Low tide.

See viimane koolinädal võttis ikka täiesti läbi! Seest on kõik jälle jube katki. Ma ei saagi aru millest. Või õigemini, saan aru küll, kuid ei taha seda endale tunnistada. Üks kord püüdsin sellega leppida...ei tulnud välja hästi. Ei tea, kas peaks uuesti proovima või ootama tõusu?! Peale mõõna tuleb ikka ja alati tõus, right?! Praegu küll veel erilist lootust ei anna. Miks on nii, et alati peale mõõna tuleb tõus ja vastu pidi, aga alati on see mõõna aeg kergem tulema ja kestab ta ka kauem?! Vastik.
Tuju läks ära juba neljapäeva õhtul. Püüdsin siis oma masendust unega asendada. Kõik oli tore kuni ööni, mil uni taaskord läks ja masendus ja peavalu oli platsis. Ei saanud rahu hing ega und silm. Sellest oli tingitud mu reede hommikune meeletu-meeletu peavalu. Suurest kohusedunnest ja mind teades ei saanud ma ju koolist puududa ka reedel, kui ma juba ammu teadsin, et see saab olema väga mõttetu. Nii oligi - üli-mõttetu! :D Kõik oli täpselt sama mõttetu ja igav nagu alati: 1) Sonn ja tema PowerPoint-SlideShow'd; 2) Keemia-Kert ja ma-ise-ka-täpselt-sellest-aru-ei-saa loeng; 3) Keka õps on endiselt noks ja paneb endiselt näkku! :)
Peale kooli oli meil Triinuga kerged mõtlemis-probleemid, kuid lõpuks lahenes ikka kõik nii, nagu see lahenema pidigi! "FUCKED UP VILJANDI?!" - LEECH, HND, SMÕUK, HELENA NOVA, OBIKAS. Oli häid, oli paremaid bände. Kaks kõige sitemat bändi oli muidugi ka, ega ükski üritus ei saa ju olla algusest lõpuni huvitav. Eriti siis, kui see toimub reede õhtul (peale "väsitavat" koolipäeva ja peale väsitavalt kooliveerandit :D), sa oled sinna saamiseks olnud mitu tundi väga ärkvel olekus autoroolis ja pead veel tunnikese passima enne ürituse algust ja siis veel iga bändi vahepeal pool tunnikest! :D Oli hetki (ja bände), mille ajal uni ära kadus, oli neid, kelle ajal Une-Mati lootusetult vägistama tuli. Üks vahva ja lõbus seiklus ikkagi vaheaja alustamiseks! :)
Täna oli meid rohkem kui kaks pead ja ikkagi ei tulnud mõtlemine välja! :D Mõtlesime ja mõtlesime, kui midagi arukat välja ei mõelnud. Siiski usun ma, et kõik läks nii, nagu minema pidi ja see ongi parim variant. Kodus on hea! Enne ei saa sellest arugi, kui oled täiesti üksi, lihtsalt vedeled, mõtled elu ja oli üle järele ning kergelt piilud ka lähitulevikku. Nii on hea olla! Mitte midagi muud ei tahakski. Tahaks aja seisma panna ja nii jäädagi. Mitte kuhugi mitte kunagi enam minna, olla ega näha! Hetk endajaoks!
Mõtled ja mõtled, aga äkki see mõtlemine ei olegi nii hea, kui kõik väidavad!? Nagu pealkirjast juba lugeda võib, siis ega see elu ja olu eriti kiita ei ole hetkel. Ma tõesti ei saa aru miks, kuid miskit on puudu. Olles kuskil kellegi teisega koos, ununevad ju kõik mured, probleemid. Kõik oleks justkui niiiii hea! Oleks millegi üle kurta, kurdaks kellelegi. Nii kui omaette jäädes mõtlema hakkan, tundub kõik teisiti olevat. Aga nii vist ongi...teisiti!? Enam pole nii, nagu varem...kõik on muutumas!? Jälle?! Neljapäeva öine peavalu tuli meelde. Tuli meelde see, kuidas ma tahtsin kirjutada...arvasin, et see aitab. Võib-olla olekski aidanud. Nüüd on hilja! Enam ei taha sellest ei kirjutada ega rääkida! Lähen ja peletan oma tumedad mõtted Tammsaare "Tõe ja Õigusega" minema...