool ei luba meil korraldada tegevust, mille meie olime oma ürituse keskpunktiks määranud. Jep. Ja mida see tähendab? Veel rohkem miitinguid. Professionaalsete ürituskorraldajatena jäime rahulikeks ja esitasime oma plaani täpselt nii, nagu me seda plaanisime... mainimata, et tegelikult on kogu keskne osa sellest kokku varisenud! Hah. :)
Oma õla osas panin asjad nüüd niimoodi liikuma, et kohalik arstionud andis heakskiidu, et mingit skänni oleks vaja. Nüüd ootame haiglast, millal neil minu jaoks aega on. Ultrasound. Ootame, vaatame, näeme, mis saab. Ma olen jumala kindel, et nüüd, kui asjadele "ametlik käik" sisse pandud, hakkab see õlg ime väel paranema... mis ei oleks ka üldse halb variant! ;)
Oeh, muud midagi. Käisime Wokingus, käisin lõpuks tennist mängimas Emmaga ja sain oma personaalselt tuutorilt kiita, jeee! :)
Mis ma aga hoopis öelda tahtsin, oli see, et... oeh, küll ma olen ikka tobuke! :) Kohe täitsa tõsiselt pean tõdema, et see, mis ma mõtlesin, mis ma siin teen, ja see, mis ma siis tegelikult teen, on ikka natuke erinev küll. Ma suudan end nii hästi ettekujutada raamatutarkust omandamas, aga tegelikkus on see, et ma... kuidagi lihtsalt iman kõike muud kui raamatutarkust... jah, ma tahaks nii hirmsasti targaks saada ja ma nii väga tahan, et ma oskaksin ennast sundida tegema seda, mida ma oma vaimusilmas ette nägin... aga tegelikult saan ma oma asjad kuidagi teist moodi tehtud! Boohooo. Bottom line on see, et selle asemel, et õppida seda, "mida siin kulbiga pähe üritatakse panna," saan mina hoopis muudest asjadest sotti...
