Home alone, episode nr 23934721910.

Elus. Elasin üle oma teise tööpäeva Polo klubis. Ja oma esimese assessment centre'i. Ja ka selle karmi tagasilöögi, et ma oma unistuste tööd ei saanud. Ja ka kerge haiguse pisiku suutsid tagasi suruda ja ellu jääda. Elasin üle kaks päeva järjest võrkpalli mängimist. Ja kuna päeva lõpuni on jäänud vaid mõned tunnid, siis julgen juba praegu väita, et elan üle ka esimese päeva üksinda kodus siin kuskil keset lõuna Inglismaad suures vanas majas!

Emm. Ja siinkohal lõpetangi, sest kogu eelnev lõik võtab kokku kõik, mis vahepeal toimunud on. Nõus?! Kellele siis ikka neid täpsemaid detaile vaja on, et mis ma seal tööintekal ikka tegin või miks ma Iirimaale mineku asemel nüüd siin üksi kodus olen?! Okei, võib-olla natuke ikka peaks selgitusi jagama, sest muidu võibki lugejale minust selline luuseri-mulje jääda. :D :D Niisiis järgneb kvalitatiivne analüüs sellest, kuidas ma ei ole luuser... vist!?

1) Kui ma oleks luuser, siis ma ei oleks seda Inglise emadepäeva seal Polo klubis üle elanud. Põsed olid küll suurest tuhinast punased, aga hakkama sain: kolm vahetust majatäis laudu ühe lõunaga teenindatud. Uuh. Kuna ma väga veel ju ei tea, kuidas seal baari ees ja  -taga asjad toimivad, siis "oskuste omandamise" etapp tuli tihtipeale vahele jätta (st hilisemaks lükata) ja kohe asja kallale asuda (mingi protsent selle põhjustajaks ka mitte nii väga heade juhendamisoskustega töökaaslane nimega Grace -.-). :D Ja kuigi esialgu tundus kogu päev rahulikult minevat, siis peagi sai aru, et just see sitting'ute vahetus on see, mis asjad sassi lööb - kes ei taha ära minna ja kes varem sisse tuleb. Õõh. Aga kui inimesed ikka lõpuks läksid, siis on meeldiv kuulda, et neile vähemalt väga meeldis. Yaay. Ja kui inimesed läinud olid, siis oli minu aeg seda kõike toimuvat seedida ja läbi mõelda. Huvitav ju teada, kuidas sellised asjad "ettevõtte siseselt logistiliselt klappima" on pandud. (Note: sorry, mul ei ole täna just kõige parem emakeelepäev! Krr. Kohe üldse ei meenu, kuidas neid asju õigete nimedega nimetatakse.)

2) Kui ma oleks luuser, siis ma isegi ei oleks sinna Pepperminti assessment centre'i/intervjuu vooru pääsenenud ju! Nonii, mis moodi see asi siis seal täpselt oli?! Oli nii, et minuga koos oli sinna veel tulnud neli noort ja lahedat inimest. Ülla-ülla, kõik muidugi täitsapuha kohalikud. -.- Aga see selleks. Mis me siis tegime?! Saime üksteist natukese tundma (mingitele nõmedatele küsimustele gruppides vastates :D), lahendasime individuaalselt matemaatilisi ülesanded, grupitööna lahendasime ettevõttega seotud igapäeva ülesanded ja genereerisime presentatsiooni oma enda loodud promo-lahendusest. Jep, ma ütlen ausalt, et ma tundsin koguaeg, nagu ma olin sammu maas teistest (või rohkem nagu ma ei olnud nii ülevoolavat domineeriv), niiet põhimõtteliselt ma nagu ikka olen luuser ju?! Nope. Nagu ma juba ütlesin, siis sinna jutule üldse pääsemine oli tõeline saavtus: 150 ankeedi seast valiti top kümme, kes kohale kutsuti. Mina sealhulgas. Kogemus misssugune. Ja lõppude-lõpuks said kõik kanditaadid veel üks-kolmele intervjuu aega, niiet ma julgen ikkagi öelda, et ma andsin endast parima... luuseid seda ju väita ei julgeks?! :D :D

Okei, kui ma siis kaks päeva hiljem varahommikul sain meili, kui oli kirjas, et ma ei osutunud valituks, siis tuli küll ikka maru kurb tunne peale. Kõik mu ootused ja lootused oli ju selle tööotsa peal. Imelik on see, et ainuüksi online research'i alusel suutsin ma end seal ettevõttes ja rollis täielikult ettekujutada ja ma tõesti nii niiiii väga tahtsin seda töökohta saada. Veel natuke vähem kui nädal tagasi olin ma tõesti täiesti pooleks murtud. Mismoodi nad mind ei valinud?! Miks?! Kõik oli hästi ju?! Phhh, ja just see nõrkuse hetk oli ka see moment, kui mingi haigusepisik mulle end peale püüdis sundida... ma tõesti oleks tahtnud päevad otsa ainult voodis teki all teed juua, aga kui ma seda teed läinud oleks, siis ei saaks ma praegu järgmise punkti juurde minna! Niisiis, läks teisiti.

3) Kui ma oleks luuser, siis oleks ma eelmisel reedel omale lennupileti koju ostnud ja mitte kunagi enam tagasi Inglismaale pöördunud (ja ma arvan, et ma olin sellele juba päris ligidal), aga selleasemel pakisin ma oma kolm asja kotti ja otsustasin hoopis vägevat nädalavahetust pidada! :D Viimsedki pisikud peletasin reedeõhtuse trenniga ja laupäeva "varahommikul" olin juba Londonis, et Aeti ja Kädiga "afternoon tea'd" juua! Jep, kaks väljendit on jutumärkides, sest mitte kumbaki tegelikult ei juhtunud. :D :D :D Ma jõudsin Londonisse alles südapäevaks ja selleks momendiks, kui ma Aeti ja Kädi lõpuks kätte sain, olid nad juba lõunat lõpetamas! :D :D Niiet kohvitamise asemel käisime mööda Londoni tänavaid (st ma juhatasin nad kogemata Primarki -.-), shoppasime 4 tundi ja avastasime Camdenit. Kuigi minu jaoks olid need kõik need asjad juba kogetud, siis oli niisamagi hea eesti keelt jälle kuulda ja kasutada ja kedagi tuttavat näha ja maast-ilmast pajatada! Oeh, rõõm. :)

Et aga oma mitte-luuseri staatust veelgi tugevdada, siis pressisin veelgi rohkem plaane omale samaks päevaks... ja kohtusin õhtusöögiks Eva ja Lubosiga! :) Põhjust väga lihne. Nad lihtsalt tahtsid kokkusaada... juba natukene aega tagasi... ja minul ei olnud põhjust keelduda. Kuigi pidime jupp aega seda õiget momenti ootama, et mulle ja neile sobiks, siis just laupäeva õhtul (enne mu järjekordset Polo klubi 10-tunnist töömaratoni) see juhtuma saigi. Vaevalt, et luuserid selliseid julgeid otsuseid ja vägevaid logistika-plaane välja suudaks mõelda, eh!? :D :D Ja kõik sujus: sõime mulle teada-tuntud pubis, pajatasime elust (ja peamiselt nende jõulu-aastavahetuse-puhukusest Kariibimere saartel) ja pärast tõid nad mu väga lahkesti veel Elizabethi juurde ära. Tõesti tõesti väga armas-lahke-helde neist! :)

4) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks üldse viitsinudki kaks päeva järjest Londoni-vahet sõita... ainult võrkpalli pärast! :D Aga taaskord lõi välja mu tugev ratsionaalne- ja logistilinekülg. Kuna ma ju Iirimaale ikkagi ei läinud (kuigi ma ju ei saanud tööd!) ja otsustasin üksinda majavalvesse jääada, siis tundus mõistlik võrkpalli natuke ette ära mängida, teades, et järgmised kaks nädalat saavad mulle võimatud olema. Ja pealegi, Elizabeth pidi Guildfordi nagunii minema, niiet ma olin poolel teel juba nagunii ju! ;)

(Note: siinkohal pean vajalikuks märkida, et otseloomulikult me VÕITSIME teisipäevase mängu ja kuigi teisipäev oli peaaegu tavaline lebo-uima-päev, siis leidsin sobiva tegevuse, kuidas Emmat mitte koolitööde tegemisel häirida ja end hõivatuna hoida - sounds like loser much?! Neeeeh!)

5) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Igas mõttes. Aga rohkem nagu otseses. Okei, Iirimaal oleks ka päris lahe olla, ma usun, aga kuidagi täiskasvanulikum (???) otsus tundus olla hea abiline majahoidmisel, Sally toitja ja rahateenja järgmised 10 päeva... + mina-aeg ei tee ka kunagi paha! Uuh, kuigi natuke hirmus on ka siin puhta ihuüksi olla, aga ma tõesti tahan sellest maksimumi võtta. Unustan selle "unistuste tööotsa," mis nüüdseks läinud on ja asun uuesti suurehooga kandideerima. Gogogogooggo go. :P

[edit] Ok, see oli mu meeleheitlik püüe eneseusku jälle taastada?! Või. Jeesus-Miami seda teab, mis see jälle oli... :D :D :D

Kui asjad lihtsalt... juhtuvad... ?! :D

Johhhhaidii! Räägib ühte, teeb teist. Ehk mul on nüüd jälle poole kohaga (või rohkem nagu siis-kui-vähegi-pakutakse kohaga) töö siis! :D Ergo oli vaevalt jõudnud sääret teha, kui ma olin sunnitud oma nutupisarad ja halamõtted peast pühkima, ilusasti viisaka kleidikese selga panema ja sammud tagasi sinna Polo klubisse seadma, et minna kohtumisele, mis "purjuspeaga" kokku sai lepitud! :D :D Ja küll see siis kõik käis kiirelt; enne kui ma arugi sain, oligi mu esimene tööpäev kalendris kirjas. Whoop! :D Ja seda kõike umbes 10 mintuti vältel, kuigi peamisteks jututeemadeks olid meil ilm, Eesti-Venemaa suhted (sh ajalugu) ja faktilised väited, mida ma töö alusamiseks teadma pean. Ma küll püüdsin igaks teise lause järel rõhutada, et mul puudub suuremamahulisem või pikemaajalisem baari- ja/või restoranitöökogemus, aga see ei näivat Richardit (50% restorani mänedžer) häirivat. Tekib tõesti küsimus, mida Joss minu kohta küll rääkis neile??!!?! Hahha, polegi vist vahet, sest lisaks jalale on ka pea ja pool keret nüüd sinna uksevahele aetud ja kui ma seda ise päris vussi ei keera, siis... let's go from there! :)

Hah, lisaks sellele, et "kindlustasin" (miski pole kindel veel!) omale mingisugusegi sissetuleku, siis sain ka suure oma rendist ette ära makstud! :D Ehk siis, Elizabeth valmistub täitel tuuridel oma maja müüki panekul ja kuigi mulle hirmsasti meeldivad sellised suurpuhastused, kui vanu ja kasutuid asju saab ära visata (või siis minu puhul "igaks juhuks kuni järgmise korrani hoida"), siis kellegi teise asjade hulgas on sellistsorti koristust päris võimatu teha! :D Seega pakkusin oma abi kõige lihtsama ja odavama tööjõu näol. Ikka korralikud paar päeva tolmutasin mööda maja ringi ja millega see kõik lõppes?! Ämblikuvõrgu-karva-tolmu vaba majaga, mu esimese visiidiga külalistemajja ja mu CV-ga Live Nations'i direkori meilboksis. :D Jep, Ükski heategu ei jää karistuseta. Aga olgu öeldud, et ma ausalt ei taodelnud seda viimast. Ja isegi ei oodanud seda üldse... ja minu meelest on natuke nagu isegi täiesti vale, aga noooh. Eks sellised targad ja tähtsad pead peavad ikka ise teadma, kuidas need asjad käivad. Mul ei jäänud muud üle, kui järgmisel kohtumisel viisakalt tänada Elizabethi soon-to-be-ex meest ja ootama, kuhu see sealt Live Nations'ist edasi läheb! :D
Seni kuni asjad juhtuma hakkavad, olen ikka ka oma tavapäraste toimetustega tegelenud. Ja kuigi oma viimase loo põhjal tahaks ju hirmsasti öelda, et head asjad tõmbavad head ja nii edasi, siis tegelikult käib kogu see elu ikka üles ja alla ja enne üles minekut veel natuke alla... Näiteks oli muidu ju kõik väga vinksvonks, aga võrkpalliga läks küll üks esmaspäev ikka väga mööda. Ok, selge peaga mõeldes tean ma ju väga hästi, miks ma ei suutnud oma parimat esitlust platsil näidata, aga nõme ka ju koguaeg vastaseid süüdistada! :D Eriti, kui seal ainult üks mängija on. Leila. Jep, mulle lihtsalt lihtsalt lihtsalt ei sobi need "üli lihtsad" mängud, sest nad ei mängi ju raamatu "reeglite" järgi ja no nii faking raske on ju "all over the place" kaitsemängu teha, duuuh. -.- Pidin oma jälestuspisarad alla neelama ja leppima sellega, et just sellise jama mänguga (kuigi kõige kiirem mäng, mis meil siin üldse olnud on! 42min :D) me omale liigavõidu kindlustasime ja rõõmsalt koos tiimiga türgi söögikohta tähistama minema. Whooop! -.-
Produktiivsema ja asjalikuma poole peale tagasi pöördudes, siis käisin jälle ülikoolis (sest seal lihtsalt on midagi, mis mind rõõmsaks teeb?!) ja sain teada, et mul tõesti ei ole mitte kõige õrnemat aimugi, kuidas tänapäeval tööle värbamised käivad. Nimelt käisin workshop'is, mis tutvustas Assessment Center'it. Ööm. Jep, see on reaalne asi, millega igaüks või töölekandideerides kokku puututda (...vähemalt siin riigis). See on samm edasi esialgsest (individuaalselt) intervjuust ja peamiselt toimub see grupitööna... koos teiste kanditaatidega! Ülesannete formaate on erinevaid: arutlus küsimused, case study'd, presentatsioon vms. Ja kogu see etapp tuleb potsentsiaalsete tööandjate järelvalvel läbiteha ning sellekaudu peaks tööandja siis oskama hinnata sinu erivaid nõrkusi, tugevusi, töömeetoteid, suhtlusoskst jne. Well, teooria on selge, järgmine kolmapäev ja teada, kuidas see värk päriselus käib! Piparmündi-mehed, hoidke alt! :D
Mu asjalike argiste tegemiste alla liigitaksin veel oma minevad-ja-tulevad jooksutuhinad. Nüüd vist jälle mingi sarmauh lahti läinud, sest olen väga lühikese aja jooksul käinud nii Stoke Parkis kui ka lähedal asuva künka otsas, whooop! (musklismiley) A mis sa noor hing siin maal elades siis ikka teed? Nädalavahetusteti peole ju ei saa, käin siis jooksmas hoopis! :D :D Või tööl! Mu meelest veel parem. Põhjus, miks ma reede õhtul kuskile kellegagi välja ei läinud? Tööd tegin. Oma esimese tööpäeva siin kohalikus Polo klubis tegin ju, jep. :)
Täna on puhkepäev ja kuna ma eile suutsin edukalt oma poker-face'i hoida, siis lähen homme jälle. Mu teesklemis-nägu seisnes selles, et "je jajajaa, kõik on mul selge, kuidas siin baariletitaga toimetatakse"... :D Kuigi reaalsus on ju see, et ma kohe täitsa pabistan. Tase on ikka kohe teine kui väikeses maapubis ja inimesed on posh'imad (halloo, polo?!) ja kõige tagatipuks on baar veel suurem ka, ehk siis kus-mis-kuidas-töötab teadmisi on kohe hulganisti rohkem vaja, kui Royal Oakis. :D Aga noh, managerid on tõesti super-super toredad, niiet kui neil veel kannatust jätkub, siis ehk jõuame ka lõpuks kuskile. Ja ehk mu põhjendamatu hirm hakkab ka vaikselt lahustuma pikapeale... kuigi homme saab vist mentaalne olema. Isegi need top-notch kogenud baarineiud ja resto-preilid levitasid arusaama, et homne emadepäeva lõuna saab selle restorani maailmakõigehullem olema! :D :D Well, I'm up for the challenge! ;)
Ps! Ja nooh, neid challenge'id peaks muidki siin lähitulevikus ikka ette tulema. Aga enne kolmapäeva ei saa ma midagi otsustada!!! :/ :S Hoidke oma pöidlad krussis siis! ;)

And he comes... and goes again...

Ergo oli siin. Nüüd on natuke kurb, et ta jälle läinud on. :( Siia sobib hästi see Stig Rästa ja Elina Borni laul - Goodbye to Yesterday, sest täpselt nii alati ongi, kui tal hommikune lend on ja ma pean pärast hotellis üksinda hommikust sööma ja mõtlema, et miks me seda küll teeme?! Oeh.

Enne veel, kui Ergo siia riiki jõudis, (tegin ühe sportliku reede ja hirmutasin inimesi Stoke Parkis, hahaha!) hakkas ma mõtlema, kui naljakas elu mul tegelikult on. Mul pole kohta ega funktsiooni ja ma enam kahe hea sõbra juures kordamööda. Kunagi, kui ma veel täitsa laps olin, siis imestasin tihti kui suurem õde ööseks sõbrannade juurde ööseks jäin... mõnikord isegi paariks päevaks... et mismoodi see võimalik on?! Kuidas ta lihtsalt läheb kellegi teise juurde niimoodi... ja lihtsalt elab seal? Kuidas neil lihtsalt on ruumi mingile külapliksile, kes tegelikult elab 1km eemal?! :D :D No, ma saan aru küll, et Katre oligi selline problem child, et jumalsedateab, mis lollusi nad sõbrannadega korraldasid, aga isegi kui ma hiljem ise sama vanaks sain (ja problem child'iks hakkasin), siis ikkagi ei taibanud ma kellegi teise juurde lambist elama minna. :D :D :D Me vist käisime Virgega see eest lastelaagrites... ja tädi juures. See oli vist piisav kodust eemalolek. Ja vahest harva sai ikka Olustveres ka sõbrannadega sleepover'reid tehtud, aga Katre käigud olid kuidagi teistmoodi. :D Ma ei oska seda seletada. Ta nagu ikka elas vahepeal seal Kristeli juures... :D :D :D Nooh, mis iganes see ka oli, mis tollel ajal mulle pähe ei mahtunud, siis nüüd saan kõik selle ise tagant järgi teha - selle kellegi teise juures elamise! :D Mis ma öelda tahtsin, oli see, et Elizabethi juurest kolisin juba laupäeval Emma juurde, sest pühapäeval enne Ergo tulekut oli mul mäng! Võit. Hea kerge meeles pidada neid Lõvisüdamete mänge vähemalt, kunagi ei pea kaotustest kirjutama (phtui-phtui-phtui!). :D Ja oiiii, kuidas see esmaspäev siis venis. Niigi magasin võimalikult kaua, et see vähem veniks, aga ikka ongi juba enne lõunat üleval ja ooooootas lihtsalt pikisilmi, et juba Ergole Londonisse vastu minna saaks. Ja kui ma siis Victoriasse jõudsin, selgus, et keegi oli Gatwicku ja Londoni vahel rongi alla jäänud ja kõik rongid olid käntseldatud! No, mitte rõõmus. -.- Õnneks (mis on tegelikult natuke jubedasti öeldud) oli kogu see jama ikkagi nii palju varem toimunud, et mingid ronid lasti ikka läbi ja  Ergo oligi juba üsnagi pea (~1h hiljem) mu embuses. :) :) Londoni-seiklused algasid!

Kõige enne seiklesime hotelli, et oma kodinad ära panna. No, nii väikest hotellituba pole ma küll kunagi näinud (või tähendab, läbi erinevate kanalite olen isegi neid kapsel-hotelle näinud, niiet valetan natuke)... või noh, nii väikses hotelli toas pole ma ise kunagi ööbinud (jälle valetan, kui arvesse võtta kruiisi laevade magalad! :D :D). Mul oli üldjuhul sellest hotellitoast jummelitäiesti suva, aga asukoht andis küll soovida, sest admini laud asus kohe üle ukse ja öised (või vähemalt väga varahommikused) Londonerid, kes meie hotellid tulid, meil magada küll ei lasknud. -.- Ergo muidugi hädaldas teleka üle ka, aga päriselt ka, mida sa £65 eest Londoni südames ikka saada tahad?!?!? :D :D :D

Vaatasime toa üle ja tõttasime kohe linna peale õhtustama. :) Esimese asjana jäi meile ette Giraffe. Selline kohake on isegi Guildfordis olemas, aga ma pole sinna kunagi isegi sisse astunud. Proovisime ära. Ergo võttis Kiievi kotletti ja oli väga pettunud, sest auku ja küüslauguvõid küll seal kotletis ei olnud! :D Ma sõin ainult paar kana pelmeeni, sest edasi tõttasime mu trenni. Ei, ma ei käinud jõuga peale, et me peaks mu trenni ette võtma, kui Ergo Londonis on. Ta ise oli ka nõus, sest muid plaane meil esmaspäeva õhtuks nagunii ei olnud ju! :D :D Ja kuigi ta pärast kahetses oma lahket nõusolekut (sest ta oli pärast 2h passimist ikka väääääga väsinud), siis ütles ta positiivse poole pealt, et ta pole varem nii asjalikku trenni veel varem näinud! Jep, ma ju koguaeg räägin, et vähemalt sõidan ma asjaeest seda Guildfordi ja Londoni vahet korra nädalas... sõidaks veel tihemini, kui võimalust oleks!!! :)

Kuna ma piinlikult avastasin, et ma pole Ergot veel kunagi Camdenisse viinud, siis teisipäeval parandasime selle vea kohe kiiruga! Ja talle meeldis. Käisime lihtsalt mööda tänavaid ja turgu ja ta oli ka lummatud sellest vägevast kraamist, mis seal kõik saadaval on! Pluss punkt Londonile. ;) Traditsiooniliselt käisime muidugi ka Oxford Streetil ära ja enne kui me arugi saime, oli peaaegu õhtu ja pidime hakkama oma Londoni-käigu peamise vaatamisväärsuse poole liikuma - teatrisse! :D

Lasin Ergol etenduse valida, sest ma oleks ise võib-olla kohe päris kindlasti midagi muud valinud, aga tema soovil läksime muusikali vaatama. Royal Theatre'isse. Ma ei saa teda süüdistada. Õhtul seal saalis istudes veendusin, et ta motiivid Charlie and the Chocolate Factory vaatama minekuks olid puhtalt tööalased! Jep, ta laenutas selle teatri binokli, et vaadata, mis firma PA süsteemi seal kasutatakse! -.- Hahaha, mu väike töö-otu! Aga muidu oli tükk ka väga vahva. Nii suur ja võimas. Ja ometigi ju ka palju laps-rolle. Millised dekoratsioonid ja visuaalsed lahendused! Väga väga vinge. Aga eks fantaasia-tükk lubabki rohkem sellised lisasid. Igaljuhul, kuigi esialgu oli imelik seal laste seas "ringi lipata", siis tegelikult oli etendus sigavinge ja magama jäämise ohtu küll ei olnud! ;)

Kolmapäeval turistisime veel natuke ringi ja käisime lõppude-lõpuks Madame Tussaud's ära. Plaan oli küll Bondi näitust minna vaatama, aga kuna me pidin juba varakult hotellist välja tsekkima ja neil pakihoiu võimalust ei olnud, siis Ergo unistused korraks murdusid ja käisime hoopis vahakujusid vaatamas. Vähemalt sai ta seal oma Bondiga pilti... :D :D :D Kui nüüd turisti hinnang anda asjale, siis... no, korra elus võiks ikkka ära käia, jah! :D Sellesmõttes, et mõned kujud olid seal küll nagu päris ja tegelikult on seal muudki, kui ainult vahakujud (muudest asjadest ei tohi niiväga pilti teha lihtsalt!). :D Mingit kärusõitu saab ja õuduste tuba ja kino ja... nännipoed ja värgid iga nurga peal! :)

Edasi viisid meie seikluseid meid Guildfordi, sest sai ju kokkulepitud, et Ergo peab ikka oma silmaga nägema, et ma ei ela kuskil metsa sees mingi kõleda onuga koos... vaid hoopis armas maamajakeses koos kolme huski ja Elizabethiga! Zen ja Sally on ka. Ja kõigi nendega ta ka kohtus (pärast seda, kui meid Friary keskusest tuletõrjaalarmi saatel välja saadeti ja ma meie pealekorjamisega suure segaduse tekitasin! :D). Kuigi ma olen rohkem kui kindel, et Elizabeth oleks vägeva õhtusöögi meile korraldada, otsustasime me siiski välja sööma minna. Enne tegime dringid kohalikus polo klubis, kus Joss nüüd töötab... ja Elizabeth arvas, et kuna Ergo Royal Oaki ei näinudki, siis äkki peaks me käima seal polo klubis igaksjuhuks ikka ära, siis ta ehk näeb, kus ma oma tööd alustada võin ehk äkki! Wink-wink. Selle kiire visiidi ajal, mis me seal olime, nägime Kenny Jones'i isiklikult ja ma leppisin manageri-prouaga ka kohtumise kokku. Eks siis ole näha, kas ma saan oma baarineiu karjääri jätkata või mitte! :D :D :D See selleks. Õhtustasime me siiski Parrot'is, sest see on kohalik gastro pubi, kus kogu tooraine tuleb majataga asuvast inglise farmist. Söök oli hea, jook oli hea ja seltskond oli ka viimase peal! Nii naljakas oli neid kahte inimest omavahel tutvustada. Ergo ja Elizabeth. Mõlemad on teineteisest ilmatuga hulga jutte kuulnud, aga nüüd nad olid ka samas ajaruumis. Naljakas, lihtsalt naljakas. Võib-olla oli asi veinis, hahhaha! :D :D

Neljapäeval tutvusime õige inglise country side'iga! Sest eelmisel õhtul jõudsime ikkagi alles pimedas ja Surrey Hills vajas ju avastamist! Haarasime kõik koerad punti (kes meile husky-wake-up-call'i teinud, solvukas!) ja matkasime Holmbury Hill'i tippu. Ilm oli ilus, vaade oli hea ja värske õhk virgutav! Pluss punkt Inglismaale. :)

 

 MU NUNNNNUD REAS! :)

Kuna Elizabethil tekkisid tolleks samaks päevaks kiired plaanimuutused, siis leidsime end õhtupoolikul jälle Guildfordist (sest me tõesti ei tahtnud õhtul kell 17 juba lennujaama hotelli passima minna :D). Maksimeerisime hoopis oma aega sellega, et viisime Emmale pätsi värsket musta leiba ja õhtustasime meile juba tuttavas F&B's restoranis. Einestamine on meile seal tasuta ju! :D Või noh, peaaegu. Sain just hästi oma viimased kaks voucher'it kasutusse lasta ja maksime oma jookide, pizza ja tseersari salati eest kahepeale £12. Tundub, et mänedžment on seal jälle vahetunud, sest erinevalt eelmisest korrast saime me jälle mõlemad kupongid korraga kasutusse lasta! :D Whoop. What a win!!! :D :D :D :D

 Hilise rongiga sõitsime Guildfordist Gatwiku, Ergo lendas varahommikul minema ja edasist te juba teate... :( Ma reisisin natuke nukralt tagasi Guildfordi, kus Elizabeth mind jälle peale korjas ja tagasi maamajakesse tõin. Muidu vist ei olekski väga kurb, aga tegelikult kõikide nende plusspunktide hulgas, mis Ergo Londonile ja Inglismaale andis, sain ma väga hästi aru, et ega ta vist väga ikka Londonis elada ei tahaks. Erinevalt minust ei meeldi talle see sagin ja inimestehulk, millega seal paratamatult vastamisi seisma peab. Sellepärast vist olengi praegusel hetkel kõige kurvem, et ma kuidagi tean, et ta ei oleks vist siin rõõmus. Sellepärast olen ka natuke nukker, et ma ise nii põikpäine olen ja üldse alla veel anda ei taha! No pliiis, hakka vedama, elu! :( :/ Ja sellepärast olen ka nukker, et Ergo nii vapralt mulle ikka kaasaelab, kuigi ma tean küll, et ta tegelikult tahaks, et ma juba ammu alla annaks selle Londoni-edulooga... boo. Such a mess!

Lõpetaksin selle seiklusmemuaari aga siiski positiivsete vaibidega! Inspireerituna eelmisest märkmiku-laadsest-aga-vähemalt-piltidega postitusest, siin on järjekordne taies: meie läbi Londoni kruiiiisimas! (päikseprillidegasmiley)