Jou-jou-jõul ja aasta lõpp...

Ma luban, kohe täiesti ausalt, et hakkan kohe-kohe pärast selle postituse lõppu õppima. Pean hakkama, sest muidu muutub jaanuar tõeliseks õudusunenäoks. Hakkan, hakkan, hakkan, aga enne teen väikse tagasivaate, et aasta ikka väärikalt ära lõpetada...
Jah, jumal tänatud, et jõulud möödas on. Mu elu kahekümnes jõul on mõneti teistsugune kui eelmised üheksateist. Mõni inimene oli puudu ja mõni inimene oli ülearu. Ja tulenevalt ühe inimese puudumisest jäi midagi veel omakorda puudu...aga mida pole, seda pole! Mida aga oli - nagu alati - oli palju süüa, hullupööra taidlemist ja ägedad kingitused. Keegi oleks võinud mulle maovähendus operatsiooni kinkekaarti kinkida. Vot see kuluks marjaks ära küll, sest ei ole kerge kolm päeva järjest jõule pidada...
Söömise vahepeal käisime kelgutamas, tegime lumememmede ehitamise meistrivõistlused ja tegime natuke midagi kasulikku ka. Kogu üritus lõppes sellega, et ema otsis kapiotsast vanad "pildid" välja (millel on keeruline spetsiifiline nimetus), nende näitamise masina ja siis hakkasime Katre üle naerma. :D Küll ta oli ikka nunnu laps! :D :D :D
Pühapäeval käisime käppelt Tallinnas, et linnahall väärikalt "puhkusele" saata. Seal toimus mingi tore üritus, kus näidati ilusaid pilte ja mängiti mõnusat muusikat. Tore on ju nüüd mõelda, et mina võtsin osa viimasest aplausist, mis linnahallile tehti. Hihiiii! :D Õhtul Olustvere poole tagasisõites sai kinnitust fakt, et Eesti on jälle liiga väike! Kui reaalne on tõenäosus, et...ma isegi ei suuda seda kuidagi seletada, sest see lihtsalt on niiiii-niiiiii ajuvaba! Las ma seedin veel väheke...
Paar päeva veel puhkust Olustveres ja nüüd olen Tallinnas tagasi. Miks?! Ise ei saa ka aru. Mis homme!? Homme lõppeb see aasta ära ja hakkab uus. Mis mina teen?! Pole õrna aimugi, sest...sest ei olegi mitte midagi teha. Kes, kus, miks, mida, millal, kuidas?! APPI?! :(

Ei viitsi aastat kokku võtta, sest see nõuab liigselt mõtlemist. Lühidalt öeldes oli muutusterohke aasta: mina muutsin, sina muutusid ja olukord muutus. Aasta saavutus number üks oli keska lõpp ja kaks ülikooli sissesaamine. Hurraa! :D
Uue-aasta-lubadusi ka ei anna...sest ei ole mõtet end lollitada. Mu igapäevaseks missiooniks on päev ilma suuremate pahandusteta üle elada. Ja just selle plaani järgi kavatsen järgmisel aastal ka toimida. Olen parem kui varem ja tublim kui kunagi varem (hahahahahahahahhahaaaa!). Kõik! Kärtsurohket aastavahetust! Mjäuu!