Home alone, episode nr 23934721910.

Elus. Elasin üle oma teise tööpäeva Polo klubis. Ja oma esimese assessment centre'i. Ja ka selle karmi tagasilöögi, et ma oma unistuste tööd ei saanud. Ja ka kerge haiguse pisiku suutsid tagasi suruda ja ellu jääda. Elasin üle kaks päeva järjest võrkpalli mängimist. Ja kuna päeva lõpuni on jäänud vaid mõned tunnid, siis julgen juba praegu väita, et elan üle ka esimese päeva üksinda kodus siin kuskil keset lõuna Inglismaad suures vanas majas!

Emm. Ja siinkohal lõpetangi, sest kogu eelnev lõik võtab kokku kõik, mis vahepeal toimunud on. Nõus?! Kellele siis ikka neid täpsemaid detaile vaja on, et mis ma seal tööintekal ikka tegin või miks ma Iirimaale mineku asemel nüüd siin üksi kodus olen?! Okei, võib-olla natuke ikka peaks selgitusi jagama, sest muidu võibki lugejale minust selline luuseri-mulje jääda. :D :D Niisiis järgneb kvalitatiivne analüüs sellest, kuidas ma ei ole luuser... vist!?

1) Kui ma oleks luuser, siis ma ei oleks seda Inglise emadepäeva seal Polo klubis üle elanud. Põsed olid küll suurest tuhinast punased, aga hakkama sain: kolm vahetust majatäis laudu ühe lõunaga teenindatud. Uuh. Kuna ma väga veel ju ei tea, kuidas seal baari ees ja  -taga asjad toimivad, siis "oskuste omandamise" etapp tuli tihtipeale vahele jätta (st hilisemaks lükata) ja kohe asja kallale asuda (mingi protsent selle põhjustajaks ka mitte nii väga heade juhendamisoskustega töökaaslane nimega Grace -.-). :D Ja kuigi esialgu tundus kogu päev rahulikult minevat, siis peagi sai aru, et just see sitting'ute vahetus on see, mis asjad sassi lööb - kes ei taha ära minna ja kes varem sisse tuleb. Õõh. Aga kui inimesed ikka lõpuks läksid, siis on meeldiv kuulda, et neile vähemalt väga meeldis. Yaay. Ja kui inimesed läinud olid, siis oli minu aeg seda kõike toimuvat seedida ja läbi mõelda. Huvitav ju teada, kuidas sellised asjad "ettevõtte siseselt logistiliselt klappima" on pandud. (Note: sorry, mul ei ole täna just kõige parem emakeelepäev! Krr. Kohe üldse ei meenu, kuidas neid asju õigete nimedega nimetatakse.)

2) Kui ma oleks luuser, siis ma isegi ei oleks sinna Pepperminti assessment centre'i/intervjuu vooru pääsenenud ju! Nonii, mis moodi see asi siis seal täpselt oli?! Oli nii, et minuga koos oli sinna veel tulnud neli noort ja lahedat inimest. Ülla-ülla, kõik muidugi täitsapuha kohalikud. -.- Aga see selleks. Mis me siis tegime?! Saime üksteist natukese tundma (mingitele nõmedatele küsimustele gruppides vastates :D), lahendasime individuaalselt matemaatilisi ülesanded, grupitööna lahendasime ettevõttega seotud igapäeva ülesanded ja genereerisime presentatsiooni oma enda loodud promo-lahendusest. Jep, ma ütlen ausalt, et ma tundsin koguaeg, nagu ma olin sammu maas teistest (või rohkem nagu ma ei olnud nii ülevoolavat domineeriv), niiet põhimõtteliselt ma nagu ikka olen luuser ju?! Nope. Nagu ma juba ütlesin, siis sinna jutule üldse pääsemine oli tõeline saavtus: 150 ankeedi seast valiti top kümme, kes kohale kutsuti. Mina sealhulgas. Kogemus misssugune. Ja lõppude-lõpuks said kõik kanditaadid veel üks-kolmele intervjuu aega, niiet ma julgen ikkagi öelda, et ma andsin endast parima... luuseid seda ju väita ei julgeks?! :D :D

Okei, kui ma siis kaks päeva hiljem varahommikul sain meili, kui oli kirjas, et ma ei osutunud valituks, siis tuli küll ikka maru kurb tunne peale. Kõik mu ootused ja lootused oli ju selle tööotsa peal. Imelik on see, et ainuüksi online research'i alusel suutsin ma end seal ettevõttes ja rollis täielikult ettekujutada ja ma tõesti nii niiiii väga tahtsin seda töökohta saada. Veel natuke vähem kui nädal tagasi olin ma tõesti täiesti pooleks murtud. Mismoodi nad mind ei valinud?! Miks?! Kõik oli hästi ju?! Phhh, ja just see nõrkuse hetk oli ka see moment, kui mingi haigusepisik mulle end peale püüdis sundida... ma tõesti oleks tahtnud päevad otsa ainult voodis teki all teed juua, aga kui ma seda teed läinud oleks, siis ei saaks ma praegu järgmise punkti juurde minna! Niisiis, läks teisiti.

3) Kui ma oleks luuser, siis oleks ma eelmisel reedel omale lennupileti koju ostnud ja mitte kunagi enam tagasi Inglismaale pöördunud (ja ma arvan, et ma olin sellele juba päris ligidal), aga selleasemel pakisin ma oma kolm asja kotti ja otsustasin hoopis vägevat nädalavahetust pidada! :D Viimsedki pisikud peletasin reedeõhtuse trenniga ja laupäeva "varahommikul" olin juba Londonis, et Aeti ja Kädiga "afternoon tea'd" juua! Jep, kaks väljendit on jutumärkides, sest mitte kumbaki tegelikult ei juhtunud. :D :D :D Ma jõudsin Londonisse alles südapäevaks ja selleks momendiks, kui ma Aeti ja Kädi lõpuks kätte sain, olid nad juba lõunat lõpetamas! :D :D Niiet kohvitamise asemel käisime mööda Londoni tänavaid (st ma juhatasin nad kogemata Primarki -.-), shoppasime 4 tundi ja avastasime Camdenit. Kuigi minu jaoks olid need kõik need asjad juba kogetud, siis oli niisamagi hea eesti keelt jälle kuulda ja kasutada ja kedagi tuttavat näha ja maast-ilmast pajatada! Oeh, rõõm. :)

Et aga oma mitte-luuseri staatust veelgi tugevdada, siis pressisin veelgi rohkem plaane omale samaks päevaks... ja kohtusin õhtusöögiks Eva ja Lubosiga! :) Põhjust väga lihne. Nad lihtsalt tahtsid kokkusaada... juba natukene aega tagasi... ja minul ei olnud põhjust keelduda. Kuigi pidime jupp aega seda õiget momenti ootama, et mulle ja neile sobiks, siis just laupäeva õhtul (enne mu järjekordset Polo klubi 10-tunnist töömaratoni) see juhtuma saigi. Vaevalt, et luuserid selliseid julgeid otsuseid ja vägevaid logistika-plaane välja suudaks mõelda, eh!? :D :D Ja kõik sujus: sõime mulle teada-tuntud pubis, pajatasime elust (ja peamiselt nende jõulu-aastavahetuse-puhukusest Kariibimere saartel) ja pärast tõid nad mu väga lahkesti veel Elizabethi juurde ära. Tõesti tõesti väga armas-lahke-helde neist! :)

4) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks üldse viitsinudki kaks päeva järjest Londoni-vahet sõita... ainult võrkpalli pärast! :D Aga taaskord lõi välja mu tugev ratsionaalne- ja logistilinekülg. Kuna ma ju Iirimaale ikkagi ei läinud (kuigi ma ju ei saanud tööd!) ja otsustasin üksinda majavalvesse jääada, siis tundus mõistlik võrkpalli natuke ette ära mängida, teades, et järgmised kaks nädalat saavad mulle võimatud olema. Ja pealegi, Elizabeth pidi Guildfordi nagunii minema, niiet ma olin poolel teel juba nagunii ju! ;)

(Note: siinkohal pean vajalikuks märkida, et otseloomulikult me VÕITSIME teisipäevase mängu ja kuigi teisipäev oli peaaegu tavaline lebo-uima-päev, siis leidsin sobiva tegevuse, kuidas Emmat mitte koolitööde tegemisel häirida ja end hõivatuna hoida - sounds like loser much?! Neeeeh!)

5) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Igas mõttes. Aga rohkem nagu otseses. Okei, Iirimaal oleks ka päris lahe olla, ma usun, aga kuidagi täiskasvanulikum (???) otsus tundus olla hea abiline majahoidmisel, Sally toitja ja rahateenja järgmised 10 päeva... + mina-aeg ei tee ka kunagi paha! Uuh, kuigi natuke hirmus on ka siin puhta ihuüksi olla, aga ma tõesti tahan sellest maksimumi võtta. Unustan selle "unistuste tööotsa," mis nüüdseks läinud on ja asun uuesti suurehooga kandideerima. Gogogogooggo go. :P

[edit] Ok, see oli mu meeleheitlik püüe eneseusku jälle taastada?! Või. Jeesus-Miami seda teab, mis see jälle oli... :D :D :D