On my own.

Jep, usu või ära usu, aga saan täitsa üksi hakkama. :) See ei peaks mingi suur uudis olema, aga samas. On ju. On suur vahe, kas sul on alati olemas sõber, kellele igal kümnel ootamatul juhul helistada, või sul ei ole mitte kedagi. Sõltuvus-suhe on selle nimi vist. Ma ei tea, kas seda, mis meil on, võib nii nimetada, aga samas on nädalakesega selgeks saanud, et midagi sinnakanti kipub olema küll. Veits imelik, et pole kellelegi helistada ja küsida (kas või igaks juhuks või igavusest), et mis ma täna sööma peaks või kas ma peaks enne trenni koju sõitma või linna jääma. Pole mitte kellelegi kurta, hilja õhtul, et trenn läks kehvasti või pole kellegagi rõõmustada, et ma sain lõppude-lõpuks omale bakatöö teema valitud ja tööd sain ka! Ja ometigi. Ma tunnen, et polegi vaja neid asju jagada, sest. Ma ju saan hakkama. Täitsa ise ja täitsa üksi. Ma kartsin, et nii pikaks ajaks üksi jäämine saab super-keeruline olema, aga see üleminek sõltuvus-mode'ist home-alone-mode'ile on vist ainult hästi mõjunud. Cheers!

Üksi on natuke lihtsam ja natuke raskem. Üksi saab vahel kõrvale heita kõik realistlikud, konservatiivsed ja kasulikud mõtted ning teha seda, mida ütleb mingi väike kratt mu sees! :D Olgu, võib-olla on asi selles, et mul on lihtsalt liiiiiiiiga igav (pole kerge, kui neljast kaks loengut ära jäävad!). Aga eelmine reede võtsin ma vastu otsuse sõita (hoolimata väga hilisest õhtutunnist) Tartusse. Ja no, god damit, kui vahva see oli. Jah, vähemalt kolm inimest jäi nägemata, aga ma isegi ei tea, kelle süü see oli. Mina olin astunud kõige suurema sammu - jõudnud Tartusse. Ülejäänu oli juba teiste kätes. :) Aga need toredikud, keda ma nägin, olid super-nunnud. Üks suhkru-saia pidu sai peetud (aka Anu-Marise-Kädi uue kodu avamise pidu) ning privaatne Kadi soola-leiva-pidu. :) Kui mina oleks mingi boss, siis kaunikodu tiitlid läheks raudselt neile neiudele. :) Ja lahedate sõprade tiitlid kuuluvad ka praeguse seisuga tartlastele. Hiihihihihi. Lisaks kaunitele kodudele oli Tartus ka kohustuslik pubi-tuur (mis jäi seekord mitte minust olenevatel põhjustel natukese lühikeseks...minu jaoks). [edit - kui nüüd ikkagi tegelikud asjad uuesti läbimõelda, siis hommikul ma veel tänasin Karli, et ta kauem minuga jaurata ei viitsinud, sest...pühapäeval oli mul ju veel Vallavolle! Ja ma kardan, et see ei oleks nii edukalt läinud, kui me kella 7ni Tartu linnas tuuritanud oleks (aga 5 on ka hea tulemus)! Ja vot, asjad läksid ise täpselt nii, nagu nad minema pidid! Hah!] Ma ei tea, mis seal Tartus on, mida Tallinnas ei ole, aga...no, Tallinnas lihtsalt ei ole nii metsikud peod. No, ei ole lihtsalt.

Vahel on ikka liiga naljakas, kuidas asjad ise paika lähevad. Kas ja või ei, jaa või eii?! Ja siis tuleb midagi kolmandast suunast ning kõik on hetkega klaar! :D Ma olen alati saaatusesse uskunud. Asjad ei juhtu ju ometigi niisama. Ehk siis. Järgmine nädalavahetus on mul taaskord ära planeeritud. Tõotab tulla ta töine...ja mitte nii töine! Pärast räägin, eks! :)

Ps! Need kaks olulist märkust, mille ma kogemata esimeses lõigus kogemata välja lobisesin on ka täitsa sulatõed, aga neist ei taha ma tegelikult ka enne rääkida, kui asjad ametliku käigu saanud on! Hiihihi. Meeldib salapära, jep! Samas, kes mind vähegi teab, siis ega ma väga kaua midagi nii vakaall hoida ei suuda. Niiet, stay tuned ja saate teada, millega ma jälle hakkama olen saanud (uhkusega)! :)