25 ja mis siis?!

Jah, olen nüüd vanem ja targem kui kunagi varem! Aga olukord on sitem kui kunagi varem?!?! :D :D No, see sõltub suuresti sellest, millise nurga alt vaadata... kui lähenda minu praegusele olukorrale läbi huumoriprisma, siis on kõik ju täitsa tip-top! :D Kahju ainult, et selle vanusega see ratsionaaline mõtlemine tugevneb ja mingeid asju läbi huumori võtta on juba natuke liiga narr. Aga 25-aastane mina annab nüüd taaskord kiire ülevaate minu vägevatest (ja naeruväärsetest?!?!?!) Inglismaa-seiklustest! ;)

Alustagem sellest, et järje-jutt jäi pooleli ju seal, kus ma elasin veel Guildford südalinnas - keset elu-möllu ja tsivilisatsiooni! Ooo, Londonisse käik oli lust ja lillepidu, sest rongijaam asus ju vaid jalutuskäigu kaugusel. Elu, see eest, oli küllaltki mõru, sest üksteise mõistmine korteriomanikega oli kuidagi väga mööda. Ja siinkohal peangi õigeks end parandada. Ma vist ikka tegin esialgu neile natuke liiga ka?! Nad on ju täitesti toredad ja armsad tšehhikad - meie läbisaamine Evaga oli Guildfordi-tiimi aegadel hüper super. Ja nad endiselt on toredad ja head, aga elamine ühe katuse all ei ole tõesti vist kõikidele sõpradele loodud?! No, mis iganes see oli, mis mind painas (ja see võis vabalt olla ka paranoia... ehk ülemõtlemine ja asjade valesti mõistmine?!), sai lõpu niipea, kui Elizabeth oma Ameerika-reisult tagasi jõudis. Aga ikkagi heas mõttes, sest ta arvas ka kohe, et ehk meil on natuke sarnasem elurütm ja arusaam, mis minust nüüd edasi peaks (või vähemalt võiks) saada... ja kuna see 10-päevane külaskäik Elizabethi juures läks üllatavalt edukalt, siis otsustasimegi, et ega hullemaks ju minna ei saa ja pigem leitame lihtsalt viisi, kuidas ma oma trenniskäigud siit kaugelt metsast korraldatud saaks. Siin ma siin nüüd olen, jälle. Aga kui on midagi, mille üle ma viriseda ei tohiks, siis on see elamistingimused! :D Mul on oma tuba (suuuuuuur!)... ja oma vannituba!Aa, ja koos toaga sain kassi ka! :D Rahulik maaelu, saame hakkama! ;)

Et aga see maaelu liiga igavaks ei läheks, mõtlesin ikka natuke nalja teha (sest tollel hetkel ei olnud ma ju veel niiiii vana ja ratsionaalne!) ja kuigi see enam nii hädavajalik ei tundunudki, otsustasin pizza-töö vastu võtta! :D Miks?! Sest see paistis küllaltki uskumatu, et see manager lubas mul käia "millal iganes sulle sobib" töötundidel ja -päevadel! Panimegi Elizabethiga kaks päeva nädalas logistiliselt  paika, et kuidas ma Guildfordi ja tagasi saaks ja oligi diiiiiil!

Niisiis käisingi 13.november esimest päeva Domino pizzabaaris tööl! :D :D Nalja kui palju. Või noh, mis nalja, pizzasid ikka! Minu tööpostiks sai make line ehk kohe täitsa algusest lõpuni pizzade valmistamine. Jälitasin terve päeva Reginat (ungarlanna), kes minu iidol-pizza-meister-mentoriks sai - ta teguses nii kiirelt ja oskuslikult, et lust oli vaadata. :D Ja kuigi seda vaadata oli hea ja lihtne, siis tegelikult sain ma juba esimesel päeval aru, et pole see pizza-töö üldsegi mitte nii mindless kui ma esialgu arvasin. Tegelikult on ju vaja ikkagi teada, mis pizza peale käib... ja neid variante on ju palju ja kõik on kodeeritud. Ok, seletan protsessi natuke lähemalt. Kõige pealt on vaja valida ettevalmistatud taignatükike vastavalt sellele, mis suususes ja millise põhjaga pizza tellitud on. Neid variante on seal juba päris mitu (including stuffed crust)! Tainas tuleb spetsiaalse tehnika abil korralikuks põhjaks teha. Järgneb pizza kaste - peamisteks variantideks on tomatikaste või BBQ kaste, aga tegelikult saab veel sulajuustu või küüslauguvõid ka. Või siis pool ühte ja pool teist. Järgmiseks sammuks on juust! Ja siis kate. Menüüs on ligi 20 erinevat pizzat, mis kõik näevad ette mis kaste ja kate pizzale käib ja Reginal on kõik need asjad juba peas! :D Aa, muidugi saab ju igaüks veel neile etteantud speciality pizzadele oma käe järgi muutusi teha ja see kõik juba peakski kokkuvõtma mu pointi, et tegelikult on peab natuke ikka mõtlema ka natuke, mida sinna pizza peale panna, pole see nii mõttetöövaba töö midagi! :D :D Sest kujutage nüüd veel ette, kui tellimusi tuleb vuhinaga peale ja selle 6m pikkuse make line'i taga on kümmekond inimest! :D Tegelikult ei kujuta ma seda isegi ette, sest mul on päevased vahetused ja siis ei ole üldse nii hirmus... olen nendest öistest vahetustest ainult õudukaid kuulnud. :)
Olen nüüdseks 5 päeva seal käinud ja kaader on värvikirev ja tegelikult on haiglaselt huvitav teada, mismoodi sellist pisikest (mis tegelikult polegi nii pisike, vaid üks busy'maid) pizzabaari manageeritakse. Praeguseks olen juustu-puistamise nii selgeks saanud, et osad ei usu, et ma seal alles mõned korrad töötanud olen (KAS SEE NÄITAB PIZZA-ÄRI POTENTSIAALI, HHAHAHA?!), mõned koodid on ka juba pähe kulunud (Hawaian - HMI - ham, mushroom, pineapple :D :D :D) ja oskan ka mõningaid prep-ülesandeid, mis alati enne kioski avamist vaja toimetada. Noh, siiani on huvitav olnud, varsti saan äkki palka ka, siis on juba täitsa tip-top! :D

My first lunch at Domino's - garlic pizza bread! Öäk. Või noh, ega ma siis halba pizzat ei tee, kõik on väga hea! Aga paratamatult muutub suhtumine sellisesse toitumisse, kui sa seal ise sees pead olema! :D :D Olen ikka püüdnud salati või võiku kaasa võtta, et mitte ise seal pizzaks muutuda!

Ooo! Veel uudiseid: mina sain pizza-töö, Elizabeth sai huski kutsika!!! No mineeee pekki, kui nunnnnnukas! Et Mia'st ja Rumor'ist veel vähe oleks, siis nüüd on veel väike Lyra ka, kellega siin võimalikel vabadel päevadel mängida ja nunnutada. :D :D Ja tema saabumine oli ikka tähtis sündmus - loodetavasti valmib tulevikus sellest lausa video ja puha! Wink-wink. Ma olen huskide ja üle-üldse koerte kohta ka nii palju õppinud, et täitsa hull kohe. Ja nii põnev ka! :)

New puppy in the pack! :)

Aga kui nüüd see mu meeletu pizza-potentsiaal ja koerte käsitlemise oskus kõrvale jätta, siis tegelikult võiksin ma ka vabalt näiteks logistikuks või IT-teadlaseks hakata! Sest see on ikka omaette teadus kogu nädal paika panna nii, et liikumised ja sõitmised ja töötamised ja trennimised ja kutsika pissitamised sobivalt sükroonis oleksid! :D Pärast trenni jään Emma juurde ja sealt hommikul tööle, et Elizabeth ei peaks öösel või mitu korda järjest sõitma jne. :D :D Ja Tööle lähen ainult siis, kui Elizabeth parajasti oma PhD projekti ei kirjuta... ja oma arvutit ära ei lõhu!!! Ok, see kõlab tõesti uskumatult, aga ma arvan, et tal läks veel natuke isegi kehvemini, kui mul oma lõputöö-ära-kustutamise-fiaskoga. :D :D Lugu oli nii, et tal oli eile oma proposal'i esitamise kuupäev, et ta saaks taodelda oma doktoritöö rahalist toetust. Pühapäev hakkas aga sellega, et koerad tormasid toas ringi ning tõmbasid ta arvuti laualt nii maha, et see enam pilti ette ei võtnud. Või noh, võttis, aga Windows enam käima ei läinud. Ja mis kõige "vahvam"?! TAL EI OLE DROPBOXI!!! Ma olin pliks-plaks maast lahti ja panin oma väiksed ajurakukesed tööle. Kahjuks oli ka Ergo sunnitud maast lahti saama... ja tuletan meelde, et mul meil on siin hommik, siis teil on seal varahommik! Ja Ergol oli laupäeva öösel keikka ka, niiet ta just väga rõõmus ei olnud, kui ta JÄLLE mingid paanilist-koolijama päästma pidi hakkama. :D :D :D Skype'sime ja tegimine mingeid maailma kõige imelikumaid asju... ja 4-5 tundi hiljem saimegi läbi mingi täieliku ime Elizabethi dokumendid ta surnud arvutist kätte!!! Elizabeth ise käis vahepeal üleval patja nutmas, sest olukord tundus küllaltki lootusetu, aga sellevõrra oligi ta rõõm suurem, kui ta siiski pooleli oleva kohapealt jätkata sai. :) Vahepeal oli juba tegelikult tõesti lootusetu, sest oli ju PÜHAPÄEV ehk kõik UK arvutitargad olid nagunii kodus jalad seinal... ja ma olin tegelikult valmis juba käsitsi mingist vanemast versioonist ümbertrükkima ta asju, aga Ergo ja ta tubli abiline (MINA!) päästsime ikkagi päeva. Ja kõige toredam on see, et tegelikult hakkasin ma lõpuks isegi natuke mõistma, mismoodi seal DOS-levelil arvuti kodeerimine käib! :D Lõpp hea, kõik hea. Või noh, Elizabeth saatis eile oma asjad ära, aga kas ta ka oma funding'u saab või mitte, seda veel ju ei tea! Pöidlad pihus. :)

Eile mööduski pärast lõunani Elizabethile kaasaelades! Ja aidates. Jep, mulle usaldati proof-reading... ja projekti ajastus! :D Ok, kui lõpliku grammatika kontorolli teeb ta nagunii endale automaatselt ise, siis see projekti ajajoon ja jutt ta PhD strateegilise ajaplaani kohta läks küll niimoodi sisse, et ta isegi ei vaevunud mõtlema, kas see kõik reaalne on! :D Kui ta nüüd minu pärast läbi kukub, siis... ta enda süü... :D :D :D

Oota, jaa. Sünnipäev. Eile. Oli jaa. Tegelikult mul polnudki väga valikut midagi erilist plaanida ja ma polnud väga kurb ka. Sain esimese poole päevast siis abiks olla ja õhtul oli meil võrkpalli mäng Swiss Cottage vastu. Kaks aastat järjest on nüüd juba juhtunud nii, et "tähistan" võrkpalliga oma süntarit, whoooop! :D :D Ja seeaasta läks veel max hästi ka - kõik kartsid, et see saab meie raskeim vastane olema, aga 3:0 võit tuli kenasti koju. :) Pärast läksime veel mingisse pizza-pasta kohta sööma ja oligi päev õhtal. Või vähemalt nii ma arvasin, Jõudsin Emma juurde mingi 1 paiku öösel... ja siis hakkasime veel šokolaaditorti sööma, sest need nunnukad (Andreas, Manu ja Emma) olid mulle sellise armsa surprise korraldanud!!! Awtsi. Ma ju kartsin juba ammu, et mul tuleb luuser-sünnipäev (sest Ergo otsustas ka MITTE Londonisse tulla ju, boohooo!) see aasta, sest kõik tundus jube kahtlane ja ma ei teadnudki, kus ja kes ma olen selleks tähtsaks päevaks. Aga tegelikult kukkus kõik ju nii armsasti välja! Isegi sünnipäeva laulu sai (x4!!!) ja kooki (x2), Oeh, ja olengi nüüd 25! Veerand sada. Let's make it worthwhile! ;)

Võidu- ja sünnipäeva-dinner tiiiiimiga! :) 

Aitäh, kellel meeles oli ja kes võttis vaevaks mõned armsad sõnad öelda eilse puhul. Mmmuah! :*

PS! Kuigi ega see meelespidamine see aasta keeruline ei olnud, sest ma ju UNUSTASIN selle Facebookist õigeaegselt maha võtta. D'oh! :D

Kas see ongi päris elu?! :D :D

No, tore-tore! Ma olen ju koguaeg öelnud, et ma ei taha suureks kasvada. Mul oli kohe selline halb aimdus, et ega see midagi head ei tähenda. Nüüd saan siis elu-vilju maista?! Neid hapusid viinamarju!? Aga teate mis, ega need kõik siis nüüd niiii hapud ka ei ole... sest seda, mida külvad, seda lõikad! Ja kui sa ise oma viinamarjade eest ilusti hoolt ei kanna ja päikesega neid ei paita, siis tulevad nad hapud, vot! Ehk viimase nädalake on olnud täpselt selline, et see, mille eest ma hoolt olen kandnud, on kenasti läinud, ja see, mis natuke ripakil ja laiali, sealt pole tulemust ka tulnud! :/

Esmaspäeval võitsin käigu ette raamatukokku, sest mu "host family" kohaselt oli mul ju kohe kohe kohe hakata mööda High Street'i poode käima ja mingitki tööd otsima hakata. Nende poolest oleks pidanud ma kogu oma event-related-work-applications majanduse põrgusse saatma ja mingigiigiiigig töö saama. Suurest hirmust (sest nemad on ju vanemad ja teavad paremini!) suundusin siis CV-sid välja printima, et töötukombel võimalikult ruttu oma resümeesid jagama hakata. Ma tõesti ei tea, kuidas nad suudavad oma "juttudega" sellis hirmu minus külvata?! Sellepärast, et mul on kogu see jant nii esmakordne asi?! Või olen ma lihtsalt täielik wussu?! Või ma lihtsalt tunnen end kehvasti, et ma nende 3x3,5m pinnal elan?! Jeerum. Aga ma olen nõus kõike tegema, mis nad arvavad, et ma tegema peaks. Ühesõnaga. Kodust lahkudes oli see kabuhirm mul naha vahel ja kõik tundus täiesti pahasti olevat. Aga seal, kus "wonderful thing happens" (Surrey ülikooli üks reklaamlausetest! :D), hakkas kõik jälle minu ettekülvatud rada pidi minema: käisin karjäärikeskuses oma CV-d näitamas ja sain püstised pöidlad! Põrkasin kahe sõberiga raamatukogus kokku ja tuju läks grammivõrra paremaks, sest sõpradel ikka on kombeks sellist võlurõõmu kiirata! Sain telefoni kõne Londonist, et mind oodatakse (mu esimesele!) tööintervjuule! Ja nagu kirss tordil - sai kinnitust mu Lucerne-projekt, kui teatati, et ma pääsesin ühena kolmest Surrey ülikooli esindama ja olen nüüd vaid tibusammu kaugusel Šveitsi sõidust, whooooop! :)

Kuigi plaan oli sadade kaupa oma CV-sid välja printida, siis jätsin selle sinna paika ja asusin varuplaan B kallale - ehk oli vaja end ju tööintervjuuks valmis seada! Hakkasin siis usinalt uurima, et millega see Thinking Forward Events ikka täpsemalt tegeleb ja kuidas ma neile muljet avada saaksid (sest intekas sai plaanitud järgmise päeva lõunaks juba!). Rumala peaga aga otsustasin kodulehelt kaugemale minna ja googeldasin ka ettevõtte review'sid. Ei olnud tore lugeda, et kuskil student forum'is selle ettevõtte tegemisi lausa scam'iks nimetati! :D Ehk jutud sellekohta, et tööpäevad on pikad ja palka ei maksta jne. Samas oli ka neid, kes ütlesin, et see sõltubki inimesest: kellele sobib ja kellele ei sobi. Vaikselt hakkas asi väga kahtlaselt lõhnama, aga kuna see oli mu esimene (!!!), siis otsustasin ikka ise järgi uurida, kuidas see värk käib. Ja ütleme ausalt, isegi see ei suutnud mu totakat naeratust näolt pühkida, sest Šveitsi-uudis oli täielik päeva highlight nagunii.

Õhtul kimasin jälle Londonisse, sest võrkpalli-neiud ju ootasid. Kuigi ma üllataval kombel ei valutanudki eelmisest päevast nii meeletult ja närvi ka enam ei olnud nii meeletut, siis üldine väsimus oli vist natukese ikka ja kahjuks oma parimat mängu ma näidata ei suutnud! Aga noh, kuna kõik teised võistkonnaliikmed on ka nagunii nagu liberod, siis läks meil ikkagi hästi ja võit tuli kojuuuuu! Whoop. Isegi kui minul seal väga midagi teha pole, siis ma olen nõus lihtsalt platsi peal olema ja vaatama, kui hästi kõik teised mängida oskavad, lausa lustttttt! :) Ja minu teise võidu puhul tegime tiimi õhtusöögi ka, Türgi restoranis (sest Eesti oma polnud kuskilt võtta, hahahah!). Oeh, kohe päris ausalt on see naeruväärne, kui rõõmsaks see mind teeb, et mind sinna tiimi kutsuti. Narrrrr! :)

Teisipäeval London ja mu elu esimene (ja ma juba tunnen eoses ette, et ka kõige mõttetum) tööintervjuuuu! Sinna ruumi sisse astudes oli diivanitel umbes 20-30 nooremat ja vanemat (aga kuidagi väga närvilist) inimest juba ootamas. Millegipärast tahtsin ma kõva häälega naerma puhkeda, kui ma seda nägin. Ma isegi ei tea, miks. Kas see oli vastus mu küsimusele: "ei tea, miks ma väljavalituks ostusin?" - SEST KÕIK OSTUTUSID ÄKKI?! :D :D Igal juhul, täitsin mingi ankeedi, mis sisalad sarnast infor CV-le, mida nad muidugi ka tahtsid. Ja siis see hakkas. Mu elu kõige kiirem tööintervjuu (so far!) - see kestis umbes  6 minutit ja minul väga räääkida ei lubatud. Kui keegi teadjam inimene oskab öelda, siis kas niii see käibki või!?!?!? Ma olen ikka mingist meeletust "praadimisest" kuulnud, kus küsimusi küsitakse enda ja oma tausta ja teadmiste ja lubadust ja tuleviku ja maailma ja millekõigeveel kohta?!?!? :D :D No. Kuus minti. Ei olnud minu jaoks väga palju lubav (ja olgem ausad, ega ma väga ka enam ei pingutanud pärast nende foorumite lugemist... ja kuna ma ei pingutanud, siis ei olnud ka põhjust närvis olla, ma läksingi sinna ainult kogemust saama ju?!). Minult küsiti kolme küsimust: mida ma viimase kuue kuu jooksul teinud olen?, kust ma pärit olen? (ma olen päris kindel, et see ei olnud tegelikult "plaanitud küsimus") ja miks mina peaks teise vooru edasi saama? Ja tunne oli täpselt selline, et ma jõudsin alles suu lahti teha ja öelda, et "öööömmm, I... think... äääm...." ja siis võttis intervjueeritav juba sõnajärje jälle üle! Ja faking hell, kui kiiresti ta rääkis. :D Okei. Ma igal juhul lahkusin mingi naljakas irve näol, sest ma lihtsalt tahtsin kõigile uksetaga istujatele näidata, "et te võite nüüd koju minna,... see töö on minu!" Lihtsalt selleks, et need nooremad ja vanemad veelgi närvilisemaks teha, hööhöhhö! Igal juhul. Mina olin selle kuue minuti pärast poolteist tundi Guildfordist põhja-Londonisse matkanud ja ma ei mõelnudki kohe koju tagasi minna. Sain lõpuks oma hommiku-kohvi juua ja võileiba närida ja niisama Camden Townis ringi tatsuda. :) Ahjaa, intervjuu osas lubati helistada... ja kui ma kella 17 paiku rongi peale läksin, siis polnud veel kuskilt ei kippu ega kõppu kuulda.... ja ega ma väga kurb ka just polnud sellepärast! ;) Kojujõudes ootas mind aga e-mail, mis ütles, et ma siiski pääsesin teise vooru ning mind oodatakse juba järgmisel päeval terveks pikaks päevaks vaatlema, milles see töö siis ikka päris täpselt seisneb. 

Njah. Taaskord olin nõus selle seikluse ainult kogemust pärast ettevõtma ja reisin jälle suure raha eest Londonisse. Seekord oli 30 inimese asemel seal kandidaate alla kümne... kuus äkki. Igaüks sai oma training manager'i ja edasi suundutigi "objektidele". Minu mentoriks sai mingi piff, kes siis reisikohver järel lohisedes mulle asjaolusid tutvustama hakkas. Samal ajal liikusime kontorist välja, tänavale, kohtusime kolme teise piffiga (kellel olid ka reisikohvrid) ja asusime transpordi peatuse poole teele, sest juba selgus, et meie sihtpunktiks on mingine-mingine kaubanduskeskus. Ok, mis ma siin ikka keerutan (erinevalt sellest minu mentor-piffist)... asi lahenes nii, et me sõitsimegi kuskile kaubanduskeskussesse ja nendest "salapärastest" reisikohvitest tulid välja "imetabane" make-up'i kraam, mida usinalt näost-näkku turundama hakatati. Selgus, et nende jaoks see ongi üritus (ei, mitte attempt, vaid  event) ja selles kogu kiiresti-sissetoov-ja-kiireid-arenguvõimalusi-pakkuv töö seisnebki! Hõuli-smõuks. Niisiis ühekorraga sai kõik see keeruline keerutamine ja "salatsemine" selgeks... ja mu kartused said teoks. Sellesmõttes, et ma aimasin mingit jama ju algusest peale! :D Aga et mitte kohe päris esimese asjana neile korvi anda, tegin natuke aega nende harjutusi kaasa - õppisin natuke otseturundus nippide ja teooriate kohta ja üha selgemaks sai mulle, et ma vabalt suudaksin sellist tööd teha küll. Londonis on ju niii palju inimesi ja lollikindlate müüginippide selgeks õppimine mulle mingit raskust ei valmistaks. Küll aga sai ka selgemaks mulle see, et see pole ikka päris see event-related job, mida ma esimese hooga otsima asusin. Ja päeva lõpuks, kui minu mentori-neiu ütles, et ta on valmis mind top 3-me hulka soovitama, ma ütlesin lihtsalt, et ega ma tegelikult ei tahagi seda tööd - tüngggg! :D :D :D See tähendab tüng ikka nende kulul, sest kui esialgu see neiu justkui müüs mulle seda tööd, siis pärast mu ära ütlemist hakkas ta seda mulle lausa pähe määrima! :D Ja kogu asi sai veel ebareaalsemad mõõtmed, kui ma natuke tõsisemalt töötundide ja kogu logistiliste lahenduste peale enda vaatenurgast mõtlema hakkasin. Hull. Lahku läksime me küll sõpradena, aga pärast seda, kui ma olin talt küsinud, et miks nad reklaamivad midagi, mida nad tegelikult ei tee (et noh, kas nad üldse teavad sõna event definitsiooni?!)!? Ja miks nad nimetavad asju valede nimedega?! Oli ikka korraks tunne küll, et meie väljavaated ei saaks olla rohkem kahesuunalised. Well. Nüüd oskan vähemalt PROMOOTORITE kuulutusi teiste hulgast välja sortida, sest see pikk protsess, kuidas nad töötavad, sai läbi käidud...
Vähemalt see õudne (loe: õudselt pettumusterohke) päev lõppes kärtsu ja mürtsuga. Ehk siis 5.novembril tähistatakse Bonfire Night'i Inglismaal ja kuigi nimi viitab sellele, et sellel on lõkkega seotud ajalooline tähtsus, siis tänapäeval tulistatakse lihtsalt üks üüratu hulk ilutulestikku taevapoole. Niiet rongisõit Londonist välja oli värvilisem kui tavaliselt ning Guildfordi jõudsin täpselt siis, kui peamine tuleshõu lahti läks. Nii ma siis pea kuklas koju kõndisin, natuke kurb, et kogu see jant nii pahasti välja kukkus ja üleni väsinud sellest natukesest kurbusest.

Neljapäeval magasin ennast õnneks välja ja mu hea-tuju-kõik-saab-korda-tunne oli tagasi. Püüdsin korteris nähtamatu olla (sest mulle tõesti tundub, et see on parim, mis ma teha saan), pesin pesu ja et esimest ülesannet paremini täita, veetsin ülejäänud päeva kuni õhtuni raamatukogus.... sest see lihtsalt on nii palju parem variant, kui siin korteris olla, külmetada ja ennast nähtamatuks teha! ;D

Reedese päeva veetsin samuti raamatukogus. Ja sealt edasi tõttasin ülikooli trenni! No, teretulemast vana hea tunne! Nagu ennemuiste saime Emmaga raamatukogu ees kokku ja jalutasime oma udu-juttude-saatel Sports Parki. Ja siis kõik need vanad tuttavad (ja uued tuttavad) näod! Ja treener. Ja saal. Ja kõik jutud.  Nii omane tunne! :D Ja isegi trenn oli täpselt selline, nagu eelmisel kevadel pooleli jäi: mõttetu. ;D :D Aga seekord on see võib-olla isegi arusaadavam, sest neil pole väga mingit taset ja eks kõige lihtsam variant treenerile ongi lihtsalt suvalistes kolmikutes lasta tüdrukutel endal mürada, läheb nagu läheb.  Aga päris kurb on näha, et see tase on nii palju madalam, et isegi treener, kes eelmisel hooajal ütles, et naeratamne on asja võti (mitte võitmine!), on alla andnud! Oeh. Peab lihtsalt pöidlaid hoidma neile. Ja mu armas Robersta oli nii siiras trenni lõpus... ja lihtsalt ütles suurte kutsikasilmadega, et palun tule tihemini trenni... oeh, käiks koguaeg ja mängiks nendega kõikidel võistlustel, kui veel vaid võimalust oleks (peab vist uuesti üliõpilaseks minema, hahahhaha!)! :(

Pärast trenni olin natuke totu ka. Mõtlesin, et ilgelt lahe oleks vanade-aegade-meentuseks ikka tsikkidega oma shoppingu-ring Tescos teha... aga sellepeale ma ei mõelnud, et kogu selle pagasiga on seekord vaja koju KÕNDIDA, sest mu õpilas-bussipilet ei kehti ju enam!? -.-

Kuna mul juba selle võrkpalliga juba hoog sees oli, siis käisin ikka laupäeval jälle SSP's ja madistasin natuke ülikoolikatega võrkpalli mängida. Üllatavalt tore oli. Sest algajaid oli jällegi palju ja kogu see orgunn neil seal natuke lonkas, aga vahel on vaja lihtsalt kolm tundi liba-võrkpalli ka mängida ju?! Noh, et see ego-buust ikka jälle maksimumi peale läheks ja kõik mu hüppevõimet imetleda saaks. Ainuke küll-on-kahju-hetk tekkis mul siis, kui ma hirmsasti teisi ka aidata oleks tahtnud (ja aitasingi!), kuid mõistsin, et parimat õpetaja-mentaliteeti minus siiski vist ei eksisteeri?! :D :D
Õhtul koju jõudes ootas mind natuke teistmoodi õhkkond. Imelik! Mulle pakuti õhtusööki ja Eva teatas, et nad lähevad teatrisse ning nad ostsid ühe lisa piletigi, et ma nendega koos saaks minna. Läksingi. Tükiks oli Sikes and Nancy Guildfordi armsas jõeäärses teatrimajas. Pidavat mingisugune Dickensi tükk olema. Ja loomu järgi öeldes oli küll kuidagi sünge ja sügavamõtteline monoetendus. Kui see onu oma esimesed sõnad lausus, siis ei saanud ma muidugi mitte mitte mitttte midagi aru ja ma juba kartsin, et selline mu esimene õige inglisekeelne teatrielamus siis olema saabi... aga pikapeale harjusin aktsendiga ja häälemoonutustega ja kõik oli selgem kui seebivesi! :) Lõppude-lõpuks oli ikka natuke uhke ka välismaakeelset kultuuri tarbida ja selle üle siis targalt filosofeerida, whooop! :) Ja kokkuleppeks jäi, et teinekord on piletid siis minu kulul! ;)

Pühapäeva hommikul see imeliku õhkkonna teema jätkus ning seekord teatas Eva, et tema ei jaksanud enam oodata, kuni ma ükskod omale töö muretsen ja ta tegeles sellega ise. Ta olevat kontakteerunud ühe oma tuttavaga, et uurida, kas ma kuskile kasvõi lihttööliseks mahuks. Ja voilaa - nagu ikka on see ju masinavärk tutvuste kaudu hulka lihtsam ja kiirem: juba samal päeval oli Domino Pizza mänedžer valmis minuga kohtuma, et asju arutada. Hmm, ma just vaimustusest käsi kokku ei löönud, aga vähemalt ei olnud see üks nendest flaieri-jagamise töödest, millega nad mind hirmutasid!!! :D :D :D Ja kuna ma juba olen sellises olukorras nagu ma olen, siis ei näinud ma muud võimalust, kui lubasin Evale, et ma lähen selle mänedžeriga kohtuma... Noh, eks ma siis käisingi. Ja nüüd ma siis olengi sellises tobedas olukorras, et põhimõtteliselt ju tööd saaks, aga kas Eva ja Lubos paluvad mul siis välja kolida, sest jutt ju nii jäi - saan tööd, kolin välja?! Kas ma tahan töötada miinimum palga eest ja maksta Guildfordi renti?! Mis tähendaks seda, et ma peaks töötama praktiliselt täis kohaga, et vähegi seda üüri maksta jõuaks?! Mis omakorda tähendaks seda, et päris töö otsimiseks mul ju aega ei jää?! Õuu nõuu. Kas see ongi päris täiskasvanud inimese elu ja otsused!? Õuu nõuu, I wanna be a kid again!

Võtsin omale ikka kaks-kolm päeva mõtlemiseks, et mitte liialt rutakaid ja rumalaid otsuseid teha! :D Eks ole näha, mis sel "päris elul" mulle järgmisel nädalal pakkuda on...

Heaven and Hell!

Ohoo, ja ei jäänudki seekord kahe kuu pikkust pausi sisse?! :D Ma arvan, et ma oleks hoopis tublim blogija, kui keegi mulle niimoodi aeg-ajalt õlale koputaks, et "yoyoy, mis blogi-teema on"! ;D Kui eelmine kord oli Bärxiga good-bye-date see, mis asjad liikuma pani, siis seekord saab au ja kuulsuse mu armas Tartu-blondinka! Tervitusega Elerinule ülevaade mu uutest/sellekordsetest inka-seiklustest! ;)

Aa. Enne inka-seiklusi oli ju veel paar päeva kodumaa-seiklusi ka. Ja kuna praegu veel kõik värskelt meeles on, siis päris kindlasti väärivad need sutsukese pikemat kirjeldust. (Ja tegelikult vääriksid kõik need kodumaised seiklused pikemaid kirjeldusi... eelmine postitus oli lihtsalt kiire follow-up! Kui mul lihtsalt oleks mahti olnud väiksema vahega neid sündmusi kirjeldada, siis teaks juba kogu maailm meie imelistest Martha-seiklustest ja "imelistest" Tartu-seiklustest täpsemalt jne!!! No kuulge, kuueliitrine Martini Asti on ikka igakell märkimisväärt võtmesõna, aga näed... alati lihtsalt ei jõua!). Seekord jõuab. Niiet viimased päevad veetsin justkui kiuste ikkagi oma esialgsete plaanide järgi ja ei pööranud Lucerne artiklile suurt tähelepanu. Suuresti seetõttu, et ennekõike oleks vist Ergol olnud ikka päris nukker mind jälle "sellises olekus" näha olnud... ja veel vahetult enne minekut! Niiet tegin hoopis näo, et kõik on hästi, käisin viimasel kondi-väänamisel Maarja juures, kohtusin posu sõpradega, kellega sai vahvasti aega veedetud, tegin viimased shopingud ja pakkisin asju. :D

Kuigi laupäev oli mul plaanitud metsas jooksmiseks, siis reede õhtust hakkasin plaanid juba sinna metsa poole minema. Nimelt teatas Sander, et seekord (for the records: esimene kord olin mina oma värkselt-väänatud-ja-paranenud hüppekaga, teine kord oli Priit oma krampidega ja seekord pidigi kuldne kolmas olema!) on tema hädapasun ja jooksma tulla ei saa. Ma väga kurb ei olnud. See pakkus mulle rohkelt valikud: kas üldse mitte minna, minna üksi, vahetada tiimi ja joosta ema ja Janaga (kes plaanidekohaselt pidid meie peamised rivaalid olema, haha)... või kutsuda siis hoopis keegi kolmas Sandri asemel endaga jooksma. Kuigi ma esialgu ütlesin selle niisama "nalja viluks" välja, siis lõpp-lahendusena ma seda elusees näha ei oleks osanud. Ehk kuna Ergo istus mul sel momendil ju kõrval, kui kõik need Sandri-asjaolud lahti hakkasid hargnema, siis pakkusingi välja, et Ergo ise tuleks Sandri asemel. Noh, natuke mõtlesime, aga ta tuligi! :D :D :D See tähendas, et jooksmisest jäi seekord Libahundil asi väga kaugele. :D Jalutasime. Rahulikult ja romantiliselt (seni kuni mõlemal villid tekkisid). Ilm oli ilus ja rada oli lihtne. Ja Ergo oskab superhästi kaarti lugeda (mul nagu polnudki seal midagi teha, sest tema võttis punkte ka!), niiet meil läks ikka väga-super hästi. Ühest laste tiimist kihutasime ka veel mööda ja tundus, et päris viimaseks me ka ei jää. :D :D Aga saatusel oli oma tahtmine. Nimelt suutsin ma Sandri ikkagi üle trumbata ja kõige suurema Udukukla tiitle endale haarata: ma kaotasin SI-pulga ära. :D :D Me registreerisime ühe punkti (SI-pulga olemasolu tollel momendil oli ilmselge) ja vahetult enne järgmisesse punkti jõudmist, laususin ma sõnad: "MA EI TEEE NALJA! SEDA EI OLE ENAM!" HAhaha. Esialgu ei olnud naljakas. Siis me käisime seda kahe puntki vahet KOLM korda läbi... täitsa tulutult. Siis hakkas juba vaikselt naljakas (vahe peal oli see viha ja pettumuse ja kõik muud vajalikud faasid ka muidugi)... ja kui me siis lõpp-punkti läksime (mida me ilmselgelt ju registreerida ei saanud), siis ei olnud enam naljakas jälle, sest korraldaja-onu ütles meile päris suure numbri, mis selle kaotamise eest tasuda tuleb. :D Well, ma endiselt ei suuda arusaada, kuidas see mul õnnestus (ehk siis viha- ja pettumus- ja nördimus-lained ja -värinad kimbutavad veel tänaseni :D), aga tegelikult jõudsime me Ergoga lõppjäreldusele, et meil oli igati vahva viimane päev. :)

Meie ametlik lõpu-pilt ka. Imetlege siis uhket SI-pulga asendust... vähemalt endal oli naljakas, hahha!

Ärasõidu-toimetused jätkusid tavapärases rütmis (loe: pakkisin jälle südaööni) ja kõik tundus sujuvat. See tähendab, et sujuski! Sain kenasti Inglimaa pinnale, omale transpordi tellitud ja leidsin veel isegi õige sissesõidutee üles - ehk Elizabethi-hotellis ma olingi! :D Kohtusin ta noorema poja ja (soon to be ex-) mehega. taaskohtusin kõikvõimalike koduloomade ja juba endale tuttava toaga. :) Tegelikult oli kohe päris algusest peale natuke imelik, et ma ennast seal nii koduselt ja hästi tundsin. Sest üldisespildis olin ma äratuleku pärast ikka hullupööra rohkem närvis kui ükskõik, mis teine kord. Kohe täitsa hulluksajavalt meeletu, et ma siiski otsustasin ju sõita riiki, kus mitte miski ei olnud enam kindel - ei tööd, ei mingi enda kohta, ei midagi. Valetan! Võrkpalli-tüdrukud ootasin mind küll juba ammusest ajast, hahahah! :D

Okei, ühesõnaga. Ma oli juba kohe algusest peale väga-väga rõõmus, et ma ikka otsustasin sellise lükke teha, et otsematmaid Elizabethi juurde minna. Meil oli nii tore! Ja huskidel oli nii tore. Käisime nendega koertekoolis ja niisama metsas jalutamas.... ja seda kõik usina kirjatöö kõrvalt! Õnneks võtsin asja mõistusega ja suutsin tasakaalustada seda, et ma liiga palju sellesse artiklisse ei panustaks. Sest lõppude-lõpuks oli see ju ikkagi vabatahtlik... ja päris narr oleks olnud, kui ma olekski seal Elizabethi juures AINULT oma kirjatööd teinud ja kogu huski-fun'i ära jätnud... ja siis teada saanud, et ma ikkagi ei olnud piisavalt hea?! :/ Niisiis. Meil oli tore. Vähemalt mul oli. Kuigi ma ikka aeg-ajalt tundsin, et ma ei suuda Elizabethile mitte kunagi piisavalt tänulik olla: ta ju täiesti ilmselgelt pidas mind pea nädal aega üleval?! Ja pealekauba oli mul veel nii tore ka. Ja kuidas ma saaksin talle vastu-kasulik olla?! Tekkis sama moment nagu talle sünnipäevakingitust tehes: mida kinkida naisele, kellel on kõik olemas?! :D :D

Võtan kokku. Olin Elizabethi "õlul" pühapäeva õhtust kuni reede õhtuni. Esimesed kolm ja pool päeva kulusid Lucerne paberi kallal töötamiseks ja siis algas veelgi meeletum fun'imine! Käisime kampuses (omg, millised ihukarvavärinad mul juba tekkisid, lihtsalt sinna esimest korda tagasiminekust?!???! Head värinad vist! :D) ja Guildfordis Elizabethile New Yorki sõiduks viimseid vajalikke vahendeid ostmas. Ja reedel õhtul oli aeg korraks tsau öelda. Sest tema läks lennukile ja mina pidin ju asjalikuks hakkama. Kuigi mul oli tore ja vahva seal metsavahel, oli ma kuidagi äraütlemata ärevil, et saan ikkagi tagasi tsivilisatsiooni kolida ja teiste sõbrakestega ka kohtuda. Niisiis tõin Elizabeth mind reedel õhtul Guilfordi, et mind Evale ja Lubosile üle anda... ja vot siis hakkas pihta see teine pool mu postituse pealkirjast....

Mis siis juhtus?! Ma ei tea, kuidas inimesed saavad niimoodi suunda muuta?! :D Ma kuidagi mälestasin, et E ja L olid ise need, kes ütlesid, et ma võin nende juures ju peatuda, kui tarvis on. Aga kui ma reede õhtul siis jõudsin, sain juba õhustikust aru, et miski neile ei meeldi. Sest kui pea esimese asja küsitakse, et "aga millal sa väljakolid?", siis ei tähenda see vist head? Ma küll andsin mõista, et kui neile üldse kuidagi ei sobi, saan juba paari päevaga uue koha leitud, aga mingit kindlamat otsust või käsku nagu ka nende poolt ei tulnud. Ma ei tea. Ajasin siis kõik selle süüks, et neil ju mõlemal pikk töönädal seljataga ja väsimus painab. Tõmbasime oma "tutvustava korteri tuuriga" otsad kokku, tegime mulle toa valmis ja siis nad teatasid, et nad plaanivad ikka välja ühele dringile minna. Kuna ma arvasin, et üksinda nende koju jäämine kohe esimesel õhtul paistaks eriti imelik, siis läksin ikka kaasa nendega. Muidugi ei vaevunud ma riideidki vahetama, sest me pidime ju ainult "ühele drinile minema"!!! Ometigi võtsime suuna kesklinna poole. Ja siis hakkas mulle koitma, et tegelikult oli üleeile Halloween ju?!?! :D Njaah. Leidime mingi vaiksema pubi (sest esimesed kaks, kuhu me minna proovisime, olid täis), kus seda Halloweeni-hõngu nii palju polnudki ja istusime maha. Kuna tollel õhtul pidavat ka ülikooli-tiimi social night olema, siis viisakusest uurisin, kuidas nende plaanid on. Minu "viisakus-manöövrite" tagajärjel liitus meiega aga Matt, kes otsis seltsilisi, aga kooli-palluritest asja polnud (polnud ka eelmine aasta see klubi just kõige kirkama sotsiaalürituste taustaga). Jõin ühe õlle, ühe siidri ja sellest piisas, et juba natuke kärarikkamasse pubisse edasi minna. :D Oeh seda nalja nende Halloweeni kostüümidega. Ma küll päris hästi ei mäleta, aga ma arvan, et ma muutsin ühe preestri geiks (sest tema püüdsin mind ka paari panna -.-). Ehk siis. Koju jõudsime kelll 2.37 ja Halloween missugune! :D Õhtu lõpuks tuli meelde, et söömine ei teeks ka paha ja olin õnnelikumast õnnelikum, et ma ikka oma musta leiva ja suitsuvortsi Elizabethi juurest viimasel hetkel kaasavõtsin... sest isegi purjuspeaga ma veel tajusin seda "karmi õhustikku" ning mõistsin, et ma korterikaaslaste toidukallale parema meelega ei lähe, hahaaha! :D :D :D

Laupäeval tegin ringi Hazel Farmis, et oma kirjad sealt kokku korjata. Oli küllaltki kurb, sest neid oli seal ainult kaks?!? Kurb. Väga kurb. Sest ma ju ootasin kirja haiglast. Ja vähemalt kaks kirja pidi mulle olema tagasi tulnud (oli ainult üks :(). Imelik, ometigi said need ju koos valesti postitatud.... njah. Lasen minna... Ja olgem ausad, praeguses olukorras on mul isegi nendest kirjadest vist peaaegu päris poogen! :D Peaasi, et ma omale mingi vastuvõtlikuma ulualuse leiaks. Ja nagu plaanitust, juhtusingi ju Emma majast ka mööda jalutama ja põikasin korraks sisse. Ta oli ju ometigi mu "kolmas valik".... aga kui ma nende olemist seal ise nägin, siis kuu aega vist päris ikka nii ninapidi koos ei ela?!?! Oeh, ma ei tea. Vähemalt oli niii nii niiiii tore teda jälle näha. Mu väike silly-tilly, kes oma muretu olekuga lihtsalt teeb tuju natuke paremaks! :D

Veel tegin mu tuju natuke paremaks tänane päev. Käisin Londonis. Oma "tulevase" tiimiga kohtumas jälle. Ma ütlen "tulevase," sest tegelikult on see vist juba olevas vormis! :D Ei mingit treeningut, otse platsile! :D Ma kujutan ette (eiii, tegelikult vist ikka ei kujuta), kui "naljakas" seda kõrvalt vaadata võis olla.... naljakas või mitte, aga seda pidi silmaga näha olema, kui närviline ja pinges ma olin, sest nad (loe: KÕIK) koguaeg ütlesid mulle, et ma lõppude-lõpuks olukorda lõdvemalt võtaks. No, kuidas ma sain?!??! Ma faking ei teadnud inimeste nimesidki, kellega ma kõrvuti mängima pidin. :D Ja mind lükati kohe täie auruga tanki, väga normaalne ma ütlen! :D Ma tõesti tundsin end väikese junnina seal platsil. Jube! Aga jube lahe ka!!! :) Ja mis peamine, õnnneks suutsin ma isegi oma närvilises/pingestatud seisundis natuke õigeid liigutusi teha ja mind oodatakse HOMME tagasi... eii, mitte trenni! Mängule ikka! ;) Polonia, here we come! 

Ok. Kas on juba piisavalt selge, mida ma öelda tahan? Noh, see taeva ja põrgu teema?! Ma tõesti arvasin, et Elizabethi juures elamine on natuke murettekitav, sest ma ei tea, kas ma seal ikka oodatud olen, sest ma ei tee ju mitte midagi?! Ja ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa.... ja siin ma nüüd olen, ligikaudu 50 tundi pärast sealt lahkumist ja ma arvan, et enam rohkem stressis olla ei saa! No lihtsalt ei saa. :D :D Ja mille pärast?! Sest ma tunnen, et ma ei ole oodatud. Ja midagi on valesti. Ja mul ei ole ju tööd. Ja mul ei ole ju plaani??!?!?! Fakk, ma ütlen. :( Ja nüüd ma alles mõistan, kui teretulnud ja oodatud ma Elizabethi juures oli... no täielik kodu võrreldes praeguse olukorraga, õõõh!

Ja teate, mis kõige hullem on?! See, et ainuke asi, mis mul veel meelt eksana ja pead püsti hoiab (jep, võrkpall!), on vist tegelikult see faktor, mis üldist olukorda mul siin korteris hullemaks teeb!!! Sest me ju mängisime Evaga koos GIVC ja meil oli väga hea läbisaamine. Võrkpall ongi ju see, mis meid ühendab. Aga tema enam ei mängi, kuna ta otsustas karjäärile natuke rohkem rõhku panna... ja juba augustis ma tundis, et ta justkui "võpatas," kui ma talle rääkisin, et mind Londonisse mängima kutsuti! Ehk ma tunnen, et oma Londoni võidukäikudest ma vist siin majas rääkida ei tohiks... vastuolu to the max! :/

Ema suutsin õli tulle valada ja küsis, et kuidas ma siis oma juubelit tähistada kavatsen!? Noh, ma püüan lihtsalt selleks ajaks veel elus olla ja mitte end just maailmakõigesiteminitunda! :( :/

Lähen stressan edasi, yo.