Oeh. Kuidas ma tahtsin kirjutada oma toredast sünnipäevast! Ja esimesest lumest. Ja esimesest advendist. Ja esimest rahvaliiga mängust. Ja siis teisest. Ja Viljandi maakonna meistrikatest. Ja kõikidest muudest toredates sündmustest, mis vahepeal aset on leidnud. Aga nagu mingi needuse pärast jõuan ma ikka siia siis, kui midagi on nihu läinud. :(
Istun nüüd juba kolmandat päeva kodus nagu vangis. Mitte midagi teha ei saa. Liikumine on keeruline, jalg on valus, hüppeliiges endiselt paistes. Jah, mu elu esimene tõsine võrkpalli-vigastus sai mu 23-aastaselt kätte. Ma ei tea, aga mul oli tegelikult juba hooaja algusest saati mingi suure-varba-tunne... tegelikult andis see varvas küllaltki häälekalt tunda, niiet oleks ju võinud aru saada nendest signaalidest! Või siis pole lihtsalt mõtet ronida sinna, kus mu koht pole... tuleb tagaliiniga piirduda ja kogu moos! :( Ehk järgmises elus olen pikk ja professionaalne võrkpallur...
Okei, ma tõesti püüan selles õnnetuses midagi positiivset näha. See on väga keeruline, aga ma kardan, et saatus naelutas mind praegusel hetkel koju, sest tal on mu tuleviku suhtes need õiged väljavaated! Parim aeg inka õppimiseks, lihtsalt ideaalne! Küll aga ei korva see seda, et ma nüüd peangi ühe nõrgema hüppeliigesega oma tegemisi edasipidi ettevaatlikumalt tegema! Sucks!
Õues on külm ja jõulud tulevad. Uus aasta ja uued tuuled. Halleluuja!
No comments:
Post a Comment