"Big me" ehk mu suuur duuuubel-juuubel! :)

Jeee! Kui kohutav! Nagu naksti ja olengi juba 20! Kolm korda veel nii palju...ja pension paistab! :D :D
Aga kui nüüd selle suure juubeli-tuuriga otsast alustada, siis peaks vist rääkima laupäevast...ja Pärnust. Ma vist ei suudagi sellest midagi rääkida, sest see kõik tundub tagantjärgi niii naljakas lihtsalt! Kogu see jama, mis sellele õhtule eelnes ja jama, kuidas see õhtu lõppes! See kõik on lihtsalt nii irooniline ja kohutav, et ma ei teagi, kas ja mis sellest loost trükivalgust kannatab. Ma teen lühidalt! :D
Meil oli see kaunis laupäeva õhtu juba ammu-ammu paika pandud. Me teadsime, et me tähistame...kuskil! Ajapikku selgus, et sõidame Pärnusse, kuna sujuvalt tekkis meile täiesti tore transportija. Hmm, meie shoppingu-tuur sujus üllatavalt hästi...ja jõudsime oma asjadega valmis täpselt kokkulepitud ajaks. Ja siis hakkasid asjad muutuma, kuna selgus, et meie transport-tööline on Soomes "lukutaga". :D Njah, kui esialgu pidime vaid natuke plaane muutma, siis väga varstigi selgus, et meil pole mõtet üldse mitte lootagi enam! Ausalt olime juba täielikult alla andnud ja olime valmis kodus pidu püsti panema, kuid siis ilmus välja meie super-daddy! :D Meeleolud olid liigagi ülevad ja sõit Pärnusse ilmselgelt liiiga pikk. :P
See, mis Kuursaalis toimus....see jääb vaid sealolijate teada, kuna üldjuhul ajalugu vaikib! :P Niii palju võib ju siiski öelda, et ilma Taavita set oli üüüber äge, sest ega selliseid lugusid siis iga kontsert ei kuule-näe! :D Ja teist set'i (ja Taavit! ;D) ma ei näinudki, sest Katre on ju täpselt selline nagu ta on, eks! :/ :D Aga ega pidu siis sellepärast veel ära ei lõppenud (Valetan! Kuursaalis küll lõppes, aga meie jaoks ei lõppenud veel midagi! :D). Koiduni sai veel taieldud...kellegi köögis. Ja Hommik oli ääärmiselt naljakas. Esialgu ei saanud isegi aru, mille üle me naerame, kuid lihtsalt oli niiii-niiii naljakas! Haiged lapsed! :D
Tallinnasse tagasi sõit kulges läbi Olustvere. Üle saja aasta sõitsin rongiga. Aga öelge, mis õige juuubel see ilma rongisõiduta ikka on, ahh?! :P
Viimane nooruslik päev möödus kõige tavalisema käsikirja järgi. Käisin koolis ja trennis, muud ei midagi. See eest aga eilne ehk kohe kõige õigem sünnipäeva-päev oli vägagi eriline ja armas! Esimesed õnnitulused ja sünnipäeva-laulu sain juba südaööl, hommikul vara visati mind kohe tervituseks basseini. Jee! :D Käisime veel Solarises inimkehade saladustega tutvumas, veetsime niisama toredalt aega ja tegime kõike seda, mida tavaliselt ei tee! :P Võinoh, vähemalt Ergo tegi midagi, mida ta tavaliselt ei tee. Respect ja nii armas! ;)
Kui nüüd arvata, et sellega mu suur juubeldamine lõppeb, siis...kõik eksivad! :P Kui mitte täna, siis reedel, laupäeval ja pühapäeval tähistan veel...natukene! Hihiiiiii! :)

Igaljuhul tahan veel öelda suuur-suuur aitäh kõigile, kes vähegi mingilmoel meeles pidasid! Aitääh-aitäääh-aitäh! Nii armsad olete! :)

FF -Big me

Tervitan ja kallistan ja reedel näeme, eks!?
Pisike20! ;)

I'm a legend!

Hahahaaaahahha! Nii palju ei ole võimalik lihtsalt naerda. Ei ole võimalik ja kõik! Mu eriti kiire reede lõppes Kaia sünnipäevaga, mis oli äärmiselt vaikne, tore ja naljakas! Sai kinnitust fakt, et Eesti on (peaaegu) maailma kõige väiksem üldse, ühele rokkstaarile andsime kõik üksmeelse staatuse, analüüsisime väljendit "ilus mees", võrdlesime sõjaväge ja sünnitamist, vaatasime ühte Edwardi-filmi ja norisime Kaiat nikotiinikuks. Aga nii need jutud seal kuskil käisid, et mina olevad...legend?! Einoo, äge-äge! :D
Ja ega see naerumaraton siis laupäeva hommikul kell viis veel otsa ei saanud: eile õhtul jätkus see Rockcafes, kus oli Annika (ja Vahva ja Taavi)...ja Pantokraator. Ja piiritult naljakas ja lõbus oli ka! Kuigi noh, Annika arust ma legend nüüd küll ei ole...tema pidas mind pigem väikeseks My'ks! :D
Pool päeva olen juba maha maganud ja kohe magan teise poole ka. Böö!

Soovilooks palun Pantokraator - Metsavaht! Tervitan Annikat! Tsauuuuu! :D

Eluaeg olen tahtnud õue...

Elu mõnitab...ja kiusab! Lihtsalt täiega ajab sõrgu vastu! Aga ega ma siis nõrk ei ole, küünistan ja hammustan vastu kui vaja! Ja nii see siis käib: kord Piibeleht peal, Vestman all ja siis jällegi vastupidi...
Ühesõnaga on nüüd nii, et teisipäeviti on nüüd natuke igavad lood. Hommikul on ujumine ja sellega mu aktiivne tegevustik piirnebki (siit ka appikarje! PALUN PAKKUGE MULLE TEISIPÄEVITI TEGEVUST! :D). Möödunud teisipäevaks olid aga plaanid uhkelt paigas. Kuni sekkus saatus ja segadused! :D Tegelikult ei oskagi ma midagi öelda, mis toimus. Kõik, absoluutselt kõik "asjad" olid minu vastu. Olen võtnud omale eesmärgiks käia jäärapäiselt kõikides ujumistundides. Lihtsalt, et oleks linnukesed kirjas. Ära mainimist väärt on veel fakt, et alates selle nädala algusest on meil ujumine kell üheksa. Enne oli kaheksa, kuid tegime poistega väikese vangerduse.
Nooh, ja nii ma siis paningi rahuliku südamega kellad teisipäeva hommikuks helisema. Ma oleks pidanud ärkama kell 8. Või 8.02...või äärmisel juhul 8.10. Jah, mul oli selles ajavahemikus viis äratust. Ja mis kell mina ärkasin siis?! 8.48 (seega tagasilöök nr 1!!!). Kell 8.51 olin autos ja valmis rallima. AGA...aga ilm ei soosinud kohe mitte kuidagi rallimist; lund oli maas juba päääääris palju...ja sadas iga hetkega juurde (tagasilöök nr 2). Ega see lumi muidu ju väga ei segakski, kuid otseloomulikult elan ma nii maailma tipus, et sahad jõuavad siia alles siis, kui terve muu maailm on puhtaks lükatud (nr 3).
Üldjuhul oleks nendest kolmest takistusestki piisanud, et peatada mu ideaalne päevaplaan, kuid EI! Ma ei andnud alla ja 9.14 olin juba basseinis (ametlikult aetakse meid ritta 9.15). Pole mõtet mainidagi, et ka kogu järgnev päev möödus mul suurepäraselt ja plaanitult. Võinoh, tõelised "tulemused" selguvad homme-ülehomme. Fingers crossed! :)
Ühesõnaga lõppes seekordne madin minu võiduga! Ahahaha! Sest kui mul ikka tahtmist on, siis ei peata mind mitte miski! Ei aeg ega ilm! :D Ja pealegi, nii uskumatu kui see ka poleks, oli see mu esimene sissemagamine sel (õppe-)aastal...üldse! Jeei! :D

Täna oli trenn. Ja meid oli viis. Ja me taaskord liitusime veteranidega. Võtsime veel kaks "treenerit" mängu ja mängisimegi...viis kuuele. Ühes võistkonnas olid kõik meie trennikad ja vastasvõistkonnas olin mina ja veteranid! :D Olgu-olgu, tegelikult ei ole see asi nii hull, sest kaks kepsakamat ja veits nooremat kutti oli ikka ka. Ja nii me siis mängisimegi. Ja faking mõnus trenn oli! Sest...lihtsalt oli HEA mängida! Naljakas. Kuid siiski ma endiselt kaalun, mõtlen ja plaanin vist trenni vahetada...kuigi peale selliseid trenne nagu täna ei tunne küll suurt vajadust seda teha. Aga siit tuleneb ka probleem: igakord ei ole nii head trenni ju!? Oeh, tahaks ikka normaalse kõrgusega võrgul mängida, sest mu olematu rünnak hääbub muidu veelgi olematumaks! :D :D
Ja ma ikka kohe üldse ei saa üle sellest, et üks nendest vanadest onkliteks näeb välja täpselt nagu üks nendest vanadest torisejatest (pean silmas siiski seda FILMI, mitte seda kohutavat saadet, mis Eestis järgi puhvertati). Aga jep, kõik on sama: välimus ja liikumine, olemus ja käitumismaneerid...

Üks probleem on veel, siis jätan teid rahule. Ma ei tea, kuidas seda nüüd öeldagi, aga ma olen oma väiksest nupsukesest välja kasvanud vist. Muidu on Aaadu ikka tore olnud, kuid viimasel ajal käivad mingid pisiasjad vastukarva. Aga ma ei oska ka mitte millegi üle kurta, sest...tegelikult on ta ikka hea ja väike ja armas ja öko! Aga midagi, midagi, midagi on, mis häirib!
Ühte asja saan siiski öelda, mis mind häirib. Inimesed tänaval vahel (nüüd juba täitsa harva) näitavad näpuga, lehvitavad või passivad niisama. Olgu! Aga miks Smardi kasutajad üksteisele tuututavad ja lehvitavad?! :D Ma ei oska nagu kohe mitte kuidagi käituda või mingit nägu teha, kui smartlased mulle tuututavad ja lehvitavad. Sest see tundub lihtsalt täiesti absurdne. Bemmi-vennad ka teretavad üksteist?! Ja Toyota kasutajad lehvitavad üksteisele?! Kohe kindlasti arvan, et Opeli sõbrad vilgutavad lausa tulesid... Eii, mul ei ole selle vastu midagi. Eks ma ikka püüan olla sõbralik ja tolerantne, kuid see kõik on lihtsalt naljakas...ja imelik! :D :D

Hoidke vahet, aevastage palju, peske ennast ja tantsige gripi-tantsu! :)
P.

Nabanaaator! :D

Olgu, ma mõtlesin ringi: vanadus on palju hullem kui jõulud. Jõulud on igal aastal ühtemoodi, aga vanadusega kaasneb numbri suurenemine, mis on...jube! :D Ja sünnipäevad on alati omamoodi...ja nendega on alati jama! Kas pidada või mitte?! Kas ja kuidas ja millal ja kus ja kellega ja miks ja mida?! Jõulud aga tulevad, on ja lähevad. Kõik on kõigile nagu ammustest aegadest teada, kus ja millal. Ja jõulud on ikkagi toredad! Eriti kui need on vähemalt sama lumised kui eelmine reede (ja ESIMENE lumi!!!). Ja no, pole vist mõtet mainidagi, et Olustvere on ALATI nagu jõulud...eriti siis, kui me Katrega sinna samal ajal satume: üks meeletu naer ja piiritu söömine! :D Ainult kingitused on puudu... :D
Novot siis! Ja sünnipäevaga on praegu vist ikka sellised seisud, et ei toimu siin midagi. Ma ei tea miks, aga selline tunne on, et kui tähistada, siis väärikalt (sest number on ju selline! :D). Mitte kuidagi ei suuda aga kätte võtta ja asja liikuma lükata. Ja sel juhul jääb vist mingi tilu-tilu ka ära. Sest aeg astub kanda ja...ma pole veel lillegi liigutanud! Jee, selline see vanadus siis ongi, jah?! :D
Kui nüüd teise nurga alt vaadata, siis oleks ikka ülivinge küll, kui ansambel Nabanaator mu sünnipäeval mängiks ju?! :D Sest nad on ikka niii lõpmata vahvad poiskad ja nii siiralt armsad ja osavad. Isadepäeva kontsert Nabas oleks napilt ikka pisara silmast välja kiskunud...sest...kirjeldamatu!!! :)
Sain just paarteist minutit tagasi šoki (olgu, see on hetkel meditsiiniliselt äärmiselt vale väljend, sest mu nahk ei tõmbunud kahvatuks, higi ei tulnud otsa ette ja raske ei olnud hingata ka! :D). Logisin oma Tallinna Ülikooli kontosse sisse, et vaadata, kas mu registreerimine kursusele on juba õnnestunud ja kas olen ainesse aktsepteeritud. Sealt siras mulle vastu aga ainult 19 ainepunkti!!! Hõuli-smõuli, kuigi ma ju süsisel regasin end 29 ainepunkti ulatuses! Väike Sherlock Holmes ja leidsin oma punktid üles: kärmemad õppejõud on aine juba täiesti ära lõpetanud ja ametlikult on mul nüüd 10 ainepunkti täiesti olemas! Hihii, keskmine hinne 5! Küll see ülikool on ikka tore...sest uued avastused võivad vahel ikka palju nalja pakkuda! :P

Knock-knock!

Who's there? VANADUS! Jah, vanadus koputab uksele juba...sest märkamatult on septembrist november saanud. Ja kui vanadus külas ära käib, siis hakkavad juba jõulud tulema. Ja ausalt öeldes on see veel hullem kui vanadus! :D
Vahval tiksus ka aeg täis ja oli vaja ikka seda korralikult tähistada. Ja sain ikka vastavalt tähistatud küll...kuigi see oli ju tal alles 19?! Ei tea, mis siis saab, kui üks tõsine juubel veel tulemas on!? :P Noh, muud ei jää üle, kui loota, et teinekord kui selline vahva pidu on, siis ei pea sealt nii vara lahkuma. Aga kes on öelnud, et kooselu koos töönarkomaaniga on kerge?! Ei, ei ole. Ja kohe üldse mitte ei ole see äge ka...
Annika käis Tallinnas. Väljas oli -2 kraadi. Jah, me käisime Toompeal jäätisekokteile joomas, jee! Hahahaa. Lisaks sellele, et ma sain kinnitust faktile, et Annika on endiselt sama hullu-pööra-kreisi, nagu alati, sain ma ka teada, et ta loeb "lehti" ja ainult "huvitavaid artikleid". :D No, ma loodan, et see artikkel tundus sulle piisavalt huvitav ja et sa loed seda...sest ma nüüd TERVITAN SIND! Kas kuuuuuuled?! :D Äge oled! ;)
Muud vist midagi jälle...ainult mõtlesin siin vahepeal, et teen oma elu huvitavamaks ja võtsin ühe aine juurde, jee! Täna oli anatoomia töö, mitte jee, sest see läks mul kolmest tööst kõige halvemini...vist. Aga sotsioloogia sain läbi!!! See on ikka super jee! ...kuigi jaanuaris hakkan oma hinnet parandama...vist! :D :D

Aaa, ja üks väike nupuke veel. Nende unenägudega ei ole ka veel üldse mitte hästi. Juba täiesti tõsiselt lähevad reaalsus ja unenäod sassi...ja kohe üldse ei mõika, mis on olnud ja mis mitte, kes ja kus ja kuidas?! Haige! Täna näiteks nägin täiesti jumala selgelt unes, et ma sain Virgelt paki...ja seal oli Simpsonite kaheteistkümnes hooaeg! Hommikul esimese asjana käisin ja kontrollisin postkasti...ei olnud seal midagi, raisk! :D :D