Roheliste rattaretk 2oo8 ehk Waz up, Lämmijärv?! :)

Ai, kuidas meeldib niii teha! Niii, et ise ka ei saa aru, mis toimub ja kuidas kõik nii ruttu ja äkki ja ootamatult juhtub! Ehh, parimad tripid tulevad ikka nii! Nii, et ise ka ei usu! :D Ma ei oskagi seda kirjeldada. See on see, et võtad kätte ja lähed. Aga kätte võtad alles viiiiimasel minutil. Noh, nagu situatsiooni-emotisooon! :D
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin?! Reedel hakkas "Roheliste Rattaretk 2oo8 ehk Kuidas elad Lämmijärv!?" Ei olnud plaani minna. Juba kaks aastat pole sportilik olnud, sest üleeelmine aasta oli vaja kooli lõpetada, eelmine aasta oli vaja kooli sisseelada ja see aasta oleks pidanud geograafia riigieksamiks õppima, aga...läks vist vähe teisiti!? Esmaspäeval oli nagunii juba looder ja proovieksamikski ei õppinud, kes siis selleks päriseksamiks enam ikka õpib, eks?! :D :D
Kolmapäeval võtsime kätte ja ostsime ratta - üks tick läks veel siis minemise tulpa. Neljapäeval oli veel 5o:5o mineku ja mitte-mineku suhe. Siis võtsime uuesti kätte ja sõidsime Tartusse, reede hommikul edasi Räpinasse. Ei uskunud nagu eriti isegi, et olimegi kohal, järgmisel hetkel juba ära registreeritud ja see järel juba rajal! :D
Esimese päevaga suutsime saavutada kilometraažiks 5o + valusad tagumikud! :D Avapauk sai antud telgis magamisele ja välikeikkadele - Dagö! :)
Teise päeva (ja seega ka kogu retke) kilometraažiks jäi 4o km + liiiiga valusad tagumikud + üks surnud näpp ja üks tõmblev pöial! Sellest piisas, et oma retkele lõpp teha.
Võrreldes kolme eelmise retkega, kus ma käinud olen, oli see trip natuke lühem ja...igavam. Igavam just kogu programmi ja asukoha poolest. Plusspunktid muidugi seltskonnale - peale jalgarattagaväntamislihastele said treenitud ka kõhulihased! Raskelt nalajakas oli! :)
Aga kui nüüd jällegi üdini aus olla, siis ega koguaeg ikka naljakas ka ei olnud! Kogu see trip pani mõtlema selle riigi ja elanikkonna peale. Faking haiged inimesed on siin! Kuna me selle teema juba risti-ja-põiki suuliselt äbi võtsime, siis enam ei viitsgi sellest rääkida (ega oma närvirakke kulutada!!!), kui vales riigis ma sündinud olen! :D Eii, tegelikult on ikka kurb ka, et ainult Eesti riigis ahned, ülbed, vastikud, kitsid ja kadedad inimsed elavad! Äärmiselt vastik, et kõik koguaeg stessavad ja elu nautida ei oska! Õppige elama!
[Kunagi räägime sellel teemal pikemalt ja laiemalt ja põhjalikumalt, sest elades selle kõige keskmes on sellised teemad möödapääsmatud!]
Njah, muud midagi põnevat mul vahepeal juhtunud ei olegi. Täna on emodep...phtüi, emadepäev, seega saadaks emale veelkord ühed asjakohased tervitused! ;)

PS! Ahjaa, beibä-Pisike andis alla ja täna tappis ta oma viimse raasukesegi sellest...lihtsast-elust! :D :D