I am doooooomed!

Pealkirjast võite välja lugeda, et ei tulnud seda naljakat neljapäeva, mida ma ootasin. Tuli hoopis nigel ja nõme neljapäev. Ja kõik algas sellest, et ma ei saanud jälle hommikul voodist välja, kuigi ma tegin ju kõik, mis vähegi võimalik, et ma "ei tahaks" enam voodist tagasi ronida. Äratuse kinnipanemiseks pidin ma end jalule ajama, äratus äratas iga kolme kuni viie minuti tagant. Siis suutsin ma kardinad eest ära tõmmata, et tuba võimalikult valge oleks... ja ikka ärkasin ma kell 11.57 sellepeale, et mingid võõrad hääled kostusid koridorist ja tundus, et nad koputasid tubasid läbi. Läbi une sain vist aru, et nad tulid kellegi radiaatorit parandama... Uni oli igaks juhuks silmapilkselt kadunud ja ma olin riides kiiremini kui üks-kaks-kolm. Õnneks minu uksele siiski ei koputatud, sest katkine radiaator ilmus varem välja... krt, miks need radika-mehed varem tulla ei võinud... oleks ma ka normaalsel ajal maast lahti saanud! :/

Igal juhul oli lõuna käes ja mul paha meel, et ma nii udu olen. Sõin väga-väga hilist hommikusööki ja püüdsin siis "asjalik" olla. See tõi veel suurema tusatuju, sest ma lihtsalt olen jõudnud vist sinna punkti, kus ma ei jaksa enam end võõrkeeles väljendada. Ja see on väga halb ajastus, sest nüüd oleks mul seda keelt rohkem kui kunagi varem tarvis!!! Aga juba mõned hetked olen ma tundnud, et ma tahaks asjad ruttu eesti keeles selgeks teha kõigile ja siis saaks rahulikult edasi minna. Jajaa, ise just üks päev rõkkasin Ergole, et sellised hoopealt tulevad asjad suudan ka juba inglise keeles vormistada... et oops, sorry! Või is this seat taken? Ära sõnusin. Nüüd on just vastupidi. Miks ma pean mõtlema, kuidas ma end väljendan...?! :D

Noh, ja siin ma nüüd siis istun. Mõtlen, et kas ma peaks terve report'i nüüd enne eesti keeles valmis ära kirjutama või?! Ja siis lihtsalt tuimalt tõlkima hakkama?!?!? Sest no lihtsalt ei tule mitte ükski mõte in English, appppiiii!!! Muidugi ei ole abiks väga see, et taga kuklas tiksub vaid mõte, et järgmine individual report tiksub juba ka peale ju...

Ja muidugi, kirss tordil, nagu oleks vähe asju, mille pärast hetkel muretseda, sain täna jälle närviliselt oma kopikaid üle lugeda ja juukseid peast krutiida, sest reaalsus hakkab kohale jõudma (st jaanuar läheneb ju! :D). Nimelt sain ma täna oma accommodation invoice'i. Ja umbes kolm päeva tagasi õppemaksu invoice'i Ja ei käi need asjad nii, et iga kuu maksad natuke... mul on kahe ja poole nädala jooksul vaja kogu rent kuni veebruarini ära maksta. Ja see on suur väljaminek. See oleks täpselt sama suur väljaminek, kui ma maksaks iga kuu natuke, aga siis see vähemalt ei tunduks niiiii suuur!

Üle-üldse olen ma tahtnud siin natuke oma rahalist seisukorda ja väljavaadet selgitada, sest tegelikult ja päriselt ka, ma ei oleks vist nii oivik, kui ma vaid saaks. Aga seisud ei luba mul mitte pennigi üleliia kulutada, sest ma ei saanud ju mitte sentigi toetust mitte kuskilt. Ja kui mu esimesed arvestused näitasid, et ma saan veel jaanuaris oma 2/3-ku õppemaksust ära maksta ja peaksin siis hakkama natuke muretsema, siis... lood on juba praegu hapud! :D Ja see võib tunduda imelik, et ma pigem ei sõida Londonisse vaid passin päeva kodus, aga see on minu jaoks suur kokkuhoid tulevikku vaadates! Ja see on niiiii nõme. Tulla õppima välismaale, et saada viimasepeal kogemus... ja siis end igat moodi tagasihoida, et ainult raha nii palju ei kuluks. Muidugi ma tahaks minna õhtul kuskile pubisse ja  oma olematute sõpradega jaurata, muidugi ma tahaks minna Londonisse ja lõputult shopata. Muidugi ma tahaks osa saada kõikidest nendest väljasõitudest, mida Student Union korraldab. Jaaaa, ma tahaks! Aga kui asja ratsionaalse pilguga vaadata, siis see lihtsalt ei ole võimalik. Narr oleks ka ju elada siin kaks kuud täiel rinnal ja siis õppetöö katki jätta lihtsalt sellepärast, et mul oli kaks kuud lõbus elu!? Ma olen seda investeeringut natuke teisiti vaadanud ja püüan (ja pean!) rohkem preagu õppetöösse panustama. Oivik ja Kuivik, mina ja mu nähtamatu sõber! :/

Ma lihtsalt ei suuda ära kurvastada, miks kogu see asi küll raha ümber keerlema peab. Koguaeg ja alati! Ise olen loll, et Taani tasuta õppima ei läinud?! Olengi noh. Aga kui ma Tallinna Ülikooli ja rekreatsioonikorralduse kohta olen ausalt öelnud, et kui ma selle eest maksma oleks pidanud, siis ma lihtsalt ei oleks seda teinud/õppinud. Siin ei ole ma veel seda kahetsust tundnud (kuigi loenguid võiks ikka rohkem ja rohkem olla!!!) ja pean lihtsalt lootma, et see investeering end tõesti ära tasub. Ja see koonerdamine. Ja plaanimine... ja mõtlemine... ja see faking muretsemine! :(

Ma ükspäev lähen ülikooli infosse ja küsin, et mis siis saab, kui mul raha otsa saab?! Kuidas see võimalik on, et mitte keegi, mitte kuskilt ja mitte kuidagi just sellist magistriõpet ei toeta?! Kuskilt peab ju saama midagi taodelda?! Jah, tööle minemise võimalus on ju ka alati... aga siis peab ka tööle saama ja seda tegema, mis on juba keerulisem. Ok, võtan kätte ja uurin veel, mis võimalused on... midagi peab ju olema?!

Ja nüüd ma ütlen: aitäh, euro! Aitäh, et tõstsid hindu ja muutsid eest krooni niivõrd "väärtusetuks"! Sest kui Eestis oleks kõik veel kroonides ja sama odav, kui mõned aastad tagasi, siis oleks siin hakkama saamine veel keerulisem (eriti mulgile,eks?!). Ja aitäh, et see vahetuskurss euro ja poundi vahel niivõrd väike on, et kõik summad võrreldes kunagise krooniga nii väiksed tunduvad. Täna liigutasin siis neid rahasummasid, mille ma kohevarsti lihtsalt käest pean andma, ja nagu mul ikka kombeks arvutasin asjad ka väga ümaralt kunagisse krooni... auch! Ma olen rohkem kui kindel, et kui ma peaks neid samu summasid käsitlemagi eesti krooni järgi, siis oleks ma juba ammu kodus tagasi ja istuks lihtsalt ja rõõmsalt oma rahahunniku otsas! :) No tee või tina, need ei ole väikesed summad. Ei kroonides ega ka eurodes. Ja nii faking ebaõiglane on mõelda, et see, mis minu jaoks on siin niivõrd üliolulise tähtsusega, on kuskil kellelegi väike taskuraha või keskpärane väljaminek. Mingid suurfirmad liigutavad tuhandetes kordades suuremaid numbreid... mul oleks sealt väikest killukest vaja, ja no ei saa! Mul on ikka täielik madalseis praegu... motti ja cash'i, palun! :D

Esimese kuu tšeki-hunnik, booom!

Täitsa tore teisipäev ja kohutavalt kole kolmapäev?!

Eile oli hea päev. Sain krips-kraps üles ja krips-kraps kooli. Ja sellega seoses meenus veel üks asi, mida ma juba tollel Stonehenge-päeval tähendasin ja mis vajab äramärkimist ka siin. Hommikud ON ilusad! Ja ma niiiii väga tahaks olla hommiku-inimene. Aah, eriti nüüd, kui päike tõuseb umbes kell 6.39 ja loojub juba 16.39. Piltlikult rääkides! Aga ikkagi. Kui ma alles kella 10 paiku maast lahti ajan, on sõna otsesesmõttes juba pool päeva läbi. :( Eile läks hästi, nagu juba öeldud sai. Ja sain selles "tipp-tunni-bussis" isekoha, jee! Ja ummikuid ei olnudki, jee! Jõudsin seetõttu isegi omale hommiku-latte loengusse kaasa haarata, jee! Ja loengud ei olnudki tapvad, jee! Tegelikult need üldiselt ei olegi, need ju huvitavad ja lahedad, nagu ma siia ikka kirjeldanud olen... asi on pigem selle pikas päev, et viimane kolmetunnine kipub surmavalt venima! Aga eile oli isegi see huvitav, sest uus õppejõud oli taaskord teemat lugemas ja kõik oli nii arusaadav ja tore ja... natuke naljakas ka! :) Et siis sellest vähe oleks, oli eilne kolmetunnine paus isegi sips-niuhti ja valmis, jee! Käisime "restoranis" söömas ja kõnelesime Charlie ja Mercedesega väga huvitavatel teemadel, jee! Ma arvan, et see restorani-värk vajab kirjeldamist...
Nimel on siin kamuses paar pubi-baari, kampuse poed, tavalised kohvi-kohvikud ja siis restoranid. On Hillside ja Lakeside restoran ja võib-olla isegi mõni veel... Ja kui ma siis lõuna ajal näiteks omale söögikohta olen otsinud, olengi piirdunud vaid poest saadava võikuga või käinud pubis suppi söömas. Lihtsalt sellepärast, et ma ei kujutaks ette end lõunatamas kuskil Hillside restoran/lounge's. Nimigi ütleb, et vaade on suurepärane, hinnad kallid ja kõik küllaltki fäänsi-päänsi, et omale kiirelt mingi asi seal lihtsalt sisse imeda. Ja just sellise teadmise ja arvamusega ma siis kuni eilseni elasin :D Eile käisin ja vaatasin ise üle: tegu on söökla ja kiirtoidurestorani vahepealse asjaga. Poe element on ka sees, sest põhiline inglise lõuna - kolmnurkne võileib - peab ju ikka saadaval olema!!! :D Kiirtoidu element ilmneb selles, et toitu serveeritakse hiinatoidukarpides. Aga ma ei kurda. Võtsin grillitud kanatiivad ja chipsid soe toit ja kõht rohkem kui täis! Jackpot! :)
Ja ometigi, kui ma õhtul kell 19 koju jõudsin, oli mul kõht jälle tühi. Käisin veel enne poest läbi, raiskasin palju raha (sest tühja kõhuga ei tohi ju poes käia!!!) ja valmistusin kanapasta tegemiseks. Enne leidsis aset järjekordne sürreaalne seik minu ja egiptipoisi vahel. Nimelt arvas ta, et ma peaks talle täna süüa tegema. Kui ütlesin, mis mul menüüs on (ehk tema jaoks valesti tapetud kana), siis arvas ta, et ma peaks oma menüüd muutma ja talle sobilikku süüa tegema. Püüdsin viisakalt väljarabeleda ja jutt jäigi katki... aga ma olen enam kui kindel, et ta vihkab mind nüüd jälle. Ma isegi üldse ei viitsi seletada, kui debiilne see kõik on. Igal juhul mu pasta tuli mega hea ja ta võib mu meelest otsemat maad kuskile kenasse kohta minna :)

Tegelikult ei olnud sellel tänasel ka häda midagi, aga pealkirja lihtsalt tundus sobivat selline... riim?! Tegelikult pool päeva ikka oli kohutav ka. Vegeteerisin kodus ja mitte midagi asjalikku ei teinud. Või noh, püüdsin teha ja tegin, aga kuidagi niiiiii raske on seda esimest kirjatööd käima saada. Õnneks lõppes see passimine peale lõunasööki, kui tõttasin trenni. Meil pidi täna mäng olema, aga vastane ei saanud tiimi kokku ja hüppas üleeile alt ära... meil oli aga saaliaeg kirjas ja kasutasime seda siis trennimiseks. Nagu ühele õigele spordi stipendiaadile kohane, tegin täna lausa kaks trenni. Vahepeal olin natuke tubli ja natuke mitte. Lugesin ja passisin. Ja... raske töö tasus end ära, sain küüti!!! Wuuuhu. Nüüd on päev läbi ja lähen tuttu. Lootuses, et homme tuleb üks napakalt naljakas neljapäev! :)

[edit] - ELRIN JA GELLU ON NÜÜD LONDONIS!!! MA. EI. JAKSA. NEID. ÄRA. OODATA! :)

St. Jude!!!

Eile magama heites tuli meelde, et ma pidin ju siia pildi postitama, et... kus see torm nüüd on siis?! Sest pühapäevaks seda ju lubati ja meil paistis siin küll terve aja päike ja oli täitsa rõõmus. Ei tasu ju enne õhtut hõisata... aga terve päeva jooksul ei tulnud seda järsku ilmamuutust, mis siin muidu väga tavapärane on! Ja ma tõesti tahtsin eile hõisata, aga lihtsalt ununes. Ja mida küsid, seda saad. Öösel läks selliseks maruks, et isegi mina - maailma suurim unekott - ärkasin üles (ja siis kartisin ka natuke)!!! Küll vaid ühe korra, niiet väga hull see olla ei saanud... aga siiski! Ja hommikul kõik toimis nagu tavapäraselt: bussid sõitsid, päike paistis, elekter oli, internet oli... ja siis võtsin uudised lahti. :( Päris kurb! Mulle muidugi ei mahu pähe ka see, et miks sa sellise ilmaga mere äärde jalutama lähed... või veel enam vette mängima?!?! Okei, isegi olen ju suure tuulega Pirita muuli peal pildistamas käinud, sest võimas on see tõesti... mul oli lihtsalt rohkem õnne siis lihtsalt! :(

Ühesõnaga, minust läks see tormituuleke küll mööda (phtui-phtui-phtui!), aga kooli jõudes selgus, et rongiliiklus ikka ka seisab suures osas (sellest ju Postimehes ei kirjutatud! :D Note to myself: pean hakkama siinkeelseid uudiseid lugema!). Ja Elizabethil näiteks territooriumi ümbritsev aed katki ja maja signa undab, kuna elekter kõigub. Ma olen karastunud. Loodan nüüd ainult, et see Eestist ka niisama vaikselt ja märkamatult mööda läheb, nagu minul siin...

Ja muidu oli täna jälle üks tore koolipäev. Hommikul ärkasin kohe hooga üles, et nädalavahetusel tegemata koolitööd ruttu järgi teha. "Kui kõike ei jõua, siis tee pool..." Nii tegingi. :D Tänane Event Design and Production tundus juba kuidagi ennastkordav olevat... ja mulle tundus, et ma ei olnud ainuke, kellele nii tundus. Ja Owen ise püüdis kuidagi osavalt selgitada, mis vahe üldse nendel ainetel on, mis me siin tema käe all teeme... seda ma kohe alguses kartsin, et see segamini minema hakkab! Ja hakkaski. Näiteks arutasime täna pikalt, et mis iseseisev ülesanne, mis aines oli... ja mis ajaks?! Täna oli näiteks mingi teema kinnitamise tähtaeg... hea et ma tänagi seda teada sain! :D Ehk siis esimene loengublokk oli natukese kuiva võitu, aga seminaris läks juba asi huvitavaks! Kuna seekord ei teinud me grupitööd, vaid tegutsesime paarides, siis sain ma "kõigist" grupikaaslastest aru! :D Päriselt on keeruline seda hiina keelt mõista, tulge ja üritage ise! :D Me pidime ürituse kontseptsiooni väljatöötama!!! Me võitsime (in my head, sest "võitjat" tegelikult ju välja ei kuulutatud, aga siiski... me võitsime! :D).

Ja nüüd kolm olulist teadaannet:

1) meil on siin ORAVAD!!!!! Märkasin juba mingi aja eest neid siin ringi lippamas ja tegutsemas, niiiiii nummmmmmid!

2) niiiiiiii faking pime on!!!!!!!! Ma olen valmis oma kella kasvõi kaks tundi edasi keerama, aga nii pimedas on küll ebameeldiv elada! Miu. :(

3) MA TEGIN PANNKOOKE PÜHAPÄEVA HOMMIKUL! Yum. Maailma parim hommikusöök seni! Toorjuustuga, mmm. Meega, ooo. :) :)

Ja et postitus ometigi nii lühikeseks ja konkreetseks ei jääks, siis räägin nüüd lähemalt oma köögi-maja-korteri-kaaslastest. Ma olen oma suurema frustratsiooni juba välja valanud, aga teine ring ei tee paha. Ehk siis mu suurim õudus unenägu saigi tõeks. Ma kartsin, et ma pean olema see väike kuri vanamutike, keda kellegi saiapuru häirima hakkab, aga kui tegu oleks vaid saiapuruga, poleks asi üldse nii hull! Näiteks mind isegi väga ei häiri, kui terve meie köök murjameid täis on. Ma kutsuks ka oma sõbrad mõnikord õhtust sööma, kui mul neid oleks. Isegi kui nende õhtusöök mõnikord pikaks ja lärmakaks läheb, mind see ei häiri (väga!), sest ma olen sügava unega. Ma teeks sama, kui mul sõpru oleks. Mis mind aga häirib, on see, et nii nagu asjad neist maha jäävad, nii nad jäävadki... Meil käis reedel koristaja-tädi ja ma sain sellise peapesu (sellepärast, et ma juhtusin all köögis olema "õigel ajal"!), et miks meie pliit nii räpane on... haalllooo, ma võin ühe käe näppudel üles lugeda, mitu korda ma selle nelja nädala jooksul reaalselt midagi kokanud olen!!! Tädi käis reedel (ehk kaks päeva tagasi) ja meie elamu olukord on umbes sama nagu neljapäeval... ja nii on see iga nädal. Kuidas see selliseks saab, ma ei tea... kui ma teaks ja näeks, ma ütleks midagi. Mis veel lahe on? Suured poisid käivad nagu suured poisid. Ükskõik, kas kell on hommikul kell 7.32 või õhtul 23.54. Teised inimesed elavad KA siin majas... ja nagu nad ei teaks, et seinad on papist. Mulle päriselt tundub, et nad isegi astuvad meelega tümaki-tümaki nii kõvasti kui vähegi võimalik. Ja mina lollpea püüan isegi uksi sulgeda nii, et see häält ei teeks... üks kõik, mis kell on! Tahate veel? Mulle näiteks ei meeldi, kui keegi minu teadmata minu asju võtab või kasutab. Lood oleks teised, kui ma seda ju teaksin ja minult nõusolekut küsitakse. Pannilabidas pannilabidaks, aga mu meelest ei ole lihtsalt viisakas teise nõudepesuvahendit umbes liitrijagu kasutada. Ma olen ju näinud, kuidas nad seda "tarbivad" ja nemad on näinud, millise tilgakese mina nuustiku peale panen... ja täitsa nahaalselt arvavad nad, et ma ei saa siis aru, kui mu pudel pooltühi on lihtsalt ükspäev?!?! Ma isegi ei tule selle peale, et vaadata, mis teisel köögikappides on või mis süüa nad oma külmkapi riiulil hoiavad. Fakk juu, tõmba vähemalt oma kusele vesi peale ja pane poti kaas kinni, sitakott! Ja mis ma teha saan? Lähen hakkan suurtele täismõõtu meestele seda ütlema või? Vist väga mitte, peaks juba nii suur olema küll, et oskama teistega arvestada... Ja selle egipti-poisi ebastabiilsusest te juba teate... ei tule ka väga kasuks! Oeh, ja nii ma siin siis elan. Oma kiiksude ja hädadega! :)

[edit] - Hahaha, see viimane ots tundub nüüd lugedes küll väga kuri ja väga meeleheitlik ja masendav. Ja seega pean siinkohal ära märkima. et EI, ma ei taha veel koju. Hoolimata kogust sellest jamast, milles ma siin hulbin. On ebameeldiv, on häiriv. Püüan rohkem väljas olla ja vähem kodus aega veeta. Siiani pole õnnestunud...

Sportlikule nädalavahetusele joon alla!

Esiteks tahaks ma tsiteerida Mairit ja öelda: "Ime muna!" Jah, sina, kes sa ütlesid, et võrkpall pole Inglismaal väga popp ja tase on küllaltki madala, IME MUNA! Meil olid eile ülikooli võistkonnaga esimesed mängud BUCS'i raames, esimene divisjon. Toimus lausa tournament-day, sest osad ülikoolid, kellega me mängima peame, tulevad küllaltki kaugelt ning seega on mõistlikum juba mõned koolid veel kokku ajada ja kõik omavahel läbi mängida. Seekord toimus see kõik siin, Surrey Sports Parkis. Jõudsin õigeks ajaks kohale ja fun võis pihta hakata... ainuke probleem oli selles, et seda fun'i oli väga keeruline nautida, sest valutavad lihased ei aidanud mitte kuidagi kaasa! Päeva jooksul oli meil kolm mängu, kolme erineva ülikooli vastu. King's Collage, University Collage London and University of Sussex. Tegime seal vaikselt esimese mängu jaoks sooja ja siis tekkis dejavuu tunne... ja ma teadsin täpselt, kus ma seda sama juba tundud olin! Mind valdas samasugune hirm, kui ma nägin meie esimest vastast Guildfordi tiimi esimesel võistlusel. Pikad, lihastes, suured tüdrukud. Kes oskavad palli käsitleda! Fakkking hell, kui pikad nad ikka olid. Ja ma ei olnud ainuke, kes nii arvas. Kogu meie tiim oli nagu nuiaga pähe saanud ja esimese mängu saimegi kohe haledalt pähe. Lihtsalt mitte miski ei töötanud! Meil oli kaks sidet, aga ma saanud mitte kordagi tõsta tagant liinist tulles... ja ma ei saanud mitte kordagi lööma, kui ma ees liinis olin! :D Suht mõistlik süsteem. See oli väga tugev naiskond ja meie mängisime elus esimest korda sellise tiimiga sellises süsteemis kokku. Ja ma tõesti mõtlesin, et kui kogu selle divisjoni tase selline on, siis oleks me rahulikult võinud sinna teise jääda! :D

Pärast haledat kaotust saabus sööma- ja ooteaeg. Vahva oli see, et klubi president oli meile pizzat ja saiakesi orgunninud... tõeline sportlaste söök ju!!! :D Ja kuigi süüa oli hea, siis üldine olukord läks minul isiklikult hullemaks. Ma ei saanud enam üldse liigutada. Ja mu keha oli vist üleüldiselt väga-väga väsinud. Lihased oli nii kinni ja nii valusad, et kõige parem oli lihtsalt pikali olla ja üldse mitte liigutada...

Õnneks või kahjuks aga ei  jäänud muud üle, kui see teine mäng ära mängida... kui juba kord soojaks sai, siis polnudki nii jube! Ja seekord saime isegi mängu käima... ja võitsime!!! Ma arvan, et mu eelmise klubi nimi tuli lihtsalt minuga kaasa ja see esimene mäng läks krambi-nahka! :D Või siis oli kellaaeg lihtsalt liiga varajane... või oli see pizza hoopis uue hoo andja?!?! Igal juhul oli mängupilt hoopis teine ja kõik tundus toimivat. Kui lihasvalule mitte tähelepanu pöörata, siis oli juba täitsa fun! :) Ja vastasvõistkond ei olnud sugugi mingi möku! Taaskord pikad tüdrukud ja väga osavad manöövrid. Me olime lihtsalt paremad :D Kuigi ma usun, et nad olid natuke emotsionaalselt ka maas, sest nad pidi teise mängu järjest mängima... ja ühe olid nad just kotti saanud... Niiet, me olime ikkagi paremad! :D

Arvasin, et kui sellel ooteajal mitte niisama passida, siis äkki ei hakka ka nii valus...?! Panin mööda veits. Lubasin end joonekohtunikuks ja nii ma seal siis seisin... ja lihased jahtusid ja muutusid aina valulikumaks ja valulikumaks. Õnneks ma lippu väga tihti tõstma ei pidanud... aga kui ma aga palli järgi "jooksin" ja seda kätte püüdsin võtta, siis oli oioioii. Passisin ja valutasin veel ja olin juba väga-väga lähedal sellele, et öelda, et ma lihtsalt ei saa seda kolmandat mängu mängida. Kui käsi enam üldse kuskile poole ei tõuse ilma valuta, siis no mis sa teed?! Passisin ja valutasin siis seal edasi "rõõmsalt."

Kolmas mäng läks nagu autopiloodi peal. Kuigi morfiini peal oleks kindlasti parem olnud! Vastane oli oma eelmistes mängudes väga head mängu näidanud ja me teadsime täpselt, keda karta! Aga me ei kartnud, vähemalt mina mitte, sest ma lihtsalt tahtsin, et see piin läbi saaks! :D Mäng oli väga tasavägine ja väga palju vaidlusi igasuguste pallide üle. Õnneks olime me vähem väsinud või lihtsalt tublimad ja saime "kiire" 2:0 võidu! Hurrraaaa.

Sõime veel pizzat ja arutasime asja. Ja rõõmustasime! :) Siis kuum dušš, kuhu ma heameelega olekski jäänud, Tescost läbi ja koju tuttu. Ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et mul oli valus magada. Igas asendis. Käed lihtsalt surid ära, mitte millestki! :S Õnneks keerasime kellad tagasi ja sain korralikult pika une :)

University of Surrey Volleball Team nr 1! (mõned tsiikad puudu!!!)

Ja seda und ma vajasin hädasti! Rõõmus oli see, et täna ma väsinud ei olnud... erinevalt eilsest! Aga sarnaselt eilsele olid lihased ikka valusad. Ja arvake ära, mis ma siis täna tegin?! Datadaaaa: käisin võrkpalli mängimas! Jah, meil oli Guildfordi tiimiga ka mäng. Kodumäng, mis toimus kuskil mujal! :D Poole tunni kaugusel Guildfordist. Aga ma ei kurda, sest mind võeti ukse eest peale ja toodi veel pärast tagasi ka. Sain jälle natuke kodukoha ümbrust uudistada... nii ilus ja mägine! Või künklik oleks võib-olla õigem öelda, sest lund siiski neis "tippudes" ei ole ju! :) Aga kohale ma jõudsime ja saali me leidsime! Riietusruume oli juba raskem leida, aga pikapeale siiski leidsime. Üks huvitav hoone ja huvitav saal ja huvitav valgustus ja huvitav põrand. Huvitav = kummaline. Ja üks huvitav vastane. Eriti lahe just ei ole, kui terve mängu aja pead sa mõtlema, kas vastaspoolel on üks shemale või mitte!? :D Ma ise poleks sellepeale tulnudki, aga üks mu võistkonnakaaslane juhtis sellele tähelepanu ja tema oli päris kindel, et tegu ei ole puhta naisterahvaga. No, ma ei teaaa. Hirmus! Sest miks sa paneks teksa-lühkarid liibekate peale?! Ja see hääl, mida ta (ma arvan, et kogemata) tegi?! Appi, ma ei saa öösel magadagi. Ma parem rohkem ei vaeva oma peakest selle teemaga :D Aga igal juhul oli see olevus nende võtmemängija. Üks tüdruk oli veel pikk, aga ta ei löönud nagu mees... Aa, ma siin kohal täpsustan, et nende pikkade tüdrukute all mõtlen ma ikka päriselt pikki tüdrukuid. Ma saan aru, et minuga võrreldes on kõik pikad, aga ma räägin siiski võrkpalli seisukohalt ning seega pikk tähendab ikka pikemat kui täitsa tavaline keskmine inimolevus! :D

Igal juhul hakkas see asi meil täna natuke konarlikult, aga teises geimis saime oma hoo sisse ja suutsime lausa kaks järjest endale võtta. Ja siis juhtus midagi. Võib-olla vastased hakkasid mängima?! Ma ei tea, aga meie enam ei mänginud. Ma tean, et mina olin rubbish, aga ka teised kuidagi vajusid ära ja mitte midagi teha ei olnud. Nii see neljas geim läks neile ja ühe hooga võtsid nad ka viienda. Kurb, sest tegelikult oleks me suutnud paremini. Mina oleks suutnud paremini, aga ma pean tunnistama, et see oli liig mis liig. Esimesed kaks ja pool geimi ja tõesti tundsin end mänguvõimelisena ja siis... tsu-tsu-frei! :/ Ja ometigi oli meil veel üks varu outside hitter... oeh, õnneks ma väga põdeja siiski ei ole! Mäng on mäng ja tegelikult suutsime me ikka kõvasti vastu panna. Oli tore pühapäev! Ja nüüd, kui ma olen jälle terve oma õhtupooliku lihtsalt maha mölutanud.... mölutan ma edasi! Sest täna on pühapäev! Ja ma olen puhkuse välja teeninud... I hope! :)

Guildford International Volleyball Club Team! (vaid üks puudu!)

Londonist ja koolist ja trennist...

Faking hell, ma ei saa aru, mis värk selle kellaajaga on! :D Mu arvuti kell on ju õiges ajatsoonis... miks siis see Blogger segast paneb?! :D Ja ma lihtsalt ei leia üles, kust seda õigeks keerata... teadke siis lihtsalt, et ma tegelikult ei passi kella kolmeni öösel üleval, vaid kui postitus on ilmunud kell 3.07, siis siin oli tegelikult alles 1.07 (mis on täitsa normaalne kellaaeg arvutis passimiseks ju?!) :D :D

Ja teine oluline märkus on see, et vist on kätte jõudnud aeg, kui ma enam ei viitsi nii pikalt ja laialt kirjutada. Probleem lihtsalt selles, et ma jään oma juba nii maha oma kirjutamistega ja tegelikult päris päriselt peaksin ma hoopis oma koolitöid kirjutama! Jah, üks õhtu mõtlesin, et istun maha ja vaatan, mis üldse tegema peab ja milleks ja millal ja kõik muud küsisõnad. Ja siis saabus paanika... ja siis saabus otsus, et kahjuks pean ma aega juurde võitma just selle eestikeelse kirjutamise arvelt! :D

Aga sellegi poolest saab ju teha kiire ja ülevaatliku juba kõigest, mis praeguseks seljataha jäänud. Näiteks sai Londonis käidud nagu naksti! Kõik lahenes nii hästi, et hullumeelne! :D Ma jäin esimesest bussist maha ja seega ka bronnitud rongist... aga siin on ju niiiiii mõistlik rongi-pileti-süsteem, et sai tegelikult kellaaeg ei olegi üldse tähtis. Ja üle-üldse saatis Nemps mulle varahommikul sõnumi, et tegelikult meie asi hakkab poolteist tundi hiljem, kui ta mulle esialgu ütles. Seega, no stess ja suundusin rahulikult Londoni poole. Ja kui ffff-in lahe see oli?! Terve rong oli täis ülikondades noor- ja vanamehi!!! Noh, olgem ausad, enamik olid siiski vanemapoolsed... Aga põhimõtteliselt täpselt nagu kuskil... filmis?! Londoni eeslinnadest voolavad tööpäeva hommikul tähtsad ninamehed südalinna poole tööle. Aaah, kui tuus! :) Tahaks öelda, et see rongisõit oli kiire ja sujuv, aga pean ainult sujuvaga piirduma. Üldse ei raputanud! :D Ma esialgu haarasin ikka tugevasti toest kinni, et pikalikukkumist vältida, kuid tegelikult polnud kiirsõidu ajal üldse millest vaja kinni hoida! :D Ja see kiirsõit pidi kestma 33 minutit. Kestis umbes 56 minutit. Päris "hea," kui rong jääb peaaegu poole võrra hiljaks ju. Ausalt öeldes tekkis mul hirm, kui öeldi, et mingi jama on. Sest kui sellise liiklusega raudteel mingi jama on, siis tuleb ikka karta kõige hullemat... hiljem täpsustati, et mingi aeglane rong sõidab lihtsalt meie ees ning möödasõit ei tule vist kõnealla?! :D Noh, igal juhul läks kõik sellegi poolest hästi. Mina jäin rongile hiljaks, rong jäi Londonisse hiljaks, aga ikkagi jõudsin ma õigeks ajaks. Tube'iga sõitsin juba nagu vana kala. Isegi ilma tube map'ita!!! Ma jätsin ju enda oma heast südamest Eestisse. Mõtlesin, et saan selle ju igast peatusest iga kell uuesti endale omandada. Ei saanud. Mitte kuskilt ei saanud. :D

Olles kohale jõudnud ja end kõige kurssi viinud, tuli veel vaid oodata, et minu aeg kätte jõuaks. Ei jõudnudki, kuna aega oli vähe ja kõik lükati edasi. Istusin siis niisama Londoni südalinna ühe uhke hoone viiendal korrusel ja nautisin. Ilm on imetabaselt ilus ja tuju hea! Ma tundsin end kui kodus.

Aeg möödus ja selle asemel, et midagi asjalikku teha (näiteks kooliasju lugeda või kirjutada?!), mängisin Candy Crush'i ja sõin ja jõin imehead kuuma šokolaadi. :D Siis tegin korraks tööd... ehk saatsin inimesed jalgu sirutama ja jõin oma šokolaadi edasi. :D Väiksed tehnilised viperused, aga kuna ma tundsin end ju nagu kodus, sest ma sain teha tööd, mida ma viimased kolm aastat tegin, siis lahenes kõik kiirelt ja lihtsalt! Ja enne kui ma arugi sain, oli käes õhtusöögi ja tehtud materjali ülevaatamise aeg. Endiselt arvan, et kui ma oleks mees, siis saaks ma (avalikult) fotode kommenteerimisega palju paremini hakkama!!! :D Aga sellegi poolest oli lõbus. Plaksutati! Ehk job well done! Järgnes õhtusöök. Jah, normaalne söök, halleluuja! :D Juba teist korda kuu aja jooksul. Kui see nii jätkub, siis on lootust, et jään elama.  :D :D Aga esinevalt sellest sportlaste-õhtusöögist, oli seekord laual ka vein. Ja liikusid ringi kelnerid, kes hoolisesid selle eest, et kellegi pokaal tühi ei oleks. Ma püüdsin vinske vastane olla, aga nemad võitsin. Aga võitlus ei olnud aus ka! Ma olin just paar päeva tagasi omale korralikult põske hammustanud ning ma lausa tundsin, kuidas vein läbi nende suus olevate aukude läbi kiiremini mõjuma hakkas!!! :D Pooleteisest pokaalist piisas. Siis jätkasin veega. :)

Aitasin veel Neemel natuke maali-värki korraldada ning hiljem ka koristada ja kui kõik tundus jonksus olevat, võtsin vaevaks ka lõpuks lahkuda. Aga kuna meeleoli nii rõõmus ja kell veel liiga palju polnud, siis otsustasin ühe metroo peatuste vahe jalutada. Kõndisin mööda Holborni tänavat üllis naeratus näos. Love! :)

Olekski sinna jalutama jäänud, aga see ratsionaalne osake minus ütles, et oleks aeg nüüd tagasiminekule mõtlema hakata. Ok, tegelikult tiksus see mõte minus koguaeg ja ma teadsin täpselt, kui palju mul aega on ja mis kell ma umbes kus olla võiks. Ilma tagasilöökideta sain jälle metroosõidud tehtud ja Waterloo rongijaama. Erinevalt hommikust õnnestus mul seekord isegi pilt ise välja printida masinast (hommikul ma lihtsalt ei leidnud isegi mitte õiget masinat!!!). Leidsin värava, õige rongi ja oligi väljumiseni kolm minutit jäänud. Ma ju ütlesin, et kõik oli plaanitud :) Klapid kõrva ja Candy Crushis olid uued elud tekkinud, juhuu! Aga see pidu sai üsna peal läbi, sest ma hakkasin mõtlema sellele, et kuidas ma ära tunnen, et ma Guildfordile lähenema hakkan?! Hommikul olin ümbrust ahminud nagu tõeline turist, aga nüüd oli väljas ju kottpime... okouu! :) Nutikas neiu, nagu ma olen, sain ikka hakkama ja õiges peatuses maha. Bussi ka ei pidanud kaua ootama ja olingi juba kodus tagasi. Rõõmus ja tsipake purjus. Väsimusest ja veinist. Uni oli niiiii magus tulema, et pikka pidu ei olnud ja tuttu ära...

Jep, neljapäeva "hommikul" sain alles aru, kui läbi see reisuke mind võttis! Unerekord, indeed! Sain kell POOL ÜKS alles maast lahti. Võib-olla oli pool kaks... aga ma ei tahagi teada!!! :D Vähemalt sain end välja magatud ja tunne oli hea... ja samas halb, sest ma tegelikult ei salli seda jama, kui ärkad ja saad aru, et pool päeva on juba läbi! Krr. Aga eile tegelesin AUSALT kooliasjadega... see oligi see päev, kui see paanikalaine tuli. Aga päris päev otsa siiski toas ei passinud, vaid õhtul suundusin jõuka trenni. Ja järjekordne tõestus selles, et küsi ja sulle antakse! Niisiis tegime esimest korda oma ettenähtud programmi. Kõik need kükid ja värgid olid ikka tõeline soendus sellele, mis saama hakkab. Kui nädala eest oli kõik rubbish, siis seekord oli ikka põhjust pärast duššialla minna. Kuigi üks asi jäi samaks: bla-bla, ma olen kõige tugevam, bla-bla... kastihüppeid ei tee selle peale, mille peale kõik teised teevad, bla-bla liiga lihtne. Muidugi olen ma meelitatud, et nad tõesti arvavad, et ma rambo olen ja nii tubli ja kõik jutud! Aga täna said alles kõik aru, mis see jõutreening tähendab... see 8 x 3 harjutusi teha pole üldse mingi kunsti, palju raskem on pärast seda lihasvalu kannatada!!! :D

Õnneks oli täna küllaltki rahulik. Üks seminar. Event Services Marketing. Oweninga. Loengu materjali kordamine. Grupitööd ja muu jutt. Otsustasin täna seda varianti proovida, et ei sõida vahepeal koju, vaid lohistan terve päeva oma trennikotti kaasas. Käisin raamatukogus aega parajaks tegemas ja siis otse trenni. Trenni, mis oli omaette trangel. Ma olin ainuke, kes julges lugupeetud treenerit teavitada sellest, et KÕIGIL (kes jõukas käisid) on lihased max valusad. Saime leebema trenni. Aga põhimõtteliselt on nüüd mu roll selge. Kuna ma seal Guildfordi tiimi esimesel mängul lööjana niimoodi sakkisin ja ka Surrey tiimi treener oli seda pealt nägemas, siis ta vist muutis oma otsust ning tagandas mind sideks. Natuke masendav, natuke jube ja natuke huvitav! :D Masendav sellepärast, et ma isegi hakkasin juba uskuma, et ma saan terve hooaja oma löögioskusi parandada. Jube sellepärast, et ÜKS päev enne võistlusi ei tehta sellist muudatust. Ja huvitav sellepärast, et tegelikult ei ole ma siiski päris tavaline side. Vaid teine side. Ja seega ründav side. Mängime kahe sidega ning see, kes tagaliinis mängib, on ka tõstja. Eesliini side ründab. Kuigi ma olen siiski tillu-natukese löödud sellest vahetusest. Sest näiteks ei saanud ma praktiliselt mitte ühtegi tõstet ju... ja arvatavasti nii see olema hakkabki. Ja mu tõsted on nii ebastabiilsed, sest millal ma viimati side olin...?!?! Ah, pole mõtet nuriseda. Nii on ja nii jääb... vist?! Ja mis muud, kui will see how that works... :)

Ja homme on siis esimesed võistlused ülikooli tiimiga. Tahaks öelda, wuuuhuuuu, aga kuna mu lihased on lihtsalt niiiiiii valusad, siis ma ei hõiska.... lihtsalt igaks juhuks! :P

NOW!

Ah, niisama passin siin :)

MA LÄHEN LONDONISSE!!!

Ma unustasin ära, et ma lähen Londonisse. Ehk see pealkiri on ennekõike mulle endale meeldetuletuseks, et ma ikka läheks HOMME Londonisse!!! :D Juba sada korda on öeldud, et aeg läheb siin kiiremini kui mujal maailmas. Sekundid lihtsalt on kiiremad kui mujal. Ausalt! Ega ma muidu ei oleks ära unustanud ju suurt ja tähtsalt Londonit. Ma lihtsalt arvasin, et see on järgmisel nädalal...

Eile oli peaaegu tavaline koolipäev, esmaspäev. Kui muidu on meil tollel päeval üks loeng ja sama loengu seminar, siis eile tegime tagant järgi ka eelmisel neljapäeval ära jäänud seminari aines Event Services Marketing. Uus tegelane loengut lugemas: Nigel. Ka kohe täitsa olulise kogemuse ja teadmistega, kuid väga rahulik ja natuke naljakas onu. Võib-olla ta ongi nii sssssllooooo-wwww, aga ma ise kahtlustan, et ta võtab seda hiinlaste ülekaalu lihtsalt liiga tõsiselt. Aga samas ma ei saa kurta, sest mulle aeglane ja põhjalik samas ka sobib. See sama artikkel, mis ükskord jube pikk ja keeruline tundus sai nüüd lahti seletatud ja täitsa kobedad näited ka veel kõrvale toodud... kahju ainult, et seda aega nii vähe on! :(

Ja tavapärane Event Design and Production oli taaskord Oweniga. Ja kuiiiiii tore! Me õppisime sound and light and stage setup! :D Üks osa sellest oli siis jällegi see, mida ma juba varajasemast "õppeperioodist" tean!!! :D Funfunfun. Mul ei ole mitte ühtegi halba sõna veel öelda nende erialaste õppeainete kohta! :)

Ja üle-üldse läks kogu see päev nii ruttu (sest paus kahe loengu vahel oli ju lühem!), et ma ei jõudnud väga oma sõpradega (see kõlab nii naljakalt! :D) sotsiaalsel tasandil suheldagi. Kuidas nädalavahetus oli ja mis-kes-kus?! Tuli välja, et Londonis oli mingi šokolaadi festival... ja nüüd on kõigil vähemalt mingi üritus, millest report kirjutada... välja arvatud MUL!!! :/

Koju jõudes tahtsin hea ja tubli olla ning need pühapäevased toimetused tagant järgi teha, aga ei õnnestunud. Tuli välja, et mu eeldus pesu pesemisruumi kohta oli siiski vale: ei saa selle kahe poundi eest pesupulbrit! Okouu, jätsin siis pesu pesemata taaskord (sest mul kuivatamiseks kohta ju nagunii ka pole) ning tegin hoopis süüa. Suuuuure portsu oma lemmikut ühepajatoitu kanaga... tuli täitsa tuttava maitsega! :) Siis pabistasin veel natuke lennupiletite pärast, Skype ja püüdsin võimalikult vara tuttu saada, sest ees oli ootamas ju tänane killer koolipäev...

Ja tegelikult oli see tänane hullumajapäev täitsa talutav ja teistsugune. Kuna mul õnneks meenus see Londonisse mineku värk, siis hakkasin kiirelt genereerima oma pesupesemis variante. Leidsin, et ainumas võimalik päev on TÄNA, sest kuna ees ootab sporti täis nädalavahetus, siis ma lihtsalt PEAN oma asjad puhtaks saama. Tegelikult ei oleks asi üldse nii hull, kui võistlustel lubataks mängida oma särgiga... neid mul veel jagub. Point selles, et seal Bathi-ligidal-saalis, kus mul oli au esimest korda oma võistlussärki kanda, oli põrand VÄGA must... ja millegi pärast oli pärast mängu mu särk ka VÄGA must! :D Mõtlesin ära kasutada seda kahe-poole-tunnist pausi loengute vahel ning võitsin ette kiir-retke kesklinna. Asusin otsime pesunööri ja -pulbrit. Esimese nendest kahest sain juba tuttavast poti-panni-poest ning pesupulbri ostsin Poundland'ist - töö kiire ja efektiivne! Lisaks jäi veel aega süüa hilist lõunat ning kuna oli saanud juba KAKS vihjet kesklinnas asuva sushibaari kohta, siis otsustasin selle järgi tšekkida! Ja oligi sushi! Kohe täitsa päris suuuuushi! Süsteem meenutas Londonis asuvat Wasabi sushi kohta... samamoodi karpidesse pakitud rullid ja isegi kilekotid olid sama kujuga! :D Haarasin kohe kiirelt omale sobiliku karbikese... ja alles siis, kui olin juba "tellimuse kinnitanud," märkasin, et seal oli saadaval ka hiinatoidulaadne soe toit!!! Nuudlid ja riis ja maguhapu kana jne!!! Ffffff, aga sushit oli ka hea üle sajamiljoni aasta süüa! Kuigi, note to myself: sushi-rullid ei olnud parimad niiet järgmine kord proovi kindlasti hiinakat!!! :) Magustoidu võtsin üle tänava asuvast sõõrikukohvikust. Yamm. Ma küll olen püüdnud seni küpsiste ja muu ninni-nänni söömist vältida, aga vanade Viljandi-aegade mälestuseks vahel ikka võib ju! ;) 

Siis juba kooli tagasi ja viimane ent kõige jubedam - Research Methods. Kolm tundi. Vähemalt oli kõneleja jutt seekord arusaadav, aga see teema on kuidagi nii ebahuvitav... ja samas nagu nii loogiline... ja samas nii kuiv, et ma lihtsalt ei suuda kolm tundi seda taluda! :D Ja ometigi selle asemel, et koju minna, istun need tunnid seal saalis ära... ma olen ju maksnud selle eest!?!?! :D :D :D
Ja täna oli mul meeles, et ma lähen Londonisse! Ei saanud seda head uudist ju ainult endale hoida ja küsisin oma Londoni-sõprade käest nõu, mis ja kuidas mul kõige kiirem ja efektiivsem liigelda on. Ei midagi uut! Nad vaid kinnitasid mu plaani ning olid hämmastusest pikali kukkumas, et ma lähen Londonisse mingit üritust tegema. :D Püüdsin siis tagasihoidlikult seletada, et tegelikult on see mingi ammu kokkulepitud tööots ja mu vana tööga seoses... ja siis sain ise ka aru, et mis ma ikka vingerdan, tegelikult on ikka päris bad-ass ju! :D :D

Ma nüüd söön. Ja siis Skype'in. Ja siis pakin homseks asjad ja vaatan veel kõik plaanid üle. Ja siis lähen varakult magama, sest umbes-täpselt kell 5.40 peaksin ma juba tegutsema hakkama... PÕNEV! :)

MA NÄGIN STONEHENGE'I!!!!

Jaaa, päriselt ka! :D Moment of the day! Aga enne asja juurde asumist peab ju rääkima, mis enne seda juhtus...

Vist on mu jutt otsa lõppenud neljapäeva juures. Kui loeng ära jäi, siis mossitasin siin ja siis läksin linna.  Ja käik kandis vilja - ma sain oma adapteriiiiii! Sain leidsin vaevata õige poe (sest bussi peatus oli KOHE selle poe ees... ma pidin vaid õigel ajal peamumiskella andma) ja pärast mõningast seiklemist selles hiigelpoes leidsin ka õige leti, kust adaptereid shopata. Saan nüüd lõpuks oma juuksesirgendaja käiku lasta, wuuhuu! :) Linnast suundusin edasi Sports Parki, kust sain ka häid uudiseid: sain oma sporditoetuse osas up-date'i!!!! Mis tähendab nüüd seda, et kui Mark end kokkuvõtab ja õiged inimesed üles leiab, siis olen võrkpalliga seotud kulutustest prii! No, mingi 400+£/aastas kokkuhoid ikka ju?!?! :)
Ja pärast nii suurt edu hakkas kõik vastassuunas liikuma... tulin koju ja jäin oma söömaga natukese hiljaks. Tegin veel ühe vale otsuse (mitte võtta teises suunas liikuv buss) ja see tähendas seda, et ma jäin õigest bussist maha ja teadsin juba, et jään jõuka-trenni hiljaks. Ootasin siis viisakalt 20 ja natuke rohkem minutit, et siis järgmisega minna. Õnneks oli lootust vähemalt otse Sports Parki saada (sest õhtused bussid sõidavad ülikooli poole teistsuguse ringiga, läbi Sports Parki). Järgmine vale otsus, sest Manor Parkist tuli umbes sada-miljon ülemeelikus meeleolus tudengit peale ja kuna bussijuht täitis oma kohustust väga korralikult  ja päriselt ka võrdles nimesid bussisõidu kaartil ja õpilaspiletil (mida keegi tegelikult tavaliselt ei tee), siis läks niiiiiii palju aega. Ja kõige tippude-tipuks oli see bussijuht nii mauno, et ta lihtsalt ei suvatsenud peatuda Sports Parki juures, kuigi ma vajutasin kella ja mõned noormehed, kes ka veel õhtul hilja sportima läksid, tilistasid seda veel peale mind! Pede bussijust. Ehk sõitisime siis peatuse võrra mööda, et sealt siis jooksuga tagasi tulla. Aga kui ma oleks juba varem maha läinud ja kohe natuke jalutanud, oleks ma kolm korda kiiremini jõudnud. Aaah, esimese maailma probleemid, ma tean! :D
Ja jõukas oli ka küllaltki... mõttetu?! Tegime veel mingi portsu teste ja kükke. Kangiga ja kangita. Ja siis kõiki kontrolliti eraldi, kas kükid on ikka õiged (???). Ja siis tuli välja, et ei ole... keegi ei oska väga kangi rinnale rebida ja kükitada sellega. Ja siis kui minu kord kätte jõudis, tegin oma kolm või siis ära, väga mingit kriitikat ei saanud ja pidin jälle enamiku aega passima, kuidas teised pusserdavad. Ma ei tea, ma pole ju väga mingi jõuka-mutt olnud... no, natukene, aga mida sellist ma küll pole teinud! Keegi pole mulle õpetanud, kuidas kükitama peab... aga see lihtsalt pole väga raske ka noh! :D Võib-olla mulle lihtsalt tundus see jõuka-teema nii mõttetu nende eelnenud seikluste pärast... matkasin niiii palju, et siis kolm kükki teha ja kiita saada?! Fine.

Reedel oli kooli-vaba-päev ja sõitsin jälle kodust linna poole. Käisin veelkorra läbi sealt suurest tehnikapoest ja kaalusin täitsa tõsist alternatiivi iPadile oma õpingute lihtsustamiseks - printer. Saaks täitsa köki-möki hinnaga kätte, aga otsustasin siiski mugavust trotsida ja loodussõbralik olla. Püüan oma asjad ikka online-ist lugeda ja ostan parem siis selle printeri hinna eest õpikuid (mida sellest tiba-tillukeses raamatukogus pole piisavalt). Kuna bussiajad protestisid, siis otsustasin sealt "tööstus-sektorist" jala linna poole jalutama hakata. Käisin läbi veel mingid poed, mis sinna kanti jäid. Näiteks suured sisustus- ja mööblipoed. WOW! Kui ma kunagi peaks siin omale päris oma pesa saama, siis tean, kust oma oma asjad ostan!!! :D Oleks kohe praegugi ostnud, aga ma lihtsalt püüan ratsionaalselt mõelda, et mida helli ma nendega siin väikses toakeses teeksin?! Olen kokkuhoidlik ja kaalutlev. Tee peale jäi ka selle linna ainumas Sports Direct. Not impressed! Isegi naiste oranži tallaga sisejalatseid polnud. Ja üle-üldse tundub see mulle ikka korralik "kaltsukas" olevat :D Imelike vormidega rõivad ja korralik segasummasuvila. Käisin poele ringi peale, kuid jätsin ostud sooritamata (sealt kõlbab ainult sokke osta)! :D
Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsin linna ja seadsin otsemasjoones sammud Primarki. Sest tegelikult ma ju teadsin, mille järgi ma tulin: punased tennised ja pusa. Kuna rahvast oli täitsa mõistlikult, siis proovisin isegi mingeid muid asju, aga eii... Sain oma asjad, mille järgi ma olin tulnud, kätte ja sain hakata tagasi kodupoole liikuma. Jälle jama. Jälle ma hädaldan busside üle, aga no miks nad siis sellised tuku-jukud on?! Jõudsin 7 minutit enne bussi väljumist peatusesse. Jee, täpne. Seal oli veel inimesi, kes sama bussi ootasid, niiet ilmselgelt ei saanud ma sellest maha jääda! Seal oli ka isegi bussijuht, kes oma vahetust ootas. Ja siis me ootasime seal kõik koos. Seitse minutit läks mööda ja bussi ei kuskil. Ootasime siis veel kõik koos umbes 17 minutit. Esialgu ei saanudki aru, kas see oli nüüd juba järgmine buss, või eelmine, mis lahedasti hiljaks jäi. Noh, vahet pole. Ronisime kõik peale ja buss hakkas sõitma. Sõitsime ja sõitsime rõõmsalt ja vahetult veel paar peatust enne minu peatust, läks keegi maha ja sellel hetkel, kui meie buss peatus, sõitis teine number 26 meist rõõmsalt mööda. Lahe! Oleks hilisema bussiga läinud, oleks ka varem jõudnud kui see, mis 20 tagasi startima pidi...
Kiire söök ja natuke lebos ja trenni. Ma ei tea, kas nädal oli tõesti nii väsitav, aga trenn oli minu poolt kuidagi tuim. Tegin ära, mis tegema pidin ja koju ja tuttu. Isegi Skypeda ei saanud, sest Ergol oli Amiiiiiiiks ja ta oli juba kodust läinud.

Laupäev ja taaskord minu õpi-päev. Ja õppisingi. Istusin terve päeva toas ja lugesin. Mõtted uitasid mujale, aga sundisin end lugema. Mõned artiklid on päris huvitavad ja täitsa asjakohased. Teised tahaks jälle põlema panna. Mis siis ikka lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin emaga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin Ergoga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja... Ja siis Skypesin Aeti ja väikse Annabeliga! Nii tore, et kõik uurivad ja puurivad, kuidas mu elu on ja tahavad külla tulla. Pean ikka maja ostma siia vist... :) Nii see päev mul õhtusse veeres. Vähemalt oli enesetunne parem kui nädala eest...

Ja siis saabus kätte täna! Pühapäeva hommik ja minu äratuskell hakkas kell 7.00 urisema. Urisesin erialgu vastu, aga lõpuks andsin alla ja ajasin end maast lahti. Kiire hommikusöök, triksid-traksid ja väga täpselt kell 7.50 olin juba maja ees, kust mind pidi peale võtma Claire (meie NVL-i tiimi kapten). Siis hakkas vihma sadama... padukas! Ja autot ei kuskil. Õnneks mind siiski ei oldud päris ära unustatud, vaid ta lihtsalt jäi sutsukese hiljaks. Mind võeti siiski kaasa mu Inglismaa-hooaja esimesele võrkpalli võistlusele!!! Sõitsime kogunemiskohta, kus toimus autode komplekteerimine (meie reisisime neljakesi: Claire (da kapitan), John (da coach), Eva (da uus ja tundmatu tiimiliige mulle) ja mina) ja juba mõne ajapärast algas sõit Bathi poole. Bathi poole, aga mitte Bathi! :D Ühesõnaga kuskile lääne poole Guildfordist me läksime. Tutvusin põgusalt (esimest korda!!!) oma võitstkonnakaaslasega, kes koos minuga tagaistmel reisis ja siis ei olnudki mul muud teha, kui suu ammuli aknast välja passida, sest no on ikka ilus kant! Kuigi sõitsime enamikuaega mööda kiirteed ja müravallid ja -hekid ja -aiad ja - puud ja -muud oli ees ja väga midagi ei näinud. Lasin silma kinni. Ma vist tegelikult magama ei jäänudki... no, võib-olla jäin ka, aga igal juhul "ärkasin" ma selle peale, et kuulsin oma nime. Nad vist arutasid, kas ma magan või mitte. Ja selle peale, et ma silmad lahti tegin, ütlesid nad: "Oou, Egliii, look! There's the Stonehenge. Ever heard of it?" Nagu mismõttes?!?!? Te poleks mind üles äratanud, kui ma olekski sügavalt maganud?!??!?! :D :D :D Woooow, sõitsime sellest mööda. Suured kivi-mürakad ringis. Wooow. :D Veel enne kohale jõudmist tegime kohvi-ja-koogi-ja-pissi-peatuse. Ja ma passisin veel nagu täielik ohmoon ringi, sest isegi see väike bensujaama külake oli niii faking ilus! No, meri mulle meeldib. Mäed meeldivad ka! Vist isegi rohkem kui meri. Looooooove it!
Kohale jõudes istusime veel umbes 20 minutit lihtsalt autos ja arutasime asja. Võrkpalli asja ja maailma asja ja erinevate riikide asja. Istusime ja arutasime, sest vihma sadas nagu oavarrast ja aega meil ka oli. Siin kohal pean vajalikuks märkida, et ma oleks tund aega saanud rohkem magada, kui keegi oleks kohe õiged arvutused teinud. Krr.
Vihm ja järgi ja aeg tiksus edasi. Läksime siis saali otsima. Leidsime. Leidsime ka vastas võistkonna. Mul tekkis hirm. Suuuuured tüdrukud.... no, ikka suuuuuuuuuuuured! :D Hakkasime vaikselt soojendama ja hirm suurenes. Suurtele tüdrukutele lisaks on veel pikad tüdrukud, kes oskavad palli mängida?!?! Ooumaai. Miks ma siis niimoodi pabistasin, kui ise paar päeva tagasi ütlesin (ma ei mäleta enam, kas see oli mõttes või kirjalikult või suuliselt, aga nii on), et võrkpalliväljak on siin üks koht, kus ma end tõeliselt koduselt tunnen. Pole vahet, mis keelt sa räägid või kuidas sa välja näed või kes sa üldse oled... kui sa saad teha seda, mida sulle meeldib teha, siis lihtsalt on hea olla, tõesti mugav ja kodune tunne. Ja nüüd siis lõin vussuks?! Põhjus ju otseloomulikult selles, et esimest korda elus mängisin ma ääreründaja kohta niii suurtel võistlustel! Kriiipi vol sada. Aga enam midagi päästa ei olnud. Tegime end soojaks ja ma sain ikka väga soojaks, sest paariliseks oli mul just äsja tuttavaks saanud Eva, kes ikka lammutas ja lammutas ja kuna ma väga mingit laiska muljet jätta ei viitsinud, siis ma aina dive'sin ja dive'sin. Aa, väike egokas ka ikka enne mängu algust. Seal saali seinal oli vertikaalselt hüppamise mõõdupuu. Hüppasime siis seal kõik hops ja hops. Kõik püüdsid ikka võimalikult kõrgele saada ja... ilmselgelt ma ei saa konkureerida Anjaga, kes juba kätt üles tõstes minust kõrgemale ulatub... Küll aga saan ma konkureerida hüppevõimet mõõtest. Woop-whoop, kuigi mulle tundus, et Anja põrkas ka väga kõrgele, siis ma julgen ikkagi väita, et I am nr one! :)
Aga kui nüüd lõpuks sellest üli-elu-olulisest mängust rääkida, siis esialgu oli asi ikka päris nukker meie poolt vaadatuna. Need pikad tüdrukud mängisid ikka väga hästi ja need suured tüdrukud oli lihtsalt väga-väga suured. :D Ja ometigi suutsime me küllaltki palju punkte omale skoorida. Isegi mina skoorisin!!! Kuigi selline mentaalne-blokk lööb ikka täiega ette, kui mäng käib päris punktide peale :D Trennis võin lammutada küll, aga mängus vot ei saa. Ja isegi, kui ma väga palju punkte ei skoorinud, siis toetasin võistkonda oma imelise kaitsemänguga ja sain ikka kiita! No nii vinge. Ja kaitsemängust ometigi ainuüksi ei piisa, niiet saime esimese geimi pähe. Saime teise geimi ka pähe. Siis võtsin ma lonksu mingit suhkrujooki ja kolmanda geimi võitsime. Ma olin juba väsinud. Ikka päris väsinud. Ja siis oli ju veel vaja neljas geim mängida. Otsustasime võita. Kuigi, ütlen ausalt, et vastaspoolel mängivad pikad olid ka väsinud ja eksisid ikka päris palju. Ja siis oli edasi juba lihtne. Viienda geimi alguseks olime nad juba emotsionaalselt ja muud moodi nii ära murdnud, et saime ka otsustava geimi endale! 3:2 ja meie võit!!! Tõesti suurepärane algus hooajale. Üks trenn ja kohe võit. + hea vaheldus ka tiimile pärast kolme kaotust!!!! ;)
Nii keeruline on võrrelda taset Eesti liigadega. Ma arvan, et paljuski mängitakse sõltuvalt vastasest. Ma ei saa öelda, et meie mäng väga sujuv oleks ning seega ei julgeks ma seda veel meistriliigaga võrrelda (kuigi Tallinna Ülikooli naiskonnale võib-olla tõmbaks koti pähe küll! :P). Ja samas rahvaliigast on asi ikka kõrgem. No, ma ei tea. Ei oska ennustada, kuidas ja kuhu selline tiim Eesti mõistes käiks. Aga ühte ütlen küll: ma pole elusees sellise emotsiooniga mängus osalenud!!! Päriselt! Selle poolest teeksime küll kõikidele Eesti naiskondadele pähe. Selline mott ja selline emotsioon! Sorry, Kramp ja sorry kõik muud võistkonnad, kus ma mänginud olen või kelle mängu ma näinud olen, aga vot see on alles tiimitunne ja mänguemotsioon! Eks vürtsi lisavad ka erinevad temperamendid: Brasiilia, Portugal, Kreeka (?), Tšehhi, Poola ja võib-olla mõni veel. Niiiii lahe! :)
Võit kotis läksime puppi. Sõime, jõime, rääksime maast ja ilmast. Jah, jõin oma esimese õlle (selle käigu kohta sellele saarele)! :D Mingi kohalik oli... mingi Henry's äkki vms?! Ma ei tea, aga maitses kenasti. Üldse mitte mõru ja see pool pinti, mille ma tagasihoidlikult võtsin, läks kui kuumadele kividele. Aa, John da treener tegi välja ju :) Igatahes oli see õlu parem kui soe salat, mida ma suurema nälja kustutamiseks otsustasin süüa. Sinihallitusjuust, mis isegi minu jaoks oli liiga hallitanud + muud inglisepärased maitsed, mis mulle ei maite (loe: on võõrad). Ilus ja nunnu ja tore pubi oli. Nagu nad kõik. See külake-linnake ise oli ka ilus. Nagu nad kõik!

Ma tegelikult tõesti plaanisin ja mõtlesin, et pühapäevast saab minu koristus-päev. Et siis viin pürgi välja ja kastan oma võlts-tomatit ja... pesu võiks pesta vahel ja tolmuvõtmise saaks siis ka ühele päevale juba panna. Ja ometigi siin ma olen. Lebotan nagu viimne laiskloom. Aga ma täna tõesti ei jaksa ja ma olen oma võiduga selle puhkepäeva välja teeninud. Ärkasin ju niiiiii vara ja siis oli energia oli miinimumi peal. Ja kuigi võita on tore, siis pärast sellist viiegeimilist mängu väga hundiratast ei viska enam... lebotan nüüd rahus edasi (loe: tegelikult ma püüan meeleheitlikult need viimased artiklid veel enne homset koolipäeva läbi töötada)! :)

Aaa, üks asi tegelikult on siiski veel, mis mulle natuke nalja ja mõtlemisainet pakub ja arvan, et väärib ka siia üleskirjutamist. Äkki mõni tark matemaatik või loogik või lihtsalt keenjus suudab mulle selle selgeks teha. Kogu lugu leidis aset tol reedesel päeval, kui ma "tööstusrajoonist" kesklinna poole jalutasin. Nälg kippus kallale ja tee äärde jäi mingi bensukas. Otsustasin siis seda teed minna, mida ma seni vältida olen püüdnud, ehk mõtlesin võtta mõne küpsise. Lihtsalt selleks, et suurem nälg ära ajada. Käisin seal bensukas siis ringi peale, miski silma ei hakanud, miski väga ei isutanud. Ja siis enne tühjadekätega lahkumist nägin mingit küpsise-kampaaniat. Buy 1, get 1 free! Küllalti tubli pakk ka ja tundus ju hea diil olevat. Üks pakk maksis 1.25£. Niisiis jõudsin järeldusele, et kaks pakki 1.25£ eest on ju päris tase. Kuigi ma kohe kõike ära ei sööks, siis hea varuda odavalt küpsiseid ju. Valisin kaks sorti välja ja pöördusin kassasse. Müüja lõi tooted läbi ja ette ekraanile ilmus summa 2.50£. Küsisin siis viisakalt, et ma omaarust nägin kampaania silti ja tahaks ikka soodsamalt saada. Müüja tõttas minu juhiste järgi õige küpsiste leti juurde ja seejärel nõustus minuga. Aga igaks kümneks juhuks pidas ta aru ka ühe teise teenindajaga, et miks kassa seda kampaaniat automaatselt arvesse ei võta. See teine teenindaja aga seletas, et see ei käi päris nii. Ta püüdis mulle tõsimeeli seletada, mida see kampaania tähendab, aga ma ei saanud midagi aru... sest kogu ta jutt tundus võimatu! Buy one, get one free! Kuidas saab seda mitmeti mõista?! Okei, lõpp resultaat oli see, et mõlemad müüjad soovitasid mul ühe paki veel seda sama küpsist võtta, et ma soodukat saaksin. Endamisi mõtlesin, et kolm pakki 2.50£ eest on ju ka päris hea... Võtsin siis veel kolmanda paki eri sorti ja pöörusin uuesti kassasse. See sama kassiir, kes minuga tegeles lõi kõik pakid uuesti läbi ja kassaaparaat näitas summat 1.25£! Ma ei hakanud enam isegi oma pead arusaamisega vaevama, maksin ära, nõustusin müüjaga, kes arvas, et see on päris hea diil ja siis lahkusin! Küpsist mugides sammusin rõõmsalt linna poole edasi. Lahe lugu ju!? :)

Sisutühi ja sisutäis!

Jaa, ma tean, mul on maailma kõige igavam blogi! Väga mõttetu, ainult mingi päevakavapunktid, et kus ma käisin, mis ma tegin ja mis ma sõin. Jee. Ei midagi sisutihedat. I know, makes me sad as well! Ja kõige kurvem on asja juures see, et tegelikult oleks nii paljust põnevast rääkida ja filosofeerida, sest mõtteid on oi-oi-palju. Kõik asjad on nii huvitavad ja teisiti, kõigest tahaks rääkida ja pikemalt arutleda. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii paljusid asju "esimest korda" tegin. Siin on aga absoluutselt iga päev mingi uus kogemus või olemus või elamus! Ka kõige pisemad asjad on hämmastavad. Ja ometigi räägin ma ainult sellest, mitu tomatit mul külmkapis on või mis kellani ma magasin. Uuh, sakib! Ma tean. Aga midagi ei ole teha. Aja ressurss on niivõrd piiratud, et pigistan need päevaplaani ülesmärkimisedki vaevaliselt kuskile vahele. Küll ajamöödudes kõik paika loksub. Nagunii on vaid kaks varianti: kas pika peale asi tõesti paraneb ja ma suudan oma kirjutamised asjalikematele teemadele suunata... või ei kirjuta ma enam üldse! Aa, kolmas võimalus on tegelikult ju ka - äkki ei muutu miski.... ?!

Aga asume siis tavapäraselt asjakallale! :D Eile oli mu esimene treening Guildfordi võrkpalli naiskonnaga. Olin tublisti õigeaegselt kohal ja jälgisin huviga kõiki tulijaid. Ma küll silmajärgi mingi parim hindaja ei ole, aga tõmbas korraks kõhu õõnsaks küll - tundus, et olen valesse kohta sattunud! Brasiillased, itaallased... kindlasti oli keegi veel... inglased näiteks! :D Aga küllaltki rahvusvaheline seltskond jälle. Ja see tähendab ju seda, et tase peaks olema kõrgem?! Noh, ei läinud kaua, kui esimesed naiskad mind kiitma kukkusid. Ja ma ei tee nalja, see on nii. Ma ei tea, kas see on viisakuskomme või paistangi ma niimoodi silma?! :D Trenn oli hea, sest see ei olnud vaid tühipaljas mängimine... tegime harjutusi ja sain ikka higiseks küll. Ja mängida sain ka. Mind kupatati kohe kindlale poolele ja selgus, et see on see tugev, kes ikka NVL'i (National Volleyball League) mängib! :D Veel selgus, et neil on pühapäeval järjekordne mäng ja ma olen väga-väga oodatud. Ffffff yeah! Ma olen rõõmus. See tähendab ju (vähemalt) kaks korda nädalas trenni!!! :) Lisaks kõigele sain veel autoga koju ka... seda muidugi olude sunnil, kuna pühapäeva varahommikul sõidame kuskile kahe tunni kaugusele ja keegi peab mind peale korjama. Et teaks, kust korjata, saingi pahupidi autoga sõitu! :D

Koju jõudes oleks Noa mind nagu oodatud... sest ma ei jõudnud veel tuppagi, kui ta minuga vestelda soovis. (Ma ju ütlesin, et see jama veel jätkub...!) Nii ta siis seletas mulle, miks ta teisipäeval täitsa ära pööras. Ta oligi lihtsalt õnnetu (ma ütleks pigem maruvihane), et ma ta kommi ei söönud, kui temal suur püha oli (mingi religioosne värk). Temale tundus, et ma kohe täitsa üldse ei taha temaga tegemist teha kui ma ta kommi ei söö. No, what ever! Ma ei osanud midagi teha, püüdsin vaid seletada, et see on okei, kui keegi millestki keeldub. Küllaltki lootusetu, kuna ta väitis vastupidist. No, vähemalt sai see räägitud...

Ja kuna moslemite suure püha ajal kingitakse üksteisele liha, siis seda liha jagus nii palju, et mind paluti õhtustama (siinkohal mainin igaks juhuks, et see kutsuja ei olnud Noa :D). Sööma oli palutud ka Nigeeria tüdruk, kelle nimi võiks olla äkki mingi Joy või Joyce (me pole ametlikult tutvunud, kuna meie esimesed kohtumised olid küllalti kohatud, aga kuulmise järgi midagi sellist ta nimi olla võiks). :D Mulle selline õhtusööks sobis. Oskasin juba vürtsikaks söömaajaks valmistuda (tegin endale toorjuusti võiku, wink-wink!) ja oli täitsa söödav. Ja mina sain kerge vaevaga oma väga vaevatud ja väsinud keha täis. Ja Nigeeria tüdruk tundus ka täitsa tore (varajasematel kordadel on ta mulle natuke kurja mulje jätnud), meist võib veel asja saada. :)

Ja nüüd on neljapäev. Ja nüüd ma siin istun. Peaks küll loengus istuma, aga see jäi ära. Noh, tegelikult on täna grupitöö päev... ehk seminar jäi ära. Olin just bussi peale jooksmas, kui lugemata sõnumit nägin. See oli Elizabethilt, kes mulle essana üldse teada andis, et mingi error on. Siis vaatasin SurreyLearnist ka ja oligi täitsa ametlik teadaanne üleval, et tänased seminarid on canceldatud! Ja ma olen kurb. Ma olen kohe täitsa kurb, sest... oeh, kuidas see kool mulle meeldib. Ma pigem käiks rohkem loengutes ja teeks vähem kodutööd. Nüüd ma siis siin mossitan.

Aga tegelikult ma kaua ei mossita. Ajan ennast välja, käin korra ringi linnas, sest äkki mul täna õnnestub viimaks minna ühte suurde tehnikapoodi, et omale veel üks adapter saada. Lugu nimelt selles, et mul üks on... ja muidu see sobib hästi - arvuti ja telefonilaadija sobivad sinna ja koos ma neid laadima ei peagi. Aga ega ma siis juuksesirgendajat selleks siia kaasa ei võtnud, et see sama targalt tagasi viia?!?! Niiet ühte suuremate aukudega ENG to EU adapterit ma otsima lähengi. Ja sealt edasi Sports Parki, kuna täna on esimene drop-in session HPASS programmis osalejatele. See on küll vabatahtlik, kuid kuna varinat A) mu meilid ei lähe läbi; B) mu meilidele lihtsalt ei vastata; C) äkki ma ikka ei saanud seda toetust?!, siis ma otsustan kohe võimalust kasutada ja näost-näkku KÕIK oma mured ära rääkida. Olen pai, jaa! Üks asjalik asi peab päevas olema. Mul on kolm (kui see adapter õnnestub!), sest õhtul lähen veel jõuka-trenni ka ju, jejjejeje! :)

Kuna mul on nüüd selle ära jäänud seminari arvelt rohkem aega, siis kavatsen ühe mõttetera veel siia kirja saada. Ma mõtlesin selle välja juba jupp aega tagasi... siis, kui ma hakkasin ära tulema ja ma arvan, et see mõte sai küpseks siis, kui ma juba siia jõudsin ja pildi kokku sain panna. Mul lihtsalt ei ole mahti olnud seda varem kirjeldada, aga nüüd... here goes nothing. 

Teate seda ütlust, et tõeliselt hakatakse hindama asjade väärtust siis, kui neid enam ei ole. Ma uskusin ka, et see on nii, aga nüüdseks olen ma oma seisukohta kõvasti muutnud. Ma arvan, et see on vaid rumalate inimeste puhul nii. Mina (jah, ma pean end küllaltki intelligentseks!) olen elav näide, et see väide kummuli lükata. Ma ise tegin oma otsuse tulla uusi teadmisi omandama kodust kaugele. Esialgu olin ma väga enesekindel ja julgelt kujutasin ette, kui tore kõik olema saab. Mida lähemale tuli aga lahkumise kuupäev, seda rohkem hakkasin ma arusaama, millest ma lahti ütlen. Ja kõike, mida ma tegin, saatis vaid mõte, et kas see on nüüd viimane kord pikaks ajaks? Kui jah, siis tegin ma oma toimetusi hoopis teisiti. Viimane kord, kui ma Olustveres käisin, siis viskasin ma lihtsalt selili murule, vahtisin taevasse ja lihtsalt olin. Ja see olemine oli teistmoodi tundega. Ma arvan, et kogu see septembri kuu oli üks teist moodi tundega kuu. Ma tahtsin kõike veel endasse haarata, sest ma teadsin, et ma hakkan sellest kõigest puudust tundma. Ma niitsin heameelega muru ja kallistasin Ergot kõvemini, sest ma hindasin seda kõike teistmoodi. Ma arvan, et just sellepärast, et ma sain kõike seda veel nautida ja end justkui tulekuks ettevalmistada, ei olnud ka see lahkumine lennujaamas niivõrd nukker. Ehk mis ma öelda tahan, on see, et targad inimesed on õnnelikud, sest nad suudavad ettemõelda ja seega hinnata seda, mis neil momendil juba olemas on! See on vaid rumal tegu, hakkata millestki puudust tundma, kui see juba läinud on... siis järelikult ei osanud sa nautida seda aega, mis sul oli! Jah, on erand. Erandiks on see, kui sa ei tea, et sa millestki ootamatult ilma jääda... Kuid sellevõrra tuleb nautida ja hoomata seda, mis on nüüd ja praegu! Milleni ma jõuda tahtsin? Ma tahtsin vaid üles märkida, et mind muutis see praegu kogemus juba siis, kui see veel alanudki polnud!

Mõttejõud!

Eile oli teisipäev, see massive pikk päev. Kolm loengut. Essana Services Marketing, mis läheb juba seetõttu ruttu, et see on vaid tund aega. Ja kõik küllaltki loogiline ka. Kuigi ma just neid aineid kardangi, mis tunduvad liiga ruttu ja loogiliselt minevat. Üks teooria oli küll keeruline, jäin tundmatute fraasidega hätta ja pidin selle kohta artikli lugema, aga kuna ma tõesti mõttejärge pidada ei suutnud, siis... noh, laiaslaastus sain pihta, mis üldine mõte olla võiks. Bla-bla. :D

Järgnes Understanding Events Industry. Ja Owen. Kus siis Owen ei oleks, eks?! Ja see on küllaltki segadustekitab, et üks õppejõud on seotud nejast ainest kolmega... sest raske on peas jooni tõmmata, kus ja mis on. Näiteks on mul juba täiesti sassis, mis aines me mis iseseisvatöö tegema peame?! Aga varsti hakkan tegema, päriselt! :) Vaatasime mõningaid videosid, analüüsisime sihtkohti ja võimalusi reklaamimiseks. Väga huvitav värk until... me pidime loengus olla vaatama loengut... Youtube'ist! Ma olin tegelikult terve päeva nii väsinud, et raske oli üldse mingit tähelepanu fookuses hoida. Aga see oli tippude tipp. :D Ja siis veel lugupeetud professor Getz (kes on väga tugev akadeemiline persoon ürituste ja turismi kohapealt) teatas, et üritus-business ei olegi üldse omaette industry. Whaaaat?! :D Siis läks elavaks arutluseks. Lahe! :)

Kahe ja poole tunnine paus vahet ja õige aeg lõuaks. Seekord saime täitsa suure pundi kokku ja lõunastasime Chancelloris. Ma sõin suure jacket photato juustuga. Oli täitsa kartuli maitsega küll ja kõhu sai täis. Selle võrra suurem uni tuli... :D Oma uue sõbraga pidasime veits salaplaani, millest ma veel rääkida ei taha... ja siis oligi juba aeg kolmandaks ja viimaseks loenguks.

Research Methods. Aeglane surm. Mitte, et see ebahuvitav oleks. See on äärimiselt vajalik ja ma alati kuulan huviga. See oli lihtsalt liiga pikk loeng, mida sellisel kellaajal lugeda. Ja seekord oli see lihtsalt ekstra-õudne, sest loengu luges keegi Tsing-Tsang-Chu. Mul oli esialgu raske arusaada, mis keeles ta üldse räägib! Need vahepealsed "aaaa," "ooo," "mmmm" ei aidanud eriti kaasa. Ja ta lihtsalt röökis sinna mikrofoni. Kolmanda tunni lõpuks oli kõrv muidugi juba harjud vajalikku kuulma ja ebavajalikku vältima. Panin ikka korraliku plässi ka :D Kuskil umbes keskel või pigem lõpupoole ütlesin mu kõrvalistuvale Elizabethile: "See on lihtsalt kohutav!" Jah, nii samamoodi ütlesingi... eesti keeles! :D See oli ohe mu hingepõhjast ja ma isegi ei saanud aru, et ma midagi valesti oleks öelnud! :D

Kui see lõputu õudus lõppes, siis pärast pikka kaalumist otsustasin ikka kesklinnas läbi sõita, sest seal toimus Student Shopping. Ehk üks ostukeskus oli tööle pandud pärast ametliku sulgemisaja lõppu ja sisse pääsesid vaid tudengid. Mina ei läinud sinna vaid ostlemise eesmärgil, vaid kuna mul on vaja ühte üritust analüüsida disaini-kriitiliselt, siis tundus see üritus hästi sobivat. Kaubanduskeskus on muudetud ürituse toimumise kohaks ehk mingeid kujunduselemente peab ju olema kasutatud?! Läksime heas usus koos Mercedesega kohale ja mis me nägime?! Täitsa tavaline keskus, kus polegi suurt midagi kommenteerida. Osad poedki olid kinni. :D Oijah, liikusime mõlemad korrused läbi, tegime paar pilti ja ma otsustasin ikka "shopata" ka. Ostsin Primarkis omale vihmavarju (!!!) ja köögi käterätiku. Korda läinud käik ju! :D

Ma olin ikka tõesti päris täitsa väsinud, nii päevast kui ööst (mis jäi vist liiga lühikeseks ja millest tulenevalt oli ka päev väsitav). Aga koju jõudes ootas mind üks tore üllatus! Nimelt sain kusalgil septembrialguses hoiatuse, et äkki-võib-olla-ehk-isegi toimub oktoobris üks üritus Londonis, mida ma teha saaks. Noh, taskuraha saamiseks või nii. Aga kuna see esimene hoiatus jäi ka ainsamaks (ja pärast väikest nuuskimist tööasjades), siis olin täitesti kindel, et see siiski minu jaoks ei toimu. Aga koju jõudes ootas mind Skypes teade, et asi on veel täiesti jõus ja mind oleks vaja järgmisel kolmapäeval. Kolmapäeval?!?!?!? Sobib hästi, sest mul pole ju kolmapäeviti mitte ainsamat loengutki!!! Saan hommikul minna ja õhtul tulla. Tuleb küll üks pikk-pikk päev, aga loodetavasti vahva! London, I'll be there soon! :)

Täna oli ka pikk päev. Algas see kõik kell 6.44, kui üle terve maja hakkas undama tulehäiresignaal. Õnneks olin ma hoolikalt oma meili lugenud ja tegelikult teadsin, et see undama hakkab. Aga nii faking vara?! Olin asja juba läbi mõelnud, seega haarasin oma mantli peale ja läksin välja. Ei tea, kas osad ei teadnud, et see toimuma saab või ei jõudnud nad unisena mõelda või arvasid nad, et õues on soe vms?! Mantel oli hea valik. Seisme siis õues maja ees, kuni meid üle loeti ja maja ülevaadati. Räägiti hirmulugusid ja tuletati veel meelde, millal ja kuidas käituma peab... ja siis saime tubadesse tagasi. Uni oli läinud ja WC järjekord pikk... Sellegi poolest otsustasin veel paar tundi magada, sest ma teadsin, mis mind veel ees ootab.

Paari tunni pärast oli ärkamine juba hoopis raskem. Ajasin end üles, sõin ja pesin ja asusin õigeaegselt kooli poole teele. Loengud ju kolmapäeviti pole, aga mul oli kokkulepitud kohtumine oma personaalse tuutoriga. Mul polnud õrna aimugi, mis see endast kujutab ja kas ma oleks pidanud end kuidagi ettevalmistama. Niisiis läksin lihtsalt käed taskus. Ja õige otsus. Mu tuutoriks on üks tore-tore-tore ja kindlasti väga tark vanemapoolne meesterahvas. Täitsa puhas inglane (vist!) ja lihtsalt täitsa lahe onu! Saime tuttavaks, küsisime vastastikku küsimusi ja oligi põhimõtteliselt kõik. Tema on mu akadeemiline tugiisik. Ehk tema poole ei saa pöörduda, kui ma mõnest ainega seonduvast teooriast vms aru ei saa (kuna ta pole üldse mingi üritus-tegelane, tema peamiseks suunaks on puhas turism), vaid tema aitab mind üldiste  akadeemiliste küsimustega. Näiteks sain ma temalt uurida selle naljaks aprilli-asja kohta. Jah, mul on terve aprillikuu vaba - pole kooli, pole loenguid, pole eksameid. Lihtsalt puhkus! Ma tahaks olla hästi rõõmus (ja kindlasti siis olen, kui see aeg kätte jõuab), aga praegu tundub see küll täitsa sürr. Meil on niigi lühike õppeaasta (algas ju alles oktoobrist!) ja sellegi poolest laseme veel kuudekaupa lulli?! Mille eest ma oma meeletut õppemaksu maksan siis?!??! :D Ja terve aasta üüri, kui mind üldse siingi pole?! :D Eii, las ta jääb. Ma arvan, et kõik läheb kindlasti nii, nagu minema peab. :) Igatahes on mu tuutor tore ja me kohtume veel! Ja see vist on ikka päris suur asi, kui keegi selline "kõrge" tegelane võtab vaevaks öelda, et mul on väga hea inglise keel?! Mul võttis suu naerule igatahes. Ma ise ei pea seda maailmaparimaks (veel!), aga tore on ikka kiita saada :)

Pärast pooletunnist miitingut tõttasin raamatupoodi, et veelkord veenduda, kui kallid saavad ühed raamatud olla! Õnneks mitte ükski mu pangakaart seal poes ei tööta, niiet ma ei saakski sealt midagi osta... käin nillimas lihtsalt. :D Raamatupoest läksin edasi raamatukokku. Võtsin lõpuks kätte ja vaatas mis mul online-variandis olemas on ja mis mul puudu on. Viis raamatut on sellised, mis võiks olemas olla, kuna neid peaks iganädalaselt kasutama, et õppetööks valmistuda ja iseseisvalt järge pidada. Viiest kaks on online-raamatuna olemas. Kolm on puudu. See teeb umbes 100£. Ja seda läbi Amazoni. Raamatupoest ostmise peale ma isegi ei mõtle mitte. Amazoni varianti veel kaalun. Äkki ikka jõuan raamatukogu eksemplarid ära oodata... 

Et mitte liialt masendusse langeda, otsustasin läbi käia Sports Parkis, kus toimusid esimesed võrkpallilahingud meie ülikooli tiimidel. Mängisid naiste number kaks võistkond ja meeste number üks võistkond. Naistelahing oli hirmus, sest keegi nagu väga ei pingutanud (või mulle vähemalt tundus nii) ja oleks kindlasti paremini saanud mängida. Vähemalt oli tulemas tubli - 3:0 meie võit! Kuigi kõik venis kuidagi jube koledalt, siis ootasin ikka meeste mängu ka ära. Vaatasin ühe geimi, aga kuna see oli kordades koledam kui naiste mäng, siis jätsin mehed seisult 0:1 iseseisvalt edasi võitlema.

Tõttasin koju, sõin ja siin ma nüüd olen. Puhke moment! Et siis jälle uue ringiga Sports Parki minna. Ehk ees ootab mu esimene treening Guildfordi tiimiga. Ma ei teagi, mida oodata! Loodan lõbusat võistkonda ja head mängu! Ja kardan hirmsasti, et kuna hooaeg on juba täitsa täieshoos nende jaoks, siis saab võistkonda sissesurumine küllaltki keeruline olema. Aga eks ole näha! Ma hoian teid up-dated! :D

Vaid üks ametlik teadaanne veel! Mu blogi on jõudnud oma haripunkti! :D Kui seni oli rekord 2007 aasta juuli, kui mu blogi vaadati ühe kuu jooksul 458 korda, siis nüüdeks on see rekord purustatud! Juba praeguse seisuga on oktoobrikuu külastajate arv 553... ja kuu ei ole veel kaugeltki mitte läbi!  Whooop! Or not?! Ma pean kahjuks Teid, mu kallid sõbrad, kurvastama ka. Suure tõenäosusega olete Teie vaid väga-väga tilluke osa sellest rekordsooritusest! Ma ise kahtlustan, et just need "lahedad ja populaarsed" inglisekeelsed väljendid on viinud selleni, et mu blogi külastavad enamaltjaolt persoonid, kes tegelikult mitte sõnakesti mu jutust ei mõika! :D Ma saan statistika alt träkkida ka seda, milliselt lehelt on need külastajad tulnud või mis google-otsingu sõnu on sisestatud ning siis mu blogi-lehele satutud. Aga see mind palju ei aita, sest ma ei julge nendel linkidel klikkida, kust suurem osa mu "lugejaid" tuleb. :D :D Igal juhul on kogu see meeletu külastajate-möll viinud mind selleni, et ma ei julge (või ei taha?!) enam siia väga mingeid nimesid ja värke kirjutada... Tänapäeval on ju olemas igasugused programmid, mis jutu ühest keelest teise panevad ja kui mingid tuku-jukud siis midagi ebasobivat või halvemapoolset leiavad, siis või pahasti olla. Samas ei pane ma oma blogi ka lukku, sest ma lihtsalt olen nii rebel! Jee! Või äkki tahab keegi ülestunnistada, et ta elab Ameerikas ja on mu blogi umbes 149 korda vaadanud?! Cheers! :)


[edit] Lisan ikka veits intriigi ka! Ehk seik minu teisipäeva õhtust. Tulin koju, olin väsinud ja näljane. Õnneks olin ma ju paar päeva tagasi suure kuhja vorsti-pastat teinud (sest ma lihtsalt ei suutnud leida sobilikku sinki!!!), niiet sain selle viimase portsu lihtsalt kiirelt soojaks lasta ja asusin õgima. Siis tuli kööki Noa (egiptuse poiss). Rõõmsalt naeratades ja tervistasime siis üksteist vastastikku. Ta võttis oma köögikapist kommikarbi, avas selle ja pakkus mulle kommi. Mu käed (ja suu) olid täis. Seega ütlesin viisakalt, et ei, aitäh, ma söön praegu soolast. Flip! Ta pani kommikarbi kinni, kappi tagasi ja karjus mulle, et ta ei paku enam mitte kunagi mulle mitte midagi ja meiega on kõik, tsiteerin: "FINIIIITO!" Ok, ma ei saanud aru, mis juhtus, aga sõin oma pasta ilusti lõpuni. Õhtul magama minnes panin igaks juhuks toa seestpoolt lukku! Sellitse lahedate ja "stabiilsete" vendadega ma koos elangi! To be continued... (vist)

Osta omale vihmavari, lollpea!

Laupäev oli ilus, ma passisin toas ja õppisin ja "õppisin". Ja päriselt õppisin ka. Lugesin lausa kaks artiklit. Üks huvitavam kui teine, aga kuna enesetunne oli lihtsalt niiiii halb, siis tundus kõik nii halb ja paha. Ma tõesti ei tea, mis mul viga oli. Nagu mingi magamatuse- või magatuse pohmell või mingi muu ime asi. Kas üleväsimus või ala-magamine või hoopis ala-väsimus ja ülemagamine. Lihtsalt uimasingi päev otsa toas nagu mingi... õudne. :D

Ja pühapäev oli kole ja vihmane ja mina olin jälle inimene ja käisin väljas. Tesco tuur ja (loodetavasti) nädalavarude täiendamine. Kui 13£ saaks nädalaks varud täiendatud, siis võin siin isegi ellu jääda. :D Ja pärast shoppingu-tuuri tuli võrgu-tuur. Ehk siis läksin nahaalselt lihtsalt sinna Guildford International võrkpalli klubi avatud trenni. Lihtsalt selleks, et selgust saada, sest ilmselgelt meile ei loeta või meelega ei vastata! :D Tegu oli küll algajatele mõeldud seda trenniga, aga meie tiimi treener oli seal ka aega parajaks tegemas ning ta lausa vaevus meile mingeid harjutusi tegema. Juba väga-väga-väga ammu pole niimoodi võrkpalli trennis higistanud. Nii hea oli! Ja pärast veel mängisime... naiste võrgu peal!!! Kuigi reegel ju on, et kui mehed kambas, siis keritakse võrk ikka kõrgemale... aga tegu oli ju ometigi algajatega... ja mulle sobis see võrgu kõrgus ideaalselt! Natuke sai nalja ka. Aga ma seda nalja ei räägi enne, kui asi kindel. Muidu polegi äkki üldse naljakas! :D

Ja täna oli jälle esmaspäev. Mu lemmik päev. Sest siis saab kooli minna. Jee! Ja see ei ole iroonia. Või noh, tegelikult ma natuke isegi mõtlen, et mis mul viga on?!??! Aga tõesti, mulle nii hirmsasti meeldib see kool... juba! Hakkas aga jälle uus ring pihta. Event design and production. Ja poola neiu Hania (kirjapildi eest pead ei anna). Kõik selge ja arusaadav. Mõned asjad tuttavamad ja mõned uuemad ja huvitavamad. Siis oli kaks tundi pausi, mille sisustasin poolenisti kohvikus istumisega. Koos oma KAHE sõbraga. Jah, sain vahepeal ühe juurde. :D Oot, ja kui ma nüüd hoolikalt mõtlen, siis oli see vist mu esimene Starbucksi latte siin! HURRAAA! :D Yummi ka muidugi. Ühesõnaga oli meeleolukas ja tore tunnike, sest... ma arrrrrrmastan ju inglise keelt (ja ameerika inglise keelt) ja tõesti oli hea üle kolme päeva seda õiget kuulda! Mitte kuulda... kuulata võib seda tänaval ka, aga kuulata ja arusaada ja kaasarääkida! Mõns! Kiire ülevaade mu uuesti sõbrast ka. Ta on mitmest kohast pärit ja ta on tumedanahaline ja ta nimi on Mercedes (olen kirjapildis täiesti kindel, sest ta ise kirjutas oma nime mulle telefoni!) ja ta on minust paar aastat vanem ja ta elab Londonis ja ta on täiega awesome (hea ja lahke!). Jah, ma valingi ainult neid sõpru, kellega ma ühes grupis ei ole ja kes elavad võimalikult kaugel, niiet me näiteks nädalavahetuseti midagi teha ei saaks! Jee.

Ehk siis mu sõbrad läksid loengusse (sest nende grupp on tund enne meie gruppi) ja mina lõin veel tunnikese raamatukogus surnuks. Püüdsin asjalik olla ja lugeda, aga... see raamatukogu on sellisele üliõpilaskonnale igat moodi mõõtes liiga väike, niiet müra oli suur ja mõtted liikusid mujale ja nii see tunnike mööduski.

Ja siis oli viimase-pingutuse-aeg. Ehk tunnine seminar juba päeval toimunud loengu teemal. Kogu see seminar möödus loetud artikleid analüüsides. Ja ffff yeah, kellel need loetud ja oli!??!? Ja fffff yeah, kes ainukesena õppejõuga vestelda viitsis (või siis oskas?!)?!?!? Aga ma räägin nüüd täiesti ausalt ja päriselt, mis värk nende gruppidega on. Meid on kolm korda erinevalt jagatud ja siis kellele mis ei sobi ja kes kus olla tahab. Ma tahtsin ka esialgu oma ainsama sõbraga ühes grupis olla. Siis sain aga aru, et mu päris grupp on ka täitsa OK. Ja siis tõstetigi meid kolmandat korda ringi... ja it's a mess! Siis oli vahepeal vahetusvõimalus... ja siis enam ei olnud... ja nüüd ma olen ikkagi nendest aktiivsetest ja asjalikest sõpradest teises grupis! AGA. Sel on omad head küljed!!! Nagu ma juba ütlesin, siis julgesin ma oma suu vist peaaegu essat korda lahti teha loengus. Muidu Elizabethi või Mercedese või Charlie kõrval istudes tekib ikka tunne, et "öäöäöm, ma vist pigem jätan oma arvamused veel praegu enda teada..." Siis nüüd viimases seminaris oli teisiti! Õppejõud küsis midagi... ja kõik olid vait! Et aga kiiremini asjad tehtud saaks, siis keegi lihtsalt PEAB ju õppejõule vastu argumenteerima. Ja mul läks täitsa hästi! Pole üldse niiväga jube. Kõik on ju hiinakad, kes suuremas osas veel hullemini puterdavad... ja siis Sarah, kes on küll ka põline inglane, aga ta on nii tasa ja vaikseke, et ta lepib minuga! :D Ja siis on ka üks saksa tüdruk, Saskia, kes väga hästi räägib ja vahel ikka sõna võtab... aga me saame hästi läbi ja teda ma ei karda! Ja siis on veel Sveitsi poiss ja üks tüdruk, kelle päritolus ma kindel ei ole, aga kes ka väga hästi räägivad... aga nende kõrval ma istuma ei pea, niiet kõik on õnnelikud... vist! Ehk kokkuvõttes pean ma oma grupiga rahul olema, sest siin saan ma ise rohkem kaasa teha ja end paremast küljest näidata (mitte Charlie ja Mercedese ja Elizabethi varju jääma!). Vot tak! Kooli rindelt kõik. Karsumm!

Rääkisin just isaga tund aega. Või õigemini mina rääkisin ja tema kirjutas. Pika peale hakkas natuke imelik küll monoloogi pidades... aga vähemalt isal oli lõbus! Talle väga meeldib, et mingite hullupöörastega siia kööki kokku sattusin. Phh. Maast ja ilmast, ma ütlen! Ja kõik koolitööd on nüüd küll tegemata. Okoou, head nägemist!

[edit] Tegelikult mu õhtu ei koosne ainult ühest tunnist. Teise tunni veetsin muidugi Ergoga Skype'misele ja kolmanda tunni nostalgitsesin... sest üks tore preili, kes on otsustanud oma peakest rekreatsioonikorraldusega "vaevata," küsis minu väga lugupeetud bakalaureusetöö juhendaja kohta arvamust. Ja nii ma siis pidasin üksinda monoloogi... kellegi tundmatu Facebooki postkasti. Oeh, ma ohkan, oli kord...

Õpi-päev!

11.oktoober, reede. Ehk esimesele koolinädalale ring peale tehtud! Eile oli koolinädala viimane loeng. Event services marketing loengu seminar. Ehk kursus on gruppideks löödud ja toimub sutsukese intensiivsem ja põhjalikum õppetöö sellel teemal. Nii tõesti oli. Tegime huvitavat grupitööd vanu materjale läbi tuhnides ja püüdes aru saada, milliste reeglite järgi on klienti püütud mõjutada. Õppejõude on selle aine raames kolm, aga eile oli Owen äksjonis. Taaskord oli muidugi asju, mida ma juba teadsin, sest turundus oli mul ju reklaami kõrvaleriala lemmik aine! Segmenteerimine ja positsioneerimine ja 4P (millest nüüdseks on juba saanud 7P) ja muud vinged asjad. Pärast loengut tõttasin raamatupoest läbi (kust ma midagi ei saanud, sest mu pangakaardid olid erroris), kampuse poest läbi (kust sain oma värske-doosi, mis kodus otsa oli saanud) ja kodu poole. Tunnikese sain kodus tegutseda. Lollipeaga panin muidugi arvuti tööle, kuigi ma ju teadsin aega niigi vähe. Katre ja Martha saatsid tervisi ja isa päris kuidas läheb ja... korraliku söögi jaoks ei jäänud jälle aega. Õhtused bussiajad on teised ja ma ei ole veel süsteemile pihta saanud. Niisiis oli bussi ootamisega tükk tegu, aga napilt-napilt jõudsin ikkagi õigeks ajaks trenni. Või õigemini trenni-eelsele miitingule. Meie uus treener pani paika reeglid ja seletas, mis meist nüüd saab. Treener on poolakas. Jah, ma rohkem ei oska midagi arvata. Eks ole näha, mida meie suudame ja mida tema suudab. Aga iga juhul, tema sõnum meil oli:

T - together

E - everyone

A - achieves

M - more

Lõppude-lõpuks tegime ikka trenni ka. Oli niiiiiiii hea! Õige kõrgusega võrk ja õiged mängijad. Ei ole sellel tasemel häda midagi. See esmaspäevane ülevaade oli ikka küllaltki petlik. Noh, sellised õiged suurte lihastega võrkpallureid siiski ei ole, aga kõik on ikka väga-väga tublid! Tükk tegu, et pall vastase poolele maha saada Ma olen rõõmus! :)

Trenni lõpus tegi uus treener teatavaks ka selle, kes mis võistkonnas mängib. Ja süsteem sarnaneb sellele, mida ka Eestis kohanud oleme. Kaks võistkonda. Teise võistkonna liikmed võivad abistada esimest võistkonda, kuid vastupidi ei tohi. Niisiis on mingi põhimõtte järgi isegi teises võistkonnas ju parem olla. Saab lausa kahe võistkonna eest mängimas käia!!! Mina kuulun esimese võistkonna koosseisu. Niiet ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb... hea on see muidugi, et mind kuue parima mängija hulka valiti, aga... eii, see on vist igat pidi parem! Nüüd on mul võimalus ka selle teise Guildfordi võistkonnaga liituda... muidu peaks ju lausa kolme võistkonna eest võitlema! :D

Ja natuke otu olen ikka ka. Kui kõigil oli teada, mis võistkonnas nad mängivad, oli tarvis valida ka kaptenid. Kõik, kes soovisid sellele kohale astuda, pidid põhjendama, miks nad head kaptenid oleksid ja bla-bla. Teises võistkonnas ei tahtnud keegi kapten olla. Pidi ikka sorkima ja sokutama. Esimeses võistkonnas oli kuuest kaks kanditaati, kes ise vabatahtlikult end pakkusid. Mina vaatasin kogu tralli kõrvalt ja isegi ei tulnud sellel momendil selle peale, et võiks ju ka eestvedaja olla. Ma lihtsalt täitsa automaatselt arvasin, et ma ei saa ju kapten olla, sest ma olen libero. Eeem. Ma ei tea ju veel tegelikult, mis kohta ma mängima hakkan!??!?! :D :D Täielik blond. Lasin võimaluse käest. Olen jobu. Bla-bla. Eks ma siis toetan võistkonda teisiti :)

Koju sain ruttu, sest bussiga lihtsalt niiimoodi joppas. Astusin pärast kiiret pesu spordihoonest välja ja nägin juba kaugusest õige numbriga bussi õiges suunas liikuvat. Jeee! Pean veel ainult nüüd märkmeid tegema, mis ja kus ja millal mul teinekordki vaja olla on :D

Koju jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - hiiglaslik ämblik mu toa seinal! Ja see oli tõesti hiiglaslik. Ma muidu ju tegelikult väga ei karda, aga no see vend oli lihtsalt... ma tõesti ei ole elu sees nii suurt ämblikku näinud! Ja mis teha?!?! Tappa sellist ei julge, kuskile peale panna ja välja viia ka ei julge, sest kui see vend liikuma hakkab, siis võib ta kahe sekundiga juba kuskil mujal olla ju!?!? Täiega kriipi. Mis kõige jubedam, kogu maja oli täielikus vaikuses. Ma mõtlesin, et mitte kedagi polegi kodus nagunii... reede õhtu ju!??!?! Õnneks selle aja peale, kui ma oma julgust kogusin, siis Noa ikka kuskilt ilmus välja. Palusin ta abi ja voilaa! Tema plätu läbi see kriipi-monster surigi. Tegelikult on siiamaani hirmus, sest... äkki neid on veel!?!??!?!?! :S

Pärast edukat lahingut otsustasime jäätist süüa. Või noh, mina sõin ja Noa vaatas pealt. Aga vähemalt tundub, et ta ei vihka mind enam! Ta oli vist lihtsalt haige ja hoidis sellepärast eemale. Ja ükspäev tõi ta mulle lihtsalt mingit nänni. Kommi ja chipse ja mahla. Nagu what a flurr?! Ma pakun talle jäätist ja ta keeldub sellest täiesti kategooriliselt. Et ta ei söögi jäätist või tal on kõht täis vms. Ja kui mina millestki keeldun, siis tüüp solvub. Jep, nii see elu meil siin käib! :D Aa, ja siis ma vist sain tegelikult aru, et mingi issue veel tegelikult ikka on. Sest ta kutsus mind mingit moslemi püha tähistama... ilmselgelt teda siiski painab, et mul usku ei ole! :S :D

Täna on laupäev ja väljas on imeilus ilm! Mina magasin jälle pool päeva maha ja teise poole päevast istun kodus arvuti taga. Kuigi plaan oli minna raamatukokku, siis leidsin vist enamiku artiklitest ka onlinest, niiet otsustasin koju jääda! Jee, luuser.

Howdy-ho!

Ma tean, et see kõlab nõmedalt, aga päriselt ka läheb siin aeg rutemini kui kodus. Täna läks lausa nii ruttu, et pidin pool tundi bussi ootama (sest olin just ühest maha jäänud ning õhtuselajal sõidavad nad pooletunniste vahedega), kuid see aeg läks nii ruttu, et ma jäi sellest bussist maha :) Ehk lugu sellest, kuidas ma esimest korda jala Sports Parkist koju tulin. Koos ühe teise uduga (hiinakas tegelikult), kes ka ei suutnud aru saada, et buss meist mööda sõitis. Kuigi, ma olin üdini kindel, et on ka lühem tee, siis kindluse mõttes tulime mööda bussi marsruuti. Jah, see oligi lühim tee. Tõesti mitte kuidagi teisiti lühemalt ei saagi. 2,4 miili ja 43 minutit. Korralik trenn. Peale trenni, mis tegelikult ei olnudki trenn. Ma tegelikult ka ei ole pahane. See oli saatus ja karma ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga täna pidi meil kirjade järgi võrkpallurite jõutreening olema. Teoorias pidi see sessioon nii pikk olema, et ma hakkasin kartma lausa. Tegelikkus kujunes selleks, et tegime mingeid maailma kõige imelikumaid "teste" oma praeguse füüsilise vormi kohta. Sisaldas see test näiteks kükke ja plänkingut. Osasid asju filmiti. Sürrr. Ootan huviga järgmist neljapäeva, kui selgub äkki, milleks see kõik vajalik oli. Aga. Tahtsin ma jõuda selleni, et see tunnine jalutuskäik oli igati hea kompenseerimaks seda ärajäänud jõutreeningut :)

Täna rohkem midagi suurt ja olulist polnudki. Magasin kaua (võib-olla isegi siin olemise aja rekord, mul järg sassi juba! :D). Venisin ja venitasin. Jäi ühest bussist maha, tänu millele sain kodus lõunat süüa. Siis suutsin end siiski kokku võtta ja käisin kampuses, kus toimus karjääri mess. Paljud suured ja tuntud ja väiksed ja tundmatud ettevõtted olid kohal, et häid ja tarku õpilasi Surrey Ülikoolist oma ridadesse värbata. Täiesti tõesti väga puht juhuslikult sain enne messi-melusse sukeldumist kokku ühtede oma kursakaaslastega. Väga vinge punt ja meil oli koos väga tore! Trampisime messi läbi, tegime nalja ja arutasime asjalikke asjade üle ka. Nii vahva! Ja siis sõitsin jälle rõõmsalt koju tagasi (jah, ma ei jõudnudki raamatukokku!). Vahetasin riided, haarasin oma spordiasjad ja tõttasingi juba sinna samasse eelpool kirjeldatud "jõutreeningusse."

Teeme siis tagurpidi postituse. Nüüd räägin eilsest. Magasin kaua. Ärkasin üles, oli juba kiire-kiire-kiire. Ja kell 12.25 oligi juba Sports Parkis omale Team of Surrey dressi selga proovimas. Ehk siis see hea uudis, mille ma esmaspäeval sain, sain nüüd omale järje. Kõik kõrgema taseme sportlased, kes valituks osutusid, said kokku. Tegime fotod kodulehe jaoks ja arutasime asjalikku asja ka. Et mida ülikool nüüd meilt ootab ja mida meie ülikoolilt saame. Tasuta dressid ja tasuta aastapääsme Sports Parki. Selle üle olen juba rõõmus. Aga tasemeid on kolm. Mina olen praegu madalamail ja arvatavasti vist sinna ka jään, sest kui ma ise arvasin, et kui ma hästi esinen, saan kõrgemale ronida, siis üks asjalik võrkpalli poiss, kes ka samas programmis, arvas teisiti. Eks ole näha. Ma olen esialgu selle ülegi õnnelik, mis ma sain. Tore tunnustus ju! Kuigi tasuta füsiod ja värgid ei teeks ka paha! :D Ühesõnaga, rääkisime asjalikku juttu ja siis mängisime... tadada!... FOTOJAHTI! :D Jah, see jääb mind terveks eluks saatma nüüd. Kuigi formaat oli natuke teine, siis vahva oli ikka. Osad pildid saime küll väga head ja vaevalt, et keegi teine Eagle raadio eetri-stuudiosse pääses! :D Väärib pilti?! Ikka saab.

Aga ühte õppisin küll. Kuigi mind oli hoiatatud, ei tahtnud ma seda uskuda. Nüüd tean, et see tõesti nii on, et eks need inglased ühed ühtehoidvad laiskvorstid on! :D Selles mõttes, et miks nad peaks tegemist tegema mingi puist inglise keelt kõneleva inimesega, kelle nimigi neile meelde ei jää, kui nad saavad rahulikult omavahel oma asju ajada?! Ma olen muidugi eriti keeruline keiss, sest ma elan veel niiiii meeletult kaugel, et võimatu on ju üldse midagi ühiselt ette võtta. Päriselt, nii on.
"Hey, what's your name?"
"My name is Egle."
Oook, too difficult, good bye.
--
"Ouu, from Estonia, that's cool. And where are you staying at the moment?"
"I live at the Hazel Farm."
Oook, too far, bye-bye.

Või ma ise olen lihtsalt nii vussu. Jaa, tegelikult olengi. See on lausa hämmastav, kuidas ma üldse inglise keelt rääkida ei oska... inglastega suheldes!!!! Muidu pole probleemi olnud, mitte üldse. Ja kui on vaja kellegagi rääkida, kes ise no niiiiiiii puhtalt paneb, siis - aääö-ä-ä-üüsskf - ei saa sõnagi suust või kui midagi tuleb, siis väga valesti! :D Ma ei tea, ma lähen pabinasse vist. Ja püüan sama hästi rääkida kui nemad... või vähemalt sama kiiresti ja siis lähebki kõik tuksi. Mul on tõesti tunne, et ma olen selle paari nädalaga viimsegi oskuse suhelda ära kaotanud kuskile. Masendav! Ok, lohutan end sellega, et see on normaalne. Jah. Muu keelsetega rääkides saab ise rahulikult rääkida, sest siis on neil lihtsam aru saada... ja endal parem asju läbi mõelda.... ja inkadega rääkides siis... üaöüödsdüafkvkvd. :)
Kui nüüd selle kolmapäeva õhtu juurde tagasi tulla, siis surmväsinute ja näljastena jõudsime kesklinna ja meid ootas kolmekäiguline õhtusöök. Ja teate?! Söök maitses nagu päris söök!!! Eelroaks võtsin kala, mis maitses nagu taevalik kala!!! Põhiroaks oli kana magusa kartuliga. Kana oli nagu päris ja kartulikoogikesed magusad. Magustoidu ajaks oli kõht juba nii täis, et šokolaadikooki jäätise ja moosiga tuli pudrunuiaga sisse lükata, aga sõin kõik ära, sest jumal seda teab, millal jälle nii söögimaitsega sööki saab! :) Söögi kõrvale ja vahele vahetasime kohti ja saime üksteisega tuttavaks. Üks Küprose poiss sai ka võrkpalli mängimise eest HPASSi. Ainuke erinevus võib-olla see, et tema mängis oma riigi koondises... ma tulin Viljandi meistriks kunagi ammu! :) Ja üks tore ameerika-austraalia-kreeklane, kes mängib kossu. Ja üks tore inglise preili, kellel on seitse isiklikku hobust ja kes tegeleb pologa. Ja üks tilluke tüdruk, kes mängib jäähokit! Trampoliini-sellid ja vehklejad. Ja selline huvitav ala nagu netball, millega mõned tüdrukud tegelevad. Noh, vahva punt igatahes! ;)

Ma olen ikka korralik tuku-juku. Ise kirjutan ja siis hädaldan. Või noh, praegu ei tundugi see veel imelik, aga kunagi neid postitusi lugedes ma kindlasti mõtlen, et miks mul oli vaja niii palju mingeid inglisekeelsed fraase siia sisse toppida. Miks ma ei võiks korralikuks eesti keeles kirjutada?! Lugu on nimelt selles, et tegelikult tahaks ma (alateadlikult) üle-üldse inglise keeles kirjutada! See teeks mulle igatpidi head. Sest ma olen inglise keeles kirjutades väga ebakindel. Ka kõige kergemate sõnade puhul jään ma vahel mõtlema, et oooot-oot, mis sõna see nüüd siis on... või kas seda üldse kirjutatakse nii?! Niiet harjutamine oleks niisama hea... ja kuna varsti-varsti (sest aeg läheb ju niiiii ruttu) on mul vaja oma makatööd kirjutama hakata... siis harjutada oleks vaja. Aga ma ei julge. Ja ei oska. Noh, inglise keeles kindlasti ei tuleks need jutud siin nii pikad... aga aega võtaks see küll palju. Arvestades veel seda, kui palju mul isegi eesti keeles kirjutamine aega võtab! :D Ja ma peaks üle-üldse lugema, mitte kirjutatama. Ja üle-üldse on kell juba peaaegu üks öösel. Niiet üle-üldse head aega ja head ööd ja head tervist! Mmmuah! :)