Imelik...

Kolmapäev! See "imelik" päev. Päris naljakas, kui sa terve põhikooli aja oled unistanud, et hommikul nii vara ärkama ei peaks ja siis gümnaasiumis, kus ma veel varem ärkama peaks, ei pea ma üks päev nädalas nii vara ärkama, sest esimene tund on va-ba! :D Imelik, sest selle 5o minuti jooksul, mis ma rohkem magada saan, magab ikka päris hästi. See annab terve päeva tunda...
Kolmapäeviti on meil psühholoogia tund. Imelik! Tunni algul on ika väike sebimine ja nii-naa, aga tund lõppeb alati kolm-neli minutit varem, sest õpetaja läheb näost punaseks ja hakkab vaikselt muigama. Me pidavat kõige tähelepanelikum klass olema. Jah, terve klass on hiirvaikselt ja kõik kuulavad! Imelik! Kas siis teisi ei huvita selline tund?! Uskumatu, mida sealt kõike teada saab! Ja kõik on nii lihtne ja loogiline! Näiteks, mina mõistan, miks ma neid haigeid unenägusid näen! Nüüd ma mõistan, miks mu alateadus mind vahepeal kiustab! Mhm, ma olen ju vaimselt killustunud ja psühholoogiliselt ülekoormatud! :)
See imelikkus jätkus. Trenn! Imelik! Tegelikult ei ole imelik. Sest see, et puhanud peaga trennis käime on lahedam kui miski muu, on juba vanateadatuntud tõde! Aga kerge imelikkus oli ikkagi...
Elu, Saatuse ja muude tegurite keerdkäigud on ikka vahel nii jaburad, et naerma ajab! Mismõttes, mu eelmine treener nüüa Tallinnas käib trenne andmas?! Jah, ei ole imelik...meisti liiga siiski ju! :) Anyway oli väga lahe teda näha ja tore, et ta mind ka ikka veel mäletab! Uhke tunne kohe teada Eesti parimat võrkpalli naistreenerit - Merle Keerutajat! ;)