Tehtud! Ja veel mis tulemusega?!?! Väga hull. Kuigi praeguseks on kõik pulbitsev väga vaikseks jäänud, arvan, et SEE seiklus väärib väga pikka ja põhjalikku kirjeldust. Seda seetõttu, et kogu see lugu on olnud liiiga uskumatu ja hämmastav. Ja kindlasti on kunagi väga lahe lugeda oma enda emotsioone sellest, kuidas see baka siis ikka kotti kukkus! :)
Jah, ma olin juba vahepeal allaandnud! Jah, ma olin juba vahepeal leppinud sellega, et kõrghariduse omandamine tuleb lükata uude aastasse. Ent siis mõtlesin ikkagi - saagu, mis saab - läbi pressida. Ja lihtsalt selleks, et seista aktusel just oma kursusekaaslaste kõrval. Lihtsalt selleks, et formaalsuse huvides saada hakkama nominaalajaga. Lihtsalt selleks, et näidata, et ma saan! Saan ise hakkama ning ei vajaga kellegi pidevat järelvalvet (tegelikult ma seda veel siis ei teadnud!) . :D
Aga tagant järgi ja ülevaatlikult kaugele minevikku vaadates oli olukord selline, et 19.aprill oli eelkaitsmine, mis tähendas seda, et selleks ajaks pidi bakalaureusetöö valmis olema. Komisjon vaatas tööd üle ning jagas kõik eelkaitsmisele esitatud tööd kahte leeri: need, kes lubatakse kaitsmisele ning need, kellel ei soovitata see aasta kaitsmisele ilmuda (sulgudes oli ka kiri, et töö on kehv ja kaitsmisele saamise otsustab juhendaja). Mina olin just selleks kuupäevaks - 19.aprilliks - nii tubli olnud ja oma teoreetilise sissejuhatava osaga valmis saanud. Uurimus oli olemata. Täiesti. Null sõna. Küsitluse tulemused olid küll olemas (viimane vastus tuli 16.aprill! :D), kuid mitte sõnagi nendest õiges vormis või õigel kujul. Lihtsalt julmad diagrammid otse Google Docsi programmis. Veel 18.aprill hommikul olin ma kindel, et ma ei anna oma tööd eelkaitsmiselegi. Õnneks või kahjuks suutis üks kursavend mind ümber veenda. Ja tal oli ju jumala õigus - kaotada ei olnud mul mitte midagi. Ja kui ma siis 19.aprill oma juhendaja juurde sammusin ning meeleheitlikult viimaseid (tema arvates) vajalikke lehti printisin, et tõestada seda, et mul on "peaaegu enam-vähem kõik valmis ja olemas," sain aru, et ma tõesti tahaksin selle asjaga ühelepoole saada. Jaa, ikka ja endiselt oli mul kahtlusi, et kas see ikka on seda väärt. Äkki võtaks aega ja teeks asja ikka HÄSTI, mitte lihtsalt selleks, et asi kaelast ära saada?!?!?! Anyway sain ma juhendajalt allkirja. Ja seda põhimõtteliselt lubaduse vastu kirjutada töö teiseks maiks valmis... naist sõnast?!
Kaua ei olnud vaja komisjoni arvamust oodata. Ilmselgelt olin ma selles leeris, kellel soovitati kaitsmisele mitte ilmuda. Töö oli ju tegemata. Minu jaoks ei tulnud see "patuste nimekirjas" olemine üllatusena... paljudele teistel aga küll. Ja ma lihtsalt nii muuseas mainiks ära, et seal halvas nimekirjas olid ka KÕIK teised (kolm) härra M.R juhendatavat. I wonder why?!?!?!?!
Igal juhul naist sõnast ja teiseks maiks mu töö valmis ka sai. Mul olnud õrna aimugi, kas see ka kuskile kõlbab, aga aega oli ka veel ju. Lausa VIIS päeva. Saatsin töö oma juhendajale. Kaaskirjas palusin tal selle läbitöötada, et siis kokkusaamisel (mis sai toimuma 4.mail ehk kolm päeva enne seda, kui töö pidi köidetult instituuti esitama) midagi asjalikku arutada - teha viimaseid muudatusi... või üldiseid ja kardinaalseid muudatusi!? :D Nii läkski... peaaegu. Selles mõttes, et me tõesti kohtusime. 4.mail. Ja 7.mail oli vaja töö köidetud versioon instituuti esitada.
Meie kohtumine juhendaja algas huvitavalt. Esialgu hakkas ta mind kiitma, et ma olen püüdlik ja tahan parimat... ja siis selgus, et ta ei ole mu tööd lugenudki. Ja täpselt nii oligi. Vend oli oma meilist kogemata vale manuse võtnud (ehk siis selle versiooni mu tööst, mille esitasin eelkaitsmisele) ja mu vahepeal tehtud tööd ei olnud ta meie kohtumise ajaks veel näinudki! Norms. Kuidas saab see üldse võimalik olla?! Või natuke reaalsem variant on see, et ta üldse ei tahtnudki mu tööga tegeleda ning lihtsalt mõtles selle asja välja, et ta ops! võttis vale manuse.
Lõpuks (pärast tema pikki telefonikõnesid) sai ta lõpuks mu tehtud tööd ka näha. Ja siis kiirelt silmadega luges midagi. Sissejuhatust, tulemusi ja järeldusi. Ja lohutas ta mind sellega, et ega keegi teine ju ka su tööd ei loe!!! Nagunii ei loe. Võib-olla oponent vaatab natuke, aga üldjuhul ei huvita muu osa sellest tööst kedagi. Ilmselge ju, miks ta mu tööd varem ette ei võtnud...
Lahkusin sellelt kohtumiselt vastakate tunnetega. Sain natukene midagi, mida veel teha (eemaldada kolm peatükki oma teooriast ja lisada tulemustesse graafikuid) ja lootuse, et pühapäeva hommikul on mu juhendajal lõpuks aega mu tööga tegeleda (sest ise ta nii soovis, et ma valmis töö talle pühapäeva hommikul uuesti saadaks). Ent samas ei saanud ma üldpildis üldse mitte targemaks. Sest mingite konkreetsete küsimuste peale vastas ta taaskord naerdes, et see pole oluline või see ei huvita kedagi, kuidas sa seda täpselt vormistad. Lohutav, ent mitte midagi ütlev.
Tegin graafikuid ja tabeleid ja jooniseid veel terve laupäevase päeva ja öö. Ja pühapäeva hommikuks - no, mu meelest kell pool seitse on ikka väga hommikul - saatsin töö taaskord juhendajale. Lootuses, et lõpuks ta vaatab ja loeb ja annab adekvaatset tagasisidet. Kui ma ise pühapäeval kell 13 ärkasin, jooksin esimese asjana arvuti taha. Mida ei olnud, olid tagasiside juhendajalt. Sisimas lootsin ja arvasin, et äkki ta tõesti loeb mu tööd ja töötab seda hommikust saati läbi, et asjast ikka korralik pilt saada. Kui aga ka õhtul kella viieks midagi ei olnud, hakkasin helistama. Helistasin pea iga poole tunni tagant. Ja siis õhtul kell seitse õnnestus härra M.R lõpuks telefoni otsa saada. Ja mis tuli vastuseks küsimusele "Kas Te olete mu tööd juba vaadanud? Kuidas tundus? Miks mul veel sellekohta tagasisidet pole?"?!?! Vastates oli ta nagu vana rahu ise nagu poleks ta elusees sellist lubadust andnud, et ta tõesti tahaks mu tööd meilile saada. Ta lihtsalt ei olnud veel tol päeval internetti jõudnud. Palvele, et ta seda siiski teeks, tuli vastus tund aega hiljem. Kogu mu küsimuste rida, mille olin talle hommikul kell pool 7 saatnud, oli "kokkuvõetud" nii: Ma küll endiselt su jooniseid ei näe, aga töö on tublisti edasiarenenud ning võib kaitsmisele minna. Tore?!??!?!!? Aga mu küsimused? Mu otsesed mured seoses täpsete asjadega? Kogusin oma julguse kokku ning võtsin oma härra juhendaja veelkord telefoni otsa. Esiteks püüdsin mõista, miks ta mu graafikuid ei näe?! Ja siis järgnesid sujuvalt veel kõik muud küsimused, mis mulle muret tegid. Ometigi, kui ma tol öösel kell 4 oma tööga lõpetasin, ei tundnud ma end ikkagi kindlalt. Sest adekvaatne hinnang mu tööle puudus ju endiselt...
Jah. Täpselt 12 tundi enne tööde kaitsmisele esitamise lõppu panin ma oma tööle punkti. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult jätkus veel kirjavigade parandamine ning veel viimaste-viimaste muutuste sisseviimine esmaspäeva hommikul. Järgnesid printimine. Ja köitmine. Ja juhendaja poolne allkirjastamine. Ja enda poolne allkirjastamine. Ja kaitsmise kuupäeva määramine. Valida oli kahe variandi vahel - kas 23.mai viimasemad ajad või 24.mai varajasemad ja/või hilisemad ajad. Esimese päeva (22.mai) ajad oli juba KÕIK kinni. Ma isegi ei mäleta, miks ma sellise valiku tegin, aga 24.mai kolmas kaitsja - selleks ma sain. Ja tehtud ta oligi, selleks korraks. Täpsemalt selle päeva emotsioonidest saab lugeda eest poolt. Aga see oli selline natuke hea tunne. Ja natuke ka halb tunne, sest ma ei teadnud, mis väärtusega mu tehtud töö siiski oli... positiivset tooni ei andnud sellele ka asjaolu, et komisjoni esimees ütles mulle, et "oooh, me ei määranud sulle oponenti, sest me ju ei teadnud veel eelkaitsmise järel, kas sa üldse oma tööd esitada või valmis jõuad vms..." Sellest võis järeldada, et mitte nad ei teadnud, vaid nad ei uskunud. Ja kartus teadmatuse tõttu, mida mu töö üldse väärt on, suurenes.
Kolmapäeval, 9.mail selgus mu oponent. Selleks sai turismiõppejõud R.M. Ma rõõmustasin, oiiiiiiii, kuidas ma rõõmustasin. Sest kartus, et mu oponendiks võib sattuda komisjoni esimees isiklikult, oli suur. Ja kui selgus, et see nii siiski ei ole, siis põhjust rõõmustamiseks oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju! Seda niiiiiiiiiiii paljut ei jätkunud aga kauaks, sest ema, mu armas ema tõi mind tagasi reaalsusesse. Kas saaks antud teema puhul olla veel "paremat" oponenti, kui seda on inimene, kes tegeleb selle asjaga väga lähedalt ka ise ning kes on asjast läbi ja lõhki teadlik?! Ja tagant järgi on täiesti arusaadav, miks R.M mind aidata ei saanud, kui ma oma juhendajaga hätta jäi. Tema teadis juba tol hetkel, kes seda tööd oponeerima hakkab.
Kõigile sellele rabamisele ning kiirustamisele ning punnitamisele ning pungestamisele järgnes kaks nädalat vaikust! Kaks nädalat täielikku vaikust. Ma ei mõelnud (okei, kui, siis hästi väga natukene) oma tööst, ma ei tegelenud oma tööga, ma ei tahtnud kuuldagi enam sellest tööst! Selle asemel pakkusin end Alarile tööle appi, käisin Roheliste rattaretkel, päevitasin ja peesitasin niisama. Ja siis 21.mail saabus taaskord mu ellu karm reaalsus. Hakkasin mõistma, et asi ei ole ju veel läbi. Ja mu juhendaja sõnul võib kaitsmisega oma hinnet vabalt kolme palli raames muuta. Vastavalt vajadusele, kas kõrgemale või madalamale.
Esmaspäeval, 21.mail hakkas retsensiooni-ralli pihta. Kelle on, kellel veel ei ole?!?!?! No, mul ei olnud. Esialgu ei pabistanud, sest minu kaitsmine oli ka viimasel päeval. Tundsin kõigile neile kaasa, kelle kaitsimine oli teisipäeval ja kes alles esmaspäeval oma oponendi arvamuse said. Teisipäeval käisin kaitsmisi kuulamas, natuke pabistasin (kui sain teada, et mitte ainsamatki A tollel päeval ei tulnud, pabistasin veel natuke! minu panused olid nii mõnegi neiu peal, kes tol päeval oma töid kaitsesid ning kui nemad A ei väärinud, siis kes vääriks?! ma tean, kui palju vaeva ja valu nad nägid ja kui tublisti nad oma asju tegid - suurenesid hämming ning pabin käsikäes) ja õhtul võtsin end kokku ja tegin presentatsiooni ära. Ja lihtsalt hullll, kui raske see oli. Sest kaks nädalat oli mööda läinud, kõik asjad olid juba mälust kustuatud. Ja uuesti samale lainele saada... st samale lainele end sundida! No, see oli keeruline. Kui aga juba õige sageduse kätte sain, oli enam-vähem. Sain asja teisiopäeva õhtul tehtud ning kolmapäeval andis E.H tööjuurest mõned head soovitused ja mõtted, kuidas ja mida oma töö juures presenteerida. Vaatasin ja mõtlesin veidi, kuid otsustasin ikkagi enda esialgse verisooni juurde jääda. Ainukese asjana võtsin kaasa mõtte naljast. Lihtsast ja tavalisest naljast.
Kolmapäeval tegingi ainult tööd ja kaitsmistele enam ei jõudnud (hiljem saabus kaitsmistelt hea uudis - esimene A teeniti välja! samas, ei olnud ma väga üllatunud, kuna tegu oli siiski Jakobiga). Endiselt ootasin pingsalt oponendi retsenrsiooni oma tööst. Ja mida ei olnud, oli just nimelt see samane. Kolmapäeva õhtul viie-kuule paiku sain lootust, et päris ilma sellesta siiski kaitsmisele minema ei pea. Härra R.M kirjutas ja lubas selle ikka "õhtul jooksul" ära saata mulle. Ja saatiski. Kell 22.50 saabus mu postkasti kiri. Manusena kaasas retsensioon minu tööst. Kuna teadmatus, kas mu töö üldse bakalaureusetöö nõuetele vastab, oli kasvanud juba üle peal, siis esimese hooga retsensiooni lõppu jõudes ohkasin kergendatult. Ning seda just lausele, mis kinnitas, et mu töö väärib positiivset hinnangut. Tore! Teise asjana saabus aga nördimus. Kogu retsensioon oli peamiselt minu tööd kokkuvõttev (jah, konkreetselt minu töö kokkuvõte) lühike jutuke. Jaa, oli ka täpsemalt välja toodud "vigu". Aga vigu jutumärkides just seetõttu, et need ei olnud vead. Kõik asjad, millele oponent viitas, olid töös selgelt olemas. Ainuke asi, mida ma sain sellest retsensioonist järeldada, oli see, et oponent ei olnud mu tööd lugenudki. Kui viidatakse puudusele, mis on olemas töös lausa eraldi pealkirja all. Või eraldi paragraafina välja toodud, siis ei saa seda puuduseks lugeda, kui sa vähegi oled mu tööga tutvunud. Olin nördinud, et ei saanud ikka ja jälle adekvaatset tagasisidet või konstruktiivset kriitikatki. Kui olin leidnud "lahenduse" kõigile retsensioonis viidatud "vigadele," saabus taaskord rahulolutunne. Sest kuigi ma ei saanud oma tööle korraliku vastukaja, tõotas kaitsmine minu jaoks sellevõrra lihtsam tulla.
Ja siis saabus see tähtis päev. 24.mai 2012. Ehk minu bakalaureusetöö kaitsmine. Arvestades seda, et kolmapäeva õhtul ei tulnud mu esitlusest ühele inimesele mitte midagi välja, siis jah - ma olin natuke närvis. Mina, kes ma ju esinemist ei karda. Phh, 90 inimest - lebooo! Aga tol päeval, jah - mu peopesad olid märjad. Esimesel kaitsjal tol päeval läks hästi. Julgen öelda, et vägagi hästi. Esitlus oli selge ja enesekindel, kõik tundus toimivat. Oponent oli ka päris enesekindel ning arutelu läks küllaltki pikale. Siiski tubli. Teine kaitsja oli... naissoost. Ja rohkem ma ei mälesta! See võib viidata kahele asjale: 1) ma olin lihtsalt niiiiiiiiiiiii närvis, et ma tõesti ei suutnud enam keskendunult kuulata või 2) ettekandja oli lihtsalt mannetu. Vihjeks võin öelda, et ega tegelikult mu peopesad nüüd NIII niisked ka ei olnud. Tehke omad järeldused...
Ja siis saabus minu hetk särada. Alustasin oma ettekannet ühe praktilise naljaga. Ehk ühendasin enda tõelise mure ning Ericu välja pakutud varianti: alustada ettekannet väikese naeruga. Auditooriumi ette sammudes oli mul ühes käes mapp ettekande märkmetega, spiraalköites koopia oma tööst ning harilikpliiats. Teises käes oli mul Ergo tööriistakohver. Ütlen siin sama, mida ütlesin tol päeval komisjonile - ärge kartke, kohvris ei olnud mitte midagi eluohtliku! Kohver oli tarvilik vaid selleks, et suure ja kõrge puldi tagant välja paista. Seega asetasin selle sinna pulditaha maha ning ronisin ise sinna otse. Vaade auditooriumile oli hulka parem, enesetunne ka (see on praktiline osa) ja kogu auditoorium sai selle peale kõvasti naerda (see on see naljakas osa). Tundus, algus läks õnneks. :)
Tähelepanelik lugeja teab, et võtsin auditooriumi ette kaasa ka mapi koos märkmetega. Jep, asja eest! Ühe korra keerasin moe pärast lehte (kuigi lehti oli kolm!!!). Ja kogu jutt tuli peast. Arvestades kursakaaslaste nägusid ruumi tagumistes pinkides võib vist öelda, et olin ettekande ajal üsnagi veenev. Vähemalt endale küll selline mulje jäi. Püüdsin mängida nii emotsioonide kui asjaliku sõnakasutusega! Esimese hooga sain kohe aru, et presentatsioon õnnestus maksimaalselt hästi. Ps! Isegi mu härra juhendaja vaatas suu ammuli! :)
Järgnes oponendi-voor. Ma ei tea, kas see oli sellest, et ta oli mu tööga öö jooksul rohkem tutvunud või oligi tal kohe selline plaan, et retsensioon on nõrgake ning küsimused kaitsmisel teravamad, aga igal juhul sain ikka kõvasti pureda. Retsensioonis viidatud vead olid täpsemalt välja toodud ning ära põhjendatud. Õnneks suutsin anda ka põhjendatud vastuväiteid, kuid natukese hapumaitse sellest "voorust" jäi küll suhu.
Pärast oponenti oli võimalus küsimusi esitada komisjonil. Ja kõik komisjoni liikmed seda võimalust ka kasutasid. K.Z tõi välja küllaltki kentsaka asja mu töö osas (tabel 4, kui nüüd peast õigesti mäletan). Samuti suutsin selle ümberlükata, aga nagu jonnipunn jäi ta oma arvamuse juurde. K.S-Z tundis huvi küsitluse läbiviimise kohta, J.N päris natuke uurimuse teostamise kohta ning formaalsete asjade kohta (miks ei olnud esitatud ainult vastust andnud ettevõtete kaarti? sest küsitlus oli anonüümne ning puudusid andmed selle kohta; miks koguti andmeid nii pika ajavahemiku jooksul? sest küsitlus saadeti laiali kahes osas ning ühe meeldetuletus e-mailiga = kokku neli nädalat, lühemalt ei oleks võimalik). Oponent toetas mõnda küsijat, kuid eraldi enam sõna ei võtnud. Ning just vahetult enne komisjoni-küsimuste vooru tõstis käe minu lugupeetud juhendaja. Seesmiselt sain šoki. Esimene mõte oli see, et ta hakkab mind nüüd maha materdama! Mu enda juhendaja võtab sõna komisjoni küsimutevoorus. Peaks vist ära mainima, et juhendajal üldjuhul polegi kaitsmisel sõnavõimalust. Ja siis pöördus ta viisakalt mu oponendi poole ning ütles umbes nii: "Sooviksin natuke oponendi ütlemistele lisaks kommenteerida, et antud töö puhul on tehtud kogu võimalik teoreetiline töö. Olles ise sama asjaga - võõrale turule sisenemisega - kokkupuutunud võin öelda, et enam kaugemale teoreetiliselt minna ei saa. Seega on töö ikka väga terviklik... bla-bla-bla!" Sain seesmiselt teise šoki! Mu juhendaja kaitses mind?! Mu juhendaja astus mu eest välja?! Mu juhendaja ütles, et mul on hea töö?! Whaaaat?! Hoolimata seesmisest šokist püüdsin jätkata...
Sõna pakuti auditooriumis viibijatele, keegi seda ei soovinud. Lõpetasin oma esinemise lõppsõnaga. Viisakuse mõttes tänasin oma juhendajat ja oponenti. Ja komisjoni. Kiitsin pöidlahoidjaid ja koostöö eest avaldasin tänu seiklusfirmale 360 KRAADI. Tegelikult on veelgi rohkem inimesi, kes on aitasid kaasa mu töö valmimisele. Kuna lõppsõna ajal oleks niivõrd isiklik tänamine liialt pikaks ja mõttetuks veninud (sest asjaosalisi ennast ju polnud!!!), siis teen selle isiklikult tänamise siin. Ka see ei ole just kõige isiklikum meetod (no worries, kõiki asjaosalisi on tegelikult juba isiklikult tänatud!!!), kuid just meenutamiseks ja mälestamiseks kirjeldan siin ära need kõige tähtsamad. Alustan algusest. Nimed ei ole mitte kuidagi olulisuse järjekorras. Kõik panustasid kuidagi mu töösse ning olen kõigile võrdselt väga-väga tänulik.
Mu ema, kes kannatlikult toimetas mu teksti ning abistas kõikide keeruliste küsimustega.
Ergo, kes toetas ja kannatas mind ning kõiki mu pööraseid ettevõtmisi terve selle ajajooksul.
Ergo ema, kes tegi suure tõlketöö ning abistas vajaliku informatsiooni otsimisega.
Eric, kes mõtte-väitles minuga väsimatult! Just selline abistamine viis mind nii mõnigi kord (tegelikult iga kord) õigele teele.
Ja Alar ja Toomas (ehk kogu 360 punt), kes samuti toetasid mind! Ja kõige hirmsamatel momentidel suutsid läbi nalja kõik mu hirmud kaotada!!! Lisaks töö kirjutamisele ning teadmiste omandamisele õppisin nende sõnul kõige olulisemat asja - toimetulema raskete ja keeruliste inimestega elu! Tõsi! :D
Katre, kes oli valmis koos minuga kõige halva üle kiruma!
Virge ja Philip, kes aitasid tõlketööga!
Kursakaaslased ja lihtsalt sõbrad, kes väsimatult väitsid, et ma saan hakkama, kuigi ise olin ma usu juba täielikult kaotanud! Sõltumata lootusestust olukorrast andis see niipalju jõudu.
Neid inimesi on veel. Ja ma olen neile kõigile tänulik! :)
Kui nüüd selle tähtsa päeva juurde tagasi tulla, siis kogu lugu jätkus sellega, et kuulasin veel mõned kaitsmised ning mida enam aega mööda läks, seda enam sain ma aru, et mu kaitsmine vist ei olnudki kõige parem. Ikka ja jälle meenusid mingid asjad, mida oleks võinud või pidanud ka rääkida. Üha enam tundus, et oleks pidanud nii mõnedki olukorrad väitluse ajal teisiti lahendama. Ja üleüldse hakkas tunduma, et tegelikult sain ma nii kõvasti vatti, et midagi head sealt küll tulla ei saa. Tegelikult ma ei saanud vist nii kõvasti vatti, aga arutelu mu töö üle oli pikk. Ja see tekitas üha enam tunde, et see ei olnud täiuslik. See ei olnud isegi lihtsalt mitte hea.
Kuna midagi head oodata ei olnud, otsustasin kõige tähtsamad kujud juba enne hindamist ära tänada. Selveri sefiirikorvikesed tundusid nagu õige tähistamine! Just nendega ma kontorisse sõitsingi. Ericut ei olnud, hmm. Toomast ka ei olnud. Ericust oli kahjum. Aga eks me siis tähistasime Alariga kahekesi. Tegin natuke tööd ja kui enam ootusärevus olla ei lasknud, naasin koolimajja tagasi. Veel mõned viimasemad kaitsjad olid jäänud ning siis asus komisjon esitletud töid hindama. Püüdsin mõelda nii ratsionaalselt kui võimalik ning panin paika enda hinde standardid. Leppisime kokku, et kui ma saan alla C, olen pettunud. Midagigigii mul ju on tehtud. Ja nii hullult see kaitsmine ka ei läinud. Üle C oleks ma positiivselt üllatunud olnud. Samamisi unistasin ikkagi B-st. Aga arvasin, et tuleb C, kuna enamik said C-d. Ma ei arva, et mul madal enesehinnang oleks või et ma oleks püüdnud nüüd näida nõrk või alandlik. Tõesti, kõigest südamest ma püüdsin olla realistlik. Muidugi oleks ma võinud öelda sarnaselt Randole, et A või enam, yoyoy. Vähemaga ei lepi. Lihtsalt on ilmselge, et sellise suhtumisega kuskile ei jõua. Või tähenda, et jõuab küll. Aga alla. Kukkumine sellise suhtumisega vendadel on valus. Mina püüdsin end realistlikult hinnata, mitte eputada. Mul ei olnud mitte mingit alust enda töö hindamiseks, seda pean tunnistama. Kuna mitte keegi ei olnud mu tööd läbi lugenud ning mulle adekvaatset hinnangut andnud, ei olnud mul mitte kõige õrnemat aimu ka, millisesse hindamisvahemikku mu töö mahtuda võiks.
(Ok, tegelikult ma valetan. Juhendaja M.R ütles (see oli vist siis 5.mail, kui mu töö oli juba põhimõtteliselt valmis, kuid ta polnud seda siiski läbi vaadanud), et tema arvates võib töö potentsiaaliks olla A kuni C sõltuvalt sellest, kuidas ma seda kaitsen. Ja E.H "hindas" mu tööd ümber nurga A-ga. Seda ei saanud ma aga tõsiselt võtta, kuna ta ütles seda vaid selleks, et mu meeleolu ja enesehinnangut parandada. Sõltumata nendest hinnangutest püüdsin ise mõista, mis mu töö väärt võiks olla (eelkõige kaitsmise põhjal).)
Ja siis saabus tõehetk. Komisjon oli jõudnud otsuseni. Komisjoni esimees J.N kirjeldas, mille järgi ning mis moodi töid hinnati ning alustas siis hinnete ettelugemisega kaitsjate järjekorras. Pöidlad olid pihus, et mitte alla C. Ja siis see tuli, kolmas nimi. Egle Pesti - A - suurepärane! Kuna ma olin sattunud istuma kõige taha, siis pärast seda A-d kõlas üks suur imestusohe ning kogu auditoorium pööras pead taha. O. M. G. Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas see võimalik on?!? Mismõttes?!?! Apppi, kui tore! Ja ma ei kuulnud enam mitte kellegi teise tulemust, sest mu peas oli igasuguseid mõtteid ja need olid niivõrd valjud, et ma lihtsalt ei kuulnud mitte midagi muud. Ja hetke pärast oli see sama pea täiesti tühi. Null. Zilmer pidas n.ö lõpukõne meenutades meie sisseastumisvestluseid kolm aastat tagasi ning läbi ta oligi! Kõik, vsjoo. Või vähemalt nii ma arvasin. Kuid siis soovis komisjon kõigile kaitsjatele veel eraldi kättpidi õnne soovida. Oeh, mis emotsioonid. M.R hoidis mu kätt kaua ja kiitis mind. Võrdles mu tööd turu-uuringu firma tulemustega. Issand, see oli hirmus. Ja hirmustore. Ja kui K.S-Z mind õnnitles ning igasugu asju päris, siis mul tõesti tuli vist nutt kurku, sest ta ütles, et ta vist võib-olla teab, kui raske see võis ilma juhendajata olla. Ta meenutas seda, kuidas ma kõige esimesena tema käest nõu käisin küsimas ja kui ta lõpuks teada sai, kes mu juhendajaks sai. Ja ta meenutas seda, kuidas ma veel kaks nädalat tagasi olin punase joone all olnud. Ja kokkuvõttes kirjutasin töö A-le?!?!?!? Lihtsalt hull. Ja uskumatu. Ja meeletult tore, absoluutselt. Kahju, et ma seda ise veel tol momendil vist ei mõistnud. Ma sain aru, kuid samas ei saanud ka...
Alles järgmisel päeval, pärast väga pikka ja põhjalikku und hakkasin arusaama, millega ma hakkama sain. Alles siis tundsin kogu seda rõõmu. Tõesti, rõõmu kõige üle. Ma reaalselt tundsin, et sain jälle naeratada, et mul ei olnud põhjust muretseda. Et mul oli kõik hästi, et mitte öelda SUUREPÄRANE! Kogu see pingutus ja vaev tasus end ära. Saja - eiii, tuhande - kordselt!!! Need lihtsad rõõmud olid tagasi. Ja siiani on. Nüüd on kogu actionist pea nädal möödas. Ja ma tunnen, kuidas see siiani mõjub. Ma olen õnnelik! :)
[edit] - Maailma kõige pikem postitus, ma kahtlustan! :D Tahtsin vaid veel seda öelda, et kogu see kompott on see, mida ma tunnen tagasivaadates. Kahjuks või õnneks on emotsioonid reaalses situatsioonis hoopis teised (sellest annavad aimu mõned eelnevad postitused). Ma ei tea, kas see on hea või halb, et need tunded ajas muutuvad. Kui tegu on positiivsete emotsioonidega, on need reaalsuses suuremad. Tagant järgi on neid raske kirjeldada. Sama lugu ka negatiivsete emotsioonidega. Tagant järgi ei tundu need lood võib-olla üldse nii hullud. Igal juhul jätab vaba valiku kõigile otsustada ja ettekujutada, mis tunne see oli. Mis tunded need olid, mida ma praegu püüdsin kirjeldada. Keerake volüüminupp nii kõvaks, kui ise soovite. Teadke vaid seda, et mina olen hiiglama suure kogemuse võrra rikkam!
Ps! Ma ei avalda enda "erapooletut" hinnangut oma tööle, kuid ütlen vaid seda, et järgmise kirjutaksin ma hulka paremini! ;)
