Erak murrab maailma!

Teate küll ju seda Murphy seadust, kuidas kõik asjad ühele ajale langevad?! Ehk siis kui midagi toimumas on, siis toimuvad need kõik ühel ajal, niiet igalepoole ei jõua ja paratamatult tuleb karme valikuid teha. Ja siis teisel ajahetkel on surmtõsine vaikus ja mitte miskitki nagu polekski oma eluga peale hakata. Ja nii iga. Jummala. Kord! Vanasti olin tõsiselt hädas oma peoplaanidega... et kelle sünnipäevale ikka minna või milline kontserti ikka teisest tähtsam on. Kuna ma praeguses eluetapis just  kõige seltsakonnadaamilikum pole, siis ürituste kokkulangemise pärast ma kurtma ei pea, aga kõik muud asjad mu elus otsustasid küll samal ajahetkel juhtuma hakata! Ja otseloomulikult ei olnud need mitte valikulised sündmused, mis kõik korraga hoo sisse said. Mingeid karme valikuid tegema ei pidanud, sest kõigega tuli korraga toime tulla. Hurraa, Murphy! -.-

Et kuidas siis ikka nii?! No, olin ju üksi kodus. Aega kuiiiiiiiiiiiii palju. Ei midagi suurt toimumas polnud. Need 10 päeva house sitting'ut sisustasin viie peamise tegevusega: enese füüsiliselt vormis hoidmisega, poolekohaga töötamise ja poolekohaga uue töö otsimisega, elu üle järelemõtlemise ja enese (ja Sally) elushoidmisega! :D Ja ma pean ütlema, et see kõik sujus üllatavalt kiirelt ja hästi (v.a öö, kus inglise tuuleke otsustas liiga kõvasti puhuda ja varga-alarm umbes sada-miljon korda öösel tööle läks ja ma üldse magada ei saanud ja Sally vist ka natuke kartis -.-). Isegi nii üllatavalt hästi, et mul hakkas juba enda pärast hirm - äkki ma olengi mingi maksimaalne erak, kes võiks vabalt elu lõpuni omaette aega veeta ja täiesti ilusti hakkama saada?! Ainult kassi, koera ja metsamaja vaja ju. :D :D Okei-okei, tegelikult ei ole nii hull, sest ma ju ikkagi käisin tööl ja sain oma suhtlemisvajadused rahuldatud. Ja Elizabethi aedniku-härra käis ikkagi kaks korda... ja lilleneiu Emily ka, niiet inimestega interäktimist oli küll ja veel. Ja kui ikkagi puudu tuli, siis käisin lähimas postkontoris elamusi otsimas. Ja seda ma ka leidsin, sest teate kus see postkontor on või!? :D PUBIS!!! :D :D No, sellel hetkel tuli küll ikka megamega tõeline inglise maaelu tunne peale. Nagu mingist seriaalist väljakistud stseen. :D Sõitsin "oma" suure Land Rover Discovery'ga kohale (mööda kitsaid ja käänulisi külavaheteid, ofc!), pubisse sisse astudes küsisin, kuidas klaase poleerivalt matsakalt baaridaamilt, et "how do you do?!" ja alles siis asusin asja kallale (et pakki vaja saata jne). :D :D Nii naljakas. Aga ma tõsti ja tõsiselt loodan, et see seal pubist ikka teele läks ja ükskord ka Eestisse jõuab! :D
Ma ei teagi, millise tegevusega ma nendest viiesti kõige paremini toime tulin. Päris tööd mul veel ei ole (kuigi ma ausalt nokitsesin oma CV ja cover letter'i kallal ja tõsiselt saatsin hulgaliselt asjalikke avaldusi välja!). Niiet need mõned täispikad päevad, mis ma selle alla kuluasin võib nüüd mahakriipsutada ja lugeda ajaks, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. -.- Hulka paremini tundsin ma end pärast neid "enese füüsilises vormis hoidmise" päevi. Ja neid kogunes ikka üsnagi tublisti. Asjale andis tubli tõuke see, et ma tellisin omale Fitbit aktiivsust jälgiva randme-julla ju! Kui enne arvutas mu sammukesi iPod, siis nüüd on mul multifunktsionaalne ja üüüübertuus randmevõru, mis näitab kella, loeb samme (ja kilomeetreid), monitoorib und, näitab pulsi, arvutab põletatud kaloreid ja arvestab ronitud korruseid! Võimas vidin, ma olen tõesti müüüdud. Ok, ma olin juba enne müüdud, sest sai ju "kokklepitud": esimese Londoni-palga eest ostan omale selle vahva vidina. Teise palga eest lubasin reisima minna koos Ergoga. Ainuke jamps selles, et tegelikult pole ma veel Londoni palka teenima hakanudki ju?! :D :D Aga aktiivsuspisik sai võitu (ja kuna poolekohaga töötamise kohta suutsin küllaltki tublisti töötunde koguda, siis sain lubada endale ju väikese kingituse ju, hihihi). Nüüd vallutan kõiki kohalikke künkaid veel suurema tuhinaga kui muidu, whooop! :) :)
Oot-oot oot. Suundume nüüd mu jutu iva juurde tagasi. Kõik oli ju jube chill, vahva ja zen need kümme päeva. Suutsin oma aja ilusti oma viie peamise tegevuse vahel ära žongleerida ja kui Elizabeth ühel kaunil pühapäeval koju jõudis ja me oma tavalisse ja kiireloomulisse elurütmi (trenn inimeste seas, koertega tegelemised jne :D :D) tagasi saime pöörduda, hakkasid kõik asjad korraga juhtuma: mu kandideerimise-töö hakkas järsku vilja kandma ja sain ühe kohtumise kalendsisse kirja, ent et asja vürstidada, siis Šveitsist saadeti "viisakas" e-mail, kus mulle teatati, et pean oma postri täiemahuliselt ringi tegema... või noh, nad ütlesid, et ei pea ringi tegema, vaid muutma, aga tegelikult sain ma aru küll, et selleks, et nende nõutud muutusi sisse viia, pean ma kõik ringi tegema! -.- Aa, ja muidugi palusid nad mul pärast kaht kuud ootamist ja tagasiside mitte andmist selle nüüd kolme päevaga valmis teha. Tukujukud! Niisiis oli pühapäev mu ainumas puhkepäev, kui lubasin endale pärast tööd Elizabethi muljetusi kuulata ja kingitustest rõõmu tunda (niiiiii kookospähkline, jee!). Okei, valetan. Just kiusu pärast ei tahtnud ma enam selle postri-jama peale rohkem närve kulutada ja püüdsin selle "nii muuseas muude asjade kõrvalt" valmis teha! :D Esmaspäeval tegime päevaplaaniks hoopis mega-shoppingu (sest minu võrratud söögitegemisoskused olid kümnepäevaga külmiku tühjaks teinud ju! :D :D), teisipäeval tundsime koerte tagasisaamisest rõõmu... okei, siis straikis paanika sisse ja kolmapäeval asusin lõpuks tõsisemalt asja kallale (kuigi jõudsin ka jooksma, wink-wink!). Neljapäeval sain raskeid töö-otsimise-vilju maitsta ja käisin Guildfordis ühel töö intekal, tõmbasin sellele postri-teemale kriipsu peale ja käisime postri-tegemise-vilju maitsmas Polo klubis (aka Kenny Jones'ile tsau ütlemas! :D).
Eile (ja täna!) oli ülepika aja natuke rahulikum. Kuigi ega see stress siis kehast sõrmenipsuga ei lahku! Eile püüdsin selle välja süüa (Elizabeth tegi roasted chicken'it) ja kuna meeletutes-kogustes-söömine just 100% meelerahu ei toonud, siis täna püüdsin selle stressi endast välja joosta. Toimis paremini küll, kui söömine. Homme on viimane võimalus stressimaandamiseks (proovin koerte showl tsillimist), sest peale seda lähen elu rohkem kui täie turboga edasi. Ja teate mis või?! Kui nii mõnigi ullike ütleks, et "stop the world, I wanna get off", siis ma ütlen, et pange aga hoogu juurde! Ma ei jõua ära oodata, põnevad ajad. Ema tuleb. Ametlik lõpetamine. Viimased võrkpallilahingud. Šveits! Aaaaah, vinkavonka ju! ;)

Home alone, episode nr 23934721910.

Elus. Elasin üle oma teise tööpäeva Polo klubis. Ja oma esimese assessment centre'i. Ja ka selle karmi tagasilöögi, et ma oma unistuste tööd ei saanud. Ja ka kerge haiguse pisiku suutsid tagasi suruda ja ellu jääda. Elasin üle kaks päeva järjest võrkpalli mängimist. Ja kuna päeva lõpuni on jäänud vaid mõned tunnid, siis julgen juba praegu väita, et elan üle ka esimese päeva üksinda kodus siin kuskil keset lõuna Inglismaad suures vanas majas!

Emm. Ja siinkohal lõpetangi, sest kogu eelnev lõik võtab kokku kõik, mis vahepeal toimunud on. Nõus?! Kellele siis ikka neid täpsemaid detaile vaja on, et mis ma seal tööintekal ikka tegin või miks ma Iirimaale mineku asemel nüüd siin üksi kodus olen?! Okei, võib-olla natuke ikka peaks selgitusi jagama, sest muidu võibki lugejale minust selline luuseri-mulje jääda. :D :D Niisiis järgneb kvalitatiivne analüüs sellest, kuidas ma ei ole luuser... vist!?

1) Kui ma oleks luuser, siis ma ei oleks seda Inglise emadepäeva seal Polo klubis üle elanud. Põsed olid küll suurest tuhinast punased, aga hakkama sain: kolm vahetust majatäis laudu ühe lõunaga teenindatud. Uuh. Kuna ma väga veel ju ei tea, kuidas seal baari ees ja  -taga asjad toimivad, siis "oskuste omandamise" etapp tuli tihtipeale vahele jätta (st hilisemaks lükata) ja kohe asja kallale asuda (mingi protsent selle põhjustajaks ka mitte nii väga heade juhendamisoskustega töökaaslane nimega Grace -.-). :D Ja kuigi esialgu tundus kogu päev rahulikult minevat, siis peagi sai aru, et just see sitting'ute vahetus on see, mis asjad sassi lööb - kes ei taha ära minna ja kes varem sisse tuleb. Õõh. Aga kui inimesed ikka lõpuks läksid, siis on meeldiv kuulda, et neile vähemalt väga meeldis. Yaay. Ja kui inimesed läinud olid, siis oli minu aeg seda kõike toimuvat seedida ja läbi mõelda. Huvitav ju teada, kuidas sellised asjad "ettevõtte siseselt logistiliselt klappima" on pandud. (Note: sorry, mul ei ole täna just kõige parem emakeelepäev! Krr. Kohe üldse ei meenu, kuidas neid asju õigete nimedega nimetatakse.)

2) Kui ma oleks luuser, siis ma isegi ei oleks sinna Pepperminti assessment centre'i/intervjuu vooru pääsenenud ju! Nonii, mis moodi see asi siis seal täpselt oli?! Oli nii, et minuga koos oli sinna veel tulnud neli noort ja lahedat inimest. Ülla-ülla, kõik muidugi täitsapuha kohalikud. -.- Aga see selleks. Mis me siis tegime?! Saime üksteist natukese tundma (mingitele nõmedatele küsimustele gruppides vastates :D), lahendasime individuaalselt matemaatilisi ülesanded, grupitööna lahendasime ettevõttega seotud igapäeva ülesanded ja genereerisime presentatsiooni oma enda loodud promo-lahendusest. Jep, ma ütlen ausalt, et ma tundsin koguaeg, nagu ma olin sammu maas teistest (või rohkem nagu ma ei olnud nii ülevoolavat domineeriv), niiet põhimõtteliselt ma nagu ikka olen luuser ju?! Nope. Nagu ma juba ütlesin, siis sinna jutule üldse pääsemine oli tõeline saavtus: 150 ankeedi seast valiti top kümme, kes kohale kutsuti. Mina sealhulgas. Kogemus misssugune. Ja lõppude-lõpuks said kõik kanditaadid veel üks-kolmele intervjuu aega, niiet ma julgen ikkagi öelda, et ma andsin endast parima... luuseid seda ju väita ei julgeks?! :D :D

Okei, kui ma siis kaks päeva hiljem varahommikul sain meili, kui oli kirjas, et ma ei osutunud valituks, siis tuli küll ikka maru kurb tunne peale. Kõik mu ootused ja lootused oli ju selle tööotsa peal. Imelik on see, et ainuüksi online research'i alusel suutsin ma end seal ettevõttes ja rollis täielikult ettekujutada ja ma tõesti nii niiiii väga tahtsin seda töökohta saada. Veel natuke vähem kui nädal tagasi olin ma tõesti täiesti pooleks murtud. Mismoodi nad mind ei valinud?! Miks?! Kõik oli hästi ju?! Phhh, ja just see nõrkuse hetk oli ka see moment, kui mingi haigusepisik mulle end peale püüdis sundida... ma tõesti oleks tahtnud päevad otsa ainult voodis teki all teed juua, aga kui ma seda teed läinud oleks, siis ei saaks ma praegu järgmise punkti juurde minna! Niisiis, läks teisiti.

3) Kui ma oleks luuser, siis oleks ma eelmisel reedel omale lennupileti koju ostnud ja mitte kunagi enam tagasi Inglismaale pöördunud (ja ma arvan, et ma olin sellele juba päris ligidal), aga selleasemel pakisin ma oma kolm asja kotti ja otsustasin hoopis vägevat nädalavahetust pidada! :D Viimsedki pisikud peletasin reedeõhtuse trenniga ja laupäeva "varahommikul" olin juba Londonis, et Aeti ja Kädiga "afternoon tea'd" juua! Jep, kaks väljendit on jutumärkides, sest mitte kumbaki tegelikult ei juhtunud. :D :D :D Ma jõudsin Londonisse alles südapäevaks ja selleks momendiks, kui ma Aeti ja Kädi lõpuks kätte sain, olid nad juba lõunat lõpetamas! :D :D Niiet kohvitamise asemel käisime mööda Londoni tänavaid (st ma juhatasin nad kogemata Primarki -.-), shoppasime 4 tundi ja avastasime Camdenit. Kuigi minu jaoks olid need kõik need asjad juba kogetud, siis oli niisamagi hea eesti keelt jälle kuulda ja kasutada ja kedagi tuttavat näha ja maast-ilmast pajatada! Oeh, rõõm. :)

Et aga oma mitte-luuseri staatust veelgi tugevdada, siis pressisin veelgi rohkem plaane omale samaks päevaks... ja kohtusin õhtusöögiks Eva ja Lubosiga! :) Põhjust väga lihne. Nad lihtsalt tahtsid kokkusaada... juba natukene aega tagasi... ja minul ei olnud põhjust keelduda. Kuigi pidime jupp aega seda õiget momenti ootama, et mulle ja neile sobiks, siis just laupäeva õhtul (enne mu järjekordset Polo klubi 10-tunnist töömaratoni) see juhtuma saigi. Vaevalt, et luuserid selliseid julgeid otsuseid ja vägevaid logistika-plaane välja suudaks mõelda, eh!? :D :D Ja kõik sujus: sõime mulle teada-tuntud pubis, pajatasime elust (ja peamiselt nende jõulu-aastavahetuse-puhukusest Kariibimere saartel) ja pärast tõid nad mu väga lahkesti veel Elizabethi juurde ära. Tõesti tõesti väga armas-lahke-helde neist! :)

4) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks üldse viitsinudki kaks päeva järjest Londoni-vahet sõita... ainult võrkpalli pärast! :D Aga taaskord lõi välja mu tugev ratsionaalne- ja logistilinekülg. Kuna ma ju Iirimaale ikkagi ei läinud (kuigi ma ju ei saanud tööd!) ja otsustasin üksinda majavalvesse jääada, siis tundus mõistlik võrkpalli natuke ette ära mängida, teades, et järgmised kaks nädalat saavad mulle võimatud olema. Ja pealegi, Elizabeth pidi Guildfordi nagunii minema, niiet ma olin poolel teel juba nagunii ju! ;)

(Note: siinkohal pean vajalikuks märkida, et otseloomulikult me VÕITSIME teisipäevase mängu ja kuigi teisipäev oli peaaegu tavaline lebo-uima-päev, siis leidsin sobiva tegevuse, kuidas Emmat mitte koolitööde tegemisel häirida ja end hõivatuna hoida - sounds like loser much?! Neeeeh!)

5) Kui ma oleksin luuser, siis ma ei oleks praegu siin, kus ma olen. Igas mõttes. Aga rohkem nagu otseses. Okei, Iirimaal oleks ka päris lahe olla, ma usun, aga kuidagi täiskasvanulikum (???) otsus tundus olla hea abiline majahoidmisel, Sally toitja ja rahateenja järgmised 10 päeva... + mina-aeg ei tee ka kunagi paha! Uuh, kuigi natuke hirmus on ka siin puhta ihuüksi olla, aga ma tõesti tahan sellest maksimumi võtta. Unustan selle "unistuste tööotsa," mis nüüdseks läinud on ja asun uuesti suurehooga kandideerima. Gogogogooggo go. :P

[edit] Ok, see oli mu meeleheitlik püüe eneseusku jälle taastada?! Või. Jeesus-Miami seda teab, mis see jälle oli... :D :D :D

Kui asjad lihtsalt... juhtuvad... ?! :D

Johhhhaidii! Räägib ühte, teeb teist. Ehk mul on nüüd jälle poole kohaga (või rohkem nagu siis-kui-vähegi-pakutakse kohaga) töö siis! :D Ergo oli vaevalt jõudnud sääret teha, kui ma olin sunnitud oma nutupisarad ja halamõtted peast pühkima, ilusasti viisaka kleidikese selga panema ja sammud tagasi sinna Polo klubisse seadma, et minna kohtumisele, mis "purjuspeaga" kokku sai lepitud! :D :D Ja küll see siis kõik käis kiirelt; enne kui ma arugi sain, oligi mu esimene tööpäev kalendris kirjas. Whoop! :D Ja seda kõike umbes 10 mintuti vältel, kuigi peamisteks jututeemadeks olid meil ilm, Eesti-Venemaa suhted (sh ajalugu) ja faktilised väited, mida ma töö alusamiseks teadma pean. Ma küll püüdsin igaks teise lause järel rõhutada, et mul puudub suuremamahulisem või pikemaajalisem baari- ja/või restoranitöökogemus, aga see ei näivat Richardit (50% restorani mänedžer) häirivat. Tekib tõesti küsimus, mida Joss minu kohta küll rääkis neile??!!?! Hahha, polegi vist vahet, sest lisaks jalale on ka pea ja pool keret nüüd sinna uksevahele aetud ja kui ma seda ise päris vussi ei keera, siis... let's go from there! :)

Hah, lisaks sellele, et "kindlustasin" (miski pole kindel veel!) omale mingisugusegi sissetuleku, siis sain ka suure oma rendist ette ära makstud! :D Ehk siis, Elizabeth valmistub täitel tuuridel oma maja müüki panekul ja kuigi mulle hirmsasti meeldivad sellised suurpuhastused, kui vanu ja kasutuid asju saab ära visata (või siis minu puhul "igaks juhuks kuni järgmise korrani hoida"), siis kellegi teise asjade hulgas on sellistsorti koristust päris võimatu teha! :D Seega pakkusin oma abi kõige lihtsama ja odavama tööjõu näol. Ikka korralikud paar päeva tolmutasin mööda maja ringi ja millega see kõik lõppes?! Ämblikuvõrgu-karva-tolmu vaba majaga, mu esimese visiidiga külalistemajja ja mu CV-ga Live Nations'i direkori meilboksis. :D Jep, Ükski heategu ei jää karistuseta. Aga olgu öeldud, et ma ausalt ei taodelnud seda viimast. Ja isegi ei oodanud seda üldse... ja minu meelest on natuke nagu isegi täiesti vale, aga noooh. Eks sellised targad ja tähtsad pead peavad ikka ise teadma, kuidas need asjad käivad. Mul ei jäänud muud üle, kui järgmisel kohtumisel viisakalt tänada Elizabethi soon-to-be-ex meest ja ootama, kuhu see sealt Live Nations'ist edasi läheb! :D
Seni kuni asjad juhtuma hakkavad, olen ikka ka oma tavapäraste toimetustega tegelenud. Ja kuigi oma viimase loo põhjal tahaks ju hirmsasti öelda, et head asjad tõmbavad head ja nii edasi, siis tegelikult käib kogu see elu ikka üles ja alla ja enne üles minekut veel natuke alla... Näiteks oli muidu ju kõik väga vinksvonks, aga võrkpalliga läks küll üks esmaspäev ikka väga mööda. Ok, selge peaga mõeldes tean ma ju väga hästi, miks ma ei suutnud oma parimat esitlust platsil näidata, aga nõme ka ju koguaeg vastaseid süüdistada! :D Eriti, kui seal ainult üks mängija on. Leila. Jep, mulle lihtsalt lihtsalt lihtsalt ei sobi need "üli lihtsad" mängud, sest nad ei mängi ju raamatu "reeglite" järgi ja no nii faking raske on ju "all over the place" kaitsemängu teha, duuuh. -.- Pidin oma jälestuspisarad alla neelama ja leppima sellega, et just sellise jama mänguga (kuigi kõige kiirem mäng, mis meil siin üldse olnud on! 42min :D) me omale liigavõidu kindlustasime ja rõõmsalt koos tiimiga türgi söögikohta tähistama minema. Whooop! -.-
Produktiivsema ja asjalikuma poole peale tagasi pöördudes, siis käisin jälle ülikoolis (sest seal lihtsalt on midagi, mis mind rõõmsaks teeb?!) ja sain teada, et mul tõesti ei ole mitte kõige õrnemat aimugi, kuidas tänapäeval tööle värbamised käivad. Nimelt käisin workshop'is, mis tutvustas Assessment Center'it. Ööm. Jep, see on reaalne asi, millega igaüks või töölekandideerides kokku puututda (...vähemalt siin riigis). See on samm edasi esialgsest (individuaalselt) intervjuust ja peamiselt toimub see grupitööna... koos teiste kanditaatidega! Ülesannete formaate on erinevaid: arutlus küsimused, case study'd, presentatsioon vms. Ja kogu see etapp tuleb potsentsiaalsete tööandjate järelvalvel läbiteha ning sellekaudu peaks tööandja siis oskama hinnata sinu erivaid nõrkusi, tugevusi, töömeetoteid, suhtlusoskst jne. Well, teooria on selge, järgmine kolmapäev ja teada, kuidas see värk päriselus käib! Piparmündi-mehed, hoidke alt! :D
Mu asjalike argiste tegemiste alla liigitaksin veel oma minevad-ja-tulevad jooksutuhinad. Nüüd vist jälle mingi sarmauh lahti läinud, sest olen väga lühikese aja jooksul käinud nii Stoke Parkis kui ka lähedal asuva künka otsas, whooop! (musklismiley) A mis sa noor hing siin maal elades siis ikka teed? Nädalavahetusteti peole ju ei saa, käin siis jooksmas hoopis! :D :D Või tööl! Mu meelest veel parem. Põhjus, miks ma reede õhtul kuskile kellegagi välja ei läinud? Tööd tegin. Oma esimese tööpäeva siin kohalikus Polo klubis tegin ju, jep. :)
Täna on puhkepäev ja kuna ma eile suutsin edukalt oma poker-face'i hoida, siis lähen homme jälle. Mu teesklemis-nägu seisnes selles, et "je jajajaa, kõik on mul selge, kuidas siin baariletitaga toimetatakse"... :D Kuigi reaalsus on ju see, et ma kohe täitsa pabistan. Tase on ikka kohe teine kui väikeses maapubis ja inimesed on posh'imad (halloo, polo?!) ja kõige tagatipuks on baar veel suurem ka, ehk siis kus-mis-kuidas-töötab teadmisi on kohe hulganisti rohkem vaja, kui Royal Oakis. :D Aga noh, managerid on tõesti super-super toredad, niiet kui neil veel kannatust jätkub, siis ehk jõuame ka lõpuks kuskile. Ja ehk mu põhjendamatu hirm hakkab ka vaikselt lahustuma pikapeale... kuigi homme saab vist mentaalne olema. Isegi need top-notch kogenud baarineiud ja resto-preilid levitasid arusaama, et homne emadepäeva lõuna saab selle restorani maailmakõigehullem olema! :D :D Well, I'm up for the challenge! ;)
Ps! Ja nooh, neid challenge'id peaks muidki siin lähitulevikus ikka ette tulema. Aga enne kolmapäeva ei saa ma midagi otsustada!!! :/ :S Hoidke oma pöidlad krussis siis! ;)

And he comes... and goes again...

Ergo oli siin. Nüüd on natuke kurb, et ta jälle läinud on. :( Siia sobib hästi see Stig Rästa ja Elina Borni laul - Goodbye to Yesterday, sest täpselt nii alati ongi, kui tal hommikune lend on ja ma pean pärast hotellis üksinda hommikust sööma ja mõtlema, et miks me seda küll teeme?! Oeh.

Enne veel, kui Ergo siia riiki jõudis, (tegin ühe sportliku reede ja hirmutasin inimesi Stoke Parkis, hahaha!) hakkas ma mõtlema, kui naljakas elu mul tegelikult on. Mul pole kohta ega funktsiooni ja ma enam kahe hea sõbra juures kordamööda. Kunagi, kui ma veel täitsa laps olin, siis imestasin tihti kui suurem õde ööseks sõbrannade juurde ööseks jäin... mõnikord isegi paariks päevaks... et mismoodi see võimalik on?! Kuidas ta lihtsalt läheb kellegi teise juurde niimoodi... ja lihtsalt elab seal? Kuidas neil lihtsalt on ruumi mingile külapliksile, kes tegelikult elab 1km eemal?! :D :D No, ma saan aru küll, et Katre oligi selline problem child, et jumalsedateab, mis lollusi nad sõbrannadega korraldasid, aga isegi kui ma hiljem ise sama vanaks sain (ja problem child'iks hakkasin), siis ikkagi ei taibanud ma kellegi teise juurde lambist elama minna. :D :D :D Me vist käisime Virgega see eest lastelaagrites... ja tädi juures. See oli vist piisav kodust eemalolek. Ja vahest harva sai ikka Olustveres ka sõbrannadega sleepover'reid tehtud, aga Katre käigud olid kuidagi teistmoodi. :D Ma ei oska seda seletada. Ta nagu ikka elas vahepeal seal Kristeli juures... :D :D :D Nooh, mis iganes see ka oli, mis tollel ajal mulle pähe ei mahtunud, siis nüüd saan kõik selle ise tagant järgi teha - selle kellegi teise juures elamise! :D Mis ma öelda tahtsin, oli see, et Elizabethi juurest kolisin juba laupäeval Emma juurde, sest pühapäeval enne Ergo tulekut oli mul mäng! Võit. Hea kerge meeles pidada neid Lõvisüdamete mänge vähemalt, kunagi ei pea kaotustest kirjutama (phtui-phtui-phtui!). :D Ja oiiii, kuidas see esmaspäev siis venis. Niigi magasin võimalikult kaua, et see vähem veniks, aga ikka ongi juba enne lõunat üleval ja ooooootas lihtsalt pikisilmi, et juba Ergole Londonisse vastu minna saaks. Ja kui ma siis Victoriasse jõudsin, selgus, et keegi oli Gatwicku ja Londoni vahel rongi alla jäänud ja kõik rongid olid käntseldatud! No, mitte rõõmus. -.- Õnneks (mis on tegelikult natuke jubedasti öeldud) oli kogu see jama ikkagi nii palju varem toimunud, et mingid ronid lasti ikka läbi ja  Ergo oligi juba üsnagi pea (~1h hiljem) mu embuses. :) :) Londoni-seiklused algasid!

Kõige enne seiklesime hotelli, et oma kodinad ära panna. No, nii väikest hotellituba pole ma küll kunagi näinud (või tähendab, läbi erinevate kanalite olen isegi neid kapsel-hotelle näinud, niiet valetan natuke)... või noh, nii väikses hotelli toas pole ma ise kunagi ööbinud (jälle valetan, kui arvesse võtta kruiisi laevade magalad! :D :D). Mul oli üldjuhul sellest hotellitoast jummelitäiesti suva, aga asukoht andis küll soovida, sest admini laud asus kohe üle ukse ja öised (või vähemalt väga varahommikused) Londonerid, kes meie hotellid tulid, meil magada küll ei lasknud. -.- Ergo muidugi hädaldas teleka üle ka, aga päriselt ka, mida sa £65 eest Londoni südames ikka saada tahad?!?!? :D :D :D

Vaatasime toa üle ja tõttasime kohe linna peale õhtustama. :) Esimese asjana jäi meile ette Giraffe. Selline kohake on isegi Guildfordis olemas, aga ma pole sinna kunagi isegi sisse astunud. Proovisime ära. Ergo võttis Kiievi kotletti ja oli väga pettunud, sest auku ja küüslauguvõid küll seal kotletis ei olnud! :D Ma sõin ainult paar kana pelmeeni, sest edasi tõttasime mu trenni. Ei, ma ei käinud jõuga peale, et me peaks mu trenni ette võtma, kui Ergo Londonis on. Ta ise oli ka nõus, sest muid plaane meil esmaspäeva õhtuks nagunii ei olnud ju! :D :D Ja kuigi ta pärast kahetses oma lahket nõusolekut (sest ta oli pärast 2h passimist ikka väääääga väsinud), siis ütles ta positiivse poole pealt, et ta pole varem nii asjalikku trenni veel varem näinud! Jep, ma ju koguaeg räägin, et vähemalt sõidan ma asjaeest seda Guildfordi ja Londoni vahet korra nädalas... sõidaks veel tihemini, kui võimalust oleks!!! :)

Kuna ma piinlikult avastasin, et ma pole Ergot veel kunagi Camdenisse viinud, siis teisipäeval parandasime selle vea kohe kiiruga! Ja talle meeldis. Käisime lihtsalt mööda tänavaid ja turgu ja ta oli ka lummatud sellest vägevast kraamist, mis seal kõik saadaval on! Pluss punkt Londonile. ;) Traditsiooniliselt käisime muidugi ka Oxford Streetil ära ja enne kui me arugi saime, oli peaaegu õhtu ja pidime hakkama oma Londoni-käigu peamise vaatamisväärsuse poole liikuma - teatrisse! :D

Lasin Ergol etenduse valida, sest ma oleks ise võib-olla kohe päris kindlasti midagi muud valinud, aga tema soovil läksime muusikali vaatama. Royal Theatre'isse. Ma ei saa teda süüdistada. Õhtul seal saalis istudes veendusin, et ta motiivid Charlie and the Chocolate Factory vaatama minekuks olid puhtalt tööalased! Jep, ta laenutas selle teatri binokli, et vaadata, mis firma PA süsteemi seal kasutatakse! -.- Hahaha, mu väike töö-otu! Aga muidu oli tükk ka väga vahva. Nii suur ja võimas. Ja ometigi ju ka palju laps-rolle. Millised dekoratsioonid ja visuaalsed lahendused! Väga väga vinge. Aga eks fantaasia-tükk lubabki rohkem sellised lisasid. Igaljuhul, kuigi esialgu oli imelik seal laste seas "ringi lipata", siis tegelikult oli etendus sigavinge ja magama jäämise ohtu küll ei olnud! ;)

Kolmapäeval turistisime veel natuke ringi ja käisime lõppude-lõpuks Madame Tussaud's ära. Plaan oli küll Bondi näitust minna vaatama, aga kuna me pidin juba varakult hotellist välja tsekkima ja neil pakihoiu võimalust ei olnud, siis Ergo unistused korraks murdusid ja käisime hoopis vahakujusid vaatamas. Vähemalt sai ta seal oma Bondiga pilti... :D :D :D Kui nüüd turisti hinnang anda asjale, siis... no, korra elus võiks ikkka ära käia, jah! :D Sellesmõttes, et mõned kujud olid seal küll nagu päris ja tegelikult on seal muudki, kui ainult vahakujud (muudest asjadest ei tohi niiväga pilti teha lihtsalt!). :D Mingit kärusõitu saab ja õuduste tuba ja kino ja... nännipoed ja värgid iga nurga peal! :)

Edasi viisid meie seikluseid meid Guildfordi, sest sai ju kokkulepitud, et Ergo peab ikka oma silmaga nägema, et ma ei ela kuskil metsa sees mingi kõleda onuga koos... vaid hoopis armas maamajakeses koos kolme huski ja Elizabethiga! Zen ja Sally on ka. Ja kõigi nendega ta ka kohtus (pärast seda, kui meid Friary keskusest tuletõrjaalarmi saatel välja saadeti ja ma meie pealekorjamisega suure segaduse tekitasin! :D). Kuigi ma olen rohkem kui kindel, et Elizabeth oleks vägeva õhtusöögi meile korraldada, otsustasime me siiski välja sööma minna. Enne tegime dringid kohalikus polo klubis, kus Joss nüüd töötab... ja Elizabeth arvas, et kuna Ergo Royal Oaki ei näinudki, siis äkki peaks me käima seal polo klubis igaksjuhuks ikka ära, siis ta ehk näeb, kus ma oma tööd alustada võin ehk äkki! Wink-wink. Selle kiire visiidi ajal, mis me seal olime, nägime Kenny Jones'i isiklikult ja ma leppisin manageri-prouaga ka kohtumise kokku. Eks siis ole näha, kas ma saan oma baarineiu karjääri jätkata või mitte! :D :D :D See selleks. Õhtustasime me siiski Parrot'is, sest see on kohalik gastro pubi, kus kogu tooraine tuleb majataga asuvast inglise farmist. Söök oli hea, jook oli hea ja seltskond oli ka viimase peal! Nii naljakas oli neid kahte inimest omavahel tutvustada. Ergo ja Elizabeth. Mõlemad on teineteisest ilmatuga hulga jutte kuulnud, aga nüüd nad olid ka samas ajaruumis. Naljakas, lihtsalt naljakas. Võib-olla oli asi veinis, hahhaha! :D :D

Neljapäeval tutvusime õige inglise country side'iga! Sest eelmisel õhtul jõudsime ikkagi alles pimedas ja Surrey Hills vajas ju avastamist! Haarasime kõik koerad punti (kes meile husky-wake-up-call'i teinud, solvukas!) ja matkasime Holmbury Hill'i tippu. Ilm oli ilus, vaade oli hea ja värske õhk virgutav! Pluss punkt Inglismaale. :)

 

 MU NUNNNNUD REAS! :)

Kuna Elizabethil tekkisid tolleks samaks päevaks kiired plaanimuutused, siis leidsime end õhtupoolikul jälle Guildfordist (sest me tõesti ei tahtnud õhtul kell 17 juba lennujaama hotelli passima minna :D). Maksimeerisime hoopis oma aega sellega, et viisime Emmale pätsi värsket musta leiba ja õhtustasime meile juba tuttavas F&B's restoranis. Einestamine on meile seal tasuta ju! :D Või noh, peaaegu. Sain just hästi oma viimased kaks voucher'it kasutusse lasta ja maksime oma jookide, pizza ja tseersari salati eest kahepeale £12. Tundub, et mänedžment on seal jälle vahetunud, sest erinevalt eelmisest korrast saime me jälle mõlemad kupongid korraga kasutusse lasta! :D Whoop. What a win!!! :D :D :D :D

 Hilise rongiga sõitsime Guildfordist Gatwiku, Ergo lendas varahommikul minema ja edasist te juba teate... :( Ma reisisin natuke nukralt tagasi Guildfordi, kus Elizabeth mind jälle peale korjas ja tagasi maamajakesse tõin. Muidu vist ei olekski väga kurb, aga tegelikult kõikide nende plusspunktide hulgas, mis Ergo Londonile ja Inglismaale andis, sain ma väga hästi aru, et ega ta vist väga ikka Londonis elada ei tahaks. Erinevalt minust ei meeldi talle see sagin ja inimestehulk, millega seal paratamatult vastamisi seisma peab. Sellepärast vist olengi praegusel hetkel kõige kurvem, et ma kuidagi tean, et ta ei oleks vist siin rõõmus. Sellepärast olen ka natuke nukker, et ma ise nii põikpäine olen ja üldse alla veel anda ei taha! No pliiis, hakka vedama, elu! :( :/ Ja sellepärast olen ka nukker, et Ergo nii vapralt mulle ikka kaasaelab, kuigi ma tean küll, et ta tegelikult tahaks, et ma juba ammu alla annaks selle Londoni-edulooga... boo. Such a mess!

Lõpetaksin selle seiklusmemuaari aga siiski positiivsete vaibidega! Inspireerituna eelmisest märkmiku-laadsest-aga-vähemalt-piltidega postitusest, siin on järjekordne taies: meie läbi Londoni kruiiiisimas! (päikseprillidegasmiley)

 

 

Elu ilma märkmikuta!

No, selle peale peab küll ainult hõuli makramõuni ütlema! Ja ma kartsin, et mul pole siin võõrvälisriigis midagi teha!?! Jeee rait. Ma pole muud teinudki, kui ainult teinud... igasuguseid asju! :D Täna oli justkui esimene kord, kui päev möödus ilma kulminatsioonita. Üks "woohoo-moment" ikka oli, niiet päris kulminatsioonita ei olnud, aga kuidagi nagu eesmärgitu. Või lihtsalt kuidagi laisk!? No, bla-bla. Olulisem on rääkida sellest, mis on juhtund, mitte sellest, mis juhtumata jäi. Ja pealegi on mul hirmus tahtmine oma blogi nüüd omamoodi märkmikuks pöörata, sest üle... (mõtte- ja aastate lugemise paus)... 17 aasta (...hõuli-mõuli-imestuse-paus!!!...) ei ole mu elus märkmikku. Kõige tavalisem kalendermärkmik on puudu. Ja miks?! Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kuna ma olen ju oma tuleviku osas üldiselt küllaltki organiseerimata ja udupea, siis ei tekkinud uue aasta alguses kuidagi märkmiku vajadustki (vihjeid, mis mu peas toimub, leiab eelmisest positusest). Ei olnud motti, viitsimist või hädavajadust selle tavapärast märmiku järgi ja nii ta ostamata jäigi. Natuke nagu mõtlen, et küll ma olen ikka loll ja laisk ja kõigekohutavaminimenemaailmamunapeal, aga siis lööb jälle mu mässumeelsus välja ja... yolo! Proovime siis seekord ilma märkmikuta! Või siis proovime seda blogi-märkmikku?! Äkki saan ise ka aimu, mis ma siin niisama passinud olen. :)

--------------------------------------------------------------------------------------
 

Friday, February 6 

Mu järjekordne lahkumine Eestist. Päris raske oli seekord (vihjeid, kuidas see tunduda võis, leiab eelmisest postitusest). Ergo oli natuke kurb ja kui Ergo on kurb, siis olen mina ka kurb. Aga tegime oma tavapärase "kiss and fly" rutiini lennujaamas ja ilma igasuguste probleemideta olin juba mõned tunnid hiljem Gatwikus. Edasi oli juba teada-tuntud drill: natuke ajaraisku ja esimene eine Inglismaa pinnal (ei, mitte sandwich!), takso (note to myself: anna postiindeks rather than küla nimi ja alati maini, et Capeli kaudu on otsetee!!! Sellised lihtsad asjad võivad £15 rahavõitu tuua!) ja tavaline where-are-you-from järjejutt, taaskohtumine Elizabethiga ja kõik maailma jutud maitsa õhtusöögi kõrvale. Endale tundus küll imelik tagasi olla, aga... hakkamine on ju kuidagi uus! ;)

Pärast meeleolukat vastuvõttu (nad juba teadsid, mis neid ees ootas järgmisel päeval, niiet beauty-sleep'isid ette ära! :D :D :D)!

 

Saturday, February 7

Kuna kodus sai passitud küll ja veel, siis mingit tunnet laupäeval üksi kodus passida (ok ok, online'is aktiivselt tööd otsida) kohe üldse ei olnud. Suur hirm, et see uue hakkamise tunne läheb üle oli liiga suur, et sofale istuma jääda. Ükskõik mis muu tundus palju parem. Isegi kell 7.00 ärkamine ei heidutanud mind ning nii ma end hoopis Elizabethiga Lyra teisele show'le kaasa sokutasingi. Kuigi nii head tulemust ei tulnud, kui Elizabeth oleks oodanud, oli huvitav jälle kõiki neid kutsusid seal näha ja nunnutada ja heietada, et mina küll aru ei saa, kuidas see koerte hindamine ikka aus on! :D Päev väljas värkse õhus käes ja õhtul jäi ju ikkagi veel aega end natuke tööturu olukorraga kurssi viia, niiet igati vägev värk. :)

Lyra ja Rumour in da ringggg! :)

Sunday, February 8
Laupäeva kordus! Ainult, et ilm oli veelgi ilusam (ja show oli seekord indoor! -.-) ja tulemused veel halvemad! :D Njah, kui logisitika oleks paremini sobinud, siis oleks saanud küll koera-sõutamise asemel võrkpalli mängima minna (Lõvisüdamed kutsusid mind enda teise tiimi trenni, et enne mängu mu kontidelt rooste ära pühkida). Mis oleks ju ka tore olnud, aga njah. Oleks saanud oma esimese treeningu Super 8 tiimiga, aga njah. :D Pakkumine tuli kuidagi liiga hilja ja vaevalt, et see üks treening mind nüüd mingiks supermäniks teinud oleks. Selline lühemapoolne roadtrip päikselise päevaga ja pärast mõnus rahulik äraolemine ja asjade lahtipakkimine oli just täpselt õige selleks päevaks. :)

Monday, February 9

Ja esmaspäeval algaski juba tavapärane äktsion peale juba: magasin mängupäevale kohaselt piisavalt ent mitte liiga kaua, tegin oma tavapärast koerte-rõõmustamise ringid metsas ja sättisingi Londoni poole teele. Esimene mängu pärast mu tagasitulekut ja kohe kodumäng, whoop! Veelgi parem, kohe võit! :D :D Mina just maailma parimat mängu ei näidanud, aga kambapeale käras küll. Nii nii niii hea oli jälle mängida nende piffidega. Mis siis, et ma 100%-liselt pole hooajast osa saanud, heatuju-tunne on küll kuidagi 100%-line nendega mängides. Läksime õhtusöögile ka. Prompt. Aga tore! Ja minu keerulise logistika puhul alati abiks, sest siis on "üks mure vähem!" :D Taaskohtumine Emmaga ja jutud kuni ööseni välja, sest seda me oskame,.. ;)

  

The team! 

 

Tuesday, February 10

Logistika-pisik strikes again! Et mitte niisama lasta Elizabethil edasi-tagasi sõita (või pigem, et ise mitte niisama passida pool päeva?! :D), registreerisin end Ülikooli Career Service'i õpituppa teisipäevaks. Kuidagi nagu tundus sobivat, noh. Tulin ju tagasi, et uue hooga hakata oma tööotsingutega tegelema, siis "Effective CVs and Covering Letters" workshop tundus kuidagi nagu õige mõte, et end jälle sellele lainele viia. Väga palju uut infotmatsiooni just ei saanud, aga lainele sai küll! :D Pärast sain veel Matt'iga ka kokku, sest ainult luuserid söövad üks lõunat ju?! :D :D Saime oma maailmaasjad jälle mõneks ajaks räägitud. Naljakas, et nii see meil käibki: iga jupi ajatagant saame kokku ja pajatame maast ja ilmast. Ta on tark ja tubli poiss, läheb ülemaailmsele konverentsile oma teadustööd tutvustama. Wait, ma lähen ka ju! :D :D :D Whooop. :)

Ma ei tea, mis värk sellega on, aga mulle meeldib see ülikooli kampus. Kuidagi järjekordselt hea ja soe ja tore ja lahe ja vahva oli seal ringi liikuda ja toimetada. Oeh. :)

Wednesday, February 11

Kolmapäevast kujunes üks kõige seiklusterohkem päev pärast mu naasmist! Okei, võib-olla mitte nii seiklusterohkem minu jaoks (kuigi seda ka!), aga just Lyra'l oli küll pikk ja tegus päev. :D Hommikune koertekool juba sai ootamatu lõpu, kui Mia ja Rumour omavahel natuke võimuvõitlust demonstreerisid, kuid see lõppes sellega, et Lyra, kes oli ühes puuris Rumouriga sinna kahevahele jäi ja kohe täitsa tublisti Boomsteri käest tappa sai. :( Ja kui pärastlõunal jälle metsa-tuurile läksime, siis oli mul kohe teistmoodi tunne. Ja kui muidu need "jooksuringid" näevad välja nii, et mina vaikselt kulgen mööda teerada ja koerad rautavad ringi, siis mingil täiesti pöörasel põhjusel tundsin ma ühel hetkel vajadust minna teerajalt kõrvale... ja veel hulle, jalgupidu ojja! Ma tõesti ei tea, miks ma arvasin, et ma peaks millegipärast sinna suunas liikuma. Ja kui ma mööda oja liikudes kunginriigi valduste lõppu jõudsin, siis ootas mind seal ees "üllatus" - aias oli suuuuuur auk! Okouu ja hõuli shiiit! Ja siis lõi väike error ka sisse: mida ma nüüüüüüd tegema pean?!?!? Jään augu ette istuma, et keegi välja ei pääseks?! Mu automaatne refleks oli august eemale minna ja koerad kokku koguda (ma ju ometigi just alles nägin neid kuskil põõsas toimetamas!). Aga teate mis vä? Nende pirtsakate huskidega on alati nii, et sa kunagi ei tea, mis nad mõtlvad ja millega nad seal põõsas tegelevad. Nii siis on, et mõnikord nad tulevad, kui ma kutsun, mõnikord ei tule. Rumour ja Mia oli supertublid ja kiirelt ja järgnesid mulle mõne minutiga... jõudes maja juurde teavitasin Elizabethi olukorrast ja ütlesin, et lähen toon viimase põikpäikse kutsu ka ära. Kuna minu jaoks oli see alles 5 päev, kui kutsikas võis vabalt metsas teistega ringi tuisata, siis tundus see ju kuidagi ok, et ta ei ole veel õppinud kutsumise peale tagasi tulema koheselt. Taskud pungil vikusid ja koerteküspsiseid tormasin siis tagasi metsa... ja käisin selle ikka risti-rästi läbi. Olles ringi peale saanud (ja kutsikat ei kuskil), mõtlesin naiivselt, et ju ta juba sama aja peale maja juurde tagasi on jõudnud... (siinkohal märgin, et jah, see metsavaldus on niii suur, et sa ei näe ühest otsast teise või vähemalt ei tea, mis üldse kuskil midagi toimub). Jõudsin maja juurde, aga Lyrat ei kuskil. Elizabeth juba ka hõikas ja hüüdis ja paanika hakkas vaikselt sisse tulema... mis siis, kui ta tõesti ei ole enam metsas ja põgeneski läbi aia?! Okoouu. Polnud aega pikalt mõelda, vaid tormasin tagasi metsa. Ja ma ikka lollilt lootsin, et äkki ta kuskil põõsas toimetab oma kaevamistööde kallal. Ja samas kujutasin juba ette stsenaariume, mis juba juhtuda võis. Variante oli mitmeid:

1) ta on ju nii noor ullike, et ju ta suure tee peal paterdades alla on aetud,

2) suured naabrikoerad on ta nahka pistnud,

3) keegi on ta ära varastanud ja

         3a) endale jätnud või

         3b) mustlastele maha müünud.

 

See paganama aia auk! :/ :D

 

Kui ma järjekordse ringiga maja juurde tagasi jõudsin, siis ei olnud silmapiiril ei kutsikat ega Elizabethi! Mida ma tegema pean?!?! Kus ma ootama peaks!? Kuidas käituma?!???! Tagasi metsapoole ukerdades nägin, kuidas Elizabeth kaugustes ja valdustest väljas mööda teed kuskile täiesti kolmandale poole juba kõndis. Hiljem sõitis ta autoga mööda ja ütles, et asi on tõsine. Really?!?! Kes oleks osanud arvata!?!? :D :D Aga kuna tema oli juba niiii kindel, et väike printsess oli põgenenud, siis võtsin uue äkstion-plaani: kammisin ainult ühte aia äärt pidi valdusi läbi. Kui olukord juba täiesti täiesti lootusetu tundus, siis märkasin silmanurgast pöösaste liikumist ja voilaaa! Little Lyra-Luu! Ma olin niiiiiiii rõõmus. Jess, ma ei kaotanudki kutsut ära!!! Või noh, kaotasin, aga vähemalt sain ta tagasi ka. Aga siis alles suurem pääste operatsioon algas. Ta oligi ju ometigi teisel pool kõrget aeda!!! Ja valel pool oja! Ja mu esialgne plaan ta mööda aiaäärt aiaauguni meelitada kukkus haledalt läbi. Teisel pool aeda oli kallas liiga järsk ja vesi liiga sügav, et ta mööda aiaäärt auguni saaks... Üle aia ma ka ronida ei suutnud. Jäi veel vaid üks variant. Ma palusin Lyra SEALSAMAS oodata, kuni ma ise läbi aiaaugu teda päästma lähen. Vahepeal õnnestus Elizabethile hädakõne teha ja öelda, et ma vähemalt NÄEN teda! Mis see siis kõik olla võis? Umbes 4-6minutit kuni ma kõik plaanid läbi analüüsisin ja "katsetasn" enne kui ma selle viimase juurde jõudsin?! Ja selleks ajaks, kui ma teisele poole aeda samasse kohta jõudsin, oli Lyra otseloomulikult läinud. Kõht vorstikesi täis, mis ma ta läbi aia sissesöötsin ja tuttava näo nägemine oli ju piisav, et siis uuele uudistusringile minna. -.- Hüüdsin, mis ma hüüdsin, Lyra enam ei tulnud. Tuli hoopis naaabrivanamees. :D Aga vähemalt sai ta murest aru ja ütles, et mingi tilluke hall hunt liikus ringi küll ümber ta maja. Siis õnneks ei läinud enam kaua, kui Lyra mu hüüete ja vorstikeste lõhna peale jälle end näole andis. Thank Gooooooood! Elizabeth oli muidugi natuke valest küljest asjale lähenenud ja asus valede naabrite juures. :D Me tegime naabrionuga juttu ja varsti oli Elizabeth ikka ka kutsu-tankiga platsis. Viiiiiuh! Lõpp hea, kõik hea?! Vist küll. Hea mitu tundi ikka oma närve kulutatud muidugi. Ja sellisest seiklustest piisas, et kõik asjalikud plaanid selleks päevaks edasi lükata ja ilma igasuguste koerteta pubisse õhtust sööma minna hoopis! :D Me pidime minema nagunii, sest kuulujutud olid juba levinud, et ma olen tagasi riigis ja Geoff tahtis vist mingeid tööpäevi mulle pakkuda. No, max rahulik õhtusöök. Ja kuigi kogu juhtumine oli niiii värske, siis oli juba ikkagi sobilik naerda, kuidas naabrionu mind Elizabethi tütreks pidas ja küsis, kas ma olen ka Ameerikast! :D :D :D Päev missugune, ma ütlen! ;)
 

Pärast võitu alati selfie-künnid! :D :D :D

Thursday, February 12

Oota, milleks ma siia Londonisse tagasi tulingi?! Jep, ikka selleks, et alustatud asi lõpule viia! Ja samal ajal ehk oma karjäärile üks normaalne kick-off anda! :D Aga olude sunnil (minust mitte-olenevatel põhjustel?!) ei ole see töö-värk veel ju õnnestunud, niiet keskendungi siis vähemalt heale - võrkpallile! :) Järjekordne match day! Ja ohhh, milline rõõm mind esialgu valdas, kui ma journey planner-ist nägin, et vastaste saal asub Lõuna-Londonis ja mul siit lõunapoolt lähenedes eriti hea sinna hopstigi kohale veereda. Logistiliselt aga sujusid asjad nii, et ma jõudsin rongijaama isegi pool tundi enne oma väljavalitud rongi väljasõidu aega, veelgi parem ju! Samas oli see pool tundi täpselt nii napilt, et piletiostmise peale kulus umbes pool minutit liiga palju aega ja ma jäin eelmisest sama liini rongist maha. Boohoo. Aga see onu, kes rongile just mu nina alt väljasõidu loa andis, ütles, et ta rõõmsasti aitab mul nüüd uut ja paremat marsruuti välja mõelda. Ta pakkuski välja, et kui ma sõidan Wokingusse (paar peatust Guildfordist Londoni suunas, kuhu jooksevad omakorda mitmed suured liinid kokku), siis sealt lähevad  minu valitud peatuspunkti juba rohkem ronge. Hmm. Tundus ju igati loogiline... ja salaja mõtlesin varuplaani ka peas valmis, et halvim, mis juhtuda saab, on see, et ma võtan Wokingus lihtsalt selle sama rongi, mis ma Guildfordis esialgselt välja valisin. Hüppasingi järgmise Wokingu rongile peale ja asusin oma kavala plaan B kallale. Läks aga nii, et mu õige platvormi otsingud Wokingus võtsid umbes poole minuti jagu liiga kaua aega ja ma sain jälle õigele rongile ainult lehvitada! Okei. Plaani järgi pidi Wokingust ju neid ronge tihemini minema?! Selleaja peale, kui ma ükskord arusain, et Guildford-Wimbeldoni rongis ei sõida Wokingust läbi, oli liiga hilja, et tagasi Guildford sõita ja oma esialgselt valitud rongile jõuda. Halleluuja! Ja järgmine läks Wokingust HILJEM, kui see, mis ma esialgu plaanisin. Niisiiis. Jõudsin küll Guildfordi rongi jaama POOL TUNDI plaanitust varem, aga suutsin mingi "vahva onu" pärast ikkagi POOL TUNDI HILJEM oma peatuspuntki jõuda. Ja Wimbeldonist oli veel paar peatust vaja edasi liiigelda ju. Ja teate mis vä? Kõik rongid sellel liinil, kuhu ma sõitma pidin, olid 10 minutit edasi lükatud. Mul juba päris ausalt tekkis tahtmine tagasi pöörata, sest hilineda mulle ei meeeeeldi, üldse kohe ei meeldi. Asi lõppes sellega, et ma lihtsalt lendasin kohalist rongipeatusest sinna spordisaali aadressile! Jaa. Läbisin umbes 15-minutlise teekonna viiega. Ja edasi?! Ma ei leidnud sissepääsu!!! See oli mingi eriti  peldik saal kuskil teiste majade taga peidus ja kõik tänavapealsed väravad olid lukus, väljaarvatud üks... ja kust ma selle ühe siis leidma pidin!?!?!? Isegi kohalikud õpilased ei osanud mind aidata.... kuigi ma arvan, et peamine probleem seisnes selles, et nad ei teadnud, mis asi võrkpallgi on. -.- Sest nad juhatasid mind jalka väljakute juurde... Nooh, mingigi pall ju?! Lõpuks jõudsin saali nii, et soojendus oli juba servimiseni jõudnud. Õnneks olid mu vanad kondid selle jooksmisega soojaks saanud... aga kuidagi vaimne valmisolek oli ikkagi kehv, sest ma lihtsalt ei salli hiljaks jäämist ju! Krr. Ma isegi tegelikult olin natuke imestunud, kui treener mu ikka kohe väljakule pani... ilmselgelt tema mu soojenduse pärast ei muretsenud. Krr. Tegelikult pole põhjust krr-itada, kõik läks väga hästi ja ma isegi ei tundnud end kasutuna! Ja kuigi me taaskord hindasime just seda vastast kõige tugevamaks, tuli kaunis võit koju. Kuna ma olen ju selles punktilugemisemajanduses väga kehva, siis võin valetada, aga äkki oli isegi 3:0?! :) Jejejje. Minu pidustused kestsid muidugi ainult selleni, kuni segus, et see saal on nii peldik, et seal ei saa isegi pesta. Krr. Järjekordne asi mida ma vihkan: peale sporditegemist mitte otsekohene pesemine! Krr. Pole küll minu asi öelda, et ma tõesti ei mõista, kuidas kõik need muidu-nii-kenad neiud seda teevad?! Öäk. Päriselt. Aga see selleks. Vähemalt oli mu kojusõit väga kiire ja efektiivne ja umbes poole võrra kiirem, kui tulek. Järjekordne niisama-kräshin-Emma-juures...

Friday, February 13

Reede oli pool-produktiivne, pool-lebokas. Ajasin end Emma juurest püsti ja  tegin kohe alustuseks on 10 000 sammu ära. Kõmpisin otsemas joones Guildford südamesse, astusin G Live uksest sisse ja lõin oma tööle kandideerimise avalused lauale! Hops. Ja taaskord polnud muidugi ühtegi neist inimestest seal, kellele need avaldused mõeldud olid, aga taaskord sain lubaduse, et need jõuavad õigete inimeste kätte ja minuga võetakse ühendust. No, katse kaks. Jään lootma parimat. G Live'ist edasi tormasin kohe Spectrumisse. Sest mul on vist mingi vigastus sellega, et kui ma tunnen, et keegi on minu vastu väga lahke ja hea ja abivalmis, siis ma omaltki poolt püüan tema elu võimalikult kergeks ja armsaks teha. Seega ma kunagi ei taha, et Elizabeth mind mööda Guildfordi taga peaks ajama... ja ikka püüan oma tegemised sinna suunas sättida, et ma võimalikult nähtamatu oleksin. :D :D Ma tean, et tegelikkuses see vist suurt rolli ei mängi, sest tema 3minutit autoga on minu 30minutit jala ja ma olen jummeli kindel, et ta oleks valmis mulle igale poole järgi tulema ja kolm ringi ka veel peale tegema, aga ma ei tea... ma lihtsalt arvan, et mul ju jalad all, võib natuke astuda ka! ;)

Ülejäänud päev läks kohe erilises lebotamise laine peal, sest:

1) midagi sai ju to do list-ist maha tõmmatud,

2) järgmine päev tõotas jälle tulla uus ja seiklusterohke, niiet kerge pre-puhkus oli igati õigustatud!

3) kes siis 13. ja reedel midagi "tähtsat" ikka ette võtaks?! Võimalused, et tegemised untsu lähevad on ju igati tavapärased?! ;) ;)

 

1. Expectation: tuli kaminas, vein, snäkk, relax! 2. ja 3. Reality: jälgi ja stressa, et koerad su veini ja snäkki kätte ei saaks (sest pähklid on koertele ohtlikud... suurtes kogustes vein ka, ma pakun!!!)! -.-

 

 

Saturday, February 14

Mu hommikune rutiin huskidega ja juba pidingi hakkan end inimeseks tegema, sest pärastlõunal ootas mind üks järjekorda okouu-esimest-korda kogemus. Nimelt sain läbi Royal Oak'is omandatud tutvuste pakkumise abistada ühes pulmas service running'uga. Why not?! Yep, mustad püksid ja valge pluus on mu ju olemas ja kõike muud lubati kohapeal seletada. :D Nii viiski Elizabeth mind õigeks ajaks kohalikku golfi klubisse, kus kogu "mürgel" toimuma pidi. Autosid oli seal juba jube palju, mis viitas sellele, et ka külalised olid juba kohal ja nautisid esimesi jooke baaris. No, esimese asjana kujutasin ikka kohe õige hoogsat ja vahvat pulma ette, sest Eestis meil need asjad nii käivad ju?! Et isegi, kui ma lubasin end appi pidusööma korraldamise, lootsin ikkagi kõike muud ka näha, mis inglise pulma juurde käib. Ok, nägingi. Esiteks. Kõik oli väga ilus. Nii ilus, kui üks golfiklubi baar ja function room olla saavad! Lauad olid juba kaetud ja kõik oli kaunistatud... Püüdsin kiirelt aimu saada, mis toimuma hakkab ning enne kui ma arugi sai, oligi wedding breakfast'i (jep, seda nimetatakse siin nii, sest see on esimene söömaeg, mida pruutpaar paaripandult nautida saab... ehk kui abielu oleks nagu uue ajastu algus, siis tuleb ikka hommikusöögiga alustada ju?! :D) aeg ja külalised istusid lauda. Õnneks õnneks õnnnnnneks oli seal teenindajate hulgas ka Vickie, kes oli niii supperhüpper tuus ja äge ja sõbralik, et varsti sain ma isegi aru, mis toimuma hakkab. Külalisi oli 84 ja kõik olid näljased ja tahtsin ju süüa, aga teenindajaid oli ainult NELI, niiet kiirelt-kärmelt hakkasime sööki laudadesse vedama. Mis roog kellele? Kus istub John? Aga kui lauas on kolm John'i, siis kellele ma seda serveerima pean? Kuidas taldrikut lauale asetada? Mida ütlema peab? Kuidas ma tean, kas nad on oma söömingu lõpetanud? Kuidas taldrikuid ära koristada? Mis siin lauadevahel nii vähe ruumi on? Ja for heaven's sake, miks need taldrikud niiiiiii rasked on?" :D :D Jep, leidlikud käigupealt lahendused kõikidele nendele küsimustele. Magustoidu vooruks olin juba täitsa äss, teadsin täpselt kuidas asi käib, siuh-säuh! Kolm käiku nagu niuhti! Ja mis siis sai? Algasid koristustööd. Ja klaasipesu-tööd. :D Ehk siis igav osa. Sest ka pulma programmi osas rohkem midagi toimumas ei olnud. Oli avatants, koogilõikamine (ilma noata, hahah!) ja joogid baaris. Mis võtab kokku selle inglise pulma? Joogid-joogid-joogid. Jep, isegi mina oma väheste pulma-külastus-kogemustega tean, et mis ka ei oleks, siis nii igavat pulma Eestis küll ei peeta! :D

Sunday, February 15

Võiks ju arvata, et pärast pikka pulma-päeva sain ma vähemalt rahulikku pühapäeva nautida?! Noh, peaaegu nagu saingi. Elizabeth lasi hommikul varakult juba kuskile koerte show'le jalga ja ma tegin turbo-kiire hommiku, et lõunaks juba pubisse tööle jõuda. Ja see pubi-töö oli ka turbo-kiire, sest kui tegemist on palju, siis möödub aeg ikka hulka tublimini. Ja nii naljakas oli seal jälle tagasi olla, aga seekord ma juba teadsin, mismoodi asjad käivad ju! :) Nii naljakas. Tegus pühapäeva lõuna ja uskuge mind, pärast kahte päeva jalgadel ringi sagimist magasin ma nagu beebi! :)

 

Monday, February 16

Esmaspäevane päevakava peaks juba kõigil peas olema: ennelõuna kulub ärkamisele, huskidele ja asjade pakkimisele ja pärastlõunal alustan oma matka Londoni ja trenni suunas, et siis ööseks jälle Emma juurdes maanduda. :D Ka 16. veebruaril oli kõik täpselt nii, nagu ette võib kujutada. Ainsamas erinevus seisnes selles, et ennelõunal pidin pakkima topelt koguse (sh arvuti, täiskasvanulik riietus ja trenniasjad) ja pärastlõuna algas küllaltki varakult seekord (Elizabethi trenn oli varajasem kui muidu)! :D Mis tegelikult kokkuvõttes lahenes väga sobivalt, sest sain enne oma topelt-pakitud asjad juba Emma juurde ära visata enne Londonisse sõitu. Ja veelgi parem, ma sain Emmalt ratta varastada, et siis sellega kiirel-kärmelt rongile lennata ja öösel tagasi. Oli küll kaks korda lihtsam ja kiirem. Lisaks autosõidule, saan nüüd ka rattaga-valel-pool-teed-liiklemise taha linnukese panna! :)

 

Tuesday, February 17

Tähelepanelik (ja heamäluga) lugeja ehk mäletab, et selle magistrikraadikursuse aasta jooksul oli mul hulgaliselt probleeme kolmapäevadega, siis nüüd üks piece of information to everybody: selle aasta unlucky on teisipäev! Tõesti, ma ei tea miks, aga ma olen alati nii saamatu ja väsinud ja udukas teisipäeviti. Ja kui eelmisel aastal ei saanud mitte mite mittttte mingisugust seost või järeldust väljavõluda selle kolmapäevasest õnnetusehunnikust, siis seekord ajan küll kõik väga intensiivsete trennide ja kaugele matkamise kaela. No, ükskõik, kas ma tarbin oma magic-recoveri-drink'i pärast trenni või mitte, on järgmine päev lihtsalt nii soss-vuss olla. Prr. Nii oli ka tollel teisipäeval, kui Emma pidi üüüüüüübervarakult juba inimene olema, et ma baka eksperimenti läbi viia, aga mina magasin magusalt, kuni ta ükskord jälle ringiga koju tagasi jõudis! Samas, ega minulgi pikka pidu ei olnud! Pidin  end ikka lõunaks jalgele ajama ja ülikooli poole vuhama (thanks again, Emma-ustav-raudratsu!), sest lisaks kõikidele vägevatele tegemistele, millega ma end siin nüüd siduda olen suutnud, oli mu WTF'i postri tähtaeg kukkumas! Neli päeva enne deadline'i on täiesti ok ju essat korda mõne targema ja asjalikumaga kokku saada ju?! Ja siinkohal pean jälle kõrgemaid jõude tänama, et ma üldse selle viimase-minuti-kokkusaamise korraldasin, sest muidu ei oleks ma vist üldse seda postri värki enne neljapäeva õhtut vaatama hakanudki, ma pakun! :D Aga kuna kohtumine oli kokkulepitud, siis hakkasin seda ikka pühapäeva õhtul ikka vaatama... ja sattusin enesega väga konflikti, sest minu ideoloogia postrist ei kattunud üldse selle näidisega, mis WTF'i  korraldajate poolt saadeti. Ja niisiis tundus veelgi kasulikum kolmanda osapoole arvamust kuulda. Ok, natuke häbi oli ikka ka, et ma Brigitte juurde läksin oma mustandiga, mis oli tehtud TÄPSELT WTF'i näidise järgi... sest üsna peagi selgus, et minu sisemine teadja oleks pidanud taaskord natukene enesekindlam olema ja ütlema, et "vot nii käivad need asjad hoopis!", sest selgus, et mul oleks õigus olnud ju. Mis seal ikka, vähemalt sain kinnitust, et neli päeva enne lõpliku tähtaega pidin ma oma disaini ja asjalikkuse jälle maksimumi peale keerama, et uus poster nullist üles ehitada! :D :D

Kogu selle varajase ärkamise ja asjalikus olemise eest tegime Emmaga endale päraslõunal preemiaks pannukaid! Okei, tegelikult oli see rohkem sellepärast, et oli ju ometigi Rahvusvaheline Pannkoogipäev. Nali kaks! Puhas vastlapäeva rõõm minu jaoks! ;) :)

 

Parimad palad! :)

 

Hulk vahukoort, marju ja muud headparemat keres, olin siiski sunnitud end jälle asjalikuks tegema, sest ees ootas järjekordne üritus, kuhu ma end ainult logistilistel põhjustel kirja olin pannud! :D :D Okei, ma alati ja igakord ju tegelikult loodan, et need on natuke asjalikumad kui omg-ma-juba-tean-kõike-mõttetud, aga tihtipeale see lootus lihtsalt sureb esimestel minutitel, kui workishopi tutvustavad slaidid ekraanile ilmuvad. Seekord aga pidas mu ootus ja lootus vilja ja ma sain osa vägagi nauditavast mini-foorumist, mille eeskõnelejad olid mitte-akadeemikud!!! Jep, päris hoopis õiged üritus valdkonna inimesed olid kohale tulnud ISES'sest (International Special Event Society)! Tore. Asjalik. Lõpp kadus minu jaoks ikkagi ära, aga mitte üldsegi ürituse sisulise poole tõttu, vaid omaenese lollusest. Olin kella kaheksaks end juba järgmisesse kohta lubanud (sest tavaliselt kestavad need "sarnased" ürituse ju tunni, mitte kaks!) ning mis on see asi, mida kohe üldse-üldse ei salli?! Jep, hilinemine! Pidin kiirelt peale ametliku osa lõppu minema tõttama ja kõige kasulikum jäi tegemata - actual networking! -.- Kiusatus oma kogu järgnev õhtu käntselda oli suur, aga samas mõtlesin, et lahkungi seal ürituselt üdini positiivsete tunnete ja teadmiste ja pealehakkamisega (loe: küll ma nüüd seal workshop'is omandatud oskuste ja teadmistega veel network'ida jõuan! :D).

Edasi tõttasin koju (st Emma juurde -.-), kus mitte kedagi ei olnud (ainult mu trennikoht uksetaga). Kuigi ma olin juba tõesti üdini lootusetult hiljaks jäänud, haarasin selle koti ikkagi kaasa, varastasin (jälle!) Emma ratta ja kimasin Spectumisse. Mõned võivad nüüd omale uskumatusest käega laubale lüüa ja öelda, et "dooo'h, ta jättis tähtsa network'imise mingi nõmeda trenni pärast ära?!" Trenn on tõesti nõme, aga see ei olnud põhjus, miks mul nii hädasti ikkagi tollel õhtul GIVC võrkpalli treeningule minna oli vaja. Aus põhjus oli selles, et ma olin personaalselt oma endise treeneriga kohtumise kokkuleppinud, sest ma teadsin juba eelmisest All Nations'ist alates, et tema käes on mu tulevad uued trennisussid! :) Nii oligi. Sain omale £25 tutnoikad Asicsid!!! Whoop. Vahel on ikka hea, et ma lastemõõtudesse mahun ju! ;)

  

Mu uus turbo-suss! ;) 

 

Õhtu lõpetuseks selgus, et olin kiiruga Emma rattaluku "ära lõhkunud" (aga vähemalt ratas oli alles ju?!) ja pärandasin Emmale oma meeletuid söögitegemis-oskusi! :D :D St see üks ja ainumas asi, mida ma nüüd praktiliselt peast teha oskan, sain valmis käkerdatud - kookose-punase-karri-kanaroog! Mmm. ;)

 

Wednesday, February 18

Kolmapäeval polnud enam äratust vajagi, ärkasin suurest hirmust, sest järgi oli jäänud kolm päeva ja mu poster oli endiselt olematu. Kogu päev (ja järgmised kaks) just selles rütmis möödusidki. Meisterdasin oma postrit, sõin, posterdasin, Elizabeth tuli mulle järgi, läksin koju ja meisterdasin edasi. Kuni südaööni meisterdasin. Ja aeg tegi endiselt tik-tak, tik-tak...

 

Kolmapäeva hommikupoolik!

 

Thursday, February 19

Näete siis, ei läinudki kaua aega mööda, kui ma juba sain oma uued ja uhked network'imise oskused mängu panna. Neljapäeval toimus meie ammuplaneeritud (ent nii halvasti ajastatud!) Event Production Show! Ammu juba oli Elizabethiga kokku lepitud, et see on ju must go, sest eelmine aasta oli vahva ja nüüd oli seal veelgi rohekm põhjust sinna minna ju. Noh, et mina olen kohe-kohe sinna valdkonda sukeldumas, ning kus veel paremini saaks infot viimaste trendide (Elizabethi PhD töö teema küllaltki kaudselt) kohta, kui mitte sealt?! :) Niisiis ei jõudnudki ma sügavuti oma posrti-lainele saada too hommik, vaid juba enne südapäeva võtsime suuna Londoni poole. Küll aga olid mu mõtted kõik ainult selle peal, et ma selle kuidagi (ja minu kuidagi tähendab maailmaparemini otseloomulikult!) tehtud saaks. Mu ainuke lootis oli see, et me reisisime ju autoga ja reisimise peale peaks siis teoreetiliselt ju ainult autosõidu jagu kuluma... + GPS'i mööda panekud... + teedeehituse tõttu tekkinud ummikud tagasitulles! -.- Aga pean tõdema, et sel ajal, kui me seal ringi tatsasime (ja ma end kõigile maha püüdsin müüa... ja vastupidi! :D), suutsin selle WTF'i asja küll ära unustada ja ma arvan, et tegelikult oli see väga väga hea, et ma oma mõtted kogust Loquzi ja turismi teemast välja sain lülitada. :) Tagasi kodus aga läks kõik sama suure hooga jälle edasi ja peale südaööd valmis ka esimene mustand valmis postrist! Whooop.

 

Friday, February 20

Kill-kõll, kukkuski see saatuslik kuupäev. Issand, see kõlab nii tõsiselt! :D Tegelikult oleks täiega vahva seda asja teha, kui ma oleks kohe algusest peale õige asja kallal töödanud. See oleks hooooopis teise tundega tulnud... Aga mis sa teed?! Ikka lõpetad õigeaegselt ju. Viimase-minuti motivatsioon, hihiih! Sain veel paar korda oma postrit veel Brigittelegi saadetud ja viimased nipet-näpet parandus-viimistlus tööd ja kuigi temale mu lõpp-versioon ei meeldinud, siis mina jäi küllaltki täitsa rahule vist. Kuigi ma olen täpselt selline vend, kes võikski neid parandus-viimistlus-töid tegema jääda, kui aeg otsa ei saaks. Minul sai, sest ma pidin õhtul Royal Oak'i tööle minema. Jep, ilusti kell 18.00 oli seal kohal ja peaaegu valmis. Kaasas oli ainult arvuti, et poster ka õigele inimesele ära saata, aga kuna lõpliku faili suurus oli mingi giga-mega, siis pidin ikka natuke aega varastama pärast tööaja lõppu (ent samas, kellaajalist tähtaega ei olnud ju märgitud! Siis kehtib minu jaoks südaöö-reegel... kuigi ma päris ausalt sihtisin ikka normaalsete töötundi järgi töötavate inimeste tööpäeva lõppu), et fail Dropboxi ikka enne üles laeks. Pubi töö  oli jälle hea, aga ka väga teistmoodi, sest alkoholi müüa ei tohtinud. Kogu see kamm viis mõtted mujale sellest WTF'i värgist vahelduseks ja sai kõigi vanade ja uuemate kundedega jälle padratud. Ja kuigi ma enam väga selle postripärast ei põe, siis tahaks ikka juba hirmsasti näha, mis teised valmis meisterdasid?!!? Äkki nad tegid ikka kõik selle nõmeda näidise järgi ja ma olen ainuke udukas, kes ikka max värviliseks läks!??!!? Hahhaa, I'm so special! ;)

 

Saturday, February 21

Tööd tuleb teha, kui tööd saab teha. Mina tegin terve laupäevase päeva tööd. Lõunane vahetus + 2,5h pausi + õhtune vahetus. Ja vägagi mixed-feelings! Ma ei ole vist veel rääkinud lugu sellest, et see samane mu väike armas Royal Oak pannakse lihtsalt kinni (sellepärast ka alkoholi müügi keeld, mis juba kehtima hakkas). :( Pruulikoda (???), kes seda pubi omab, ei ole rahul müügitulemuste ja kõige muuga ning neile on lihtsalt kasulikum see kinni panna ja maja maha müüa (kuid suure tõenäosusega sellele enne ehitusluba peale hankida, et see siis tavaliseks elamuks konvertida). Miu-miu. Kõigil on nii kurb... mul ka, sest see on ju ikkagi mu esimene baartöökogemuse koht! :( Ja saab sellest vaeselt pubi mänedžerist - Geoffist -, kes seal sees elab ja 24/7 seal toimetab? Oeh. Laupäeval oli minu eel-viimane tööpäev seal. See oli nii kurb, sest ma just hakkasin ju seda värki omale käpasisse saama! Ja samas. Just see laupäev oli niiii vahva, sest õhtul oli seal bänd!!! Ja mu kaas-baari-daameks oli Vickie!!! Ma olin superturbo eriti rõõmus sellepärast... meil kohe kuidagi klappis see koostöö! :) :) Aa, sellest alko-müügi-jamast niipalju, et me ei  saanud müüa jooke, vaid müüsime £3 eest väikese paki krõpse, millega kaasa sai iga klient oma vabalt valitud joogi. Hahah! Ükskõik, kas selleks oli siis pint õlut, rummikoks või mojito! Tõeline bargain ju?! :D Ja nüüd kujutage ette tervet seda majatäit, kes meil seal oli, kes heal juhul esimese ringiga võtsid oma krõpsupaki sealt letilt koos joogiga kaasa, aga õhtu lõpuks oli terve baarilett ostetud krõpsupakke täis! :D Ma arvan, et kui mingi kontroll oleks sisse tulnud tol õhtul, siis oleks meid kõiki (st mind, Vickiet ja Geoffi otse vanglamajja sõidutatud!). :D :D Aganjaah, kõigil oli tore (ja kurb ka ju natuke!)... ja mina nägin oma esimeses baaritöökohas ikka bändi ja peaaegu täismaja ka ära! Oeh, tore. :)

 

Band night at the Royal Oak!

 

Sunday, February 22

Ja pühapäeva lõunast (vähem, kui 12h hiljem) olin jällegi Royal Oak'is. Minu päris päris viimane vahetus seal. Ja kuigi Geoff küsis veel järgmisel päevalgi, kas ma saaks ka pubi enda päris päris viimasel päeval tööd teha, pidin ma vastama eitama, sest esmaspäevad on mu ju Londoni-päevad. :( Aga tagasi tulles selle pühapäeva juurde. Pühapäeval on seal alati tegusad. Sest Inglismaal on ju kombeks pühapäeva roast'i süüa. Ja kel (ehk suuremad enamusel siinsel elanikkonnast, ma pakuks?! :D) endal roast'imise oskused puuduvad, tulebki perega pubisse. Või sõbraga. Või üksi. Igal juhul oli meil seal igasuguseid einestajaid, kui see viimane tööpäev seal Royal Oak'is jääb mulle kohe eriti eredalt meelde, sest see oli päev, kui keegi (st üks härrasmees) vastas mu tavapärasele tögamisele, et "give me a guess, what do you think where am I from" kohe kõige esimese variandida "I don't know, Estonia?!"!!! Ja ma ei oska kirjeldada, aga minu jaoks oli see nii hirmus moment! Ma tõesti päriselt ehmatasin kohe päris ära... ja sellepeale ehmatas see härra vist ära! :D :D Aga ma jäin ikka päris suu ammuli vaatama ja tundsin, kuidas ma näost punetama hakkasin.... ja suust tuli mu ainule marutõsiselt "how did you know?!". Ja ta kordas seda i-don't-know osa ja ütles, et tal tuli lihtsalt mõttesse see riik... ja et ta teine pakkumine oleks Läti olnud. Aga esimene oli ikkagi EESTI ju! Kui ma sellepeale tagasi mõtlen, siis tõusevad mul ihukarvad ikka püsti. :D :D Ja ma ei tea miks, aga see oli lihtsalt niii niii niiiii ootamatu ja hirmus! :D :D Vist sellepärast, et ma tõesti arvasin, et mitte keegi ju nagunii kunagi esimese korraga ära ei arva, kust ma ikka täpselt pärit olen. Nooh, nüüd saan igaljuhul oma listi ka Eesti panna siis. Täitsa kohutav ju?! :)

Mu pubitöö lõppes pühapäevale kohaselt hilisel pärastlõunal, aga see veel ei tähendanud, et ma oleks saanud kodus jalad seinale visata. Elizabethil oli ammusest ajast juba õhtusööma orgunnitud ta enda juurde. Ta sõbrad, kellest mina ka nüüdseks juba kahe tean, ühte olin näinud ja üks veel võõras oli, tulid talle külla. Ja Elizabeth tegi kauni kolmekäigulise õhtu neile. Snäkid, kana ja lillkapsa-juustu-vorm (+ mitmed erinevad lisandid) ja juustulaud. Kui minu jaoks tundus see korraldusliku poole pealt kui hirmusunenägu, siis just see on see, mida Elizabeth täiel rinnal naudib ja teha oskab. Küpsetada ja kostitada! :) Oli tore, palju hobuse-jutte ja nämma söök. Ma keskendusin söögile ja püüdsin lihtsalt tagasihoidlik ent viisakas lauakaaslane olla. :D :D

 

Monday,  February 23

Esmaspäev. Varakult Londonisse. Väike jalutuskäik ja aeg iseendale Camdenis. Trenn. Emma. Peaksite juba peast teadma ju?! ;)

 

Tuesda, February 24

Ka teisipäev möödus küllaltki "tavapärases" rütmis (st asjatamine Guildfordis ja tagasi metsa) ja teisipäev oli esimene hetk, millal ma sain jälle oma tööle kanditeerimiste peale mõtlema hakata. Aga ma ainult mõtlesin, sest oli ju ometigi teisipäev. Vässu, Vussu ja Lebo päev - Eesti sünnipäev ikkagi ju, ei saanud ülepingutada! Mul jalad seinal ja Elizabeth püüdis musta leiva saladusi murda. Kahjuks olime aga juuretise päeva võrra hiljem tööle saanud ning seega jäi tema esimene soe päts musta leiba umbes 24h liiga hiljaks... ;)

 

Wednesday, February 25

Aga selle eest võtsin kolmapäeval end kätte ja jätkasin oma CV saatmiste ja asjalikuks olemisega nii pea, kui me hommikusest koerte koolist tagasi jõudsime. Ma kohe tundsin, et oli tegus ja lootustandev päev tööotsimise osas. Kohe nii asjalik, et õhtul viskasin ikka jalad seinale ja vaatasin rahulikult filmi... ja nautisin seda musta leiba, mis lõpuks valmis sai! :D :D

 

Palju õnne, Eesti! 97 aastat ja üks päev! Well done! ;)

 

 

Thursday, February 26

Whoop whoop. Ma ei mäletagi, mida ma täna täpselt tegin, sest kogu au ja hiilgus läks ühele momendile - ma sain oma esimese töö intervjuu kutse! Ja ma olen niii rõõmus, sest see tundub oleks ikka päris ettevõte (mitte nagu see novembri-aegne-juhtum -.-). Ja tegelikult see ei olegi veel intervjuu voor - see on assessment day! Ehk mingi huvitav vahefaas, kus kõik sinna vooru pääsejad tulevad kokku ja teevad midagi, mille alusel siis valitakse parimad inteka-vooru. Või noh, vähemalt nii tundub see kirjade järgi olevat. Ma ka päris täpselt ei tea ju, sest kahjuks (või ikkagi õnneks?! sest kõik oma eelnevad töökohad olen saanud sõrmenipsuga, mitte ametilikku protsessi läbides) pole võimalust olnud sellisest asjast osa saada. :D No, tõotab huvitav tulla. Tööandja on Peppermint Bars & Events ja mina lähen võitlema Junior Project Manager'i positsiooni peale. Esimese hooga vaatasin nende kodulehelt, et neil on rohkem rõhku just sellele baari-värgile pandud, aga kuna ka event management on seal ilusti haruna välja toodud, siis see on good enough for me, et sinna end täiega sissemurda! :D Whoop whoop, ma olen rõõmus nagu väike päikesejänku. Aga ei saa veel liiga palju loota. Mul pole õrna aimugi, mis seal märtsis juhtuma hakkab (17. või 18. märts on võimalikud assessment day kuupäevad!), niiet püüan ikka hoolikalt veel oma CV-d laiali saata ja oma valikuvõilmalusi laiendada... äkki nüüd hakkab minema?! :) :)

 

--------------------------------------------------------------------------------------

 

Novot siis, saate nüüd ise otsustada, kas ma olen siin niisama lulli lasknud või natuke midagi ikka teinud ka. Minu erapooletu otsus oleks, et täitsa tasakaalus see asjatamine ja lebotamine ju!? :D :D

Aga ega märkmikus siis ainult möödunud päevade infot ei ole ju! Ka tulevased ja plaanitud asjad on kõik mu (olematus) märkmikus kirjas. Kuna mõned mu plaanid on juba aprilliski paigas, siis ei hakka kõiki neid tuleviku märkmeid siia kirja panema! :D + minu puhul ju täiesti tavaline keiss, et kõik mis hoolikalt plaanitud, muutub nagunii veel viimasel või vähemalt eelviimasel minutil! :D :D Aga põnevamad ja veelgi põnevamad ajad ootavad ees ikka! Sest Ergo tuleb juu, woohoo! Veel täpselt ei tea, mis me seal Londonis peale hakkame, aga küll me midagi käigupealt välja mõtleme ja isegi kui me midagi välja ei mõtle, siis oleme niisama hästi! :)

 

 

PS! Sest kõik märkmikud on ju sellise formatting'uga - pealkirjad inglise keeles, enda kirjutatud jura eesti keeles... vahelduva eduga! :D :D :D Aga teie kurvastuseks või rõõmustuseks saabki minu märkmiku formaat siinkohal otsa, sest mu meelest on see täielik jura ja igav ja ...nagu ma ütlesin, siis proovin ikka ilma märkmikuta hakkama saada, kasutades vaid omaenese väikest peakest! ;)

Errrrror43446565523!

Ok, nüüd on küll "väike" error ja fookus korralikult kadunud! Mida ma teen? Miks?! Ma olen juba nii kaua kodus olnud, et tegelikult võikski ju siia diivanile lebosse jääda!? Maailm ei muutu enam. Või vähemalt mina ei suuda ega saa enam midagi muutuma panna. Kõige paremini sobingi siia diivani kaunistuseks?! Aarrrghhhh! Juba sajaseitsetuhandetat korda - kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan?! Ahh?! Ma tõesti ei tea. Või nagu tean... kuskil kaugel taga kuklas on mul mingi nägemus olemas, mis olla võiks... aga antud hetkel on küll tunne, et ="#(")#/(Q(/AS="#()!?!?!?!??!?! Ja tegelikult on see tunne juba paar nädalat mul peas keerelnud ja selle "ideaalse nägemuse" väga väga väääääga kaugele tahakuklasse surunud... jep, kerge kahtluse-ussike on sees küll, et äkki ikka oleks pidanud KOHE siin Eestis mingit bisnessit ajama hakkama?!?! fakk fakk fakk, esialgu tundus, et tagasisõidupiltetid said liiiiiiiga hilja ostetud... nüüd mõtlen, et ma miks ma need üldse ostsin?!?! Ma ju ometigi tahan tagasi minna?! Jaa. Jaaaa. Aga see ebakindel kaalutaolek on see, mis mind asjas kahtlema paneb. Oleks vist veel mingit egobuuster-lotovõitu või sarnast vaja, et see usk ja uhkus tagasi tuleks! Grrhh.

Ja mis tegelikult kõige kurvem on? Või noh, mis kurve... kõige haledam?! Mu pikk jõulupuhkus oli ju väga vahva ja oleks võib-olla isegi eriti loogiline olnud omale selle pika "pausi" ajal mingi tulevane niidiots leida, aga ma lihtsalt ei tahtnud... Mul on siin igati väärt sõbrad-tuttavad ja suurt enamust ma neist ka oma Eestisoleku ajal nägin... ja kuigi kõik ongi ju väga vinks-vonks, tunnen ma tugevalt, et pean minema... kuskile... midagi tegema... ja jõuamegi tagasi mu algse pointi juurde: miks?!?!?! Ja topelt aaarrgggghh ka! Nagu kiusu pärast, ma ütlen. -.-
Võib-olla oleks pidanud plusside ja miinuste listi tegema. :D Minna või mitte, selles on küsimus. Tagasivaadates oma jaanuarile (ja veebruari algusele), siis läks ju nii nagu lubatud - sai palju erinevaid inimesi nähtud ja niisama kukununnu oldud. Näiteks. Osutus mu Eesti-aeg küllaltki võrkpalliseks, sest kuigi plaani järgi registreeriti mind ühe mängu tarvis, siis lõppude lõpuks mängisin 4 matši omade poole peal! Vautsi-vau-vau ju! Ja Martha käis ka mind vaatamas ja kaasa-elamas!!! Ta on nii nunnu. Raudselt saab temast mu igatsusobjekt number üks jälle. :( Ja see teeb seisuks 1-1: üks punkt Londoni võrkpallile (sest Krambiga on küll hirmus tore aeg-ajalt, aga mu süda muutus juba nii lõviks, et ma pean oma lõvi-neiude juurde tagasi pöörduma lihtsalt) ja vastukaaluks üks punkt Marthale (sest huskid on küll toredad (Elizabeth ka), aga nende suureks-kasvamise-protsessi jälgimise vastu ei ole mu nii suurt isiklikku huvi).
Aga enne veel kui Marha mulle külla tuli ja me igasugu vahvaid asju jälle tegime (mänguväljakul kohtasime malamuuti, Jassi juures praktiliselt "elasime", kinos käisime jne), olin korraks suur inimene ja käisin Ergo käekõrval Eesti Muusikaauhindade galakontsertil. Linnuke kirjas! Või noh, Termikale küll tiitlit ei tulnud, aga nägu sai näidatud ja telekas sai oldud (HAHAH!) ja Ergo oli rõõmus - ja kui Ergo on rõõmus, siis on kõik hästi! ;) Ja mina hakkasin kohe sellest järgmisel päeval rõõmustama, kui ma sain suuna Tartusse võtta!!! Seekord oli kuidagi natuke teistmoodi Tartu. Ma ei teagi, miks. Kas sellepärast, et mul ei olnud üldse tahtmist (või tervist?!) reede öösel hommikusse pidutseda?!  Või sellepärast, et laupäeval sai täitsa-täisa-täitsaaaa kaine peaga Tartut vallutatud?! Või sellepärast, et Mökus sai tantsida (ja ka kaine peaga :D)?!?! Või sellepärast, et Tartust ära läksime me üldse KOOS Ergoga ja Otepää poole?!?!? :) Oeh, kõik olid õnnelikud vist. Sest Tartu-Otepää-Olustvere. Sõbrad-lumised nõlvad-pere. Mida veel tahta?! Much loooove ;)
Ahahh, nüüd hakkab natuke täpsemalt ikka koitma ja seoseid looma, millal mul see ära-mineku-paanika aeg peale ikka täpsemalt tuli. See oli pärast seda, kui mu "tegevused otsa said" (sest tegelikult ei saanud ju?!). Külastasin kohvik Sinilindu ja Vana Villemi pubi esimest korda elus. Linnukesed kirjas! :D Tänksid selle eest, Vahva, Bärx ja Elerin. Aga pärast kogu seda lõbu see jama algaski. Ergo sõitis ju Saksamaale. Ja mina panin oma mõttemaailma tööle. Päris jube hakkas. Kuigi mu mõttemasin oli koguaeg tegevuses, siis väike süütundepisik tuli sisse ikka, sest tema on juba niimoodi üks kodus olnud juba... no, natuke rohkem kui neli päeva!!! :(
Jaanuar oli tore. Lisaks kõigele sai ju veel trenni ka tehtud. Ja SPA's käidud. Ja Ergo viis mind välja sööma, peaaegu nagu õige härrasmees! :D :D Wait, see oli juba veebruaris. Veebruar on ka senimaani tore olnud: algas see kuu sellega, et ma host'isin lunch-party'it! :D :D Ma tean. Mina ja söögitegemine = hukulemääratud juba eoses ju?! :D Aga ma läksin kindlamat teed ja tegin salatid ja snäki... kooki tegin ka ja sellepärast see väga sünnipäeva söögilaua moodi rohkem välja kukkuski! :D Aga söögist tähtsamad olid inimesed juu, hellõõõu! Teetu polnud ma näiteks vähemalt mitu (võib-olla ka juba päris mitu) aastat näinud. Anu võttis ka vaevaks Tartust kohale tulla, ainult erikülaliste pärast!!! Karl, Kadi ja Johannes olidki need suurkujud, kelle auks Teet ja Anu minu juurde oma sammud seatsid. Kuigi meie kunagiste pidudega ei anna võrrrrrreldagi seda kokkusaamist, siis osad asjad ikkagi kohe üldse ei muutu (loe: Teet! :D). Ja kuigi juhtus see, mida ma koguaeg kartnud olen ehk Ergol ei olnud just kõige sisukam aeg), siis minul on niiiii hea meel, et see morsi-pidu ikka toimima sai. Head inimesed, mu inimesed! :)
Ja pärast seda väikest pidustust oli tuju veel natuke rohkem maas selle äramineku pärast, aga you know, life is tough! Selleks, et ükskord lilli noppida, peab neid enne päikesega paitama. Ja kui sul võluvõimed päikese väljavõlumiseks puuduvad, siis tuleb ise natuke ringi liikuda ja päikesepaisteline koht leida! ;)

Uh-uhh-uuu, aasta uus!?

Nagu lubatud sai: olin rahulikult ja üldse ei mõelnud, mis saama hakkab. Tulemus?! Ma endiselt päris täpselt ei tea, mis saama hakkab, okkouu! :/ Ja uus aasta hiilis ka täitsa salaja kohale. Aga noh, elu ongi liiga lühike, et mingeid kokkuvõtteid teha jne... tuleb lasta minna ja uus vastu võtta nii nagu ta on! Lubadusi ka ei andnud, sest üks on selge (ja see ei ole lubadus!) - töö, eesmärk ja elu on vaja leida! Alustasin lennupiletitest. Need viivad mu järgmine kuu tagasi Inglismaale. Äkki sealt leian need puuduolevad elemendid?! ;)

Ok, aasta kokkuvõtteid ei ole vaja teha, aga armsad ülesmärkimised vana-aasta lõpust peaks ikka tegema ju?! Noh, just for the books või nii! Siis järgmised ja üle-üle-üle järgmised jõulud ei pea nuputama, et mis küll 2014. aasta jõuludel ikka täpselt toimus. Alustame sellest, et jõulud oli VALGED!!! Whooop. Ilus lumevaip tuli maha ja lusti ja rõõmu Olustveres kui palju. Mitte aga liiga palju, sest kuna Katre oli esimest aastat pärast Martha tulekut jälle töötavate inimeste nimekirjas, siis pidime Olustvere jõulusöömingu ja kingisaju kiirelt ära tegema ja 25. detsembril olime juba Jaagupite juurdes jõule pidamas nagu naksti. Me pole seal juba päris mitu aastat käinud... nüüd sai see viga jälle parandatud! Ergo oli rõõmus. Jass ka. Ja kui Ergo on rõõmus, siis ei jää mul ka muud üle ju! ;)

Aga ega me siis liiga kauaks pealinna passima ka ei jäänud - Ergo tegi paar kontserti ja ma sain oma GAG-i klassikaaslastega kokku ja et suurel lumel mitte raisku lasta minna, siis olime sips-sops maal tagasi. Et linnukese kirja saaks, siis käisme veel vana aastanumbri sees Kuutsemäel ka ära. Ergo oma tuttuue varustuse ja ma oma usaldusväärne nunnuga. Oeh, nii hea. Kuigi 3-4 (???) aastapikkune paus andis ennast natuke tunda, siis peagi oli lauatunnetus olemas ja kõikidelt nõlvadelt sai alla vuhisetud! Nüüd on lootust, et jõuame mäele ikka vähe tihemini kui "iga paari aasta tagant", sest tuliuus suusakomplekt peaks Ergo ikka heaks moti-paketiks olema! :)

Aastavahetuse võtsime järjekordselt vastu Olustveres. Vaikselt ja rahulikult. Oma ette. Aga mu meelest tuli see küll kiiremini kui kunagi varem! No, see Inglismaal käik keeras selle sekundiseieri rütmi ikka korralikult sassi! :D :D :D Näiteks ei ole see üldse normaalne, et pool jaanuarit juba läbi on!!! Ainult 11 ja pool kuud on jäänud järgmise aastani, hõuuuuli smõõuk juuu! :D :D

See uus pool-kuu on olnud kuidagi väga sotsiaalne minu kohta. Hahha. Noh, ma mõtlen seda uut mina... see vana mina muud ei teinudki, kui ainult sotsialiseerus, aga uue ja introvertse mina kohta olen niii palju inimesi näinud ja käinud ja teinud! Ja ennustus luba veeelgi rohkem vahvaid inimesi ja kohtumisi ja plaane mu jaanuarisse! See on tore! ;)

Toon näite: Krambil oli jõulupidu. Käisin. Kuigi ma sellel momendil enam (ega veel!) klubisse ei kuulunud, käisin. Kuigi ma tegelikult viimase momendini ei teadnud, kas ma ikka lähen, aga käisin. Sest neil on alati vägevad kostüümikad! Ütleme nii, et ühe kostümeerida enda nende Krambi pidude jaoks ei ole võimalik. Ja see on nii lahe! Kõik lähevad teemaga kaasa ja nalja saab palju! Sai seekord ka. Natuke liigagi palju vist... :D :D :D :D

Samadel võrkpalli-klubi teemadel jätkates, siis... noh, kuidas seda nüüd siis öeldagi...?! Eeem, ma lähen siis täna õhtul Krambi eest Credit24 rahvaliigat mängima! :D :D Hhahaha, ehk siis hirmujutud, mis said algused ühest kolmapäevasest trennist (ja kuigi mu mott oli juba selleks momendiks täitesti kaudnud seoses kohalike trennidega), mis jätkusid purjuspeaga peol, said kinnitust eile õhtuses trennis (kuhu ma läksin ainult selleks, et ma polnud enam kindel, mis purjuspeaga kokkulepitud sai). Aga bottom line on ikka sama - ma mängin nüüd siis kahes erinevas riigis sama hooaega, hahahah! :D Eks see kiiresti tiksuvate sekunditega elu näitab, kumb hooaeg edukamaks osutub või kes-kus-millal ma üldse oma hooaja lõpetan! ;) ;) Mis ma üldsegi selle positusega öelda tahtsin? Bring it on, 2015!!! ;) ;) ;)