Wow. Tegelikult täitsa ettearvatult ei ole ma vahepeal siia endast märku andnud: viimane signaal oli veel Eesti pinnalt ja siia tagasi jõudes olen praktiliselt raamatkogus elanud, sest eilseks oli vaja viimased selle semestri assignment'id ära esitada. Umbes täpselt on vahepeal juhtunud sellised põnevamad ja vähempõnevamad asjad:
- jõudsin edukalt tagasi oma väiksesse Guildfordi pessa,
- istusin päevad läbi raamatukogus, et Conference and Exhibition Management'i individual report ja lõputööd teooria õigeks ajaks tehtud saaks,
- esitasin C&E töö õigeaegselt, lõputöö teooria jäi soiku, sest mu juhendajal on pohhuii ja mul ei olnud piisavalt aega,
- käisin GIVC aasta-miitingul ja olin niisama ebaviisakas (hahah, selgitus: ei osalenud klubi-alastel jutuajamistel, vaid lihtsalt lobisesin Eva, ta peiksi ja peiksi vennaga) ehk great night out! :D,
- tegelesin Party on PATS orgunnisimisega nii umbes 24/7,
- käisin esimesel korralikult ülikooli-läbul, mis teoorias oleks pidanud olema pidulik auhinna gala - loved it... sest I love live music, purjus inimesed on naljakad ja ma tundsin end nii noorena jälle kui kõik "alakad" mu enesekindlust tõstsid, hahahah!,
- tegelesime veel intensiivsemalt POP'iga (head of marketing, wuuhuu! Blitz blitz blitzzz!),
- pidasime ülikooli võrkpalli klubi aasta-miitingut ja valisime uue komitee,
- lõpuks korraldasime ürituse Party on PATS ära ka (major success, no more words needed!),
- pärast ühte päeva õues ja päikesepõletuses saamist suundusime tagasi raamatukokku, et kirjutada akadeemiline report oma üritusest ja hakata tulevaste assignment'ide peale mõtlema,
- käisin All Nations'i esimesel treeningul (sest muidu oleks ju liiiiiiga palju aega olnud kooliasjadega tegelemiseks),
- ja kuna aega oli ikka veel liiga palju, siis nautsime Italian dinner'it koos võrkpalli klubi koorekihiga (vist tähistasime uue komitee valimist?),
- presenteerisime C&E grupitööd (kiirelt tehtud kaunikene),
- istusime veel päevad läbi raamatukogus,
- istusime veel päevad läbi raamatukogus,
- istusin Emmaga öö läbi raamatukogus,
- esitasime nii C&E grupitöö, C&E isikliku evaluation'i, Project Management'i massiivse grupitöö (sh isiklik evaluation) õigeaegselt,
- magasin 17 tundi,
- käisin täna karjääri messil.
Novot. Vabalt oleks veel võinud blogi ka pidada kõikide nende asjade vahel ju?! Krr. Tegelikult pole ma üldse rõõmus, et mul sellist kiir-blogimis-oskust ei ole... :/
Kui nüüd mõnedel asjadel pikemalt peatuda, siis... üleüldiselt on kõikide tehtud koolitööde kohapealt tunne küllaltki hea. Võib-olla välja arvatud Project Management, mille me viimaseks jätsime ja ma täitsa päriselt öö läbi üleval olin ja raamatukogus istusin, et see tehtud saaks üldse. Ühest küljest oli see öö otsa õppimine kogemata, teisalt natuke vedas ka. :D Ehk. Ma tegelikult tahtsin ikka koju minna ja seal selle projekti ära lõpetada, et ma siis ikka mõne tunnigi und saaks. Aga ma jäin viimasest bussist maha. Ja Emma oli koguaeg mingist study night'ist rääkinud... nii me siis olimegi kuni päikese tõusuni rampsis... ja lõpp kokkuvõttes oli see igati hea, sest asjad said tehtud ja kui ma koju oleks läinud, siis poleks ma koju sissegi saanud (sest mu võtmed jäid suure minekuga group study ruumi arvutisse!). :D :D Ok, seda on keeruline seletada, aga... see oli tollel momendis ikka päris hämmastav ja üllatav ja uskumatu, kuidas kõik need juhtumisel ketina aset leidsid... Ja nii me seal siis istusime rampsis... ja nälgisime, sest ilmselgelt ei olnud me ettevalmistunud ja kuna oli Bank Holiday, siis see snack-masin (vending machine?!) oli täiesti tühi. Hhaha. Oooh, real student times! :D
Aga meie POP läks väga hästi. Ilm oli ilus ja BBQ müüs ikka täiega. Võrkpall oli üllatavalt populaarne ja kõik oli rõõmsad! :) Ma tõesti ei oska midagi rohkem öelda. Teenisime palju raha oma valitud heategevusorganisatsioonile ja mina isiklikult leidsin jõudu anda kõigile grupiliikmetele andeks, et nad nii udud on. :D Või noh, olgem ausad - mitte kõik ei pingutanud võrdselt, et see üritus üldse toimuma saaks. Ja lõpuks ma otsustasin, et see ei ole minu asi, et nad ei vaevu tegutsema. Ju neil on siis põhjus. Või kui ei ole, siis on see nende kaotus, et nad peavad peaees hüppama valdkonda, milles nad sakivad :) Igal juhul, lõpp hea, kõik hea... vist?! Tulemus peaks kahe nädala pärast paistma hakkama...
All Nations, mis mind juba pea kaks kuud (?!) hullutanud on, on nüüd lähemal kui kunagi varem. Esimene treening on tehtud ja tüdrukud, kellega koos lahingusse lähen, nähtud. No, täiega tase ikka. Treener on karm. Mängijad tugevad. Mind lükati sujuvalt sidemängijaks ja ma olin seda hea meelega, sest see oli lihtsalt niii hea tunne, näha lõpuks kuidas päris õiged võrgutsikid su tõsted ikka maha ka löövad! :D Hahahhaa. Kahe tunnine matk Ida-Londonisse tasus end ära. Saab põnev olema. I hope!
Oeh. Uskumatu, et nii palju on nüüd tehtud. Vaid üks tilluke kirjatöö, üks eksam ja üks makatöö veel! :D Homsest hakkan jälle asjalikuks, jep. Täna olen lihtsalt rõõmus. See on muidugi oma ette lugu. :D Sest. Ma ei tea miks, aga siinsed kolmapäevad on minu jaoks alati peavalu. Kohe täitsa algusest saati, kolmapäevad mulle ei istu. Ja tänane ei olnud hommikul erand. Ma lihtsalt ei tahtnud oma toast väljagi minna. Ja ometigi, olin ma mingil määral sunnitud. Sest ega siis igapäev suur- ja väike-ettevõtted ülikooli uusi noori töötajaid otsima ei tule. Meil oli karjääri-mess. Nii ma siis oma CV kibekiirelt üle vaatasin ja kooli sõitisin jälle. Kui raske on minna kellegagi juttu rääkima ja ennast "müüma," kui sa isegi oma toast välja minna ei taha!? Lihtsalt enesekindlus miinus sada ja pahur tuju to the max! Asi lõppes sellega, et ma sain jutule ühe väga vahva firmaga, kes omale event manageri otsib. Ja muidu oleks kõik eriti uhke, sest nad tundusin ütlevat, et ma olin tugev kandidaat, aga... tööle asumise aeg on KOHE! -.- Jah, osad inimesed on mulle öelnud, et kui ma tahan septembist tööle saada, siis olen otsimisega juba hiljaks jäänud... seriously?! Igal juhul olen neil nüüd kontakti-listis ja nemad mul. Eks ole näha, mis elu toob. Toredad onud olid! Võitsin nende loogika mängu ka nii muuseas, ja sain pudeli šhampsi! Jee. Et see aga ei olnud piisav, siis võitsin £150 väärtuses Itaalia restorani voucher'eid. Suurel messil ei toimunud midagi head minu jaoks. Ja kuigi mu eredamaid hetki varjutasid mõned tavapärased kolmapäeva-momendid, siis üldplaanis oli see kolmapäev täitsa ok! Ei kurda :)
Mõningane pingelangus ja kogu see värk on mind viinud järjekordsele mõtlemislainele. Mõtlen ja arutlen ikka selle üle, kui palju ma elust õpin. Seda on raske seletada, aga ma ise kuidagi tunnen, et iga päevaga, mis toob kaasa kas pööraseid õnnestumisi või haledaid altminekuid, ma lihtsalt õpin. Ja saan teisiti aru. Ma ei oska seda seletada, aga kui ma ütlen, et nüüd ei ole enam peaproov, siis ma ise saan aru, mida ma mõtlen. Nüüd on päriselt. Nüüd tuleb teha kõik, mis vähegi tunne ütleb ja mitte jätta asju "homseks". Ainult enesekindlust on vaja! Eks!? ;)
Mõni kord viib mõtlemine headele radadele ka. Aga praegu on mul järele on jäänud vaid üks küsimus: miks Eestis suvi on? Olen erinevate meedia kanalite kaudu kuulnud igasugu temperatuuri numbreid kuulnud ja... mis mõttes!? Okei, Postimees lohutab, sest nad ütlevad, et see ei jää kauaks nii, aga juba need jutud viivad mu mõtted suvele... ja kodule! Okouu. Kas see tähendab, et mul on koduigatusus? Eriti imelik on see, et ma mõtlen kohadest, mis muidu olid natuke nagu... rumalad?! Millele ma muidu ei mõtle või kuhu ma isegi Eestis olles eriliselt ei kipu. Või noh, ma olen jälle seletamisega hädas. Ma ei tea, tahaks Saaremaale...
