Kas see ongi päris elu?! :D :D

No, tore-tore! Ma olen ju koguaeg öelnud, et ma ei taha suureks kasvada. Mul oli kohe selline halb aimdus, et ega see midagi head ei tähenda. Nüüd saan siis elu-vilju maista?! Neid hapusid viinamarju!? Aga teate mis, ega need kõik siis nüüd niiii hapud ka ei ole... sest seda, mida külvad, seda lõikad! Ja kui sa ise oma viinamarjade eest ilusti hoolt ei kanna ja päikesega neid ei paita, siis tulevad nad hapud, vot! Ehk viimase nädalake on olnud täpselt selline, et see, mille eest ma hoolt olen kandnud, on kenasti läinud, ja see, mis natuke ripakil ja laiali, sealt pole tulemust ka tulnud! :/

Esmaspäeval võitsin käigu ette raamatukokku, sest mu "host family" kohaselt oli mul ju kohe kohe kohe hakata mööda High Street'i poode käima ja mingitki tööd otsima hakata. Nende poolest oleks pidanud ma kogu oma event-related-work-applications majanduse põrgusse saatma ja mingigiigiiigig töö saama. Suurest hirmust (sest nemad on ju vanemad ja teavad paremini!) suundusin siis CV-sid välja printima, et töötukombel võimalikult ruttu oma resümeesid jagama hakata. Ma tõesti ei tea, kuidas nad suudavad oma "juttudega" sellis hirmu minus külvata?! Sellepärast, et mul on kogu see jant nii esmakordne asi?! Või olen ma lihtsalt täielik wussu?! Või ma lihtsalt tunnen end kehvasti, et ma nende 3x3,5m pinnal elan?! Jeerum. Aga ma olen nõus kõike tegema, mis nad arvavad, et ma tegema peaks. Ühesõnaga. Kodust lahkudes oli see kabuhirm mul naha vahel ja kõik tundus täiesti pahasti olevat. Aga seal, kus "wonderful thing happens" (Surrey ülikooli üks reklaamlausetest! :D), hakkas kõik jälle minu ettekülvatud rada pidi minema: käisin karjäärikeskuses oma CV-d näitamas ja sain püstised pöidlad! Põrkasin kahe sõberiga raamatukogus kokku ja tuju läks grammivõrra paremaks, sest sõpradel ikka on kombeks sellist võlurõõmu kiirata! Sain telefoni kõne Londonist, et mind oodatakse (mu esimesele!) tööintervjuule! Ja nagu kirss tordil - sai kinnitust mu Lucerne-projekt, kui teatati, et ma pääsesin ühena kolmest Surrey ülikooli esindama ja olen nüüd vaid tibusammu kaugusel Šveitsi sõidust, whooooop! :)

Kuigi plaan oli sadade kaupa oma CV-sid välja printida, siis jätsin selle sinna paika ja asusin varuplaan B kallale - ehk oli vaja end ju tööintervjuuks valmis seada! Hakkasin siis usinalt uurima, et millega see Thinking Forward Events ikka täpsemalt tegeleb ja kuidas ma neile muljet avada saaksid (sest intekas sai plaanitud järgmise päeva lõunaks juba!). Rumala peaga aga otsustasin kodulehelt kaugemale minna ja googeldasin ka ettevõtte review'sid. Ei olnud tore lugeda, et kuskil student forum'is selle ettevõtte tegemisi lausa scam'iks nimetati! :D Ehk jutud sellekohta, et tööpäevad on pikad ja palka ei maksta jne. Samas oli ka neid, kes ütlesin, et see sõltubki inimesest: kellele sobib ja kellele ei sobi. Vaikselt hakkas asi väga kahtlaselt lõhnama, aga kuna see oli mu esimene (!!!), siis otsustasin ikka ise järgi uurida, kuidas see värk käib. Ja ütleme ausalt, isegi see ei suutnud mu totakat naeratust näolt pühkida, sest Šveitsi-uudis oli täielik päeva highlight nagunii.

Õhtul kimasin jälle Londonisse, sest võrkpalli-neiud ju ootasid. Kuigi ma üllataval kombel ei valutanudki eelmisest päevast nii meeletult ja närvi ka enam ei olnud nii meeletut, siis üldine väsimus oli vist natukese ikka ja kahjuks oma parimat mängu ma näidata ei suutnud! Aga noh, kuna kõik teised võistkonnaliikmed on ka nagunii nagu liberod, siis läks meil ikkagi hästi ja võit tuli kojuuuuu! Whoop. Isegi kui minul seal väga midagi teha pole, siis ma olen nõus lihtsalt platsi peal olema ja vaatama, kui hästi kõik teised mängida oskavad, lausa lustttttt! :) Ja minu teise võidu puhul tegime tiimi õhtusöögi ka, Türgi restoranis (sest Eesti oma polnud kuskilt võtta, hahahah!). Oeh, kohe päris ausalt on see naeruväärne, kui rõõmsaks see mind teeb, et mind sinna tiimi kutsuti. Narrrrr! :)

Teisipäeval London ja mu elu esimene (ja ma juba tunnen eoses ette, et ka kõige mõttetum) tööintervjuuuu! Sinna ruumi sisse astudes oli diivanitel umbes 20-30 nooremat ja vanemat (aga kuidagi väga närvilist) inimest juba ootamas. Millegipärast tahtsin ma kõva häälega naerma puhkeda, kui ma seda nägin. Ma isegi ei tea, miks. Kas see oli vastus mu küsimusele: "ei tea, miks ma väljavalituks ostusin?" - SEST KÕIK OSTUTUSID ÄKKI?! :D :D Igal juhul, täitsin mingi ankeedi, mis sisalad sarnast infor CV-le, mida nad muidugi ka tahtsid. Ja siis see hakkas. Mu elu kõige kiirem tööintervjuu (so far!) - see kestis umbes  6 minutit ja minul väga räääkida ei lubatud. Kui keegi teadjam inimene oskab öelda, siis kas niii see käibki või!?!?!? Ma olen ikka mingist meeletust "praadimisest" kuulnud, kus küsimusi küsitakse enda ja oma tausta ja teadmiste ja lubadust ja tuleviku ja maailma ja millekõigeveel kohta?!?!? :D :D No. Kuus minti. Ei olnud minu jaoks väga palju lubav (ja olgem ausad, ega ma väga ka enam ei pingutanud pärast nende foorumite lugemist... ja kuna ma ei pingutanud, siis ei olnud ka põhjust närvis olla, ma läksingi sinna ainult kogemust saama ju?!). Minult küsiti kolme küsimust: mida ma viimase kuue kuu jooksul teinud olen?, kust ma pärit olen? (ma olen päris kindel, et see ei olnud tegelikult "plaanitud küsimus") ja miks mina peaks teise vooru edasi saama? Ja tunne oli täpselt selline, et ma jõudsin alles suu lahti teha ja öelda, et "öööömmm, I... think... äääm...." ja siis võttis intervjueeritav juba sõnajärje jälle üle! Ja faking hell, kui kiiresti ta rääkis. :D Okei. Ma igal juhul lahkusin mingi naljakas irve näol, sest ma lihtsalt tahtsin kõigile uksetaga istujatele näidata, "et te võite nüüd koju minna,... see töö on minu!" Lihtsalt selleks, et need nooremad ja vanemad veelgi närvilisemaks teha, hööhöhhö! Igal juhul. Mina olin selle kuue minuti pärast poolteist tundi Guildfordist põhja-Londonisse matkanud ja ma ei mõelnudki kohe koju tagasi minna. Sain lõpuks oma hommiku-kohvi juua ja võileiba närida ja niisama Camden Townis ringi tatsuda. :) Ahjaa, intervjuu osas lubati helistada... ja kui ma kella 17 paiku rongi peale läksin, siis polnud veel kuskilt ei kippu ega kõppu kuulda.... ja ega ma väga kurb ka just polnud sellepärast! ;) Kojujõudes ootas mind aga e-mail, mis ütles, et ma siiski pääsesin teise vooru ning mind oodatakse juba järgmisel päeval terveks pikaks päevaks vaatlema, milles see töö siis ikka päris täpselt seisneb. 

Njah. Taaskord olin nõus selle seikluse ainult kogemust pärast ettevõtma ja reisin jälle suure raha eest Londonisse. Seekord oli 30 inimese asemel seal kandidaate alla kümne... kuus äkki. Igaüks sai oma training manager'i ja edasi suundutigi "objektidele". Minu mentoriks sai mingi piff, kes siis reisikohver järel lohisedes mulle asjaolusid tutvustama hakkas. Samal ajal liikusime kontorist välja, tänavale, kohtusime kolme teise piffiga (kellel olid ka reisikohvrid) ja asusime transpordi peatuse poole teele, sest juba selgus, et meie sihtpunktiks on mingine-mingine kaubanduskeskus. Ok, mis ma siin ikka keerutan (erinevalt sellest minu mentor-piffist)... asi lahenes nii, et me sõitsimegi kuskile kaubanduskeskussesse ja nendest "salapärastest" reisikohvitest tulid välja "imetabane" make-up'i kraam, mida usinalt näost-näkku turundama hakatati. Selgus, et nende jaoks see ongi üritus (ei, mitte attempt, vaid  event) ja selles kogu kiiresti-sissetoov-ja-kiireid-arenguvõimalusi-pakkuv töö seisnebki! Hõuli-smõuks. Niisiis ühekorraga sai kõik see keeruline keerutamine ja "salatsemine" selgeks... ja mu kartused said teoks. Sellesmõttes, et ma aimasin mingit jama ju algusest peale! :D Aga et mitte kohe päris esimese asjana neile korvi anda, tegin natuke aega nende harjutusi kaasa - õppisin natuke otseturundus nippide ja teooriate kohta ja üha selgemaks sai mulle, et ma vabalt suudaksin sellist tööd teha küll. Londonis on ju niii palju inimesi ja lollikindlate müüginippide selgeks õppimine mulle mingit raskust ei valmistaks. Küll aga sai ka selgemaks mulle see, et see pole ikka päris see event-related job, mida ma esimese hooga otsima asusin. Ja päeva lõpuks, kui minu mentori-neiu ütles, et ta on valmis mind top 3-me hulka soovitama, ma ütlesin lihtsalt, et ega ma tegelikult ei tahagi seda tööd - tüngggg! :D :D :D See tähendab tüng ikka nende kulul, sest kui esialgu see neiu justkui müüs mulle seda tööd, siis pärast mu ära ütlemist hakkas ta seda mulle lausa pähe määrima! :D Ja kogu asi sai veel ebareaalsemad mõõtmed, kui ma natuke tõsisemalt töötundide ja kogu logistiliste lahenduste peale enda vaatenurgast mõtlema hakkasin. Hull. Lahku läksime me küll sõpradena, aga pärast seda, kui ma olin talt küsinud, et miks nad reklaamivad midagi, mida nad tegelikult ei tee (et noh, kas nad üldse teavad sõna event definitsiooni?!)!? Ja miks nad nimetavad asju valede nimedega?! Oli ikka korraks tunne küll, et meie väljavaated ei saaks olla rohkem kahesuunalised. Well. Nüüd oskan vähemalt PROMOOTORITE kuulutusi teiste hulgast välja sortida, sest see pikk protsess, kuidas nad töötavad, sai läbi käidud...
Vähemalt see õudne (loe: õudselt pettumusterohke) päev lõppes kärtsu ja mürtsuga. Ehk siis 5.novembril tähistatakse Bonfire Night'i Inglismaal ja kuigi nimi viitab sellele, et sellel on lõkkega seotud ajalooline tähtsus, siis tänapäeval tulistatakse lihtsalt üks üüratu hulk ilutulestikku taevapoole. Niiet rongisõit Londonist välja oli värvilisem kui tavaliselt ning Guildfordi jõudsin täpselt siis, kui peamine tuleshõu lahti läks. Nii ma siis pea kuklas koju kõndisin, natuke kurb, et kogu see jant nii pahasti välja kukkus ja üleni väsinud sellest natukesest kurbusest.

Neljapäeval magasin ennast õnneks välja ja mu hea-tuju-kõik-saab-korda-tunne oli tagasi. Püüdsin korteris nähtamatu olla (sest mulle tõesti tundub, et see on parim, mis ma teha saan), pesin pesu ja et esimest ülesannet paremini täita, veetsin ülejäänud päeva kuni õhtuni raamatukogus.... sest see lihtsalt on nii palju parem variant, kui siin korteris olla, külmetada ja ennast nähtamatuks teha! ;D

Reedese päeva veetsin samuti raamatukogus. Ja sealt edasi tõttasin ülikooli trenni! No, teretulemast vana hea tunne! Nagu ennemuiste saime Emmaga raamatukogu ees kokku ja jalutasime oma udu-juttude-saatel Sports Parki. Ja siis kõik need vanad tuttavad (ja uued tuttavad) näod! Ja treener. Ja saal. Ja kõik jutud.  Nii omane tunne! :D Ja isegi trenn oli täpselt selline, nagu eelmisel kevadel pooleli jäi: mõttetu. ;D :D Aga seekord on see võib-olla isegi arusaadavam, sest neil pole väga mingit taset ja eks kõige lihtsam variant treenerile ongi lihtsalt suvalistes kolmikutes lasta tüdrukutel endal mürada, läheb nagu läheb.  Aga päris kurb on näha, et see tase on nii palju madalam, et isegi treener, kes eelmisel hooajal ütles, et naeratamne on asja võti (mitte võitmine!), on alla andnud! Oeh. Peab lihtsalt pöidlaid hoidma neile. Ja mu armas Robersta oli nii siiras trenni lõpus... ja lihtsalt ütles suurte kutsikasilmadega, et palun tule tihemini trenni... oeh, käiks koguaeg ja mängiks nendega kõikidel võistlustel, kui veel vaid võimalust oleks (peab vist uuesti üliõpilaseks minema, hahahhaha!)! :(

Pärast trenni olin natuke totu ka. Mõtlesin, et ilgelt lahe oleks vanade-aegade-meentuseks ikka tsikkidega oma shoppingu-ring Tescos teha... aga sellepeale ma ei mõelnud, et kogu selle pagasiga on seekord vaja koju KÕNDIDA, sest mu õpilas-bussipilet ei kehti ju enam!? -.-

Kuna mul juba selle võrkpalliga juba hoog sees oli, siis käisin ikka laupäeval jälle SSP's ja madistasin natuke ülikoolikatega võrkpalli mängida. Üllatavalt tore oli. Sest algajaid oli jällegi palju ja kogu see orgunn neil seal natuke lonkas, aga vahel on vaja lihtsalt kolm tundi liba-võrkpalli ka mängida ju?! Noh, et see ego-buust ikka jälle maksimumi peale läheks ja kõik mu hüppevõimet imetleda saaks. Ainuke küll-on-kahju-hetk tekkis mul siis, kui ma hirmsasti teisi ka aidata oleks tahtnud (ja aitasingi!), kuid mõistsin, et parimat õpetaja-mentaliteeti minus siiski vist ei eksisteeri?! :D :D
Õhtul koju jõudes ootas mind natuke teistmoodi õhkkond. Imelik! Mulle pakuti õhtusööki ja Eva teatas, et nad lähevad teatrisse ning nad ostsid ühe lisa piletigi, et ma nendega koos saaks minna. Läksingi. Tükiks oli Sikes and Nancy Guildfordi armsas jõeäärses teatrimajas. Pidavat mingisugune Dickensi tükk olema. Ja loomu järgi öeldes oli küll kuidagi sünge ja sügavamõtteline monoetendus. Kui see onu oma esimesed sõnad lausus, siis ei saanud ma muidugi mitte mitte mitttte midagi aru ja ma juba kartsin, et selline mu esimene õige inglisekeelne teatrielamus siis olema saabi... aga pikapeale harjusin aktsendiga ja häälemoonutustega ja kõik oli selgem kui seebivesi! :) Lõppude-lõpuks oli ikka natuke uhke ka välismaakeelset kultuuri tarbida ja selle üle siis targalt filosofeerida, whooop! :) Ja kokkuleppeks jäi, et teinekord on piletid siis minu kulul! ;)

Pühapäeva hommikul see imeliku õhkkonna teema jätkus ning seekord teatas Eva, et tema ei jaksanud enam oodata, kuni ma ükskod omale töö muretsen ja ta tegeles sellega ise. Ta olevat kontakteerunud ühe oma tuttavaga, et uurida, kas ma kuskile kasvõi lihttööliseks mahuks. Ja voilaa - nagu ikka on see ju masinavärk tutvuste kaudu hulka lihtsam ja kiirem: juba samal päeval oli Domino Pizza mänedžer valmis minuga kohtuma, et asju arutada. Hmm, ma just vaimustusest käsi kokku ei löönud, aga vähemalt ei olnud see üks nendest flaieri-jagamise töödest, millega nad mind hirmutasid!!! :D :D :D Ja kuna ma juba olen sellises olukorras nagu ma olen, siis ei näinud ma muud võimalust, kui lubasin Evale, et ma lähen selle mänedžeriga kohtuma... Noh, eks ma siis käisingi. Ja nüüd ma siis olengi sellises tobedas olukorras, et põhimõtteliselt ju tööd saaks, aga kas Eva ja Lubos paluvad mul siis välja kolida, sest jutt ju nii jäi - saan tööd, kolin välja?! Kas ma tahan töötada miinimum palga eest ja maksta Guildfordi renti?! Mis tähendaks seda, et ma peaks töötama praktiliselt täis kohaga, et vähegi seda üüri maksta jõuaks?! Mis omakorda tähendaks seda, et päris töö otsimiseks mul ju aega ei jää?! Õuu nõuu. Kas see ongi päris täiskasvanud inimese elu ja otsused!? Õuu nõuu, I wanna be a kid again!

Võtsin omale ikka kaks-kolm päeva mõtlemiseks, et mitte liialt rutakaid ja rumalaid otsuseid teha! :D Eks ole näha, mis sel "päris elul" mulle järgmisel nädalal pakkuda on...