Palju õnne: Eesti 96 ja blogi 500! :D

Elu on muutnud vaatepilti. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi selle mõne blogi-aasta jooksul Eestile õnne olen soovinud (ja ausalt olen laisk ja ei viiitsi praegu ka kontrollima hakata!), aga nüüd küll soovin! Isegi, kui ma olen kunagi varem siia uhkelt üles märkinud, et koduriik saab aastakese vanemaks, siis sügaval sisimas tean, et see on rohkem olnud vaid sellepärast, et nagunii on ju vaba päev ja siis hea seda "millegi kaela veeretada"! :D Sest ma ei ole kunagi olnud mingi ilge Eesti-fänn olnud, kes vapralt rusikaga rinnale tagudes on tõotanud, et ma kunagi ei lahku ja jään alati truuks ja kes ilmtingimata kõigist vana-Eesti-rahva traditsioonidest kinni peab ja vaid Eesti lippu suuurtel spordivõistlustel lehvitab (sest võidab ju ikkagi parim, mitte...?!). Hahhaa. Nooh, ma usun, et kes mind vähegi teab, saab aru, mida ma öelda tahan... vist?! Ehk Eesti on koht, kuhu ma juhusetahtel sündisin ning sama hästi oleks ma võinud mõni sada kilomeetrit põhja- või lõuna pool sündida ja ikka olla õnnelik (kuid võib-olla mitte see, kes ma praegu olen!?). Ehk "enne" on keeruline öelda, et Eesti on üks ja parim, kui pole küla peal käinud... ?! (Aga mu meelest see kõige väärikamad Eesti-hullud ongi just need, kes mitte varbaotsagagi pole muud ilma näinud! :D :D)

Igal juhul, kui enne oli niii, siis nüüd on teisiti! (WTF?! :D :D) Mitte päris radikaalselt, sest päris hullupööraseks Eesti-austajaks ma veel päris saanud ei ole, kuna ma ikka veel ei tea, kus on parem!!! Aga natuke Eesti-meelsem olen ma küll. Sest paratamatult tulevad mingid teemad esile, mida kõik oma kodukandi tavadega siis võrdlevad.... ja paratamatult tekib ikka tunne, et Eesti on ikka natukese erilisem (erilisem ei võrdu tingimata paremaga). Ja just see teisetele muljetamine ja pajatamine on minus tekitanud tunde, et ma olen ikka juhusetahtel ühte õigesse kohta sündinud! Aitab ikka päris kõvasti mu kiiksule kaasa (sest mulle lihtsalt ei meeldi ju olla teistega samal pulgal!!!). Jumal tänatud, et mitte paarsada kilomeetrit lõunasse või põhja.... või veel vähem itta! :D

Ja siinkohal teengi ühe suure kummarduse (kraapsuga!) ja pai oma väiksele kodukandile! Rammu ja erilisust! :)  

Jah, olen oma Eesti-meelsuses jõudnud kohe kindlasti "leveli kõrgemale," sest ega ma muidu vist väga sini-must-valge kleidi poole ei vaatakski!!! Ja mitu levelit on veel minna, sest poest kaasa ma siiski seda kleiti endaga ei võtnud, hahahhaha! Ja... what are the odds, et nad just NÜÜD sellistes värvides kleiti müüvad?!?!!? :D

Ja teine ilmatuma tähtis "sündmus" on see, et käesolev kirjutis on minu viie sajas (500!!!) postitus! Wow. Kes oleks arvanud, et ma kunagi nii kaugele jõuan (hahahhahahhaha!!!). Ja jumal seda teab, kes seda jama kõike ükskord lugeda ja häbeneda julgeb?! Hahah. Aga eii, 500 mõttevälgatust, mälestust, emotsiooni, juhtumist või jutustust - vägev! ;)

Igapäeva "olme-probleemide" juurde tagasi tulles pean mainima, et teine nädal ei olnud esimest mitte grammivõrragi aeglasem või rahulikum või vähetähtsam või ebahuvitavam... kuna SIIN ei ole tänase päeva puhul puhkepäeva, siis ma kõike üksi-pulki ära jutustada ei jõua (kuigi hirmsasti tahaks!), vaid ütlen lihtsalt, et see nädal sisaldas endas järjekordset HPASS'i workshop'i, eratrenni Vickiga, national insurance number'i taotlemist (mis "avas mu silmad" immigrantide osas :D), füsioga kohtumist, raamatukogu, kooli-kooli-kooli, trenni-trenni-trenni, GIVC esimest päris (!!!) kodumängu (mille me küll kaotasime, aga as long as I'm the MVP, pole hullu! :D) ja palju muud (seal hulgas erinevaid emotsioone)! :D Heites pilt tulevikku, peab kahjuks või õnneks tõdema, et need "tuurid" ei tundu kuidagi aeglustuvat, vaid kogu see asi alles kogub hoogu... niiet palju "asju" ja emotsioone on veel tulemas! Stay tuned! :)

Teine semester algas... teisiti?! :D

One down, 11 to go! :) Ma räägin nädalatest. Homsest juba läheb käima teine nädal mu teisest semestrist. Ütleme siis nii, et see aasta ja semester on natuke nagu teisiti alanud. Sest. Kes oleks arvanud, et ma oma roomie'dega pidu panen, onje?! :D Hahaha. Ja tunniplaan on nii teine, et kogu rutiini ülesseadmisega tuleb nüüd otsast alustada... ma ei kurda, mulle meeldib (muutus on hea!)!

Ma tean, et see tegelikult sobib mulle niiiii hästi, et pea kõik loengud pealelõunased on, sest ma olen ju täpselt see, kes alles öö saabudes õige töörütmi sisse saab ja seega peaks ju hästi sobima, et hommikul kaua magada saab?! Aga ma nii tahtsin end muuta ja hommiku- ja päeva-inimeseks hakata. Saatus tahab teisiti! :( Eks ma siis jätkan nendel radadel, et jõuan trennis alles öösel, siis veel asjatan ja "hommikul" (ehk järgmise päeva lõunal) jälle hädaldan, et miks ma pidin ikka nii kaua üleval olema. Õõh. Ühesõnaga. Esmaspäev. Pärastlõuna ja Conference and exhibition management. Ma pole (oma mälumööda) midagi sellist veel õppinud, aga kuna kolm aastat vaatasin seda sektorist töö kõrvalt ja kergelt kokkupuutudes, siis on see väga loogiline ja äärmiselt igav aine! Samas, ehk tuleb vähemalt üks aine kergelt?! Sest midagi kerget oleks praegu hädasti vaja! :D Mu teine variant oleks olnud Marketing communications. Aga kuna me marketingi juba tegime (ja TLÜ's ka oli see), siis ei näinud nagu väga mõtet seal saja hiinakaga telereklaami tegema hakata! Tänks, Elizabeth ja Irene ja... kõik teised, kes te mu viimasel hetkel ringi veensite! :D

Teisipäev on see päev, kus ma varakult ärkamist harjutada saan!!! Kell 9.00 hakkab raskem ajuderagistamine Accounting and finance for business loengus. Ja ma ei naljata. Ma esialgu mõtlesin lõdvalt võtta, et phhh, matemaatika oli kunagi mu leivakas ju... aga fakk seik, siin ei ole ju tehted ette antud, vaid võlu seisnebki selles, et sa pead mingitest faking keerulistest inglise keele terminitest aru saama ja lisaks sellele need veel õigesti omavahel kokku liita-lahutada! Jep, pean vist õppima (ja lugema) hakkam! Shiit. Aga toredus on see, et õppejõud on vägev. Saan hakkama, ma tean... ja usun!!! ;)

Mida ma enam hästi uskuda ei taha on see, et ma veel kunagi normaalselt võrkpalli mängida saan! :( Käisin üle saja-miljoni-aasta jälle Danielle juures ja... läänerindel muutuseta! Ma ütleks, et parem ega hullem. Valu on natuke iseloomu ja kohta muutnud, aga rahulikult elada mul ikka ei lase. Rehab'ime siis edasi... Ja peale natukest usu-sutsakat, et äkki ikka suudan ära taastuda sellest jamast, läksin HPASS'i workshoppi (mis oli iseenesest jälle nii hea ja lihtne ja loogiline ent kasulik!), peale mida ma pidin ikkagi tunnistama, et noup - ma ei saa kunagi terveks... kasvõi lihtsalt sellepärast, et teoreetiliselt teen ma kõike valesti ju!? :D Pole piisavalt süüa, und ega külma vanni. Vähemalt on mul nüüd foamroller!!! My biggest love! :D

Kolmapäeval  see nädal kooli ei olnud ja käisin hoopis Londonis. Motti ja inspiratsiooni kogumas ja ütlen täiesti ausalt, et käik õnnestus rohkem kui 100 protsendiliselt! :D Ehk mu esimene "tööalane" mess... Event Production Show!!! Wow wow wow. Kui seni olin ma ikka väga kahtleval arvamusel, mis minust küll pärast kooli edasi saab... ja ma olin juba nõus töötama ka mõnes muus valdkonnas (hahahaha!), siis pärast seda käiku sinna industry südamesse saan natuke kergemalt hingata ja öelda, et tööd peaks ikka jaguma! Nii palju mõtteid käis peast läbi, et ulme... oleks kohe tahtnud hakata tegusema! No palun laske mind asjakallale juba!!! :D :D :D + mul on vahvad kursakad!!! :P

Sellega käiguga oli mu päev jõudnud poole peale (jah, kolmapäev pidi mul esialgselt üldse vaba olema!!!). Jõudsin koju ja pidin juba tagasi kooli poole tormama hakkama. Et see teine semester ikka liiga lihtne ei oleks (ained ja lõputöö, phh!), siis suutsin end ühele ettevõtluse kursusele kirja panna! :D Ja just kolmapäeva õhtuti see olema hakkama. Esimene kord oli küll super-väga tasemel ja kasulik. Ma juba mõtlesin, et võib-olla mulle meeldib see sellepärast, et seal ei ole kodutöid ja ta on natuke teistel teemadel... noh, lahe vaheldus ju?! :D Igal juhul lähen ikka järgmine kord ka ja vaatan kuidas tundub. Hea on asja juures see, et keegi ei kohusta ega sunni. Kui ei meeldi, siis mine ära! :D Ma olin ikka kenasti workshopi lõpuni ja siis tõttasin trenni... oeh, peale seda, kui Anja oli mulle öelnud, et ma ei peaks üldse sellise õlaga mängima, mõtlesin, et teen siis oma viimase trenni... Tegin korralikult sooja ja kuna treener nagu meelega ehitab kogu trenni löögiharjutuste peale üles, siis otsustasin kaasa teha... suutsin isegi paar löögilaadset liigutust ilma suurema valuta teha ja olin rõõmus! :)

Neljapäeva hommikuks oli mu rõõm kadunud... jäägitult! :D Ja õlg valutas nii nagu ta veel kunagi valutanud ei ole!!! Peale piinarikast kohtumist Oweniga (sest ma ei saanud ju oma vastuseid, vaid tema lollaka outline'i oma lõputööle?!!? Hallooo, ma tean, mismoodi lõputöö ülesehitus on!!! :D), veetsin paar piinarikast ja unist tundi raamatukogus... ja siis järgnes üks piinarikas loeng - Project management. Eiiii, loeng oli huvitav. Professor selge ja konkreetne, aga kuna mu õlg lihtsalt valutas, lihtsalt rahulikult istudes, siis oli see ikka väga piinarikas kaks-pool-tund. Aga aine on umbes-täpselt väga sama, mis Port TLÜ's luges... mulle sobib (kui ma normaalsesse gruppi saan, sest assignment selle aine jaoks on ulme!!!)! ;)

Õhtu lõpetasin jõukas. Vicki ja James'iga. Ja võrkpalli piffidega. Ja kuna ma pidin rohkem seletama, mis mu õlal häda on ja kui valus mul on, siis trenni peale väga rõhku ei läinud vist...?! Ainuke hea asi oli see, et ma suutsin välja mõelda, miks mu õlg valus oli... see oli ju täiesti teistmoodi valu, kuid siiski väga tuttav!!! Ja see oli sellepärast, et ma liigutasin oma õlas lihaseid, mida ma KAKS kuud liigutanud ei olnud... ja see oli täitsa tavaline ja tuttav lihasvalu! :D Ma oleks tahtnud rõõmustada selle avastuse üle, aga valu oli liiga tugev...

Reede tõi jälle hulganisti uusi tuuli. Algas päev näiteks sellise lollusega nagu Dissertation writing English course. Jep, mõtlesin, et äkki ma ei oska ja peaksin kõigele lisaks inglise keelt õppima. Inglise keelt seal ei õpetada, küll aga Reseach method'si ainele võib teise ringi peale teha! :D Aga samas, eks ma käin kohal ja näitan nägu... ja ehk sunnib tõesti rohkem kirjutama, kui ma ükskord sinna jõudma peaks?!?!? :D
Ja edasi tuli Event operations management. Ehk aine, mida me kõik algusest peale oodanud oleme. Nüüd on see siin. Peame ühe ürituse korraldama!!! :D Kohe täitsa päris ja toimiva (loodetavasti!). Meil oli juba grupi komplekteerimisega jama, niiet tõotab tulla vägev! :D Aga ma sain nüüd lõpuks oma dream team'i... kõik need mu kohalikud sõbrad, üks Itaalia neiu ja kaks hiinakat ka pundis ikka (:D :D). Ja mis ma siis asjast arvan?! Ega me väga kaugele veel ei jõudnud, aga ütleme nii, et sõna on väga raske saada... ja siis kui saab, siis võetakse see kohe kiirelt jälle käest ja arutatakse teemat enda idee pähe edasi! :D Ma ei taha midagi ära sõnada või eelarvamusi luua, aga tundub, et tuleb ikka üks tükk tööd selle asjaga... jesss, väljakutse! ;)
Reede õhtuse trenni lasin üle. Sest tegelikult ju päris trenni ei olnudki, tsiikad läksid omaalgatuslikult jõukasse... aga kuna mul jäi loengu ja trenni-aja vahele lollakas gap, siis otsustasin üldse skippida ja oma lahedate (hahaha!) korterikaaslastega hoopis sõbrapäeva tähistada! :D Tegelikult oli asi nii, et juba mõni aeg tagasi küsis see "India" poiss üks õhtu, et kas ma temaga ühte õlut ei tahaks juua või midagi... aga kuni oli esmaspäev, siis ma viisakalt keeldusin (aga põhjus oli aus ju: järgmisel hommikul kell 9.00 loeng?!)... ja lubasin, et äkki kunagi nädala lõpu poole. Ja nii läkski! :D Vähemalt ei olnud sõbrapäeval üksi?!?!? Hahhaa. Rumm ja koola. Ja kohtutav muusika. (v.a siis, kui ma neile oma maitse-eelistusi või eesti keelt tutvustasin! :D) Aga palju uut ja huvitavat inffi selle eest. Näiteks sain ma teada, et see "India" poiss ei olegi Indiast (sellepärast ka jutumärgid praeguses postituses :D), vaid hoopis Sri Lankalt!!!!! :D Ja kui ma siis ütlesin, et mul sõps alles paar päeva tagasi tuli sealt puhkuselt tagasi siis oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!! :D Järgmine kord, kui keegi läheb, siis tasub minuga läbi rääkida... ja nüüd on teada, et peab isegi sinna minema! Korrrrrruptsioon on võimas! :D :D Ja see sama alkoholilembene Sri Lanka kutt mängib viiulit... ja kuulab halba mussi! :D Aga õhtu edenedes oli kogu korter koos. Kas ma sellest juba rääkisin, et meile tuli jälle uus poiss?! Noh, igal juhul tuli. Iraagist. Või Iraanist. Eiii, Iraanist ikka. :D Hahha. Aga igal juhul ta tuli... kuigi keegi ära ei läinud. Ja ütleme nii, et meie tutvus algas küll imelikult, sest ma pidasin teda ju ometigi kellegi külaliseks... ja siis julgesin küsida, et kas ta elab kellegagi koos (sest keegi ei kolinud välja ju?!?!). :D Rohkem ma igaks juhuks ta kohta ei pärinud... aga müsteerium lahenes jällegi mõne päeva pärast. Tuli välja, et Pakistani poisid panid sussid ühe ukse taha ja see uus poiss tõesti kolis sisse! Minu kõrvale. Ja ta kuulab ka nõmedat muusikat. :D Aga kui nüüd peo juurde tagasi tulla, siis kohal olid kõik peale Joy ja selle teise tüdruku, sest ta on kodumaal hetkel üldse. Hull pidu. Peatselt peale südaööd olime oma tubades... ja kui ma õigesti kuulsin, siis see päris India poiss Shandoš (!?!?! :D) käis veel mitu tundi pärast peldikus oksendamas... aga noh, ma ei imesta, sest ta on millegi pärast väga uhke, et ta on paar-kolm aastat Soomes elanud ja alkoholismi probleemi vist külge saanud!? :D Või oli siis eputamiseks vaja näidata, kuidas pudelist puhtalt rummi rüübatakse?! (Minu 1/4 rummi, 3/4 koolat kokteilide peale nad naersid muidugi...) Well. Mis ma oskan öelda..."ice is broken"?! Hahah. :D :D

Ja ka laupäev jätkus "ülemeelikutes" toonides. Ehk minu esimene õige GIVC social ehk täielik naistekas. Alustasime viisakalt Zizzi Itaalia restoranis, kus sõime suure raha eest kõhud täis ja rääkisime ikka korralikke naisteka-jutte! :D Mu meelest need baarmanid ka kuulsid ja itsitasid nende rasedus- ja sünnitusjuttude peale... aga noh, kui seltskonnas on brasiillane, kes lihtsalt on niivõrd elava loomuga, avatud meelega ja kõva häälega, siis ei ole ju miskit teha! :D Aga võrkpalli juttu rääksime ka. Ja lõpuks jõudsime selleni, kuidas mina sinna nende hulka sattusin... ehk Marika ja Rita hakkasid vaidlema, et kumb neist enne mulle silma peale pani! :D Võitjaks osutus Claire, kes mu HPASS'i ankeeti nägi. :D :D Ja välja tulid ka sellised "saladused," et Vanda oli nendega juba pärast esimesi try-out'i pahandamas käinud, et miks GIVC tuleb ülikooli tiimi mängijaid varastama ("sest ta nägi ju mind nendega rääkimas!!!"), hahahahaha! :D Ja mis oli minu vaatenurk asjast?! Kuna nad tõesti suutsid selliste poker-face nägudega olla, siis mina arvasin, et ma pääsesin sinna tiimi ainult sellepärast, et neil oli üheks mänguks üks mängija puudu ja ma sain lihtsalt koha täiteks... :D Oeh, vahel on ikka hea kuulda ka, kui hästi öeldaks... hakka või uskuma, et ma oskan võrkpalli mängida! :D
Viisakas dinner peetud suundusime edasi Piano bar'i. O.M.G! Mu uus lemmik koht! :D Ja ma veel mõtlesin koju minna, kuime Friary centre'ist mööda jalutasime!!! :D Väike koht, rahvast palju, pilet oli 5£. Aga ma ei olnud veel mantlitki seljast saanud veel, kui neiud juba esimesi drink'e tooma läksid... Kellele rumm-koola, kellele viin-redbull! :D Ja varsti hakkas kuskilt mingit muusikat kõlama. Püüdsime end muusikataktis õõtsutada ja rüüpasime jooke. Rahast oli palju ja igasugust. Nooremaid ja vanemaid. Eriti eredalt jäid meelde need stereotüüpsed väga-väga purjus ja väga-väga viltuste (või täitsa ilma) seelikutega neiud, kes end WC-s uhkemaks püüdsid tuunida... kammoooon, kell oli alles südaöö ju?! :D Või ma ei tea, mulle see limps küll ei mõjunud. Kuulasime bändi ja õõtsusime kaasa. Vahel isegi oli oskust kaasa lauda. :D Ja kes seda muusikat tekitas?! Polnud õrna aimugi. :D Kuskilt nurgast seda kostus ja esialgu sellest piisas.... teise seti ajal aga sai uudishimu (ja tequila?!) võitu ja läksime ikka lähemale. Ja kes seal siis esines?! Pesuehtne Inglise-Ott! :D Ma ei teeeee nalja! :D Ott mängis klaverit ja laulis ja trummipoiss lõi asjakohaselt rütmi kaasa. Ja väga vägev värk noh! :D Tantsu sai ja laulu sai ja nalja sai ka. Mis sa hing veel ihkad?! Pikemat pidu äkki?! :D Nii kui "bänd" lõpetas, tahtsid tüdrukud koju minema hakata... ma oleks siis alles peoga alustanud ju?! :D Hahaha. Nooh, kus ma siis üksi ula peale jään... panin nad kõik taksole ja helistasin siis endale ka ühe. Seda päris õiget tellitud autot ma ei saanudki (aga vähemalt sain õige firma), sest... noh, odav taksofirma, ütleme nii! :D Aga 10% discount'i vähemalt... ja pärast mõtlesin ikkagi, et oleks võinud ju jala ka tulla. Aega oli. Jaksu ka oli. Ja ma polnud isegi purjus ja oleks iga hirmsa inimese eest saanud lihtsalt ära joosta ju!?!? :D Well, kujunes küll minu kõige kulukamaks väljaskäiguks (hahahahha, nagu valikut oleks palju?!), kuid kõik oli seda väärt... kasvõi sellepärast, et mitte järjekordset laupäeva õhtut oma 12 ruutmeetri peal veeta...?! :D

Pühapäev on üks kõige tavalisemaid vegeteerimispäevi (kui just mängu päev ei ole, mis sedapuhku praegu ei ole!). Aga olin ikka asjalik ka. Koristasin. Pesin kõik oma pesu ära... aitab ka ju asjalikkusest...?! :) Uus nädal tuleb jälle vähemalt sama busy kui esimene. Küll siis on jälle aega asjatada... ;)

[edit] Sõbrapäevaks lilli ei saanud see aasta. Dimuth - noh, see Sri Lanka poiss - sai... aitasin tal neid vaasi panna ja ei olnudki väga kurb. Ma sain ühe hulka asjalikuma asjanduse seekord sõbrapäevaks - bye-bye, Kiki-cat phone cover! Tüütas ikka päris ära lõpuks :D

Lazy lazzzzy dayz!

Wow! Ja ma tunnetan liikumise jõudu! Kuigi ma olen oma väikest toa-ruumikest väga armastama hakanud (jah, ma olen seda juba isegi kaunistanud ning uuendused ootavad veel ees!), siis ei tasu siin liiga palju aega järjest veeta. Kolmapäev oli üks neist päevist, kui ma tulin ja jäingi oma mõtetega (sest kolmapäevane trenn ei leidnud aset), neljapäeval oli liikumist ja tegutsemist palju, reede oli ka värsket õhku täis, kuid laupäev - hõuli-mõuli, sealt see jama pihta hakkaski. Lubasin endale väga pika une, aga seda oli ka väga hädasti vaja ja see ei olnud "ussitamise" põhjuseks. Hull oli see, et kuna ma ärkasin keskpäeval, siis ei pidanud ma enam vajalikuks kuskile seigelda, vaid võtsin ette kõik võimalikud kodused-tubased tegevused. Ja täna ärgates (jällegi peale lõunal, okouu! :D) sain aru, et nii päris ei saa. Jah, kõik, mis ma tegin, oli vajalik ja oluline ja ma oleks need tegevused omale päevakavva nagunii võtma hiljem või varem, aga.... eiii, õues peab ka käima! Täna parandasin selle vea. Peale pühapäevaseid pannkooke ja tavapärast koristus-rutiini kõmpisin maha 11509 sammu. See teeb minu iPodi kohaselt 8,52km. Käisin ja vaatasin, kuidas jala ülikooli saab, noh! :D + väikesed lisaringikesed, mis mind tupikusse viisid! Hea, et enne pimedat tagasi jõudsin. Aga bottom line on see, et enesetunne on nüüd sadamijontriljon korda parem nüüd ja saan rõõmsalt ja õnnelikult homme oma uuele semestrile vastu astuda, hurraa! :)

Veel head. Neljapäeval tegin oma minibussi sõidu testi jälle. Kõik oli teine. Enesekindlus oli teine, ilm oli teine (seekord sadas vihma, ülla-ülla!), eksamineerija oli teine ja tulemus oli ka kohe teine - tehtud! :D Ma pean tunnistama, et see eksamineerija oli niiiiii palju parem, sest ma ei saanud arugi, et ma mingit "eksamit" teeks (ettevalmistus oli ka teine ja ma tegelikult plaaninsingi selle tundega seda sõitu teha), ta oli tore ja sõbralik ja tegi vahepeal isegi nalja, et ma olen läbikukkunud! :D Ühesõnaga, me saime selle politsei-onuga väga hästi läbi ja rääkisime enamalt jaolt üldse teistest teemadest kui sõitmine. Ärge valesti arusaage, sõitmisest rääkisime ka ja ma sain väga häid ja asjakohaseid nõuandeid! Ja ma sõitsin ikka paar korda äärekivisse ka selle suure kolakaga. Aga lõpp hea, kõik hea?! No, mulle see lõpp väga ei meeldinud, sest miks ta pidi mulle oma kontakti andma ja ütlema, et let's keep in touch?!?!!?!? :S :D Nüüd kõik arvavad, et ma sain selle testi tehtud, sest ma olen blond :( (ja räägin hästi inglise keelt - katšiiiiing, võtan ikka veel komplimendina, kui mõni native speaker mulle seda mainib!!!!)

Ja neljapäev jätkus headel lainetel. Saime Elizabethiga kokku ja arutasime natuke lõputöö-teemade asju (enamalt jaolt tema teemat :D) ja õhtul sain üle sajamiljontriljon aasta jõukasse!!! Ma ei tea, ma poleks elusees arvanud, et mulle see kangidega möllamine ja "musklite suurendamine" niimoodi meeldima hakkab... ja nüüd plaanin veel personaalselt HPASS privileeg-treeningu võimalust ära kasutada ja teuse session'i juurde panna nädalasse!!! :)

Reede oli ka asjalik ja parajasti tasakaalus. Kasulik = sain raamatukogus skännimise selgeks (ehk mu lõputöö teema on nüüd ametlikult lukus!) ja käisin trennis. Rekreatiivne = jalutasin maailma kõige armsamate kutsu-mutsudega ja vaatasin Sotši olümpia avatseremooniat. Õnneks arvas Elizabeth ka, kuidas ma ALLLLLES NÜÜÜD ta nunnudega kohtun ja et me peaks seda ikka tihemini tegema. Wow! Ja ma tunnetan loomade jõudu. Nad panevad umbes sama hästi tundma kui üks korralik treening või 8,52km jalutuskäik. :)

Ja olengi jõudnud oma pühapäevase rõõmu-postituse viimase lõiguni. Millest see räägib? Millestki aktuaalsest ehk Sotši olümpiast. Ma lihtsalt tunnen, et pean sõna võtma (vist mingi erialane professionaalsus lööb välja, hahahahah?! :D). Ma tahaks öelda, et mul on kahju lausa venelastest ja nende "hukka läinud olümpiast" (seda ei saa veel väita, sest kõik ei ole läbi ju!). Lihtsalt niiii palju negatiivset, et lausa hirmus... ja samas tekib tahtmine küsida, et miks k*rat te siis andsite selle korraldus õiguse neile?! :D Sest lugedes kõiki neid artikleid ja vaadates pilte, siis mina küll üllatunud ei ole... mida te siis ootasite?!??! Kas tegelikult ilm ei tea, mis seal riigis toimub? Kas ainult need, kes seda lähedalt näevad, mõistavad? Hirmus-hirmus. Ma ei tea, kas uskuda või mitte uskuda, et see mees, kes oli vastutav olümpiarõngaste süttimise eest avatseremoonial (ja siinkohal märgin kõigile mitte-teadjatele ära, et üks neist ei süttinud ning see asendati lumehelbekesega :D), leiti nüüd surnuna. Ma ei tea, kas asi on päriselt nii kaugele läinud või on see nüüd juba mõne vahva ajakirjaniku fantaasiavili, aga... isegi kui ei oleks, siis ma ei imestaks!!! Eto Rassiiiiaaa ju! :D Lisaks nendele hotelli- ja muruvärvimise naljadele on tulnud ka kriitikat mõnede radade üle... ja see on juba tõsisem probleem. Kui profisuusataja peab rada eluohtlikuks, siis... miks me neid mänge üldse korraldamegi?! Ja kõige hämmastavam on see, kuidas kõik asjaga seonduvad inimesed peavad võrratult head nägu tegema. Mina vaatasin avatseremooniat läbi BBC kanali (ehk inglisekeelne programm siiamaile!) koos tõeliste inglisekeelt kõnelevate kommentaatoritega. Ja kuidas nad siis ahhetasid ja ohhetasid selle üle, kui ilus ja võimas kõik oli! Ma ei vaidle vastu, hulka kõvasti vaeva nähtud ja veel suuremal hulgal raha altkäemaksudeks ometigi ära antud ju! Pidigi võimas olema. Mis mind tegelikult üllatas, oli see kui kaastundlikult nad seda sõud kommenteerisid, kui juttu tuli sellest, et keegi on kunagi püüdnud Venemaad "vallutada" (ehk oma maatükikest tagasi võita?!). :D Oeh, vist on jälle tunda seda hirmsat repressiooni mõju tunda minu hinges... :D :D Rohkem ei plära. Punkt.

Week off!

Whooosh! Ja olengi jälle täitsa üksinda täitsa oma pesas. Jälle nädal läinud nagu niuhti! Kiirelt ja produktiivselt. Ja nunnult! :) But first things first! Tähelepanelik lugeja teab, et enne seda nunnu-aega oli mul eelmisel kolmapäeval üks kooli-alane kohtumine... ja da-daa-ddaaaa! Mul on magistritöö teema nüüd, wooohooo!!! Ja kompanii, kellega koostööd teha. Ja vajab ka ära mainimist, et tegemist ei ole siiski meie Rockcafe'ga, rohkem nagu meie Rockstars! :D Aga olen rõõmus ikkagi, sest kuskilt tuleb ju alustada! Kohe Live Nation'siga koostööd teha olekski vist natuke liiga palju palutud?! Samas, oleks võinud ikka vähemalt küsida ju...?! :P Aga teema on huvitav ja lähipäevil panen täpsema plaani paika, allkirjastan paberid ja läheb lahti see trall! Tahaks kohe näha, kuidas ma sellest supist (11dl loenguid, 4spl trenne ja üks makatöö) välja rabelen! :)

Aga kuna täna on mu esimene päev "peale puhkust," siis ilmselgelt ma sellele väga ei mõtle ja asjaliku ajakasutuse asemel panen siia kirja peatüki: "Ergo seiklused Hazel Farmis!" :D Enda kaitseks võin siiski öelda, et koristasin oma neli riiulit ära (loe: tõstsin asjad natuke ringi ja natuke rohkem ritta), niiet saan omale seda blogi-aega natuke lubada küll, hiiihiihihihih! :D Niisiis, Ergo seiklused Inglismaal... phtui, Hazel Farmis! :D Jah, ta tegin Facebooki check-in'i just siia, mitte Londonisse või lennujaama või kuskile, kuhu kõik teised seda teeksid... eii, tema tuli Hazel Farmi! Siiani ajab naerma. :D :D

Aga kolmapäeval ta mul saabus, roosalt ja rõõmsalt. Võinoh, peaaegu. Viimane signaal Eestist oli, et "jehhuu, sain akna-koha lennukis!"... ja esimene signaal silmast-silma kohtudes, et lend oli kohutav, sest tema kõrvale sattus beebit imetav naisterahvas istuma! Unlucky, I'd say! :D Õnneks oli aken, kust välja vaadata vähemalt?! :D :D Ok, aga hops-hops sai ta rongile ja Guildfordi ta siiski jõudis. Sõime (burksi) ja pidasime edasisi plaane. Aga kuna väljas oli vihm ja tuul, kell oli juba hilispärastlõunane ja kohver segas mugavalt liikumist, siis ei jäänudki muud üle, kui mu pessa lennata! Tutvusime olukorraga ja läksime Tescosse food-shopping'ule. Ja õhtu oligi sisustatud! :D Ergo ikka viitsis käia ja vaadata ja uurida ja võrrelda ja imestada... sest ma olen ju öelnud, et siin pole midagi süüa... ta ei uskunud ja pidi kogu poe läbi käima, et mida ikka täpselt pakutakse! Okei, muutsin meelt. Jah, siin võib siiski ka midagi söödavat leida, aga ma lihtsalt ise poleks kunagi viitsinud nii suurt poodi nii põhjalikult läbi kammida, et õigete asjade peale sattuda! :D :D

Neljapäeval vaatasime ülikoolis ja Guildfordis ringi ja tore oli kuulda kellegi teise suust ka õhkeid ja ohkeid, et see ikka on armas ja uhke linnake! :D Kuigi ilm just maailma parim ei olnud - vihma ei sadanud, aga tuul oli tüütu, - siis mööda jõge üles-alla ei kihutanud ja uusi kohti väga ei avastanud, noh, selline tavaline Guildfordi ring ainult! :D Ometigi olime päris pikalt väljas ja kuigi plaan oli minna bowlingut mängima, siis sinna me ei jõudnudki... Päeva highlight?! Mul on nüüd kaks tassi, kaks taldrikud ja kaks komplekti söögiriistu, niiet HAKAKE NÜÜD KÕIK MULLE KÜLLA TULEMA!!! :) :) :) Jah, ma ei leppinud mingite suvaliste söögitarvikutega - käisime Debenham'is ja ostsime ikka samad asjad, mis mul juba ühed olemas on!!! OCD, ma ütlen!!! :D

Esialgsete plaanide kohaselt oli nädalavahetus plaanis veeta Bathis. Aga kõik muutus. Meist mitteolenevatel põhjustel. Ja jumaltänatud, et muutus. Kõik lahenes kuidagi hämmastavalt täpselt... aga asjadel ongi komme siin niimoodi laheneda, I'm tellin' you! :) Et aga Guildfordist siiski natuke ära saada, võtsime ette käigu Wokingusse. Ja ühendasime hea ja meeldiva kasulikuga. Ainuke asi, mis ei tahtnud väga "hea ja meeldiv" olla oli ilm... max tuul ja vihm ja öööak! Niisiis käisime otsisime üles Job Center Plus'i kontori, book'isime mulle aja, et national insurance number saada ja ülejäänud aja veetsime kaubanduskeskuses. Jah, shoppasime. :) Sest kõik poed on seal suuremad kui Guildfordis ja Ergo sai omale ikka päris mitu head ja kasulikku asja. Ma olin kohe rõõmus... ta oli ka vist! Aga see läks üle. See läks üle siis, kui me tund aega selle vihma ja külmaga bussi tagasi pidime ootama... kui mõni kord jäävad need Arriva-bussid natuke (või natuke rohkem kui natuke) hiljaks, siis too õhtu need lihtsalt ei tulnudki... ja nii kaks tükki järjest!!! Ja kolmas jäi hiljaks. Masendav. Ja kõige närum oli see, et meid oodati tagasi Guildfordi... ja me lihtsalt ei saanud tulema!!!! :D Ehk Eva ja Lubos kutsusid meid Bathi-plaanide nurjumise tõttu õhtusöögile... ja nii nad siis ootasid meid.... sest bussid lihtsalt ei tulnud! :D Aga mis seal ikka, külm oli küll juba sügaval naha vahel, aga ega sellepärast siis õhtust söömata ei saa jätta! :) Ja mis sellest kõigest välja tuli?! Väga-väga-väga-väga vinge õhtu meie tsehhi-sõpradega, mis sisaldas kana-kartuli rooga, kolme pudelit veini, sleepover'it ja hangover'it! Hahaha, eii. Nii hull ei olnud! :D Imepisitilluke pohmakapoiss oli vist korraks öösel, kui palav hakkas, aga see kõik oli seda väärt! Sest me ju ometigi saime rahulikult külge keerata!!! Ehk me ei pidanud kahekesi üheinimese voodis magama, hallllelluuuuujaaah! :D Kuigi meil tõesti ei olnud plaanis jääda, aga kuna kostitajad pakkusid tõesti kõike (isegi hambaharju!!!), siis oli raske veinise peaga keelduda... ja päris tegelikult oli meil vahva õhtu! :)

Ja hommikul ärgates oli päike keset helesinist taevast! Ja hommikusöök oli ka rikkalik ja maitsev! Ja siis otsustasid kostitajad meid veel Guildfordist natuke välja sõidutada ja üht looduskaunist kohta tutvustada! No, kuiiiiii head saavad ühed inimesed olla?! :D (kõik teeme tagasi, kui nad Eestisse tulevad/lähevad!!!) Ja siis ma kutsusid nad viisakalt oma väiksesse 4x5m pesakesse... kus me neljakesi ümbergi ei mahtunud pöörama! :D Aga oeh, kui naljakas meil oli ja siis läksid meie teed lahku. Nemad suundusid tööle (vähemalt üks neist) ja meie suundusime võrkpalli platsile (vähemalt üks meist). Ehk põhjus kaks, miks on hea, et meie Bathi-retk ära jäi. Esimene põhjus oli ilm, kui te seda juba ise ära ei arvanud (ok, laupäev oli ilus, aga reede oli täiesti kohutav, olgem ausad! :S). Meil oli ülikooli tiimiga viimane BUCS'i mäng. Oluline mäng, sest see otsustas, kas me saame top 16 võistkonna hulka mängima või mitte. Samas. Oli teada, et vastane on nõrk ja seetõttu ma natuke julgesingi öelda, et võistkond saab ka ilma minuta mängitud. Aga kuna ma neljapäeval käisin just Markiga rääkimas (ja sain oma foamrolleri!!! ja seljakoti!!!), siis hakkas kuidagi eriti tugevalt mulle see südamele haamerdama, et kui nad ikka äkki ei võida ilma minuta, siis veits kellad! :D Aga näed, kõik läks iseenesest nii, et me olime Guildfordis ja ma sain ikka mängida! Kuigi ma just oma parimat mängu ei teinud (puudulikud unetunnid ja ära tarvitatud veini kogus võisid äkki olla mu esitluse mõjustajateks?! :D), siis me ikkagi võitsime. Jah, neil oli mingi "äss-mängija" toodud, kes tegelikult väga äss ikkagi ei olnud ja nad oleks ka ilma minuta võitnud, aga siiski! Võit! :) Ja Ergo võitis ka, sest käisime veel pärast Curry PC Worldis ja nendes lahedates tööstus-rajooni-poodides (mööblipoed jms). Ja Tesco. Ja muud ei midagi, sest uni tuli ruttu tol õhtul, ei saa salata! :D

Pühapäev tervitas meid taas suurepärase ilmaga! Ja kuna tundus, et Evale ja Lubosile ka meeldis meiega aega veeta, siis andsid nad lootust, et äkki saame pühapäeval veel mööda maad-ilma ringi sõita. Aga ei saanud ikka. Ja nii võtsime ise ühe korraliku jalutuskäiguga Hazel Farmis ette! :D Leidsime selle väikse-armsa järvekese, mis mul siin paar tänavavahet edasi on ja seiklesime mööda selle kaldaid. Riskisime eluga ka natuke, sest ega me siis minnes ei teadnud, mis moodi sinna ikka tegelikult päriselt minnakse! :D Päris üleujutusi me ei näinud, aga tenkud said ikka korralikult poriseks, sest... ega me seda õiget teed vist tagasi tulles ka päris üles ei leidnud! :D Õhtuks oli ka plaan paigas - bowling! Sinna me suundusimegi! Meie tsehikatest sõbrad pidi ka tulema, aga neile vist ikka ei meeldinud meiega aega veeta! :D No, ma täpset põhjust ei tea, aga nad ei tulnud igal juhul. Veeretasime siis ise oma tasuta kuuli, sõime õhtust (burksi!) ja suundusime hoopis kontserdile! Jep, Ergo oli vist esimene inimene (daa! :D), kellele ma ju sellest Boileroomist rääkisin ja ütlesin, et me PEAME minema. Nüüd siis läksimegi. Üritus oli hämmastaval kombel tasuta, bände oli kolm ja meile mõlemale hullupööra meeldis! Jah, minu puhul oli lihtsalt rõõm live-muusikat kuulda ülisuur, sest millal ma viimati kuskil kontserdil käisingi!? Robbie?! Ehk peaaegu pool aastat tagasi?! Hulll. Ergole meeldis rohkem see venue ja sound (daaaa!) ja see ühe-mehe-bänd! :D Oeh. Rõõm! Ja mis maksimaalelt normaalne?! Siin lõppevad peod ju normaalsel ajal. :D Nägime kõik bändid ilusti ära ja saime veel hops-hops vägevasti bussile (ja mitte üldse viimasele!)! :)

Esmaspäeval ootas meid London! Ehk digimuutusime turistideks. :D Mõned olulisemad ja vähem olulisemad kohad said ikka läbi käidud. London Eye (eii, sõitmas ei käinud!), Big Ben, St. James Park (meil polnud pähkleid ja meie batoonikest oravad ei tahtnud! :(), Buckingham Palace (vahtkonna vahetust ei ole ma siiani näinud, aga juhtusime mingit hobuste-marssi seal nägema!), Trafalgar Square (lilla kukk?!), Piccadilly Circus (rohkem nagu mingi Ameerika-värk :D), Tower Bridge (seal toimusid mingi filmi võtted ja me sõime lõunat - ja sealjuures mitte burksi!!! - vaatega sellele kaunile sillale)... siis tahtsime muuseume külastada, aga kohale jõudes saime aru, et oleme lootusetult hiljaks jäänud ja vaatasime vaid kiirelt paar tundi esimest korrust Science Museumist. Läksime hoopis Oxford Streetile, käisime mõned vähesed poed ja tutvustasin Ergole suurimat Primarki! :D Vastutasuks ostis ta mulle raadio!!!! Jaaaa, raadio! Niiiiiiii fakking nunnu! Ma saan nüüd kohalikke uudiseid kuulata, öösel kella vaadata ja raadio-äratust teha! Aasta parim ost (so far!)!!! :D

Kuna saime juba muuseumi-maitse suhu, siis ei olnud teisipäevaks muid plaane mõtet tehagi - Londonisse sõit, pliks-plaks! Ja otse tagasi sinna Science Museumisse. Huvitav-põnev, peaaegu nagu meie Ahhaa! Ainuke jama, et panime veits mööda oma marsruudiga! :D Mulle täitsa meeldisid need interaktiivsed asjad, aga Ergo oleks tahtnud ikka old-school-muuseumi vaadata! Ja kui me siis avastasime, mis saalid meid kõik vaatamata on, oli juba taaskord lootusetult hilja! :D Sõime hilist lõunat ja kappasime veel viimse minutini neid hiiglamasuuri saale läbi. Noh, kuna teine muuseum jäi täitsa vaatamata, aga... what the hell, hea et need tasuta on! :D Pärast sulgemisaega seiklesime mööda rikka-Londoni tänavaid Harrodsini. Lihtsalt vaatasime ja unistasime. Ostsime Sainsbury'st õhtusöögi kaasa ja kihutasime (miks?!) Gatwicku lennujaama. Öö number kaks, kus me saime rahulikult külge keerata!!! :D Ja minu jaoks vist pikaks ajaks nüüd viimane vann! :D

Hommikul läks Ergo lennukile ja ma laiutasin edasi. Koju jõudsime umbes-täpselt sama aegselt, sest ta lennuk jäi umbes tunnikese jagu hiljaks (tal ikka üldse ei vea selle lennudusega?!). Oeh. Rõõm ja kurbus üheaegselt...