Peetripäev.

Juba hommikul ärgates oli tunda, et sellest tuleb üks maailma kõige laisem Peetripäev üldse. Niisiis ei olegi ma midagi asjalikku või arukat täna teinud (tuba koristasin ja käisin oma šampooni-varusid täiendamas ainult). Aga tulin seda ütlema, et suurem masendus läks üle ja arvake ära kuidas?! Käisin oma Eestis kogutud pekki liigutamas!!! Uskumatu, kuidas see enesetunnet muudab. Ja muidugi kinnistab minu arusaamatust inimestesse, kes mittttte üldse sporti ei tee. Noh, nagu kohe üldse üldse mitte üldse. Kuidas nad rõõmsad püsivad? Kuidas nende keha üldse toimub? Kas nad üldse teavad, millest nad ilma jäävad? Ise küsin, ise vastan. Võib-olla nad siis lihtsalt seksivad päevad läbi, mis juttude järgi pidi ju neid samu endorfiine vallandama, mis spordi tegemine...

Mina pean igal juhul järjekordselt tunnistama, et olen üle-üldse siia maale jõudnud tänu võrkpalli mängimisele. Kui ma poleks neid pikki nädalavahetuse turniire mänginud, siis suure tõenäosusega poleks mitte ükski mu koolitöö mitte kunagi valmis saanud! :D Ahh jaa. Ja kõik mu tulemused peale selle lollaka eksami on nüüd teada. Kõik oleks roosa ja rõõmus, kui ma sellest eksamist kasvõi miiinimum punktidega läbi saaks. Ei ole usklik, aga palvetan nüüd!!! :D :D :D :D

Katsun nüüd oma sporditegemised ja lõputöö kirjutamise lihtsalt tasakaalu saada. Pärast iseseisvat jõutreeningut olin nii rõõmus, et järgmise päeva hommikul tormasin uuesti Sports Parki. Ja miks?!?!? Tadadadaa: ma käsin lõpppppude lõpuks ujumas! Oeh. Nüüd on kindlasti vaja mingi tasakaalu graafik paika panna, sest muidu jäängi sinna basseini vedelema - no, mis oleks parem ettekääne mitttte koolitöödega tegeleda kui enda füüsiliselt vormis hoidmine?! :)

Ok. Täna oli liiiga-liiiiiiga-liiga laisk päev. Päriselt. Mitte ühtegi sõnakest mu lõputöö tarvis, kuigi ma olen juba sisemist väga-väga-väga paanikas sellepärast. Sest AINULT kaks kuud on jäänud. See. Ei. Ole. Piisav. Okkkou. Täiskäik edasi. :) :)