Ok, nüüd on küll "väike" error ja fookus korralikult kadunud! Mida ma teen? Miks?! Ma olen juba nii kaua kodus olnud, et tegelikult võikski ju siia diivanile lebosse jääda!? Maailm ei muutu enam. Või vähemalt mina ei suuda ega saa enam midagi muutuma panna. Kõige paremini sobingi siia diivani kaunistuseks?! Aarrrghhhh! Juba sajaseitsetuhandetat korda - kelleks ma saada tahan, kui ma suureks kasvan?! Ahh?! Ma tõesti ei tea. Või nagu tean... kuskil kaugel taga kuklas on mul mingi nägemus olemas, mis olla võiks... aga antud hetkel on küll tunne, et ="#(")#/(Q(/AS="#()!?!?!?!??!?! Ja tegelikult on see tunne juba paar nädalat mul peas keerelnud ja selle "ideaalse nägemuse" väga väga väääääga kaugele tahakuklasse surunud... jep, kerge kahtluse-ussike on sees küll, et äkki ikka oleks pidanud KOHE siin Eestis mingit bisnessit ajama hakkama?!?! fakk fakk fakk, esialgu tundus, et tagasisõidupiltetid said liiiiiiiga hilja ostetud... nüüd mõtlen, et ma miks ma need üldse ostsin?!?! Ma ju ometigi tahan tagasi minna?! Jaa. Jaaaa. Aga see ebakindel kaalutaolek on see, mis mind asjas kahtlema paneb. Oleks vist veel mingit egobuuster-lotovõitu või sarnast vaja, et see usk ja uhkus tagasi tuleks! Grrhh.
Ja mis tegelikult kõige kurvem on? Või noh, mis kurve... kõige haledam?! Mu pikk jõulupuhkus oli ju väga vahva ja oleks võib-olla isegi eriti loogiline olnud omale selle pika "pausi" ajal mingi tulevane niidiots leida, aga ma lihtsalt ei tahtnud... Mul on siin igati väärt sõbrad-tuttavad ja suurt enamust ma neist ka oma Eestisoleku ajal nägin... ja kuigi kõik ongi ju väga vinks-vonks, tunnen ma tugevalt, et pean minema... kuskile... midagi tegema... ja jõuamegi tagasi mu algse pointi juurde: miks?!?!?! Ja topelt aaarrgggghh ka! Nagu kiusu pärast, ma ütlen. -.-
Võib-olla oleks pidanud plusside ja miinuste listi tegema. :D Minna või mitte, selles on küsimus. Tagasivaadates oma jaanuarile (ja veebruari algusele), siis läks ju nii nagu lubatud - sai palju erinevaid inimesi nähtud ja niisama kukununnu oldud. Näiteks. Osutus mu Eesti-aeg küllaltki võrkpalliseks, sest kuigi plaani järgi registreeriti mind ühe mängu tarvis, siis lõppude lõpuks mängisin 4 matši omade poole peal! Vautsi-vau-vau ju! Ja Martha käis ka mind vaatamas ja kaasa-elamas!!! Ta on nii nunnu. Raudselt saab temast mu igatsusobjekt number üks jälle. :( Ja see teeb seisuks 1-1: üks punkt Londoni võrkpallile (sest Krambiga on küll hirmus tore aeg-ajalt, aga mu süda muutus juba nii lõviks, et ma pean oma lõvi-neiude juurde tagasi pöörduma lihtsalt) ja vastukaaluks üks punkt Marthale (sest huskid on küll toredad (Elizabeth ka), aga nende suureks-kasvamise-protsessi jälgimise vastu ei ole mu nii suurt isiklikku huvi).
Aga enne veel kui Marha mulle külla tuli ja me igasugu vahvaid asju jälle tegime (mänguväljakul kohtasime malamuuti, Jassi juures praktiliselt "elasime", kinos käisime jne), olin korraks suur inimene ja käisin Ergo käekõrval Eesti Muusikaauhindade galakontsertil. Linnuke kirjas! Või noh, Termikale küll tiitlit ei tulnud, aga nägu sai näidatud ja telekas sai oldud (HAHAH!) ja Ergo oli rõõmus - ja kui Ergo on rõõmus, siis on kõik hästi! ;) Ja mina hakkasin kohe sellest järgmisel päeval rõõmustama, kui ma sain suuna Tartusse võtta!!! Seekord oli kuidagi natuke teistmoodi Tartu. Ma ei teagi, miks. Kas sellepärast, et mul ei olnud üldse tahtmist (või tervist?!) reede öösel hommikusse pidutseda?! Või sellepärast, et laupäeval sai täitsa-täisa-täitsaaaa kaine peaga Tartut vallutatud?! Või sellepärast, et Mökus sai tantsida (ja ka kaine peaga :D)?!?! Või sellepärast, et Tartust ära läksime me üldse KOOS Ergoga ja Otepää poole?!?!? :) Oeh, kõik olid õnnelikud vist. Sest Tartu-Otepää-Olustvere. Sõbrad-lumised nõlvad-pere. Mida veel tahta?! Much loooove ;)
Ahahh, nüüd hakkab natuke täpsemalt ikka koitma ja seoseid looma, millal mul see ära-mineku-paanika aeg peale ikka täpsemalt tuli. See oli pärast seda, kui mu "tegevused otsa said" (sest tegelikult ei saanud ju?!). Külastasin kohvik Sinilindu ja Vana Villemi pubi esimest korda elus. Linnukesed kirjas! :D Tänksid selle eest, Vahva, Bärx ja Elerin. Aga pärast kogu seda lõbu see jama algaski. Ergo sõitis ju Saksamaale. Ja mina panin oma mõttemaailma tööle. Päris jube hakkas. Kuigi mu mõttemasin oli koguaeg tegevuses, siis väike süütundepisik tuli sisse ikka, sest tema on juba niimoodi üks kodus olnud juba... no, natuke rohkem kui neli päeva!!! :(
Jaanuar oli tore. Lisaks kõigele sai ju veel trenni ka tehtud. Ja SPA's käidud. Ja Ergo viis mind välja sööma, peaaegu nagu õige härrasmees! :D :D Wait, see oli juba veebruaris. Veebruar on ka senimaani tore olnud: algas see kuu sellega, et ma host'isin lunch-party'it! :D :D Ma tean. Mina ja söögitegemine = hukulemääratud juba eoses ju?! :D Aga ma läksin kindlamat teed ja tegin salatid ja snäki... kooki tegin ka ja sellepärast see väga sünnipäeva söögilaua moodi rohkem välja kukkuski! :D Aga söögist tähtsamad olid inimesed juu, hellõõõu! Teetu polnud ma näiteks vähemalt mitu (võib-olla ka juba päris mitu) aastat näinud. Anu võttis ka vaevaks Tartust kohale tulla, ainult erikülaliste pärast!!! Karl, Kadi ja Johannes olidki need suurkujud, kelle auks Teet ja Anu minu juurde oma sammud seatsid. Kuigi meie kunagiste pidudega ei anna võrrrrrreldagi seda kokkusaamist, siis osad asjad ikkagi kohe üldse ei muutu (loe: Teet! :D). Ja kuigi juhtus see, mida ma koguaeg kartnud olen ehk Ergol ei olnud just kõige sisukam aeg), siis minul on niiiii hea meel, et see morsi-pidu ikka toimima sai. Head inimesed, mu inimesed! :)
Ja pärast seda väikest pidustust oli tuju veel natuke rohkem maas selle äramineku pärast, aga you know, life is tough! Selleks, et ükskord lilli noppida, peab neid enne päikesega paitama. Ja kui sul võluvõimed päikese väljavõlumiseks puuduvad, siis tuleb ise natuke ringi liikuda ja päikesepaisteline koht leida! ;)
Võib-olla oleks pidanud plusside ja miinuste listi tegema. :D Minna või mitte, selles on küsimus. Tagasivaadates oma jaanuarile (ja veebruari algusele), siis läks ju nii nagu lubatud - sai palju erinevaid inimesi nähtud ja niisama kukununnu oldud. Näiteks. Osutus mu Eesti-aeg küllaltki võrkpalliseks, sest kuigi plaani järgi registreeriti mind ühe mängu tarvis, siis lõppude lõpuks mängisin 4 matši omade poole peal! Vautsi-vau-vau ju! Ja Martha käis ka mind vaatamas ja kaasa-elamas!!! Ta on nii nunnu. Raudselt saab temast mu igatsusobjekt number üks jälle. :( Ja see teeb seisuks 1-1: üks punkt Londoni võrkpallile (sest Krambiga on küll hirmus tore aeg-ajalt, aga mu süda muutus juba nii lõviks, et ma pean oma lõvi-neiude juurde tagasi pöörduma lihtsalt) ja vastukaaluks üks punkt Marthale (sest huskid on küll toredad (Elizabeth ka), aga nende suureks-kasvamise-protsessi jälgimise vastu ei ole mu nii suurt isiklikku huvi).
Aga enne veel kui Marha mulle külla tuli ja me igasugu vahvaid asju jälle tegime (mänguväljakul kohtasime malamuuti, Jassi juures praktiliselt "elasime", kinos käisime jne), olin korraks suur inimene ja käisin Ergo käekõrval Eesti Muusikaauhindade galakontsertil. Linnuke kirjas! Või noh, Termikale küll tiitlit ei tulnud, aga nägu sai näidatud ja telekas sai oldud (HAHAH!) ja Ergo oli rõõmus - ja kui Ergo on rõõmus, siis on kõik hästi! ;) Ja mina hakkasin kohe sellest järgmisel päeval rõõmustama, kui ma sain suuna Tartusse võtta!!! Seekord oli kuidagi natuke teistmoodi Tartu. Ma ei teagi, miks. Kas sellepärast, et mul ei olnud üldse tahtmist (või tervist?!) reede öösel hommikusse pidutseda?! Või sellepärast, et laupäeval sai täitsa-täisa-täitsaaaa kaine peaga Tartut vallutatud?! Või sellepärast, et Mökus sai tantsida (ja ka kaine peaga :D)?!?! Või sellepärast, et Tartust ära läksime me üldse KOOS Ergoga ja Otepää poole?!?!? :) Oeh, kõik olid õnnelikud vist. Sest Tartu-Otepää-Olustvere. Sõbrad-lumised nõlvad-pere. Mida veel tahta?! Much loooove ;)
Ahahh, nüüd hakkab natuke täpsemalt ikka koitma ja seoseid looma, millal mul see ära-mineku-paanika aeg peale ikka täpsemalt tuli. See oli pärast seda, kui mu "tegevused otsa said" (sest tegelikult ei saanud ju?!). Külastasin kohvik Sinilindu ja Vana Villemi pubi esimest korda elus. Linnukesed kirjas! :D Tänksid selle eest, Vahva, Bärx ja Elerin. Aga pärast kogu seda lõbu see jama algaski. Ergo sõitis ju Saksamaale. Ja mina panin oma mõttemaailma tööle. Päris jube hakkas. Kuigi mu mõttemasin oli koguaeg tegevuses, siis väike süütundepisik tuli sisse ikka, sest tema on juba niimoodi üks kodus olnud juba... no, natuke rohkem kui neli päeva!!! :(
Jaanuar oli tore. Lisaks kõigele sai ju veel trenni ka tehtud. Ja SPA's käidud. Ja Ergo viis mind välja sööma, peaaegu nagu õige härrasmees! :D :D Wait, see oli juba veebruaris. Veebruar on ka senimaani tore olnud: algas see kuu sellega, et ma host'isin lunch-party'it! :D :D Ma tean. Mina ja söögitegemine = hukulemääratud juba eoses ju?! :D Aga ma läksin kindlamat teed ja tegin salatid ja snäki... kooki tegin ka ja sellepärast see väga sünnipäeva söögilaua moodi rohkem välja kukkuski! :D Aga söögist tähtsamad olid inimesed juu, hellõõõu! Teetu polnud ma näiteks vähemalt mitu (võib-olla ka juba päris mitu) aastat näinud. Anu võttis ka vaevaks Tartust kohale tulla, ainult erikülaliste pärast!!! Karl, Kadi ja Johannes olidki need suurkujud, kelle auks Teet ja Anu minu juurde oma sammud seatsid. Kuigi meie kunagiste pidudega ei anna võrrrrrreldagi seda kokkusaamist, siis osad asjad ikkagi kohe üldse ei muutu (loe: Teet! :D). Ja kuigi juhtus see, mida ma koguaeg kartnud olen ehk Ergol ei olnud just kõige sisukam aeg), siis minul on niiiii hea meel, et see morsi-pidu ikka toimima sai. Head inimesed, mu inimesed! :)
Ja pärast seda väikest pidustust oli tuju veel natuke rohkem maas selle äramineku pärast, aga you know, life is tough! Selleks, et ükskord lilli noppida, peab neid enne päikesega paitama. Ja kui sul võluvõimed päikese väljavõlumiseks puuduvad, siis tuleb ise natuke ringi liikuda ja päikesepaisteline koht leida! ;)
2 comments:
Maarit Toome your a fucking slut
Palun Pisike blogi omanik, kustuta ära see eelnev kommentaar! Selle kirjutas keegi paha inimene minu kohta! JA siis kustuta ära ka minu kommentaar! Ja väga vabandan, et pean Sind sellise asjaga tülitama!
Aitäh!
Post a Comment