Ma arvan, et pole üldse võimalik nii mitu korda päevas põruda! Ei ole võimalik lihtsalt, et ühel päeval lähevad kõik asjad järjest nihu. Vot, seda tuleb nimetada vasaku jalaga voodist tõusmist...alustades sissemagamisega! :D Eii, see ei olnud sissemagamine: ma ärkasin koos kellaga...ainult et liiga hilja! Panin kella kogemata tund aega hilisemaks helisema. Kõige "lahedam" on aga see, et isa helistas ju mulle...umbes täpselt see kell, mis ma oleks pidanud tõusma, aga siis ei saanud ma küll midagi aru ja magasin edasi! :D
Tegin siis lihtsalt üüber-käppelt ja olingi juba varsti linnas. Normaalsest päeva-jätkust lahutas mind umbes 20 meetrit ja tõkkepuu, mille pulti mul ilmselgelt EI OLNUD! Väike segadus ja sahker-mahker ja selgus, et pult on kodus! Eks ma siis olin nõus psühholoogia loengu jaoks veits raha raiskama ja plaanisin parkida kooli taha parklasse. Aga kas seal oli kohti?! EI! Kasutasin siis oma autu võlusid ja nutikust ja lihtsalt parkisin keset parklat! :P Läksin rõõmsalt siis parkimisautomaadi juurde ja - oplaa - ainult liiga suured rahad! Eks ma siis jooksin ja askeldasin ja sebisin ja lõppude-lõpuks jõudsin loengusse. Juba kodust lahkudes hakkasin kahtlema, kas üldse on mõtet minna...ja ikkagi läksin! Aga loeng oli isegi huvitav ja kuulasin ja kannatasin selle ära, ise mõeldes juba mõnusast trennist. Kui ma juba pool tunnikest olin veel niisama oodanud, selgus, et ma olin unistanud trennist, mis lihtsalt jäi ära. Lihtsalt jäi ära...jälle! :S
Ja nüüd ma siis jälle olen. Mõtlen, et peaks oma esseed või midagi muud kasulikku tegema...aga igasugune tahtmine kaob peale niisugust päeva. Täiesti mõttetu! Ja niii igav! Lausa nii igav, et eile lugesin lausa "Videviku" läbi. Sai ju lubatud, et seda raamatut ma enam ei loe...ja no vot nüüd siis! :D :D
No comments:
Post a Comment