No, küll see käis kärmelt, onju?! :D Ma ütlesin ju kohe, et ma käin korra kiirelt ära. Vähemalt mulle endale tundus küll, et see oli kõigest mingi turbo-visiit sinna Inglismaale. Ja ometigi sai üpriski palju näha ja tehtud ja kogetud ka. Ja hoolimata nendest lugematutest tagasilöökidest, pean ütlema, et tore oli!
Näiteks lisaks oma pizza-baari kogemusele sai ikka baaridaamina ka käe valgeks! :) Aga see kõik algas sellest, et Elizabethi põlv läks nii kehvaks, et talle otsustati järjekordne mini-op teha ning see tähendas seda, et minu sõidutamised Guildford jäid ära... Aga enne kui need päris katki jäid, siis juba ennetavalt rääkis ta oma sõbrantisga, kes ligidal asuvas pubis kokk on, et äkki neil on abikäsi vaja! Voilaa, oligi! :D :D Noh, mis mul ikka kaotada oli - aega ju oli, sest pizzakioski töö oli vaid paar päeva nädalas ja pubi asus hulka lähemal (majast 2km)! Nii ta siis läkski. Käisime üks õhtu Elizabethiga seal pubis ise õhtust söömas, nägime pubi (mina esimest korda, tema lugematut arv korda) ja nägime omanikku ja panime esimese tööpäeva kalendrisse kirja! :D Täiega vinge. Selline õige korralik Inglise maapubi! Väike ja armas ja niiiiii... päris lihtsalt! Ja abikäsi võtsin nad heameelega, sest jõulude paiku on seal ikka firma lõunaid või muid jõulupidusid rohkem ja suuri gruppe teenindades on abi ikka vaja. Oma esimesel päeval astusin tagasihoidlikult pubisse sisse ja küsisin, et kuidas see siis täpselt käibki, misiganes ma tegema pean?! Vastuseks näitas pubi omanik, kus klaasid on ja millisest kraanist milline õlu tuleb ja vsjoo! Kui kümmekond minutit hiljem inimesed pubisse tulid, siis ütles ta lihtsalt, et "woohoo, you have customers already!!!" :D :D :D Kuigi ma ütlesin talle, et ma õpin kõige paremini vaadates mida teised teevad, siis tema arvas, et kõige parem on mind lihtsalt pea ees vette visata - aga seekord toimis vist! Kuigi ma siiski arvan, et vaatamine on õppimise alus! :D :D :D Igaljuhul, esimene tööpäev venis tunnikese pikemaks (sest osad väga jutukad püsikliendid ei olnud nõus lahkuma, hahaha!), aga siiski tundis ma juba esimesel päeval, et see oli parem ikka kui Domino töö. ;)
Domino pizzabaariga tegingi sellise "strateegilise lükke," et käisin seal seni, kuni Elizabeth veel ise autoga sõita sai (8.detembrini!) ja kui see kuupäev selgus, siis teatasin neile kurbade kutsikasilmadega, et kahjuks sõidan ma koju tagasi, kuna õnn ei ole olnud minu õuel ja mõistlikum on mul varem koju minna! Hah, tegelikkuses tulin ma ju hiljem kui algul plaanitud!!! Ja seda taaskord selle Elizabethi põlve pärast - kuna tema on mind ikka väga visalt aidanud, siis ma lihtsalt ei saanud talle öelda, et lihtsalt viimasel võimalikul momendil enne ta põlve oppi jalga lasen! Selleasemel korraldasime mulle auto-sõidu-õpi-tunni ja harjutasime mind vasakul pool sõitma, et ma ise pubis tööl saaks käia ja hädavajalikud kodutoimetusesõidud ise tehtud saaks jne! :D :D Oeh, nalja ja seiklusi kui palju. Ainuke tagasilöök selle autosõidu värgiga oli see, et kuna Elizabethil on uhke ja võimas ja SUUUUUUR auto, siis minule ei ole võimalik kindlustust teha, kuna ma olen liiga noor ja kogemusteta (WTF?!?! 7 aastat pole siiis piiiiisav?!?!? :D :D :D) juht, et tema uhket maasturit rooolida. Phh! :D Nii me siis kokkuleppisime, et ma sõidan ainult selle 2km pubisse ja tagasi. Nüüd siin, ohutus kaugusel selllest kindlustusfirmast võin salaja öelda, et asi lõppes sellega, et ma sõidutasin Elizabethi haiglasse ja sealt tagasi, käisin pubis tööl ja sõidutasin ta poega ka veel tagatipuks sinna kuhu vaja, hahahha! :D :D Aga ega see lihtne tõesti ei olnud - SUUUUR auto ja kitsad külateed, hullll! :D :D
Domino pizzabaariga tegingi sellise "strateegilise lükke," et käisin seal seni, kuni Elizabeth veel ise autoga sõita sai (8.detembrini!) ja kui see kuupäev selgus, siis teatasin neile kurbade kutsikasilmadega, et kahjuks sõidan ma koju tagasi, kuna õnn ei ole olnud minu õuel ja mõistlikum on mul varem koju minna! Hah, tegelikkuses tulin ma ju hiljem kui algul plaanitud!!! Ja seda taaskord selle Elizabethi põlve pärast - kuna tema on mind ikka väga visalt aidanud, siis ma lihtsalt ei saanud talle öelda, et lihtsalt viimasel võimalikul momendil enne ta põlve oppi jalga lasen! Selleasemel korraldasime mulle auto-sõidu-õpi-tunni ja harjutasime mind vasakul pool sõitma, et ma ise pubis tööl saaks käia ja hädavajalikud kodutoimetusesõidud ise tehtud saaks jne! :D :D Oeh, nalja ja seiklusi kui palju. Ainuke tagasilöök selle autosõidu värgiga oli see, et kuna Elizabethil on uhke ja võimas ja SUUUUUUR auto, siis minule ei ole võimalik kindlustust teha, kuna ma olen liiga noor ja kogemusteta (WTF?!?! 7 aastat pole siiis piiiiisav?!?!? :D :D :D) juht, et tema uhket maasturit rooolida. Phh! :D Nii me siis kokkuleppisime, et ma sõidan ainult selle 2km pubisse ja tagasi. Nüüd siin, ohutus kaugusel selllest kindlustusfirmast võin salaja öelda, et asi lõppes sellega, et ma sõidutasin Elizabethi haiglasse ja sealt tagasi, käisin pubis tööl ja sõidutasin ta poega ka veel tagatipuks sinna kuhu vaja, hahahha! :D :D Aga ega see lihtne tõesti ei olnud - SUUUUR auto ja kitsad külateed, hullll! :D :D
Mhh, ma kipun asjadest ette ruttama, aga nüüd jälle asjast rääkides siis... öööm... aa, sünnipäeva ikka pidasin ka natuke! Oma armsate ülikooli võrkpalluritega! Ja mismoodi see välja nägi?! Et see huumoriprisma ikka üle võlli keerata, siis tegin neile pizza-peo!!! :D :D :D Ja see sobis kuidagi niiii hästi teemasse, sest neil oli turniiri-eelne pasta-pidu nagunii plaanis... ja kogu see pidns toimus mu lemmikuselt teise (!?!??!!) itaallanna juures! :D :D Ma ei tea... äkki see on märk sellest, et ma peaks hoopis sinnapoole oma uue-aasta-suuna võtma?! :D :D :D
Ja see juhtus jälle. Tegelikult enne seda meeletud carbs'ide manustamise pidu sain oma suurima ja parima ja tähtsaima sünnakingi ka kätte ju - lõputööde tulemused tulid!!! Ja see ei tähendanud minu jaoks mitte ainult ühte tulemust, vaid sellest ühest tulemusest sõltus ju kogu mu magistrikursuse tulemus. Ma ei hakka üldse pikalt keerutama, sest mulle endale tuli see ka kiirelt nagu panniga näkku (ehk üks hiireklõps ja number oli juba näha, silmade kinnipigistamise võimalust ei olnud!). Tuli äraaaaaaaa! Kõik õiged numbrid, mis kokku liites ja lahutades ja jagades ja korrutades andsid mulle parima võimaliku - distinction!!! :) :) Mitte, et keegi seda arvatavasti eraldi vaatab, aga enda meeleheaks veel topelt rõõm - distinction nii lõputöös kui üldises arvestuses!!! Mis aga eriti üllatav ja uskumatuna tuli, olid aga teiste mu lemmik-grupikaaslaste tulemused. Ok, ühte neist ma nägin ette, aga teised kaks?!?!?!? Kuigi kõik said oma loodetud üleüldise kiituse, siis lõputööd ei saanud keegi üle 70-ne. :( :( :( Miuu. Ma hoidisin ju kõigile pöidlaid...?! Njaah, tegelikule ei ole ju mõtet nukrutseda, ma olen jummeli kindel, et kui me aprillis lõpetama hakkame, siis keegi enam ei mäletagi neid numbreid ja kõik on niisamagi rõõmsad, sest kiitusega magister meile neljale on ka uhke ju!? ;)
Võrkpalli-uudiseid ka. Tegin kõikvõimalikud trennid ja mängud kaasa (sest suuresti sellepärast ma ju sinna riiki tagasi rändasingi?!)... ja kuigi minu enesekindlus platsil ei ole üldse see, mis ta olla võiks, oleme tiiimi peale ikka suutnud kõik võidud koju tuua! Hip-hip-hurraa lõvi-neiudele! :D :D
Vohh. Esialgu tundus, et siit tuleb mu järjekordne maailma-pikim-postitus-sest-pole-ammu-bloginud, aga tegelikult võibki vist praeguseks otsad jälle kokku tõmmata. Viimane lõpp läks seal kaugel jälle nii kiirelt, et ma tegelikult ei saa ikka veel aru, et ma kodus olen (jep, need ingliskeelsed hommikud on Ergo jaoks tagasi! :D :D). Ja see lõpp oli nii kiire, et ma saanud (või tegelikult lihtsalt ei osanud) üldse otsutatagi, mis siis uuel aastal saama hakkab?!?! Ma ütlen täiesti ausalt - praegusel momendil ma tõesti ei tea. Ma võtan nüüdsest täiesti vabalt, naudin jõule kodus ja siis uuel aastal alles hakkan jälle muretsema, et keskusmis! Chill.
Soovin kõigile palju lund ja rahulikke jõule! ;)
No comments:
Post a Comment