Peetripäev.

Juba hommikul ärgates oli tunda, et sellest tuleb üks maailma kõige laisem Peetripäev üldse. Niisiis ei olegi ma midagi asjalikku või arukat täna teinud (tuba koristasin ja käisin oma šampooni-varusid täiendamas ainult). Aga tulin seda ütlema, et suurem masendus läks üle ja arvake ära kuidas?! Käisin oma Eestis kogutud pekki liigutamas!!! Uskumatu, kuidas see enesetunnet muudab. Ja muidugi kinnistab minu arusaamatust inimestesse, kes mittttte üldse sporti ei tee. Noh, nagu kohe üldse üldse mitte üldse. Kuidas nad rõõmsad püsivad? Kuidas nende keha üldse toimub? Kas nad üldse teavad, millest nad ilma jäävad? Ise küsin, ise vastan. Võib-olla nad siis lihtsalt seksivad päevad läbi, mis juttude järgi pidi ju neid samu endorfiine vallandama, mis spordi tegemine...

Mina pean igal juhul järjekordselt tunnistama, et olen üle-üldse siia maale jõudnud tänu võrkpalli mängimisele. Kui ma poleks neid pikki nädalavahetuse turniire mänginud, siis suure tõenäosusega poleks mitte ükski mu koolitöö mitte kunagi valmis saanud! :D Ahh jaa. Ja kõik mu tulemused peale selle lollaka eksami on nüüd teada. Kõik oleks roosa ja rõõmus, kui ma sellest eksamist kasvõi miiinimum punktidega läbi saaks. Ei ole usklik, aga palvetan nüüd!!! :D :D :D :D

Katsun nüüd oma sporditegemised ja lõputöö kirjutamise lihtsalt tasakaalu saada. Pärast iseseisvat jõutreeningut olin nii rõõmus, et järgmise päeva hommikul tormasin uuesti Sports Parki. Ja miks?!?!? Tadadadaa: ma käsin lõpppppude lõpuks ujumas! Oeh. Nüüd on kindlasti vaja mingi tasakaalu graafik paika panna, sest muidu jäängi sinna basseini vedelema - no, mis oleks parem ettekääne mitttte koolitöödega tegeleda kui enda füüsiliselt vormis hoidmine?! :)

Ok. Täna oli liiiga-liiiiiiga-liiga laisk päev. Päriselt. Mitte ühtegi sõnakest mu lõputöö tarvis, kuigi ma olen juba sisemist väga-väga-väga paanikas sellepärast. Sest AINULT kaks kuud on jäänud. See. Ei. Ole. Piisav. Okkkou. Täiskäik edasi. :) :)

2 for 1 !!!

Ok, see pole enam naljakas. Tänane päeva on eilse kopi. Ärkasin üles, tulin raamatukokku. Mott on kuskile kadunud ja töö edeneb väga-väga vaevaliselt. Ja kõige tipuks, väga iroonilisel kombel sain ka tänase lõunasöögi kaks ühe hinnaga! :D Seekord mitte snäki-paki, vaid korralikult sooja lõunasöögi (siinkohal pean vajalikuks märkida, et tegelikult olen tubli olnud ja oma lõuna kodust kaasa võtnud - eile olid võikud ja täna tatrapuder, aga päevad on liiga pikad ja masendus nõuab oma osa snäkkide näol). Tatrapuder tegi tegelikult kõhu kenasti-parajasti lõunaks täis, aga kuna ma plaanin veel täna jõukasse minna, siis mõtlesin lõppude-lõpuks osta ühe totsiku seda Tai sööki, mille telk vahelharva siin raamatukogu juures püsti pannakse. Täna on see seal põhjusega muidugi (avatud uste päev!), aga kuna ma suutsin oma tagumiku täpselt siia akna alla parkida, kust seda putkat näha on, siis pärast mitmetunnist pealepassimist ei suutnud ma enam lihtsalt kiusatusele vastu panna. :D No, õhtusöök on ikka ka väga oluline, eriti kui on teada, et jõukas tuleb hullem rebimine ju?! :D :D :D

Ühesõnaga. Kui nad putka-telgi ühe külje juba maha olid võtnud, siis ma otsustasin, et ma siiski tahan lõpuks selle Tai roa ära proovida, kui võimalust antakse. Ja nii läkski, viisakalt küsides, et kas neil veel midagi järgi on, ütles tädi, et ikka saab. Serveerides mulle karbitäit ja lõbusasti vesteldes küsis ta, et ahhhh, äkki ma tahaks kahte karbitäit, siis õhtul hea ju ainult soojaks lasta söök?! Mulle kõlas see väga nagu "jääkide pähemäärimisena". :D Sest minu pärast oli ta ju oma pakitus kastidest toidukarbid pidanud jälle välja otsima ja mind teenindama hakkama. Miks siis mitte juba asjast maksimumi võtta?! :D Nooh, mulk, nagu ma olen, naljatasin vastu, et kui kaks ühe hinnaga saab, siis ikka võtaks kaks! :D Nii läkski. Tädi tegi mulle kaks kuhjaga karbikest ühe hinnaga. Nüüdseks olen esimesest karbist poole nahka pannud ja no... yummy-yummy, £5 eest pidusöök missugune! Ja veel niiiiiii palju! :D :D Söön kohe mõnuga, sest trenniasjad on täna kaasapakitud ja ma lihtsalt pean ennast nagunii liigutama. Läks vist natuke liiale selle söömisega seal Eestis (aga see oli ka mu ainuke rõõm ja lohutus ju?!)...

Minu suvi.

Wow. Ma olen jälle olen suutnud nii palju kirjutamata jätta. -.- Tuleb üks tavapärane tagant-järgi-ülevaade siis. Seekord lugu siis sellest, milline minu 2014 aasta suvi oli... Jep, oli. Nüüdseks möödanik. Kiire ja korralik, selleks korraks läinud! :D

Aga enne veel "ametlikku suve" oli mu viimane nädal Guildfordis vaja mööda saata. Oli kuidagi kiire ja  tegus, ent samas mõttetu ja kohutav. :D Ehk teoreetiliselt pidi selle nädalaga algama minu lõputöö tegu... ja hakkaski... mingil määral. Püüdsin endast nii juhendajale kui ka Boileroomile märku anda, et ma olen veel olemas... ja samal ajal end oma asjadega jälle kurssi viia... aga kogu see värk tundus nii vastuoluline, sest ma teadsin, et kohe-kohe tuleb nädalane paus ja noh, küll pärast ka jõuab ju! :D Oeh. Punnitasin ikka raamatukogus käia ja... eks ma mõne asjaliku rea ikka ka kirja sain. Äkki.

Ja asjale ei andnud õiget hoogu see, et ma pidin veel poolteist päeva vabaks võtma, sest olin ju lubanud Aetile ja Katrele neile tita-beebi-laste asju osta... ja nädal lõppes üle-üldse ju All Nations'i finaalide nädalavahetusega Londonis. Teine nädalavahetus ja päris ausalt öeldes olin ma juba valmistunud selleks, et äkki ma pühapäeval ikka ei lähe kui ma laupäeval juba näen, et enam pole lootustki platsile saada, sest vastased on juba loogiliselt võttes finaalidele lähenedes järjest tugevamad?! Ja teisest küljest ütles selge mõistus, et kui ma juba kolm päeva olin võistkonda pingilt toetanud, oleks kena kohamängudele ikka kohale ilmuda ju?! Noh, selget ostust ma vastu ei võtnud, aga laupäeva hommikul Londonisse sõites pakkisin hambaharja ja pidžaamad igaks juhuks kaasa.

Esimene mäng oli Euroopa 2 tiimi vastu. Minule üllatuseks ütles treener, et me mängime kahe liberoga. Wow. Tore ju. Aga esimese geimi pani ta ikka Kadri mängima. Ei saanud see tiim meil kuidagi hoogu sisse, kaotasime geimi. Teises geimis sain mina mänguvõimaluse... ja kuidagi imetabasel kombel otsustas kogu tiim mängima hakata, ahhahaha. Nii me siis need kaks geimi niimoodi võitsime, et ikka edasi finaali suunas liikuda! ;)

Teine mäng oli meile vastaseks Hispaania. Ei tea, kas ma suutsin kuidagi midagi platsil õigesti teha või mis, aga sain seekord liberona alustada... ja lõpetada... ja võita! :) Ja sellega meie mängupäev piirneski, sest... me ju võitsime kõiki ja seega pääsesime edasi pool-finaali!!! Wuuuhuu. Kuna vibe ja meeleolu ja tuju ja kõik muud jutud olid head, siis otseloomulikult ma enam kojumineku peale ei mõelnud ja nii oligi otsustatud - lähme õhtul ikka Londonisse võrkpalli-peole ja alustame homme jälle täies koosseisus! :)

Lahke Kšenja (lätakas!) võttis mind kenasti enda tuppa elama. Käisime Ida-Euroopa poes omale hommikusööki shoppamas, tegime end tema juures natuke ilusamaks, õhtust sõime Wagamamas ja suundusime edasi Covent Gardenisse. Seal tegime tantsu ja nalja ja... õhtu lõppes sellega, et kui mängiti lugu "it's gettin' hot in here" siis tantsupõrand oli topless võrkpalli-poisse täis, hahhahaha! :D Vahva. Kahju, et ma eestlane olen ja peol käies paratamatult ikka ei-saa-vedama-ei-saa-pidama ohvriks kukun!? Tuleb ära õppida, et siin tuleb ikka kohe peo alguses siidrid ja joogid ja shotis ja tantsud teha, sest oh-vaatame-võib-olla-natuke-hiljem siin ei tööta, sest selleks ajaks, kui ma otsustan tavaiiiiiii-teeme-pidu, hakkab ülejäänud rahvas otsi kokku tõmbama!!! Hahahha. Aga oli vahva. Tundub, et kõik ülejäänud baltikumi rahvas on oma pika Londoni-staažiga suutnud selleks hilisest peomentaliteedist lahti saada. :D :D Oeh. Vahel on ikka hea ilus ja silmapaistev olla ja tähelepanu saada. Ok, ma kahtlen, et ma võrkpalli platsil väga ilus olen, niiet võin julgelt väita, et mõni inimene mäletas mind ka mu mängu-oskuste pärast! Jee. 8) Ma JUBA armastan Londoni öö-busse. Saime koju ja uni tuli kiiremini kui me silmagi jõudsime pilgutada.

Võrkpalli-jumal armastas meid ja järgmisel päeval oli pool-finaal kell 11. Halleluuuja. Saime tubli hommikusöögi teha ja korralikult mänguks valmistuda! Itaalia, see sama Itaalia, kes korra juba suutis meid klobida, ootas juba. Imelikul kombel saatis treener Kadri mulle ütlema, et mina mängin libero kohta. Ma ei osanud muud midagi teha, kui rõõmustada... ja natuke pabistada ka! Ja see töötas!!! 2:1 (kui mu vana mälu mind ei peta!) tegime Itaaaaliale tuupi. Kõik olid rohkem kui rõõmsad!!! Pääs finaali oli olemas. :)

Üldse mitte üllatusena oli finaalis meile vastaseks Ungari. Nad olid juba algusest saati kõigile silma jäänud, sest no... pikad ja noored ja tugevad ja enesekindlad tüdrukud, kellel emotsioonidest ja tiimivaimust ka puudust ei olnud! Imelik on öelda, et nad tegelikult natuke nagu väärisidki seda võitu, sest nad olid paremad. Aga samas, kui me oleks oma potentsiaalile kohaselt mänginud, oleks seisud siiski võib-olla teised olnud. Minul näiteks oli olnud üldse hea päev. Kohe päris pikalt jäi närima, et mu servi vastuvõtt ikka täielik jura on. Aga kamoooooon, esimene aasta All Nations'il ja II koht!!! Wuuuuhuuu. Runners up, nagu ma teada sain!!! ;) 

John transportis mu koju ja sellele järgnes üks väsimuste-väsimus. Ei suutnud asju pakkida ja ei suunud otsuseid vastu võtta või vähemalt mõeldagi, mida ja miks mul üldse pakkida oleks vaja. :D Kogu see jama lõppes sellega, et ma sain 4 tundi magada ja olin sunnitud hommikul kell pool 7 tolmuimejaga oma asju pakkima (mis kardetavasti teistele elanikele väga ei meeldinud!?). Nägin veel viimast korda Emmat (sest mu idu-aju ei suutnud varem talle ta vara tagastada!!!) ja suundusin rõõmsalt rongile. Rongis magasin nii, et mul lihtsalt vedas, et ma üldse õigel momendil üles ärkasin ja sama ringiga Guildfordi tagasi ei sõitnud, hahahaaha! :D Paarkümmendkond minutit ootasin, sain värava info ja olingi juba peaaegu Eestis. Mu suvi oli lõpuks alguse saanud! :)

Kahjuks või õnneks pean ütlema, et mu suvi kukkus küllaltki kentsakalt välja. Kõik oli niiiiii orgunimata, et väga midagi teha ei jõudnud ja kedagi näha ka ei jõudnud. Mirje oli lihtsalt lucky, et see Credit24 volle nii varakult kokkulepitud sai... see oli ka peale Kirsi lõpetamise ainuke asi, mis üldse selle nädalajooksul paigas püsis. :D Oehjah. Kurb kohe mõelda, et see tuulega maadlemine jäigi minu ainukeseks suvevolleks Mirjega... aga vähemalt saime ühes võistkonnas maadelda!!! Ja õnneks III koha tähistamine ja seljanka tegin pärast tuju natuke rõõmsamaks ja varbad natuke soojemaks! ;)

Olustvere. Julge arvata, et 70% mu suvest möödus siis seal. Ja ühest küljest oli see maailmamõnus! Teisest küljest natuke kurb, sest kuigi seal ongi mõnus lihtsalt kas a) mitte midagi teha või b) rasket füüsilist tööd teha (ja me tegime mõlemat!), siis suve jooksul tahaks ikka rohkem sõpru ja teisi inimesi ka näha. Ma süüdistan jaanipäeva. Kõik olid pilla-palla laiali ja... ahh, Olustveres on lihtsalt nii hea! ;) Eriti kui Martha ka külla suvatseb tulla ju! :D :D Kaks ja pool päeva saime täiskohaga lapsehoidjad olla jälle. Ja kaks ja pool päeva tähendab ka kahte öööd ju! :D Omg, ta on juba suur tüdruk ja ma ometigi ei tohiks karta, et ma oma suure kehamassiga ta öösel puruks pressin, ja ometigi suudab ta mind kuidagi voodist välja puksida, sest ma lihtsalt ei julge talle vastu puksida?! :D Need tädirõõmud on ikka lõpmatud. Oleme nüüd mõlemad ju paadunud kalamehed ka veel pealekauba. :)

Üks äärmiselt meeldiv päev ja õhtu siiski õnnestus "orgunnida" ka. Ehk kellele siis Tartu ei meeldiks?! :D Kirsi lõpetamine tõi nooruspõlve jälle meelde (hahhaha, vanadus to the max), sest ükskõik kui palju neid uue alguse jutte ma ka juba kuulnud ei ole... ikka on tore noori inimesi vaadata ja mõelda, et mina olen juba need valikud teinud, neil on veel kõik ees! ;) Aktusele järgnes Pestidele omane pildistamise-kammaijaa. Ja peale seda oleksime peaaegu kõik koos nälga surnud. Sest Tartu ei tahtnud meid toita. :D :D Kõik kohad olid pühapäeva õhtul kas kinni või täis või lihtsalt meile sobimatud. Lõpuks jõudsime välja Balkani restorani ja järgnes Pestidele omane järjekordne kammaijaa. Kellele liiga kange ja kellele liiga kallis ja kellele liiga vähe või liiga palju. Eks see oli suuresti vist sellest näljast tingitud ja lõppude lõpuks jäid kõik ikkagi rahule... ju... vist?! Oijah. Perekond veeres koju tagasi ja mina jäin Tartusse vaimu otsima. :) Tegelikult magustoitu sööma. Ja siinkohal note to myself: järgmine kord jää endale kindlaks, esimene mõte on ju alati kõige õigem: Ristiisa on rohkem kui OK koht söömiseks ja... kohe turbo-kindlasti on see odavam kui Balkani restoran! ;) ;)

Kuigi mu Tartus käik oli väga... kaootiline?! (sest ainuke kindel asi oli ju Kirsi lõpetamine ja ma päris-päriselt ei teadnud kuni pühapäeva pärastlõunani, kas ma pean tagasi Viljandisse sõitma iiili njeet), siis ma väga paljudele tartukatele üldse oma kohalolekuks märku anda ei julgenudki! Eesõiguse sai mu väike armas Blondinka, kes ise vaevus uurima, kuidas mu suhted Tartuga on selle külaskäigu jooksul. Gellu oli lihtsalt nunnu ja liitus meie plaanidega käigupealt. Ja mis sellest välja tuli?! Pidi see ju olema üks vaikne kokkusaamine, kuni Ergo jaanipeolt Tartusse jõuab, aga lõppes see ikka Tartule omaselt! :D Aga mina ei ole süüdi, kohe päris ausalt ja päriselt. Mul ei olnud mitte vähimatki plaan hakata pühapäeva õhtul SHOTTE tegema... need on ikka need tartlased ja see Tartu! (6) Aga olgem ausad ka, ma oleks peaaegu oma ei-ma-veel-ei-joo-vaatame-natuke-hiljem taktikaga suutnud Tartu saatanast plaanid nurjata! ;) Aga noh, kui Tartu juba trikitab, siis ikka täiega (ma ei räägi enam ei jookidest ega tropimagnetiks olemisest): minu meelest on küll täiesti normaalne, et me suudame kõige õigemal momendil Krooksu uksest välja astuda... ;)

Ergo transportis meid Olustverre ja ma arvan, et lõppude lõpuks oli kõik rõõmsad (ok, võib-olla välja arvatud Taavi), sest mina sain oma Tartu ja Ergo sai hulka kiiremini magama, kui ta oleks Tallinnasse sõites saanud... :D

Päris õige jaanipäev mööduski poolenisti Olustveres (sest Martha tuli ju veel korraks külla!) ja poolenisti Tallinnas. Kuna kõik oli niiii nii niiiii orgunnimata, siis läks tegelikult natuke ikka nihusti ka, aga mis seal enam ikka targutada. Me ju ei teadnud, et viljandikad Osti tulevad ja nad vist ei teadnud, et me Tallinna tagasi plaanisime tulla... ja kuna mina andsin otsustusõiguse sellel korral täielikult Ergole, siis läkski nii, et... kuidagi kehvasti see kõik välja kukkus! :D Ehk esialgu oli plaane ja võimalusi palju... ja lõpuks veetsime jaanipäeva kahekesi Viimsi-kodus õllepunne ja vahukomme sussutades (ja kuuseoksi põletades!). :)

Ja sellega minu suvi praktisiselt selleks korraks lõppeski. Ergo oli ikka päris kurb. Ja ma ka vist. Eriti siis, kui Martha üldse uskuda ei tahtnud, et ta mind enne lume maha tulekus võib-olla ei näe... ja üle-üldse oli seekord see tulek kuidagi raskem. Maasikad ja muud oma-aia-saadused ja (öised) rullitamised ja rattasõidud ja lastelaagrid ja muusika-üritused ja lihtsalt sõpradega pullimised... kõik jäävad selleks suveks ära. :( :(

Aga. Kui nüüd päris-päris aus olla, siis natuke... mingi väike kübemeke oli mu südames ikka rõõmu ka, kui ma eile tagasi jõudsin. Ja see oli selline... ilmapõhjuseta rõõm. Äkki see on hea?! Peab olema. Sest see aasta lihtsalt nii on, et kogu mu suvi möödub lõputöö-rütmis! Hurrrrraa?!

Ja see väike kübemeke rõõmu oli, ja ma tundsin seda. Ja ma tean, et see on endiselt mu sees olemas, aga ta lihtsalt koguaeg ei ole "nähtaval". Ja ma ei tea, milles pull. Tahaks nagu olla rõõmus, ilma põhjuseta kasvõi, nii nagu mul siinolles ikka on olnud - ma olen rõõmus lihtsalt selle üle, et mul on võimalus olla siin ja... kogeda seda kõike! No näed, hakkab tulema. Aga  täna on vist lihtsalt selline päev, et... noh, las ta jääb. Äkki kui ma ükskord oma lõputööga järjepeale saan läheb paremaks?! Sest. No, mis päev see üldse on, kui kõige rohkem rõõmu teeb see, et ma sain vending machine'ist ühe snäki-paki asemel kaks?! (ja see juhtus umbes-täpselt nii nagu filmides ikka: tegin masinale väikse puusanõksu ja üheasemel sadas sealt alla kaks! :D :D). Ok, aitab naljast. Võtab kokku nüüd ennast! ;)

[edit] Ma ei tahaks kade olla ja näitaks heameelega pilte ka, sest tehtud sain neid ju küllaltki palju, aga need kõik on kas mu uues ja targas telefonis (ma ei ole veel välja nuputanud mõistlikku teekonda neile telefonist arvutisse) või siis juba suures kodu fotosalves (ja mitte minu arvutis). Niiet peate seekord lihtsalt ettekujutama milline fantastiline suvi mul oli! :D :D :D

More library, more volleyball! :D

Appi! Päris tõsiselt kohe, need on ainukesed asjad, millest mu elu koosneb. :D Käin raamatukogus ja... vahel harva (sest nüüd ikka tõesti harva) mängin võrkpalli.

Üks äkk-treening Baltikumi tiimiga tekkis kohe päev pärast mu viimast siinset sissekannet. Ehk. See tähendas üks päev mu eksamiks-õppimiseks vähem. Ja minu jaoks oli see treening katastroof! :D Ehk päris side oli otsustanud ka trenni ilmuda... ja noh, mulle enam kohta ei olnud ju!? Teine Eesti-pliks on juba aastaid neile libero kohta mänginud ja... nii ma seal siis tundsin, et kogu see asi metsapoole läheb, jhahaha! Mida iganes. Aah, ja selle lollaka treeningu-tõttu ostustasin ma mitte minna ranna võrkpalli mängima, sest... ma ei saanud ju kahte päeva kaotada?! Kuigi ma niiiiii väga tahtsin minna. Ergo sünnipäeva puhul, noh! Aga ei. Karm reaalsus ütles, et eksam tuleb raske... Niisiis. Neljapäev läks võrkpalli nahka, reedel, laupäev, pühapäev, esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev. Eranditult kõik päevad veetsin täiespikkuses rampsis - koos oma eranditult parimate kursakatega, kes vaevsid mulle accountingut õpetama! Oeh. Ja siis jõudsin kätte eksamipäev. Ja ma arvasin, et ma oskan. Mitte küll silmad-kinni-hästi, aga ma arvasin, et ma mõistsin üldiselt kõike. Ja tulemus?! APPPPPIIIIIIII!!! Ma kardan läbi kukkuda. :( Kohe täiesti päriselt tõsiselt. See ei ole see "omg, mul läks nii halvasti, sest ma ei osanud ju ühte tibatillukest asja ja ma ei saa max punkte" halvasti minek. See on "omg, ma ju lugesin, mille eest ma punkte võiks saada ja ma ei saanud isegi 50% vastuseid kirjutatud" paanika! Ma ei suuda seda uskuda. Ma täiesti tõsiselt kardan, et see on mu elu esimene eksam, mille ma läbi kukun. Ja. Ja ma ei saa sinna enam midagi teha. Kui nad mu käekirja eest punkte panna ei saa, siis... õõuuu nõõõuuu!!! :( :(

Kuna meil oli juba ammmmmmmu kokkulepitud, et pärast viimast eksamit teeme väikese chilli koos peamiste kursakatega, siis nii ka läks. Kuigi ma oleks parema meelega koju nutma läinud. Aga noh, selle asemel läksime kampuse pubisse ja... jõime end purju! :D Rrrrrumalad. Miks me lõunat ei söönud?! :D Aga noh, see selleks. Kui Vana Tallinn ikka laual on, siis võib-olla poleks ka lõunasöök päästnud. Tiksusime ja tiksusime seal. Esialgu olid meeleolud nukramad ja pärast oli juba kõik väga rõõmsad... liiiiiiiiigagi rõõmsad! :D Elizabeth sõitis täiesti purjus peaga koju näiteks. Ja meie ei osanud muud teha, kui loota, et kõik hästi läheb, sest taksot ei olnud ta nõus võtma. See on see, mis "ühe-õlle-seadus" teeb juhtidele!!! Don't drink and drive... at all!!! :D Omg. Ja ma olin nii purjus, et jõudsin koju. Ja tegin veel ühe dringi oma korterkaaslasega. Ja siis läksin kell 18.00 (???) magama... ja magasin kella 22.00-ni (???). Ja siis tegin kõne kodustele ja magasin edasi... HAHAHHA! Never. Again. Ja selle all mõtlen ma seda, et isegi kui eksamimasendus on hiiiglama suur... ära jäta lõunat vahele, eriti enne "paari siidrit"!!!! :D

Reede oli puhkepäev. Lihtsalt vedelesin kodus. Ei olnud pohmakat. Ma arvan, et kellelgi ei oleks pärast nii pikka und... Lihtsalt ei viitsinud midagi tea. Imelik oli ka natuke, et ei olegi enam niii kiire-kiire-kiire kõigega. Aega on selle lõputööga ju... VÄHEM KUI KOLM KUUUD, ÕUUUUU SHIIIIIIIIIIT! :D :D :D

Ja laupäev-pühapäev olid kauaoodatud (mitte enam niiiii kauaoodatud peale seda teist treeningut muidugi) võrkpalli-päevad! All Nations Tournament, at University of East London. Sain õnneks kiirelt ja mugavalt kohale seekord (kahe tunnise matka asemel tunnike sõitu), sest John läks sinna võrkpalli-nänni müüma. Note: sõitsime läbi täitsa Londoni südame!!!!!! Oeh, ma ei tea miks, aga see lihtsalt on niiiiiiiii vägev linn. Ei jõua ära oodata, kuni ma ükskord sinna sisse saan hüpata juba... ;) Aga see selleks. Kuidas võrkpall siis oli?!?!? Well, minu suurim hirm sai tõeks ja... I played bench-volleyball, hahahhaha! :D Ei olnud üllatav, sest... olgem ausad, ma ei ole sündinud sidemängija ja kui neil Londoni parim tegija seda kohta mängimas, siis ei ole mul lootustki. Ja oma katkise õlaga ei saa ma isegi mõelda ääreründajaks olemise peale. Küsimusele, miks ma libero ei ole, ma vastata ei oska.

Esimene mäng oli Jaapani vastu. Üks tuttav nägu teisel pool võrku: Yuri! Hahahha. Algus oli raske. Mitte platsil olevatele tüdrukutele, vaid mulle! Nutt tuli kurku, sest... ma ei oska pingil istuda!?!?? :D Sest ma ei ole ju kunagi pingil istunud!?!??!?!? Ma lihtsalt ei mängi nendes võistkondades, kus ma platsile ei saa?! :D Ok, see kõlab imelikult, aga ma tegelikult ka ei oska pingil istuda. Mida ma tegema pean? Võimlema? Istuma? Kaasa elama? Kurvastama?! Rõõmustama?! :D Tegelikult sain ikka platsile ka. Servima. Ja siis servisin võrku. Jee. Jep, mulle ei istu see sisse-välja süsteem! :D Aga vähemalt sain korraks platsile ju?! Äääääääreründajana. Whoop. -.- Kokkuvõttes tuli võit. Jee.

Teine mäng oli Filipiinide vastu. Ei saanud platsile, sest isegi suured tüdrukud ei saanud neile vastu mängitud korralikult. Oeh, need rumalad võistkonnad, kes mängivad nii kehvasti, et ise ka mängida ei oska. Hahhha. Pärast pikka punnitamist tuli ikka võit, jee!

Ja kolmas esimese päeva mäng oli Prantsusmaa vastu. Sain mängida. Terve mängu. Liberona. Tuli lihtne võit! Sellepärast ma ju mängida saingi, daa! :D Ütleme nii, et mu lesson learnt kogu sellest kupatusest jõudis juba esimese päeva lõpuks kohale: kui ma tahan suurte tüdrukutega võrkpalli mängida, siis ei ole mul mõtet teeselda, et ma oskan sidet mängida! Libero, libero libero!

Pärast mänge tegime läksime veel lähimasse pubisse ja tegime siidrid. Lõunat ei söönud. Lihtsalt mainin. Aga ma jõin sõna otseses mõttes 1,0734 siidrit, niiet jäin ellu. Hhaah. :)

Mu pühapäev algas juba laupäeva õhtul, kui ma otsustasin, et tahaks justkui jonnipärast kõik mängud kohal olla ning seega vedasin end Emma juurde, et siis hommikul varajase rongi peale jõuda. Emma õppis, mina magasin. Hommikul sain ilusti rongile ja Emma läks magama. Oh, what a lovely friend!!! :D Ja siis juhtus üks kõige nõmedamaid asju minuga, mis üldse juhtuda saab. Ma kaotasin oma hommikusöögi ära! -.- Ma lihtsalt ei salli asjade kaotamist... ja ma suutsin pool muffinit ära kaotada, saad sa aru?! Aaah. Unisegase peaga vahetasin Wokingus rongi, sest arvasin, et isegi paar minutit ajavõitu tuleb kasuks, aga selle hinnaks ostusus mu pooleldi söödud muffin! Fakk. 

Pikk päev algas Ameerika vastu mängides. Või noh, minule pingil istumisega. Aga ma pean ütlema, et ma olen väga kiire, ikka vägaväga kiire õppija, sest need kaks pingil istutud mängu juba õpetasid mind pingil istuma. Mul ei olnud enam kurb ega rõõmus. Vaid. Lihtsalt. Ok. Ja ma oskasin aru lugeda, millal treener minu poole pead pöörates märku andis, et ma pean hakkama mängu minema. Ja mängu ma ka sain... viimaseks viieks punktiks. Seda puhku sidena. Sest Nomeda põrkas kellegagi kokku ja "kaotas oma silma". :/ Aga võit on võit, jee!

Essa mäng oli kell 9 ja järgmine kell 13. Niiet vahepeal võitsime Thames'i ääres päikest. Ja sõime lõunat. ;)

Teine mäng oli Itaalia vastu. Kohutav. Oma väheste võrkpalli kogemustega pean ütlema, et kõige kehvem suhtumine tuli treeneri poolt seekord. (Selle treeneri käitumisest ei tasu üldse rääkida: ma ei tahaks mitte tappes ka kohtunik olla, kui tema platsi kõrval seisab!) Tegelikult vana jutt juba sellest, et kuidas sa mängijate suhtumine enne mängu tulemuse ära otsustab. Kui keegi koguaeg veel meelde ka tuletab, et seeeee ongi nüüd see kauakiidetud võitmatu Itaalia, siis otseloomulikult ei saagi me enam võita ju?! :D Ma sain platsile ka korraks. Sidemängijana. Üüüü. Sest Nomeda oli lihtsalt niii pahane kõigi peale... et midagi pidi muutuma. Ja nii ma siis läksingi sisse... välja kukkus vist nii, et ma tõstma ei jõudnudki, mängisin kaitset, hahah! :D Aga. Sealt meie essa kaotus tuli. Mis seal ikka. Suure tõenäosusega peame nendega lihtsalt ühekorra veel mängima! ;)

Kolmas mäng ja team UK. Seekord käisin (korraks, nagu ikka) platsil off-setterina. Hahaha. Kaitset mängimas muidugi. Aga siiski. Kõigi eest väljas! ;) Ja võit kotis.

Päeva lõpetas Aafrika. Ehk lihtne mäng, kuigi neil oli üks GB mängija. Lihtne mäng tähendab seda, et ma sain jälle terve aja platsil olla... röövisin jälle Kadri libero-koha. Aga punktid nii lihtsalt ei tulnudki, sest kogu tiim oli niiii väsinud. Masendav mängida nii. Ausalt! Äkki järgmine nädalavahetus saame paremini, heiihoo! -.-

Ja kõigele vaatamata, olen ma ikka äärmiselt rõõmus, et saan sellel turniiril kaasa teha ja... kasvõi pingil istuda! Sest vähemalt ma tunnen, et mängin õiget (ja kohati ka ilusat!) võrkpalli. :) Ja tüdrukud on toredad ja üldse on hea kuulda oma nime õigesti... mitte, et teised seda valesti ütleks, aga noh.... baltikumi-tsikkide suus kõlab see lihtsalt kuidagi kodusemalt!!! Hahhaha :)

Raske füüsiline nädalavahetus (mis oli kehale naeruväärselt kurnav, kuigi ma isegi ei mänginud ju!?) sai rõõmsa lõpu, kui ma hommikul ärgates lihtsalt südamest naerda sain. Millllllllllllised unenäod?! Miiiiiks?! :D Igal juhul oli lugu nii, et me võtsime Ergoga kassi. Ma ei tea, kus me elasime, kas siin või seal. Ja miks me üldse kassi võtsime, aga... mul oli nimi juba valmis mõeldud igal juhul. Nonparell. Hellitavalt (ja lühidalt) Nomps! HAHAHAHAHAA?!?!?!? Läheb käiku kunagi, ma luban! ;) ;)