Paar tunni pärast läheb lennuk tagasi Inka-maale. Ma ei teagi mida mõelda. Kuidagi lühikeseks jäi see käik seekord. Ja võrreldes jõuludega, ei olegi see tagasimineku tuhin nii suur. Võib-olla on asi selles, et ma tean, et seekord on natuke rohkem kohustusi mind seal ees ootamas?! Õuuu nõu. Aga naudin veel oma natukest, mõnda tunnikest siin ja mõtisklen selle aja üle, mis mul siin oli - hea ja armas.
Siinkohal teeksin märkuse iseendale, mida teinekord teisiti teha, kui ma vaid 10-ks päevaks tulen, aga ma tõesti ei oska. Ma ei tea, kas see oli hea, et mu aeg nii minutipealt ära oli plaanitud või oli see peamine põhjus, miks see kõik nii kiiresti mööda sai?! Esimene nädal läks nagu viiiiiiuhhh! Aga see oli hea nädal. Nägin niiiii palju niiiii armsaid inimesi. Ja mul on niiiii hea meel, et nemad tahtsid mina ka näha, mitte ainule vastupidi. Ja nägemisrõõm oli vist ka vastastikune :) Siinkohal suuuuuuuuur musi mu Ergole, Katrele, Martha-Mariile, emale ja Kirsile ja Aedile ja väiksele Annabelile, Bärxile ja Vahvale ja Mairile, Laurale ja Sandrale... nemad tegid mu esimese nädala rõõmsaks. :) :)
Et aga liiga palju Eestit ei saaks, siis pärast kuut päeva kodumaa pinnal lendasin tagasi Londonisse. Aga mitte üldse oma Londoni-koju. Vaid hoopiski Ketteringi. Kus toimus Volleyball England Annual Award ceremony/dinner. Sain ju "pidulikult" kutse ja kuna Mark tõesti arvab - nagu ka kogu ülejäänud Inglismaa -, et ma oskan võrkpalli mängida, siis minu jaoks tähendas see tasuta õhtusööki... :D :D + täitsa plaanimata nägime veel tasuta meeste Super 8 finaali ka. Ütleks, et vägev oli... aga meil oli vahel spordikooli rõdul ka rohkem rahvast pealt vaatamas kui seal! -.- Hahhaha. Aga ei. Ma ei kurda. Väga vägev oli. Meie lauas oli kolmanda divisjoni parim mängija ja naiste Super 8 üks kolmest kõige väärtuslikumast. Päris kirev seltskond ju: 40-aastane kolmanda liiga mängija, maailma-kõige-lühem-võrkpallur kui teise liiga parim mängija ja 16-aastane Super 8 mängija. Nendest kolmest kaks itaallast, see peaks kõik ütlema! :D
Aga ma olin siiski erikülaline. Tere-tulemast-kõnes lausa öeldi, et meil on erilised külalised - eestlased! Aga lõpuks tuli välja, et see teine Mati ei saanud ikka tulla ja ma olin ainuke selle rahvuse esindaja... sain kogu au endale, jee! :D See oli lausa nii suur asi, et tähtsad ninad käisid käppa surumas. Numps. :)
Öö veetsin kohalikus Priemer Innis ja pühapäeval seiklesin puhta omal käel Stansteadi lennujaama ja tagasi Eestimaale. Wow. Nüüd võin öelda küll, et kuigi söök, mida nad pakkusid, oli äärmiselt-ääärmiselt halb, ei kahetse ma üldse, et ma läksin. Uhke ja uus kogemus! ;) Ja mu lemmik kombo-pilt ka lõpetuseks sellele paragrahvile...
Ja esmaspäevaga algas uus paragrahv Eestis. Ehk mu ainumas sõber Emma tuli visiidile. Ja kuigi ma olin ju natukese varem sellepeale mõtisklenud, et kuhu ma ta viima peaks ja mida ma näitama peaks, siis... tundsin end ikka päris abitult ja avastasin, et ma pole mitte kunagi pidanud kellelegi niimoodi Eestis tutvustama ja näitama! :D Imelik lausa. Aga eks raskendavaks asjaoluks oli Emma otsustusvõimatusjaarvamusepuudumine. Ma ei tea tõesti mitte kedagi teist, kellel sellisel määral arvamus puuduks. Hämmastav. Ja kui ma muidu seda vist nii hullusti tähele ei panegi ja suureks "veaks" ei pea... siis tegelikult talle siin tutvustuuri tehes oli ikka päris hädas! Aga see selleks. Ma usun, et kogemus (ma loodan, et hea) nii talle kui mulle. :) Ja kiirelt-kiirelt meie tegemisi kokkuvõttes (ja äkki spikker järgmiseks korraks) tegutsesime järgnevalt: vaatasime vanalinna ja lauluväljakut, sõime Lidos koduseid kottlette, käisime Viimsi metsas majasuurust kivi vaatamas ja tennist mängimas, sõitsime rattaga/rullikatega mere ääres, käisime Kõnnu Suursoos sushi-piknikul, Pauk järve ääres ja Jägala joal, tegime Olustveres volbri-lõket, käisime 360-ga Väiksel-Emajõel kanuutamas ja... ongi kogu moos?! :D Võib-olla ei kõlagi midagi uhket, aga on vajalik ära märkida, et kogu selle programmi raames tegi Emma nii mõningaid asju esimest korda elus. Näiteks lõket. Ja kanuutas. :D Ma ei tea. Eks ma annan talle paar päeva mõtlemis aega ja siis küsin, kuidas talle kogu see krempel meeldis. Sest ma kohe täitsa päriselt usun, et praegu ta küll sellest kanuutamisest hästi ei arva, sest ta oli vist lõhki külmumise äärel, hahah! :D :D
Wow, ja ongi kõik?! Selle teise nädala eest pean suuuuuuure kalli-musiiii tegema Inkerile, kes meiega nii palju kaasa viitsis töllerdada. Ja Mirjele, kelle ma ikka ka lõpuks ära nägin (ametlikud vabandused, et ma sünnipäevale ei jõudnud!). Ja Maarja - kes mind terveks püüdsin jälle väänata... KAKS KORDA! Päris terveks ei saanud, aga paremaks läks küll. Ja Siivi (ja kogu 360 company, kes me lahkelt paati lubas). Aitäh aitäh aitäh!
Tagasi study-mode'i minek on raske. Aga ma arvan, et kolmas lahkumine on vist veel raskem, kui ma üksi peaks minema. Niiet ma lähen... et siis ükskord uuesti tulla... adjöö! ;)
No comments:
Post a Comment