Teate küll ju seda Murphy seadust, kuidas kõik asjad ühele ajale langevad?! Ehk siis kui midagi toimumas on, siis toimuvad need kõik ühel ajal, niiet igalepoole ei jõua ja paratamatult tuleb karme valikuid teha. Ja siis teisel ajahetkel on surmtõsine vaikus ja mitte miskitki nagu polekski oma eluga peale hakata. Ja nii iga. Jummala. Kord! Vanasti olin tõsiselt hädas oma peoplaanidega... et kelle sünnipäevale ikka minna või milline kontserti ikka teisest tähtsam on. Kuna ma praeguses eluetapis just kõige seltsakonnadaamilikum pole, siis ürituste kokkulangemise pärast ma kurtma ei pea, aga kõik muud asjad mu elus otsustasid küll samal ajahetkel juhtuma hakata! Ja otseloomulikult ei olnud need mitte valikulised sündmused, mis kõik korraga hoo sisse said. Mingeid karme valikuid tegema ei pidanud, sest kõigega tuli korraga toime tulla. Hurraa, Murphy! -.-
Et kuidas siis ikka nii?! No, olin ju üksi kodus. Aega kuiiiiiiiiiiiii palju. Ei midagi suurt toimumas polnud. Need 10 päeva house sitting'ut sisustasin viie peamise tegevusega: enese füüsiliselt vormis hoidmisega, poolekohaga töötamise ja poolekohaga uue töö otsimisega, elu üle järelemõtlemise ja enese (ja Sally) elushoidmisega! :D Ja ma pean ütlema, et see kõik sujus üllatavalt kiirelt ja hästi (v.a öö, kus inglise tuuleke otsustas liiga kõvasti puhuda ja varga-alarm umbes sada-miljon korda öösel tööle läks ja ma üldse magada ei saanud ja Sally vist ka natuke kartis -.-). Isegi nii üllatavalt hästi, et mul hakkas juba enda pärast hirm - äkki ma olengi mingi maksimaalne erak, kes võiks vabalt elu lõpuni omaette aega veeta ja täiesti ilusti hakkama saada?! Ainult kassi, koera ja metsamaja vaja ju. :D :D Okei-okei, tegelikult ei ole nii hull, sest ma ju ikkagi käisin tööl ja sain oma suhtlemisvajadused rahuldatud. Ja Elizabethi aedniku-härra käis ikkagi kaks korda... ja lilleneiu Emily ka, niiet inimestega interäktimist oli küll ja veel. Ja kui ikkagi puudu tuli, siis käisin lähimas postkontoris elamusi otsimas. Ja seda ma ka leidsin, sest teate kus see postkontor on või!? :D PUBIS!!! :D :D No, sellel hetkel tuli küll ikka megamega tõeline inglise maaelu tunne peale. Nagu mingist seriaalist väljakistud stseen. :D Sõitsin "oma" suure Land Rover Discovery'ga kohale (mööda kitsaid ja käänulisi külavaheteid, ofc!), pubisse sisse astudes küsisin, kuidas klaase poleerivalt matsakalt baaridaamilt, et "how do you do?!" ja alles siis asusin asja kallale (et pakki vaja saata jne). :D :D Nii naljakas. Aga ma tõsti ja tõsiselt loodan, et see seal pubist ikka teele läks ja ükskord ka Eestisse jõuab! :D
Ma ei teagi, millise tegevusega ma nendest viiesti kõige paremini toime tulin. Päris tööd mul veel ei ole (kuigi ma ausalt nokitsesin oma CV ja cover letter'i kallal ja tõsiselt saatsin hulgaliselt asjalikke avaldusi välja!). Niiet need mõned täispikad päevad, mis ma selle alla kuluasin võib nüüd mahakriipsutada ja lugeda ajaks, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. -.- Hulka paremini tundsin ma end pärast neid "enese füüsilises vormis hoidmise" päevi. Ja neid kogunes ikka üsnagi tublisti. Asjale andis tubli tõuke see, et ma tellisin omale Fitbit aktiivsust jälgiva randme-julla ju! Kui enne arvutas mu sammukesi iPod, siis nüüd on mul multifunktsionaalne ja üüüübertuus randmevõru, mis näitab kella, loeb samme (ja kilomeetreid), monitoorib und, näitab pulsi, arvutab põletatud kaloreid ja arvestab ronitud korruseid! Võimas vidin, ma olen tõesti müüüdud. Ok, ma olin juba enne müüdud, sest sai ju "kokklepitud": esimese Londoni-palga eest ostan omale selle vahva vidina. Teise palga eest lubasin reisima minna koos Ergoga. Ainuke jamps selles, et tegelikult pole ma veel Londoni palka teenima hakanudki ju?! :D :D Aga aktiivsuspisik sai võitu (ja kuna poolekohaga töötamise kohta suutsin küllaltki tublisti töötunde koguda, siis sain lubada endale ju väikese kingituse ju, hihihi). Nüüd vallutan kõiki kohalikke künkaid veel suurema tuhinaga kui muidu, whooop! :) :)
Oot-oot oot. Suundume nüüd mu jutu iva juurde tagasi. Kõik oli ju jube chill, vahva ja zen need kümme päeva. Suutsin oma aja ilusti oma viie peamise tegevuse vahel ära žongleerida ja kui Elizabeth ühel kaunil pühapäeval koju jõudis ja me oma tavalisse ja kiireloomulisse elurütmi (trenn inimeste seas, koertega tegelemised jne :D :D) tagasi saime pöörduda, hakkasid kõik asjad korraga juhtuma: mu kandideerimise-töö hakkas järsku vilja kandma ja sain ühe kohtumise kalendsisse kirja, ent et asja vürstidada, siis Šveitsist saadeti "viisakas" e-mail, kus mulle teatati, et pean oma postri täiemahuliselt ringi tegema... või noh, nad ütlesid, et ei pea ringi tegema, vaid muutma, aga tegelikult sain ma aru küll, et selleks, et nende nõutud muutusi sisse viia, pean ma kõik ringi tegema! -.- Aa, ja muidugi palusid nad mul pärast kaht kuud ootamist ja tagasiside mitte andmist selle nüüd kolme päevaga valmis teha. Tukujukud! Niisiis oli pühapäev mu ainumas puhkepäev, kui lubasin endale pärast tööd Elizabethi muljetusi kuulata ja kingitustest rõõmu tunda (niiiiii kookospähkline, jee!). Okei, valetan. Just kiusu pärast ei tahtnud ma enam selle postri-jama peale rohkem närve kulutada ja püüdsin selle "nii muuseas muude asjade kõrvalt" valmis teha! :D Esmaspäeval tegime päevaplaaniks hoopis mega-shoppingu (sest minu võrratud söögitegemisoskused olid kümnepäevaga külmiku tühjaks teinud ju! :D :D), teisipäeval tundsime koerte tagasisaamisest rõõmu... okei, siis straikis paanika sisse ja kolmapäeval asusin lõpuks tõsisemalt asja kallale (kuigi jõudsin ka jooksma, wink-wink!). Neljapäeval sain raskeid töö-otsimise-vilju maitsta ja käisin Guildfordis ühel töö intekal, tõmbasin sellele postri-teemale kriipsu peale ja käisime postri-tegemise-vilju maitsmas Polo klubis (aka Kenny Jones'ile tsau ütlemas! :D).
Eile (ja täna!) oli ülepika aja natuke rahulikum. Kuigi ega see stress siis kehast sõrmenipsuga ei lahku! Eile püüdsin selle välja süüa (Elizabeth tegi roasted chicken'it) ja kuna meeletutes-kogustes-söömine just 100% meelerahu ei toonud, siis täna püüdsin selle stressi endast välja joosta. Toimis paremini küll, kui söömine. Homme on viimane võimalus stressimaandamiseks (proovin koerte showl tsillimist), sest peale seda lähen elu rohkem kui täie turboga edasi. Ja teate mis või?! Kui nii mõnigi ullike ütleks, et "stop the world, I wanna get off", siis ma ütlen, et pange aga hoogu juurde! Ma ei jõua ära oodata, põnevad ajad. Ema tuleb. Ametlik lõpetamine. Viimased võrkpallilahingud. Šveits! Aaaaah, vinkavonka ju! ;)
Ma ei teagi, millise tegevusega ma nendest viiesti kõige paremini toime tulin. Päris tööd mul veel ei ole (kuigi ma ausalt nokitsesin oma CV ja cover letter'i kallal ja tõsiselt saatsin hulgaliselt asjalikke avaldusi välja!). Niiet need mõned täispikad päevad, mis ma selle alla kuluasin võib nüüd mahakriipsutada ja lugeda ajaks, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. -.- Hulka paremini tundsin ma end pärast neid "enese füüsilises vormis hoidmise" päevi. Ja neid kogunes ikka üsnagi tublisti. Asjale andis tubli tõuke see, et ma tellisin omale Fitbit aktiivsust jälgiva randme-julla ju! Kui enne arvutas mu sammukesi iPod, siis nüüd on mul multifunktsionaalne ja üüüübertuus randmevõru, mis näitab kella, loeb samme (ja kilomeetreid), monitoorib und, näitab pulsi, arvutab põletatud kaloreid ja arvestab ronitud korruseid! Võimas vidin, ma olen tõesti müüüdud. Ok, ma olin juba enne müüdud, sest sai ju "kokklepitud": esimese Londoni-palga eest ostan omale selle vahva vidina. Teise palga eest lubasin reisima minna koos Ergoga. Ainuke jamps selles, et tegelikult pole ma veel Londoni palka teenima hakanudki ju?! :D :D Aga aktiivsuspisik sai võitu (ja kuna poolekohaga töötamise kohta suutsin küllaltki tublisti töötunde koguda, siis sain lubada endale ju väikese kingituse ju, hihihi). Nüüd vallutan kõiki kohalikke künkaid veel suurema tuhinaga kui muidu, whooop! :) :)
Oot-oot oot. Suundume nüüd mu jutu iva juurde tagasi. Kõik oli ju jube chill, vahva ja zen need kümme päeva. Suutsin oma aja ilusti oma viie peamise tegevuse vahel ära žongleerida ja kui Elizabeth ühel kaunil pühapäeval koju jõudis ja me oma tavalisse ja kiireloomulisse elurütmi (trenn inimeste seas, koertega tegelemised jne :D :D) tagasi saime pöörduda, hakkasid kõik asjad korraga juhtuma: mu kandideerimise-töö hakkas järsku vilja kandma ja sain ühe kohtumise kalendsisse kirja, ent et asja vürstidada, siis Šveitsist saadeti "viisakas" e-mail, kus mulle teatati, et pean oma postri täiemahuliselt ringi tegema... või noh, nad ütlesid, et ei pea ringi tegema, vaid muutma, aga tegelikult sain ma aru küll, et selleks, et nende nõutud muutusi sisse viia, pean ma kõik ringi tegema! -.- Aa, ja muidugi palusid nad mul pärast kaht kuud ootamist ja tagasiside mitte andmist selle nüüd kolme päevaga valmis teha. Tukujukud! Niisiis oli pühapäev mu ainumas puhkepäev, kui lubasin endale pärast tööd Elizabethi muljetusi kuulata ja kingitustest rõõmu tunda (niiiiii kookospähkline, jee!). Okei, valetan. Just kiusu pärast ei tahtnud ma enam selle postri-jama peale rohkem närve kulutada ja püüdsin selle "nii muuseas muude asjade kõrvalt" valmis teha! :D Esmaspäeval tegime päevaplaaniks hoopis mega-shoppingu (sest minu võrratud söögitegemisoskused olid kümnepäevaga külmiku tühjaks teinud ju! :D :D), teisipäeval tundsime koerte tagasisaamisest rõõmu... okei, siis straikis paanika sisse ja kolmapäeval asusin lõpuks tõsisemalt asja kallale (kuigi jõudsin ka jooksma, wink-wink!). Neljapäeval sain raskeid töö-otsimise-vilju maitsta ja käisin Guildfordis ühel töö intekal, tõmbasin sellele postri-teemale kriipsu peale ja käisime postri-tegemise-vilju maitsmas Polo klubis (aka Kenny Jones'ile tsau ütlemas! :D).
Eile (ja täna!) oli ülepika aja natuke rahulikum. Kuigi ega see stress siis kehast sõrmenipsuga ei lahku! Eile püüdsin selle välja süüa (Elizabeth tegi roasted chicken'it) ja kuna meeletutes-kogustes-söömine just 100% meelerahu ei toonud, siis täna püüdsin selle stressi endast välja joosta. Toimis paremini küll, kui söömine. Homme on viimane võimalus stressimaandamiseks (proovin koerte showl tsillimist), sest peale seda lähen elu rohkem kui täie turboga edasi. Ja teate mis või?! Kui nii mõnigi ullike ütleks, et "stop the world, I wanna get off", siis ma ütlen, et pange aga hoogu juurde! Ma ei jõua ära oodata, põnevad ajad. Ema tuleb. Ametlik lõpetamine. Viimased võrkpallilahingud. Šveits! Aaaaah, vinkavonka ju! ;)
