Jube tahtmine tuli seda öelda. Elu on lill! Elu on lill! ELU ON LILL! Lihtsalt, vahel on selline tunne, et KÕIK on hästi, kõik on hea. Ja nii võiks jäädagi. Üks asi on muidugi hetke seisund (jah, mul on hea tuju!), teine asi on üldine olukord...
Lugesin enne just oma mail-box'i. Issand, jube naljakas oli mingeid vanasid kirjasid lugeda. Naer tuli peale, süda läks soojaks. Kõige heam selle asja juures ongi just see, et sisuliselt ei ole miskit muutunud. Kõik on sama, aga mina mõistan seda natuke teise külje alt - saan sellest kõigest aru ja oskan sellest rõõmu tunda. Mhh, deem, aga kuidas saab osata sellest rõõmu tunda?! Lihtsalt kõigil on ju hea, kui keegi neist hoolib. Kui keegi sulle ikka südamest ütleb: "Sa oled mulle väga-väga kallis!" , no kellel siis süda soojaks ei läheks?! Selline hoolimine ja hoidmine. Nii-nii hea, kui sa tunned, et keegi hoolib ja hoiab! Nii-nii hea on ise hoolida ja armastada! Ma ei tea, elu on ikka liiga lill! Sõbrad ja teised kallikesed, musid olete! (L)
No comments:
Post a Comment