Kuigi muusikal pole veel esietendunud ja isegi plaat pole valmis (no, valmis on, aga mitte veel kiles ja poelettidel) ja bla-bla-bla, on mul see lugu olemas (aitäh, Moony!). Ja ma lihtsalt pidin ütlema, et see on maailma kõige-kõige ilusam ja tõepärasem lugu! Tõesti! See on nii-nii hinge läinud. Täpselt see "sõbrad nii ei tee!" tunne on vahel. Viimasel ajal päris tihti! :(
Olen tüdinenud kuulamast ma neid
selgitusi, lolle põhjuseid.
Ma tean, et mulle sa ei valeta,
kuid sind ei saa aga enam uskuda.
Kes mürgitas su hinge, mõistuse ja südame?!
Tea sõbrad, sõbrad nii ei tee!
Sind tunnen paremini veel kui end.
Mul kallim oled kõigest tead ju, vend.
Su eest kord olin valmis surema,
kuid reeturile ma ei andesta.
Ei taipa miks on tühjast tõusnud tüli see?!
Tea sõbrad, sõbrad nii ei tee!
Miks karme sõnu loobid nüüd?!
Sa põled põrgus!
Ei lasu minul ühtki süüd.
On see kui armu orjus.
Tea, et kui selja keerad sa,
siis enam iialgi ei andesta.
Kes mürgitas su hinge mõistuse ja südame?!
Tea sõbrad sõbrad nii ei tee!
Sõbrad nii ei tee...
Ei tee...
...sõbrad nii ei tee...
...sõbrad nii ei tee...
...sõbrad nii ei tee...
...sõbrad nii ei tee...
...ei tee...
Oi, kuidas tahaks juba tervet muusikali näha! Natu-natuke peab veel kannatama. :P
No comments:
Post a Comment