-.-

Ma olingi koguaeg mõelnud, et mis siis saab, kui ma vale rongi peale lähen... well, nüüd siis tean! Sõidad lihtsalt meeletul kiirusel kuskile teadmatus suunas ja mitte midagi teha ei ole! :D Ja muud miskit. Lähed mingis peatuses maha ja võtad esimese rongi tagasi suunas. Ehk miski peale su aja kadunud ei olegi!!! :D Ehk. Lugu sellest, kuidas me Emmaga Wokingus shoppamas käisime. Homme sõidan koju (wuuhuuu!) ja võtan selle nänni kõik kaasa, mis kokku ostetud sai. Loo lõpp. -.-

Eestlased on eestlased.

Näed siis. Üks jutt läks ikka meelest. Aga kuna mul nende edit-itega tuleks juba uus postitus, siis teengi uue postituse, hah! Oma tegu, oma nägu. Aga jutt eestlastest siis järgmine...

Et istusin ükspäev seal samas, kus ikka. Raamatukogu teisel korrusel, uues osas, akende ligidal. Ja kuskilt nagu kuulsin tuttavat keelekasutust. Ei. Tuttavat keelt lausa. Mingi Eesti-pliksid olid end teisele poole riiuleid istuma võtnud. Lehvitasin viisakalt ja tegutsesin oma asjade kallal edasi. Kui aga mu järgmine pissi-puhke-veevõtu-paus tuli (ja ma neist nagunii mööda pidin minema), siis tagasitulles peatusin viisakalt ja küsisin, et kuidas läheb ka?! Noh, nagu ikka sellisel lootusrikkal, viisakal ja positiivsel toonil. Enne, kui üks neist pliksidest, keda ma juba varem tean (jalka-piff) vastata jõudis, jõudsin ma ise muidugi imestada, kui imelik Eesti keelt rääkida on!!! Hõuli-mõuli, jälle see imelik tunne, mis enne jõule kojusõites. :D Lihtsalt ajab naerma, selline imelik tunne... aga see sellesks! Mis sealt mu küsimusele vastu tuli...!?

(Alustan lausa uue lõiguga, et kogu see virin ära mahutada!) Üks suur jonn ja eestlaslik virin. Mul on siin vahel mõned päevad, mis ma tunnen, et võiks olemata olla... või vähemalt peaks mõtlemine neil päevil keelatud olema, sest kõik tundub niii keeruline ja võimatu ja natuke nurkavõitu... aga nende tüdrikute juttu kuuldes, pean ma tõdema, et mul on kõik ikka väga väga väga vägevasti! :D No niiiiiii palju negatiivsust (kõigest ja mitte millestki!), et mulle lihtsalt ei mahu pähe. Ma tõesti mõtlesin, et lähen lihtsalt viisakalt lobisen natuke, et mis koolitööd neil käisil on ja saan natuke motti, et neil kõik vinks-vonks, et ma ka oma ajadega jälle natukese rohkem järele saaks, aga ei. Mul ei ole isegi kahju. Sest. Tegelikult ei ole neil ju midagi halvasti, kõik on nende enda peas. Aga mis ma ikka öelda oskan, mingu koju muidugi, noored piiigad ka alles ju...

Ma ei hakka siia üksikasjalikult kirja panema, mis värk on. Aga kokkuvõtlikult on nii, et nende jaoks on siin kõik väga halvasti ja pahasti ja nõmedasti ja kehvasti. Ja nemad lähevad koju. Nemad on siis üks piiga, keda ma juba aasta alguses nägin ja teine blondika oli minu jaoks uus nägu (võib-olla oli ta üks nendest, keda ma seal rebaste-messil nägin, aga ma tõesti lihtsalt ei mäleta). Igal juhul mõlemal oli neil väga kehvasti. Miski ei meeldi ja kõik on nõme. Noh, samas... mida sa ootad, kui sa Inglismaale saksa- ja hispaania keelt õppima tuled?! :D Aga mis see minu asi öelda on. Jätsin nad siis sinna paika torisema, ja... püüdsin ise oma asjadega ikka edasi püüelda...

Wow. Tahaks kuidagi hästi lõpetada, aga... ooh, ma tean! Juba varsti-varsti saan Eestisse... seal on veel rohkem selliseid?!?!!?!? Hurrrraaa.

UPDATE MIRJELE!

Ühest küljest ei suuda ma ära kiruda, kui pahane ma enda peale olen, et ma siia isegi mitte mingit märki pole jätnud või ära highlight'inud, millest vähemalt kunagi hiljem tagant järgi rääkida. Aga teisest küljest olen ma kohe täitsa uhke, et olen natuke tubli ja pole blogi ettekäändeks toonud, et kooli asju edasi lükata. Sest ma päriselt teen asju! Või ma vähemalt püüan. Kuigi neid asju on nii palju, et tihti leian end neid asju loendamas, selle asemel, et neid teha... aga järge peab ju ka pidama?! :D Täna võtsin omale kohtustuse ja vabaduse siiski siia natuke kirja panna. Mirje käsul ja soovil! Mirje auks. Hahahha. Tegelikult on mul heameel, et keegigiigigigi siin piilumas käib! ;)

Nii. Kuhu see järg meil siis jäi. Pärast viimast (ja küllaltki kesist) ülevaadet asjadest oli käsil meil week 5! Ka viiendaks nädalaks ei olnud Conference and exhibition management loeng paremuse poole pöördunud... sest kui visit site/field trip (week 4) on loeng parim osa (sest seal ei kõnelenud mitte õppejõud, vaid asjapulk), siis annab see küllaltki korraliku aimduse, milline jura loeng see ikka on. Õnneks õppejõud isegi seda teab ning iga nädal oli meil mõni külaliskõneleja.

Viienda nädala lõpetas üks maruvahva võrkpalliüritus - Glow in the Dark Volleyball. Kuigi tuled päris kustu ei käinud (health and safety issues) ja rohkem oli see lihtsalt jauramine kui võrkpalli mängimine, siis mõte oli vägev ja pilte sai ka palju!!!

Kuues nädal läks turbo-kiirusel ainuüksi sellepärast, et kui keegi külla tuleb ja kõigil hästi vahva on, siis läheb see aeg ikka liiga kiirelt käest ju! :( Virge tuli juba kolmapäeval, paar päeva õppisime accounting'ut, ma sooritasin testi ja siis tuli juba Philip ka! Vaatasime siin ringi, püüdsime Londonisse minna (ei õnnestunud), käisime piljardit ja bowlingut mängimas, pubitasime ja sõime pannkooke! Nemad käisid ikka Londonis ka ja mina mängisin võrkpalli (no, mis nädalavahetus see muidu oleks?!). Nende lahkudes oli järel vaid sassis tuba ja kaks viimast koolinädalaet enne aprilli-vaheaega!

Week 7 kõrghetk oli teadasaamine (OMA SILMAGA NÄGEMINE), et Inglismaal on võimalik kõrgel tasemel võrkpalli mängida, jep! Big BUCS Wednesday ja võrkpalli finaalid. Ja mul oli au olla vabatahtlikult skoorimasina nuppude taga ja natuke närvitseda nagu vanasti (oooh, good old basketball secretary times!). Esialgu ei saanud vedama (ja ma päriselt tundsin, et isegi minu ülikooli tiim oleks paremini mänginud, aga viimased kaks geimi olid juba nagu päris. Ja kolmapäevane finaal oli vapsjee vägev! Volleyball is not dead!!! :D :D :D

Ja nädala lõpus sain jälle ise palli katsuda. Kuna aga meid juhtus olema ainult kuus, siis sain mängida omal vanal hea ründepositsioonil!!! Ma küll palju tõsteid ei saanud (sest, halllooo, mul on mõistlikud ja nutikad tiimikaaslased, kes mõistavad, et katkise õlaga väga punte ei skoori! :D), aga mõned ikka sain.... ja mõne lõin ikka punktiks ka. Eriti rõõmsaks tegin mind aga MVP! Polnud ju mänginud seda koha juba sada aastat... ja täie paueriga just mängida ei saanud ka... aga ikka tulid pärast teise tiimi tüdrukud uurima, et kuidas ma nii hästi liigun ja hüppan! No tunnustus teeb rõõmsaks ju?! :)

Viimane nädal enne pausi oli hullupöörane. Kuna kõik hakkasid koju minema, siis tuli hakata otsi kuidagi kokkutõmbama, aga... ma ei olnud selleks üldse valmis! :D Selle asemel, et suure hooga veel tööd rabada, võtsin ma omale hoopis vaba päeva ja mängisin võrkpalli, vaatasin korvpalli ja läksin veel kogemata pidussegi! :D Ehk Varsity 2014. Surrey ülikool versus Kingstoni ülikool. Väga ameerikalik värk, niiiiiiii äge! Võrkpallil küll suurt pealtvaatajaskonda ei olnud, aga korvpalli lahing oli vinge - tribüün oli pooleks jaotatud ja eri ülikoolid eraldi istuma pandud! Ja käis üks üksteisest üle röökimine ja räuskamine. :D Peab tunnistama, et Kingston oskab tantsida, aga sporti nad küll teha ei oska! :D Me võitsime ikka pääääääääris ülekaalukalt. Ja suurest hirmust, et see võib olla mu esimene ja viimane sellelaadne üritus, jätsin isegi GIVC trenni minemata ja läksin hoopis tüdrikitega õue mängima. Enne Emma kööki ja siis õue. Ma arvasin, et see afterkas on rohkem sprodi- ja üksmeelne, aga tegelikult olin ma üks vähestest jobudest, kes T-särgiga klubisse läks! -.- Aga ma arvasin, et kõik lähevad, sest nii oli jutt ju!? :D Noh, see oli üks vahva kogemus igaljuhul. Magada campuses ja ärgata "viis minutit" enne kokkulepitud aega - done! :D Ma oleks selle üle uhkem, kui see ei oleks olnud üks küllaltki oluline kokkusaamine meie ürituse raames, hahahahha! :D Note to myself: järgmine kord usalda oma sisetunnet ja võta see hambahari igaks juhuks kaasa!!! :D :D :D

Ja tollel nädalal jõudis lõpuks kätte ka aeg, et saada kogu tõde oma õla kohta... ja mis ma sain?! Mitte midagi. Ehk ultraheli uuring näitas, et mul on üks maailma kõige tavalisemaid õlgu ja ma olen üdini terve sealt. Jep, ma pean kahjuks tõdema, et ma ise ei olnud tollel hommikul kõige kooperatiivsem + natukese ehmatunud, et ma üldse haiglas pean oma aega veetma... ja arstid ka nagu väga ei pingutanud kaasamõtlema, et mis või kuidas ikka mul täpselt häda võiks olla. Mis seal siis ikka. Kui terve, siis terve! Ma heameelega tahaks öelda, et see on mu peas ja ma lihtsalt mõtlen selle valu välja, aga õla mobiilsus räägib teist juttu ju?! :(

Kogu see jama aga andis mulle põikpäisele rohkem põhjust võrkpalli platsil igasugu rumalusi teha. Seega läksin kaks päeva hiljem juba uut positsiooni mängima (ok, tegelikult ei ole neil kahel lõigul mitte mingit pistmist, mul lihtsalt ei olnud muud valikut! :D :D). Ehk alustasin sidemängija karjääri. Ja sellega on ikka nii, et kas mu sõrmed tahavad või ei taha seda hästi teha. Tol pühapäeval tahtsid. Kohe väga-väga kuidagi tahtsid (umbes sama palju, kui jaanuarikuisel Põltsu turniiril!!!). Mäng oli hea ja KÕIK oli nii rõõmsad, et me tundusime purustamatud! Oeh, sellise emotsiooni nimel ma seda teengi! Ma ei saanud MVP-d, aga ma olin rõõmsam kui nii mõni teinegi kord... päris päriselt :) Ma polnud kahte tüdrukut niiiiiii moodi löömas näindki. Mina ei jõudnud neid ära kiita ja nemad ei jaksanud mind vastu kiita... ja siis me lihtsalt ohkasime, et me sellise vägeva kombinatsiooni alles eelviimasel hooaja mängul avastasime...

Aprill. Aprill. Aprill. Aprill! Ilma liialdusteta pean tõdema, et esmaspäevast neljapäevani istusin lihtsalt 12h raamatukogus (ok, 8, mitte 12. Aga tunne oli nagu 12!!!). Ja reedel lubasin endale ühe suurema "hellitus-väljamineku," mis ma siiani üldse endale teinud olen (vist?!). Ja seda vaid selleks, et ma ju kunagi lubasin, et ma lähen... ja läksingi! Boyce Avenue ja nende kontsert Londonis. Läbi täiesti imetabase õnne (ilma liialdamata!), sain piletid, sõbra ja lihtsalt läksin! Oli tuus. O2 on vägev ürituskorraldus koht (palun mõelge välja normaalne eesti keelne vaste sõnale "venue"!) ja Indigo2 üks osa sellest. Ma ei kahetse mitte grammigi, et ma läksin, käisin ja nägin, sest nüüd ma tean, et nad on pigem nagu YouTube-i bänd ja mitte nii vägev live-bänd! Ma kardan, et nad ei olnud nii rõõmsad, kui ma oleks oodanud, sest nad saavad ise ka aru, et kõigile meeldivad nende tehtud cover'id rohkem kui nende oma looming... aga miks nad siis ei mängi seda, mis inimestele meeldib?!?! :D Aga nähtud. Need vägevad ameerika-poisid (õigemini vennad!), kes teevad lahedaid akustili-cover'eid ja kelle lugusid mu iPod täis on... nähtud! ;)

Me küll tegime mõned valed otsused (sushi asemel mäkk, kohvi asemel siider jne) Emmaga (jah, ta on mu üks ja ainus sõber, kellega ma viimasel ajal KÕIKE koos olen teinud! :D), kuid sellegi poolest oli vahva õhtu (tagasisõit mitte just nii väga... vähemalt mitte tollel hetkel). Pluss, ärge kellelegi öelge, aga lõpuks sai ära proovitud see keelatud värk, et üks öösel jala koju tulla... pole üldse nii jube, kui teised tuku-jukud tobedaid mõtteid pähe ei paneks! Ja ei võtnud just maailma kaua aega ka. 17 + 8 minutit umbes?! :)

Ehk reede oli vahva ja laupäeval algas juba uus seiklus - volleyballers road-trip to Plymouth! :D Ilm oli ilus ja auto oli suur ja... sõit oli pikk, aga minul oli väga mugav! Hotelli, õhtusöögile, mere äärde ja magama. Hotell oli täitsa tavaline, õhtusöögiks proovisin risotot mereandidega (huvitav, vääääääga huvitav! :D), ja ma poleks elusees arvanud, et ma merd niimoodi igatsema hakkan. Või noh, tegelikult ei igatsegi... aga kui seda jälle näha, siis tuleks nagu kodu korraks meelde. Sellel korral kangastus täiesti ehedalt Tallinn. Wow. :)

Magada ma väga ei saanud (ma ei tea, miks... ärevusest?! Hirmust, et ma Sandrale vastu pead virutan millegagi?! Millegi muu pärast?!). Või noh. Sain, 10 tundi lausa. Aga mitte sügavalt. See oli nagu pikk ja pealiskaudne uni... Kui ma nüüd lõpuks oma jutu lihtsalt kokku võtan, siis oli kogu see trip midagi sellist, mida ma koguaeg tahtnud olen! Tiimi väljasõit ja ööbimine ja mäng... kõik asjad viitavad sellele, et peaks nagu oleks üks üli vägev ja vinge võistkond, kes kõik koos valmistub ja siis vastase purustab! Jep, seda me tegimegi, aga ainult esimeses geimis... ülejäänud aja olime me tagaajaja rollis ja... ooeh, kui kole see oli. Õuduste õudus. Ja mu näpud olid otsustanud mitte tõsta ja sellega oli minu jaoks mäng mängitud - ma olin ikka täielik jurade-jura! Kui ma muidu olen ikka see loll, kes isegi väga halvasti mängides suudab ikka öelda, et pohhui, võtame järgmise punkti ja oleme rõõmsad, siis mitte too kord. Oeh, halvim tiimimängija number üks :( Igal juhul, see oli üks kurb-kurb viis hooaeg lõpetada... püüdsime seda veel õhtul veiniga parandada (ja see aitas vist isegi küllaltki väga palju-natuke), aga see ei muutnud enam tabeli seisu, mis näitas, et me sakkisime end seitsmendaks! Boohoo.

Ja kuni tänaseni oli mul küllaltki tavaline raamatukogus-istumise-nädal. No wait, ma istusin täna ka raamatukogus ju?! Aga täna oli see päev, kus ka ametlikult liiga tabelitele joone alla tõmmati ja ka kõige väärtuslikumad mängijad välja hõigati! WOW! Ma täiesti siiralt ja tõsiselt olen meelitatud ja rõõmus ja üllatunud, aga ikkagi rõõmus. Ma tulin ju siia kooli, mul ei olnud absoluutselt plaanis nii suurt rolli võrkpallile omistada (vist?!), mul polnud õrna aimugi, et selliseid tiitleid siin jagatakse... ja nüüd mul on üks!!! Lõuna regiooni teise divisjoni kõige väärtuslikum mängija! AAAH, NIIIIIIII LAHE!!! :) Ja lugesin kokku ka, mille eest ja kui palju ma neid Most Valuable Player tunnustusi ikka sain. Niisiis, numbrijada on järgmine. Ma mängisin Guildfordi tiimiga 15 mängu. Nendest 11-l tunnustati just mind kui kõige väärtuslikumat mängijat. Alustasin ma võistkonnas ääreründajana... hooaja jooksul mängisin 6 mängu ründajana, nendest 4 tulid MVP-ga. Siis vigastasin oma rumalat õlga ja pidin asuma libero kohta mängima. Mängisin 7 mängu, millest kuuel nimetati mind taas kõige tublimaks. Hooaja viimased kaks mängu olin aga sunnitud mängima sidemängijana (sest el capitano ja sidemängija tegi poppi) ja ühe tiitli sain ka selle positsiooni eest. Pean veelkord ära märkima, et selle "tiitli" annab välja vastas võistkond kohe peale mängu lõppu... ja nagu arvata võib, siis puntide toomise ning MVP-de vahel märkimisväärset seost olema ei pea! Üle-üldse on see ikka väga sürr värk... võrkpall on ju tiimi mäng, mismoodi saab üldse hinnata individuaalset esinemist?! :D Ma olen rõõmus, don't get me wrong, aga... aaah, ma olen väga rõõõõõmus! :) Aga kahju jah, et ma sinna pidulikule üritusele oma medalit vastu võtma minna ei saa... oleks üks hea koht, kus järgmiseks aastaks network'ida ju?!?!?! ;) A, seoses network'imisega, see oli see mäng, kus mul sidemängija liigutused hästi välja tulid, kui üks onu minuga pärast mängu rääkima tuli... ja kiitis... ja kutsus mind All Nations võrkpalli turniirile! Tahan minna!!! Miks see aeg küll nii kehva olema peab! :(

Mul oli hämmastav hooaeg. Kaks võistkonda. Üks lõpetas ülikoolide esimese divisjoni kolmandana, teine üleriigilise teise divisjoni (aga üldine tase liigas kõrgem) seitsmendana. Mul on päris halb õla vigastus (ja on vist siiani?!). Ja kuigi mu hüpekas sai vahepeal paremaks, trikitab see ka nüüd jälle. Aga mul oli vägaväga vinge tagala sporditoetuse näol see aasta (ja maailma vingeim manager! :D). Mu esimene hooaeg välismaa liigas - done! :D Nüüd asume Evaga rannavõrkpalli turniirde otsingule! ;) Lõpetuseks aga üks lõiguke, mille ma GIVC kodulehelt leidsin:

"Guildford women took to the court next against Essex Trinity who had already scored a 3-0 victory over Guildford in the reverse fixture in the first half of the season. Coached by GB Olympic player Rachel Layborne, Essex had a distinct height advantage over Guildford, who also had the setback of one of their players withdrawing on the morning of the match.

The opening couple of sets were close, characterised by long rallies with great defence from both teams, Guildford held firm clinching the both sets by closest of margins.

Two sets up can be a dangerous score for a volleyball team as the combined factors of a team easing off in a 3rd set lull and the opposition determined to keep the match alive. So it proved for Guildford as the set quickly became a case of damage limitation and finding some sort of rhythm in their play to build on and take into the rest of the match.

Luckily for Guildford they were able to regain their composure building on the solid service reception and inspirational defence of MVP Egle Pesti, establishing an early lead, which they were able to hold on to take the match 3-1, despite a late come back from Essex."

Vot takuju! Ongi kõik vist praeguseks. Ma loodan, et Mirje on nüüd rooosam ja rõõmsam. Ja ma loodan, et ma midagi üüüüber-olulist välja ei unustanud... sest kohe täitsa tõsiselt juhtub siin normaalsemast rohkem ja ma võiks igaks asjast raamatu kirjutada (näiteks lugu sellest, kuidas Emma mul Farmis külas käis ja me koera toitu tegime!!!). Aga ilmad on ilusad, meel on rõõmus (enamalt jaolt... kui just kooli-paanikat ei ole... kuigi ilma naljata on lood mu kirjatöödega väga kehvad!)... JA MA TULEN NELJA PÄEVA PÄRAST KOJUUU! ;)

[edit] - JA UNUSTASINGI!!! Kuidas ma sain unustada, ooooh. Me korraldasime oma ürituse tarbeks ürituse ju. :D Noh, mitte päris. Kõige pealt korralasime ühe bake-sale'i (ja kuna mõned korraldavad oma peamiseks ürituseks turgu, siis võib bake-sale'i ka ürituseks pidada ju?!), aga kuna see (minu arvates) oli küllaltki aega ja raha ja muud värki nõudev, siis Charlie tuli lagedale palju lihtsama fundraiser'iga: lähme mingile peole helendavaid pulgakesi müüma, sest kõigile (eriti purjus inimestele) need kindlasti meeldivad ju! Ma uurisin siis välja ja rääkisin Student Unioniga kõik kokku, et meil on luba neid müüa ühel laupäevasel Traffic Light Party'l, nii oligi. Läksime kohale, seadsime kõik üles.... ja tuli välja, et see oli gei pidu!!! -.- Hõuli-mõuli. Mina isiklikult polnud kunagi varem ühel käinud ja... noh, vabameelne, nagu ma olen, mind see väga ei häirinud... pigem oli rohkem nagu mega-mega-väga naljakas! :D Kuni üks gei-poiss mind tantsima kutsus... MIKS?! Ja teine Irene'i poisssõbra käest musi tahtsis... sellest saan veel aru! :D :D Oeh, ämber missugune. Mina sain vähemalt koju enne ööd ja nii palju me neid ikka müüsime, et teenisime kulud tasa... aga nooo niiiii naljakas... jep, lesson learnt! :D