101!

Ei, mitte dalmaatsia koera! Päeva! Sada üks päeva veel, siis on läbi! Sada ja üks! Nii palju! :/
Olen väsinud. Tahan puhata! Kõik kisub kuidagi kahtselt suure hooga mäest alla. Jah, justnimelt, KÕIK! Tuleb vastupidada, natuke veel. Või siis palju! Sada üks päeva mind ei ole. Ei ole olemas, ei ole elu! Olen oma isiklikus hullumajas. Poolsurnud!
Tahaks hästi palju kirjutada! Kohe väga palju. Aga ei jõua. Väsinud olen. Aega ei ole. Sada üks päeva jookseb tänasest lähemale nullile. Mis peale seda saab, ei tea keegi. Mina ka ei tea. Aga pean vastu, siis näen.
Tahaks näha. Paljusid, keda ei ole sel aastal veel üldse näinudki. Tahaks elada! Tahaks olla. Samas, mida ma ikka unistan. Ise ma olen omale olukorra nii raskeks teinud. Või kas ikka olen ainult mina selles süüdi? Ju vist. Möku!
Sada üks veel! Pean vastupidama. Äkki isegi pean. Külm on...

"Nüüd kirjutan: Surm. Punkt. Bulgakov."

[edit] -> See tähendab seda, et etendus Draamateatris oli hea! Raamat, "Meister ja Margarita", mitte just minu teetassike!