Or not?! Ok, alustan siis jälle enda väljavabandamisega: kogu see UK-kogemus lihtsalt muutis nii hirmsasti seda aja-kulgemise-värki (noh, et need sekundid jooksevad ju lihtsalt kiiremini), et ma ei ole jälle arugi saanud, et möödunud on ilmatuma hulk aega selles, kui ma siin elumärki näitasin. Aga olgem ausad, pärast seda viimast postitust saabus hetk, kui submission deadline'ini oli jäänud 12 tundi ning sellega oleks see eluke ka peaaegu lõppenud. :D :D Ehk seik sellest, kuidas ma peaaegu ei olekski targaks saanud.
Ma arvan, et kõik mu maailma sõbrad on seda juttu juba kuulnud, aga pikaajalisema talletamise eesmärgil panen loo ikkagi põgusalt siia ka kirja. Ja seda suuresti ka seetõttu, et see on sobilik jätk mu "Ei ükski teaduskraadi ei tule mul ilma ilge jamata lõputöö kallal" seeriale, mille esimene osa peaks ka siin blogis kuskil kirjas ju olema (browse: May, 2012).
Ehk siis sellest ma jälle ei räägigi, et ma sain omale juhendajaks ju maailma kõige mitte-akadeemilisema härrasmehe. Ja teate, ega see juhendajata lõputöö kirjutamine mulle mingi kunst ei ole (sest juhenda ju lihtsalt 1) ei kehtestanud mulle mingeid täpseid tähtaegasid nagu teised juhendajad, 2) ei osanud mulle asjalikku akadeemilist kirjandust soovitada, 3) ei tea üldse akadeemilisest uurimustöödest vist mitte midagi, 4) isegi ei lugenud mu tööd, vaid surus on "focus groups" värki peale ja 5) teatas kaks päeva ette, et ta läheb kolmenädalasele puhkusele, mis lõppeb 2.septembril)! :D Ja pärast seda kogemust tean, et olen ka suvel võimeline üksinda nukralt mingi meeletu kirjatöö kallal nokitseda. Ja ka 10 päeva enne tähtaega andmete kogumise lõpetamine ei ole just kõige hullupöörasem tegevus?! Hoopis hullem asi juhtus aga juba eelpoolmainitud ajahetkel: 12 tundi enne viimast tähtaega, 1.septmeber umbes kell 4.00 hommikul. See oli aeg, kui valmis minu lõputöö Results and Discussion peatüki viimane versioon koos uhkete jooniste ja graafikutega. See tähendab, et andmetöötlus Excelis (ja SPSS'is) oli lõpetatud ja valminud graafikud ilusti tekstide vahele sobitatud - kõik valmis master faili üle kopimiseks. Teoreetiliselt oleks sellele järgnenud veel vaid master faili viimane formattimine (sisukorrad, disain ja värgid), lisade lõppu kleepimine ja valmis ta olekski olnud. Läks aga nii, et see kopimise moment (results and discussion alafailist master faili ülekandmine) ostutus Microsoft Office'ile liiga keeruliseks ülesandeks ning kõik lahti olevad Office'i programmid jäi "puhverdama". Ootasin siis. Sest noh, loogiline, palju kopimist ju. Ootasin nii lausa 20 minutit... samal ajal panin kõik kõik kõõõõik muud programmid kinni, et Microsoft Office'il lihtsam puhverdada oleks. Ja kuna 20 minutit oli palju oodata, siis saatsin veel "nalja viluks" juba esimesed hädasignaalid välja, et "okkou, arvuti friiiiizis! :D". Lõppude lõpuks ei jäänud mul mitte midagi muud üle (sest mitte keegi (loe: Ergo) ei vastanud ju öösel mu tillukesele abipalvele), kui teha see saatuslik Crtl + Delete kombinatsioon ja programmide piin lõpetada. Ise muidugi mõtlesin, et noh, eks ma siis lihtsalt pean selle kopimise uuesti tegema. Tagajärg oli aga see, et mõlemad failid - results and discussion alafail ja master fail - olid mu arvutist haihtunud. Kontrollisin igaks kahekümnes juhuks arvuti prügikasti, aga paanika hakkas vaikselt võimust võtma. Ma ei naljata, neid faile lihtsalt enam ei olnud mu arvutis. Hõullliiiii shiiiiit! Sain korraks jälle hingata, kui ma uue Wordi dokumendi avasin, sest siis ta ütles, et on salvestamata versioonid kadunud failidest ja ekraanile ilmus küsimus, kas ma sooviksin neid uuesti avada ja siis vajadusel salestada. Yes yes yes!!! Mu rõõm muutus kiirelt tagasi paanikaks, kui mõne murdosa sekundi pärast ütles arvuti taas, et neid siiski ei eksisteeri, sorry! Ja siis võttis korralik paanika-jaanika võimust (ok, tegelikult oli see vist ikka juba natuke varem). Ma pole elu sees midagi sellist tundnud. Ma ei suutnud üldse mitte midagi enam arusaada ja algas paaniline nutt. Kohe täitsa tõsiselt, ma pidin akna lahti tegema ja suurte sõõmudega õhku hingama, et ma üldse elus püsiks. Kogu selle õuduse vältel saatsin aga Ergole whatsappis juba vähe tõsisema sisuga abipalveid. Ja ma saan aru, et kell oli ju tema jaoks kuus hommikul, aga niiiii paljude sõnumite peale oleks ta ikka pidanud juba üles ärama ju!? Ja whatsapp näitas, et ta pole isegi mu sõnumeid näinud - veel suurem paanika!!! :D Püüdsin ise veel ajuhiiglane olla ja mõelda, kuhu need failid lihtsalt haihtuda said, aga viimases hädas (ja uskuge mind, maailma suurimas paanikas) ei jäänud mul muud üle, kui Ergo lihtsalt helistamisega ülesäratada. Ma oleks päriselt sõnumeerimist (ja seejärel ehk Skype'mist) eelistanud, aga kuna ta lihtsalt ei reageerinud, siis ei jäänud tal muud üle, kui mu paanilist nuttu ja arusaamatut murekirjeldust läbi telefoni kuuata. Jah, ma arvan, et see võis väga šokeeriv olla, sest esiteks ei ole ma talle mitte kunagi telefoniga helistanud UK-st (sest... thank god for Skype), niiet ta võis juba aimata, et midagi on väga pahasti, ja teiseks, ma ju tõesti olingi hüsteerilises paanika-seisundis. Ega tegelikult ma ei teagi, võib-olla Skype'mine oli veel hullem, sest siis ta ju veel nägi ka mind. :D Ma nägin teda ka. Kätevärisedes püüdis ta mind rahustada, ise midagi kuskil tehes. Ja mis sai?! Mu magic-man suutis failid taastada!!! Ja siinkohal peame boonuspunktid kaheks tegema: thank god for Dropbox ja jumal tänatud, et Ergo teadis (ja oskas!) neid võimalusti kasutada!!! Jah, ma sain mõlemad on failikesed tagasi, aga ma pean täie tõsidusega ütlema, et see oli minu elu kõige jubedam pooltund!!! Eii, ma ei usu, et see oleks maailma lõpp olnud, kui mingi sellise debiilse tehnilise viperuse pärast mu lõputöö esitamata oleks jäänud, aga see täiesti tõeline ja kontrollimatu paanika, mis mind valdas... vot see oli jube! Ja ma värisesin veel päris pikalt pärast. Ja ma tõesti pidin suhkruvett (ilma suhkruta) jooma, sest ma ei saanud oma keha üle kontrolli tagasi. Kui Ergo suutsin pärast seda fiaskot veel magama tagasi minna, siis mina lõpetasin oma master faili, kirjutasin veel takkaotsa tänusõnad ka valmis (sest ma tõesti tundsin, et mul oli, mille eest tänulik olla), kuigi ma esialgu plaanisin ilma selle "nõmeda" lisata töö esitada. Ja ilma ühegi minutikski sõba silmale saamata, asusin kella 10-11 paiku koolipoole teele, sest vaja oli veel printida ja köita ja submit'tida! Aga no vot, kõige kiuste, tehtud ta sai! :) :)
Oli see siis hea päev?! Jah ja ei. Sest niii väga, kui ma ei tahtnud, ei leidnud ma oma kontides jõudu, et minna oma uue, Londoni tiimiga trennima minna veel sama päeva õhtul! Selle asemel panin kell 19 õhtul oma pidžaama pidulikult selga ja vajusin mõnusasse lõputööjärgsesse unne! Hull päev.
Oli see siis hea kuu (see August, noh!)?! Hea või halb, aga omamoodi hull ikka! :D Kui see lõputöö trall kõrvale jätta, siis ega väga midagi suurt rohkem nagu polnudki, sest kogu mu elu ja tiirles selle ümber! Kui ma kuu alguses veel proovisin veel natukene trennigi teha, siis mu manager Mark pani asjad paika ja ütles, et aitab küll praeguseks! Niiet trenni ma ka väga ei teinud. Aga. Ega see ei tähendanud, et asjad "liikunud" ei ole oleks. Vot see sama viimane kord, kui ma Marki nägin, siis pidin häbi silmis talle tunnistama, et ma pole uue hooaja peale mõelnudki ja kogu nende aastane töö ja vaev minu toetamisel läheb vist - hopstigi! - vastu taevast, siis salaja oli elul teine plaan. Ühed vahvad tüdrukud võtsid minuga ühendust ja kutsusid mind Londonisse priemere league'i mängima! Whooop! Ma arvan, et kui ma seda e-maili lugesin, siis oli ikka väike rõõmu- (ja uhkuse-) pisar kurgus küll! :) :) Ja Ergo käis ka ju augustis. Noh, kõik need Brightonid ja muud peadpööritavad (hahha!) seiklused. Niiet, ütleme nii, et ka kooliaasta lõppedes jätkus rollercoaster'il veel vunki mind üllatada! ;)
Ma arvan, et kõik mu maailma sõbrad on seda juttu juba kuulnud, aga pikaajalisema talletamise eesmärgil panen loo ikkagi põgusalt siia ka kirja. Ja seda suuresti ka seetõttu, et see on sobilik jätk mu "Ei ükski teaduskraadi ei tule mul ilma ilge jamata lõputöö kallal" seeriale, mille esimene osa peaks ka siin blogis kuskil kirjas ju olema (browse: May, 2012).
Ehk siis sellest ma jälle ei räägigi, et ma sain omale juhendajaks ju maailma kõige mitte-akadeemilisema härrasmehe. Ja teate, ega see juhendajata lõputöö kirjutamine mulle mingi kunst ei ole (sest juhenda ju lihtsalt 1) ei kehtestanud mulle mingeid täpseid tähtaegasid nagu teised juhendajad, 2) ei osanud mulle asjalikku akadeemilist kirjandust soovitada, 3) ei tea üldse akadeemilisest uurimustöödest vist mitte midagi, 4) isegi ei lugenud mu tööd, vaid surus on "focus groups" värki peale ja 5) teatas kaks päeva ette, et ta läheb kolmenädalasele puhkusele, mis lõppeb 2.septembril)! :D Ja pärast seda kogemust tean, et olen ka suvel võimeline üksinda nukralt mingi meeletu kirjatöö kallal nokitseda. Ja ka 10 päeva enne tähtaega andmete kogumise lõpetamine ei ole just kõige hullupöörasem tegevus?! Hoopis hullem asi juhtus aga juba eelpoolmainitud ajahetkel: 12 tundi enne viimast tähtaega, 1.septmeber umbes kell 4.00 hommikul. See oli aeg, kui valmis minu lõputöö Results and Discussion peatüki viimane versioon koos uhkete jooniste ja graafikutega. See tähendab, et andmetöötlus Excelis (ja SPSS'is) oli lõpetatud ja valminud graafikud ilusti tekstide vahele sobitatud - kõik valmis master faili üle kopimiseks. Teoreetiliselt oleks sellele järgnenud veel vaid master faili viimane formattimine (sisukorrad, disain ja värgid), lisade lõppu kleepimine ja valmis ta olekski olnud. Läks aga nii, et see kopimise moment (results and discussion alafailist master faili ülekandmine) ostutus Microsoft Office'ile liiga keeruliseks ülesandeks ning kõik lahti olevad Office'i programmid jäi "puhverdama". Ootasin siis. Sest noh, loogiline, palju kopimist ju. Ootasin nii lausa 20 minutit... samal ajal panin kõik kõik kõõõõik muud programmid kinni, et Microsoft Office'il lihtsam puhverdada oleks. Ja kuna 20 minutit oli palju oodata, siis saatsin veel "nalja viluks" juba esimesed hädasignaalid välja, et "okkou, arvuti friiiiizis! :D". Lõppude lõpuks ei jäänud mul mitte midagi muud üle (sest mitte keegi (loe: Ergo) ei vastanud ju öösel mu tillukesele abipalvele), kui teha see saatuslik Crtl + Delete kombinatsioon ja programmide piin lõpetada. Ise muidugi mõtlesin, et noh, eks ma siis lihtsalt pean selle kopimise uuesti tegema. Tagajärg oli aga see, et mõlemad failid - results and discussion alafail ja master fail - olid mu arvutist haihtunud. Kontrollisin igaks kahekümnes juhuks arvuti prügikasti, aga paanika hakkas vaikselt võimust võtma. Ma ei naljata, neid faile lihtsalt enam ei olnud mu arvutis. Hõullliiiii shiiiiit! Sain korraks jälle hingata, kui ma uue Wordi dokumendi avasin, sest siis ta ütles, et on salvestamata versioonid kadunud failidest ja ekraanile ilmus küsimus, kas ma sooviksin neid uuesti avada ja siis vajadusel salestada. Yes yes yes!!! Mu rõõm muutus kiirelt tagasi paanikaks, kui mõne murdosa sekundi pärast ütles arvuti taas, et neid siiski ei eksisteeri, sorry! Ja siis võttis korralik paanika-jaanika võimust (ok, tegelikult oli see vist ikka juba natuke varem). Ma pole elu sees midagi sellist tundnud. Ma ei suutnud üldse mitte midagi enam arusaada ja algas paaniline nutt. Kohe täitsa tõsiselt, ma pidin akna lahti tegema ja suurte sõõmudega õhku hingama, et ma üldse elus püsiks. Kogu selle õuduse vältel saatsin aga Ergole whatsappis juba vähe tõsisema sisuga abipalveid. Ja ma saan aru, et kell oli ju tema jaoks kuus hommikul, aga niiiii paljude sõnumite peale oleks ta ikka pidanud juba üles ärama ju!? Ja whatsapp näitas, et ta pole isegi mu sõnumeid näinud - veel suurem paanika!!! :D Püüdsin ise veel ajuhiiglane olla ja mõelda, kuhu need failid lihtsalt haihtuda said, aga viimases hädas (ja uskuge mind, maailma suurimas paanikas) ei jäänud mul muud üle, kui Ergo lihtsalt helistamisega ülesäratada. Ma oleks päriselt sõnumeerimist (ja seejärel ehk Skype'mist) eelistanud, aga kuna ta lihtsalt ei reageerinud, siis ei jäänud tal muud üle, kui mu paanilist nuttu ja arusaamatut murekirjeldust läbi telefoni kuuata. Jah, ma arvan, et see võis väga šokeeriv olla, sest esiteks ei ole ma talle mitte kunagi telefoniga helistanud UK-st (sest... thank god for Skype), niiet ta võis juba aimata, et midagi on väga pahasti, ja teiseks, ma ju tõesti olingi hüsteerilises paanika-seisundis. Ega tegelikult ma ei teagi, võib-olla Skype'mine oli veel hullem, sest siis ta ju veel nägi ka mind. :D Ma nägin teda ka. Kätevärisedes püüdis ta mind rahustada, ise midagi kuskil tehes. Ja mis sai?! Mu magic-man suutis failid taastada!!! Ja siinkohal peame boonuspunktid kaheks tegema: thank god for Dropbox ja jumal tänatud, et Ergo teadis (ja oskas!) neid võimalusti kasutada!!! Jah, ma sain mõlemad on failikesed tagasi, aga ma pean täie tõsidusega ütlema, et see oli minu elu kõige jubedam pooltund!!! Eii, ma ei usu, et see oleks maailma lõpp olnud, kui mingi sellise debiilse tehnilise viperuse pärast mu lõputöö esitamata oleks jäänud, aga see täiesti tõeline ja kontrollimatu paanika, mis mind valdas... vot see oli jube! Ja ma värisesin veel päris pikalt pärast. Ja ma tõesti pidin suhkruvett (ilma suhkruta) jooma, sest ma ei saanud oma keha üle kontrolli tagasi. Kui Ergo suutsin pärast seda fiaskot veel magama tagasi minna, siis mina lõpetasin oma master faili, kirjutasin veel takkaotsa tänusõnad ka valmis (sest ma tõesti tundsin, et mul oli, mille eest tänulik olla), kuigi ma esialgu plaanisin ilma selle "nõmeda" lisata töö esitada. Ja ilma ühegi minutikski sõba silmale saamata, asusin kella 10-11 paiku koolipoole teele, sest vaja oli veel printida ja köita ja submit'tida! Aga no vot, kõige kiuste, tehtud ta sai! :) :)
Oli see siis hea päev?! Jah ja ei. Sest niii väga, kui ma ei tahtnud, ei leidnud ma oma kontides jõudu, et minna oma uue, Londoni tiimiga trennima minna veel sama päeva õhtul! Selle asemel panin kell 19 õhtul oma pidžaama pidulikult selga ja vajusin mõnusasse lõputööjärgsesse unne! Hull päev.
Oli see siis hea kuu (see August, noh!)?! Hea või halb, aga omamoodi hull ikka! :D Kui see lõputöö trall kõrvale jätta, siis ega väga midagi suurt rohkem nagu polnudki, sest kogu mu elu ja tiirles selle ümber! Kui ma kuu alguses veel proovisin veel natukene trennigi teha, siis mu manager Mark pani asjad paika ja ütles, et aitab küll praeguseks! Niiet trenni ma ka väga ei teinud. Aga. Ega see ei tähendanud, et asjad "liikunud" ei ole oleks. Vot see sama viimane kord, kui ma Marki nägin, siis pidin häbi silmis talle tunnistama, et ma pole uue hooaja peale mõelnudki ja kogu nende aastane töö ja vaev minu toetamisel läheb vist - hopstigi! - vastu taevast, siis salaja oli elul teine plaan. Ühed vahvad tüdrukud võtsid minuga ühendust ja kutsusid mind Londonisse priemere league'i mängima! Whooop! Ma arvan, et kui ma seda e-maili lugesin, siis oli ikka väike rõõmu- (ja uhkuse-) pisar kurgus küll! :) :) Ja Ergo käis ka ju augustis. Noh, kõik need Brightonid ja muud peadpööritavad (hahha!) seiklused. Niiet, ütleme nii, et ka kooliaasta lõppedes jätkus rollercoaster'il veel vunki mind üllatada! ;)
Ajajoonel edasi liikudes peaks rääkima septembrist ka natukese. Pärast seda meeletut lõputöö-tralli magasin paar päeva ja siis suundusin tagasi raamatukokku (hahhaha!). Sest Elizabeth, kes oli niiiii suureks abiks vajalike artiklite lisamisel mu kirjatööle, vajas kellegi kohalolu, et enda kirjatööd kallal nokitseda (jep, ta sai pikenduse, lucky bastard! :D). Ja kuna mul ja Irenel oli vaja vabatahtlikult kaelavõetud konverentsi-paberite kallal töötada, siis käisimegi paar päeva veel sama rütmiga raamatukogus. Veel püüdsin ma oma treeningutega taas-alustada, natuke ikka tähistasime ka seda "lõppu", Elizabethil käisin külas ja püüdsin üleüldist sotsiaalelu taaselustada, pakkisin ja jõudsin lõppude-lõpuks oma esimesele uuehooaja võrkpalli treeningule. Ütleme nii, et viimase-minuti tegemisi oli niiiii palju, et mulle tundus, et mul polnud piisavalt aega otsi kokku tõmmata! :D Viimasel päeval oli eriline turbo ja asi kulmineerus sellega, et unele ma ei jõudnudki (mis ühest küljest oli ok, sest mul ei olnud ju mittttte midagi peale pakitud kohvite enam oma toas)... ja kojulend läks see-eest kiiremini (loe: magades).
Tagasi kodus oli hea olla, nagu ikka. Lihtne. Kerge. Püüdsin veel natuke asjalik olla... ja suutsin suure ponnistuse peale ju selle konverentsi-paberi ikka ära esitada (mingis väga umbmäärase väärtusega see ikka tuli). Mitte, et ma nüüd seda süüd kellegi teise kaela tahaks veeretada, aga oli ikka keeruline kirjutada küll, kui sotsiaalelu täite tuuridega jälle käima läks! :D Küll ma käisin igapäevaselt sõbrantsidega kohvitamas, küll olid Katre ja Martha külas, küll oli vaja SPA-s ja kontsertidetel käia jaaaaa niiiiiiii edasiiiiii! :D
Tagasi kodus oli hea olla, nagu ikka. Lihtne. Kerge. Püüdsin veel natuke asjalik olla... ja suutsin suure ponnistuse peale ju selle konverentsi-paberi ikka ära esitada (mingis väga umbmäärase väärtusega see ikka tuli). Mitte, et ma nüüd seda süüd kellegi teise kaela tahaks veeretada, aga oli ikka keeruline kirjutada küll, kui sotsiaalelu täite tuuridega jälle käima läks! :D Küll ma käisin igapäevaselt sõbrantsidega kohvitamas, küll olid Katre ja Martha külas, küll oli vaja SPA-s ja kontsertidetel käia jaaaaa niiiiiiii edasiiiiii! :D
Oktoober kulges samas rütmis: vintsutasin sõpradega head ja paremat kohvikutes, võtsime rendi-lapse, tegin trenni ja käisin võistlustel (Lehola-Lebmitu võrk- ja sulgpall -.-), sünnipäevad, katsikud, kontsertid, isegi Tartu (!!!) - kõik jätkus lõbusas rütmis, kuigi tagakuklas tiksus koguaeg mõte, et peaks ju hakkama tööd otsima ja elu-plaane sättima hakkama. Okouu!
Ja nagu veel kirss tordil sai üleeile teada, et täna mu "kehvale" kirjatükile (jutt käib siinkohal septembris kirjutatud konverentsi-paberist) on mul veel lootust tulevikus Šveitsi sõita (ja siinkohal viide pealkirjale)! :D Muidu oleks ju kõik tore, aga... hindamis-komitee oli minuga ikka natuke ühel nõul ka ja nad palusid seda nigulat kirjatööd natuke paranda. Ajapikendus: üks nädal ja kaks päeva. Muidu oleks ju kõik tore aga... MUL OLID JU VIIMASE-MINUTI PLAANID SELLEKSKORRAKS TEHTUD?!?! :D Ja ikka kohe päris tund-tunnis. -.- Aga kuna kogu see värk on olnud sellllllline ego-buuster (taaskord tugev viide pealkirjale), siis pean end vist ikka kätte võtma ja selle natukese paremaks tuunima. Muutsin juba oma UK algusplaani ka natuke teistsuguseks, et kirjatöö ehk paremini sujuks... Lähen nüüd esimese hooga hoopis Elizabethi juurde metsa (sest tal on ka just parajasti üks kirjatükike käsil - PhD proposal, crazy lady!). Seal on meil siis ehk hea koos kirjutada. Ei ole teisi häirivaid (loe: sotsiaalseid) faktoreid... ainult huskid ja kohisev metsamüha! :)
Aga kui nüüd kogu asi kokkuvõtta ja päris ausalt öelda, siis: okouuu! Ongi tagasisõit. Esimese nädala plaan on küll paigas (pühendan end taas akadeemilisele loometööle), aga mis siis saab?!?!? No job, no place on my own. Holy f*ck! :)
[edit] Tervitustega Bärxile! ;) :*
