0,5 punkti väärtus

Kogu eelmine jutt uuesti. Ainult, et mitte palliplatsil... vaid elus! Kõik on peaaegu sama. Aga tagajärjed on veelgi hullemad kui ühe punkti kaotuse puhul palliplatsil. Ma olen kurb, nördinud, väsinud, masenduses,  pahane ja pettunud... iseendas! Tunnistan, et ma olen hale luuser ja täiesti lollpea! Yay.

Ühe punkti väärtus.

Ma usun, et kõik teavad, mis asjad on punktid. Ja kõik inimesed kindlasti varem või hiljem puutuvad mingisuguste punktisüsteemidega oma elus kokku. Ja noh, isegi kui ei puutu, siis kõik oskavad tunnetuslikult ettekujutada, et 1 punkti = 1 punkt?! :)

Mina vist võib-olla puutun punktidega kokku rohkem kui mõni keskmine inimene. Võib-olla ei puutu ka, aga mulle endale tundub nii, sest tihtipeale loen töö juures punkte ja iseenesest mõistetavalt ei saa ju sporti teha ilma, et keegi punkte ei saaks. :D Ja just nende spordi-punktide pärast hakkas mul peas ringlema mõte sellest ühe punkti väärtusest... ja sellel hooajal sain ma ühe asja kohe väga selgeks!

Nagu ma juba eespool ütlesin, siis 1 punkt = 1 punkt. Nõus?! See ei ole mingi trikiga küsimus. Ei ole mõeldud ühte punkti ühes vääringus ja teist ühte teises. Toon näiteks jalgpalli. Üks värav võrdub üks punkt ning seega kui vastasvõistkonnad löövad kumbki ühe värava, siis on seis 1:1 ehk kummalgi tiimil on üks  punkt! Easy! Võrkpallis sama: üks vastase eksimus on punkt teisele võistkonnale. Noo, korvpalliga on punktide skoorimine keerukam, kuna seal võimalus ka kolm punkti korraga saada, aga algväärtus jääb samaks. Kui ette on antud 1 punkti saamine kriteeriumid, siis 1 punkt on 1 punkt!

Jah, ja olles selle nüüd ära tõestanud, on aeg asi kummuli lükata. Nimelt sain ma omal nahal tunda, et sõltuvalt situatsioonist võib ühe punkti väärtust kõvasti kõikuda. Kui mitte numbriliselt, siis vähemalt tunnetuslikult. Ja see on nii jabur!

Lugu on nii, et paratamatult on geimi lõpus kaotatud punktid väärtuslikumad ja kaalukamad kui geimi alguses kaotatud punktid. Eriti hästi tunneb seda siis, kui seis enne geimi lõppu on tugevalt ühe võistkonna kasuks, näiteks 18:21. Ja mäng lõppeb seisuga 25:23. Ja kuigi kolm punkti kaotati järjest, ei olnud sellest väga suurt lugu, kuid kui olukord läks pingeliseks punktiseisul 23:23, siis muutusid need viimased punktid kohe eriti väärtuslikuks. Ja tundub, et need kaks punkti, mis üks võistkond võitis ja teine kaotas, olid kohe topelt kobedad... ja ma mõtlen, et seda mõlemale võistkonnale! Kuna ühel pool saab punkti tooja rõõmustada, et just tänu temale tulid otsustavad punktid... ning teiselt poolt peab keegi tõdema, et just tema õlul on kogu kaotuseraskus! Või mis?!

Aga võtame nüüd asja natuke laiemas plaanis vaatluse alla. Kui see mängija, kelle tõttu kaotas tiim küll viimased kaks punkti, kuid kogu mängu jooksul näitas just see mängija parimat mängu, siis kas see leevendab tema olukorda? Keegi ei suuda enam keskenduda sellele, et just see sama mängija oli see, kes tõi tiimile geimi alguses hulgaliselt punkte. Oletame, et ta lõi nelja geimi jooksul lausa 22 punkti... ning kaotas vaid kaks, siis on see loogiline, et just selle mängija tõttu mäng kaotati!??!!?! Ei kaotatud ju ent samas, nii oli.

Üks punkt on üks punkt vaid paberil. Kuid tegelikult võib selle väärtus muutuda suuresti... kõik on kinni inimeste arusaamades ning tunnetuses. Punkti väärtus sõltub ajast ja situatsioonist. Aga teate mis? Selles mängu võlu peitubki! Vist on aeg sellele kohutavale hooajale joon alla tõmmata, aitas küll selleks korraks ;)

Märill!

Uuh, küll ma ikka püstitasin omale keerulise ülesande! Iga kuu millegagi hakkama saada?! Midagi saavutada!? Midagi uut?! Midagi huvitavat!? Jep, ütleme nii, et ma olin juba valmis tunnistama, et märts oli liiiiiiga vaikne ja tavaline ning et minu-aasta-saavutused on selleks korraks läbi. Ma olin juba peas teksti valmis ka genereerinud selle jaoks. Kui õnneks oli elul minuga muu plaan ja ma sain oma tahtmise! Sain oma saavutuse, whooop! Nimelt kogesin 30. märtsil midagi uut, huvitavat, põnevat ja ma usun, et seda võib saavutuseks pidada küll! :D Ma käisin snow-kite'imas! Nagu ikka eesti keelele kohaselt ei ole lahedatele asjadele lahedaid nimesid võimalik panna. Lohesurf kõlab mu meelest nii valesti, et nii seda küll nimetada ei saa. :D Lohesurf on siiski ju surf... vees... ja lohega! Mina aga käisin lumelauaga põllu peal! Milles seisneb saavutus? Ma siiski sain see hooaeg lumelaua alla!!!!!! + võrreldes teistega, kes seal põllu peal ukerdasid, julgen ma täitsa öelda, et minul tuli see surfimine välja ka! Seda kinnitas ka koolitajahärra. Aplaus! Märk märtsist maas! ;)

Muidu, nagu öeldud, oli vaikne ja tavaline. Pigem tagasilöökide rohke. Ja jumal tänatud, et see kuu lõpp paremaks läks. Või noh, tegelikult oli vist üks ränk tagasilöök ja sellest piisas, et halb maik suhu jääks. Ma kohe üldse ei taha mõeldagi selle peale. Häbi on. Ja mõistmat us on. Ja pahameel. Enda ja teiste pihta. Aga teen uuesti ja paremini! Kui ma vaid suudan enda kokku võtta, uhkuse alla neelata ja aktsepteerida 0,5 punktilist kaotust. Krr.

Kaotusest rääkides, siis saab võrkpalli hooajale ka joone alla tõmmata. Vsjoo, finiito! Saime pähe. Kohutav hooaeg. Esiteks see kolmekuuline paus... ja siis veel täiesti motivatsioonitu võistkond. Kurb! Sama ei saa öelda lõunaosariikides mängitavate meistrikate tiimi kohta, aga tulemus jäi siiski kehvemaks kui kõik lootsid.  + mul on üli halb tunne, et teisest poolfinaali mängust osa võtta ei saanud. :( Tõesti megahalb tunne, aga eks see kõhugripp tuleb ju siis, kui ise heaks arvab! :S Siiski. Paari nädala pärast 3.-4. koha mäng. Jeei! Parem tulemus kui krabikatega ikkagi ju! :)

Katre ja Marha käisin üks nädal külas. Hulllult tore oli! :) Ja üks nädalavahetus käisin Tartus. Ka hulllult tore oli! Ja mitte ühelgi nädalavahetusel pole tööd olnud - hullllult tore! :D Shreki esikal käisime - hullllult tore! Tõesti väärt värk. Eriti selle "Kevadise ärkamise" kõrval. Võib juba lõdvalt "Romeo ja Julia" ja "Grease'iga" võrrelda. Hästi tehtud, hästi mängitud, väga vinge ja kõik klapib! :)

Vot. Märill?! Jajaa, märts-aprill. Avastasin näiteks, et mu baka töös oli ühes kohas kirjutatud, et viisin küsitluse läbi 16.apill kuni 16.märts! :D Keeeeenjus. Oma maka töö kirjutan paremini, i promise! :)

Awkward!!!!!!!!!!!!

Üldjuhul mulle meeldib, kui mulle plaksutatakse. No, mis meeldib?!?! Ma ikka täiega naudin aplausiga kaasnevat tähelepanu! Aga soojapesuga ja matkasaabastega Gloria restorani saalis "esineda" on ikka väga imelik... ja tase omaette! Aga samas... plaksutati! Ja mitte vähe :)

[edit] Üks kahekümnetuhandest korrast, kui mul õnnestus siia kirja panna emotsioon, mis KOHE peab KUSKILE kirja saama. Tavalisest ei saa... ja siis nii ta lähebki. Aga ehk ongi sellised lühikesed momendid minu blogi uus tulevik?!?!? Kui ma vaid suudaks selle sageduse paika saada ning siia ei jõuaks vaid üks kahekümnest tuhandest...

Täkkesse!

Head ammualanud musta ussi aastat! Head MINU aastat! :) Kuigi sellest uuest aastast on vaid 2/12 olnud, on mul juba tunne, et see tuleb minu aasta! Peab tulema :)

Nojah, kuigi ussi-aasta algas alles veebruarist, tegin mina oma edulugudega algust juba jaanuaris! Ja käisin esimest korda Londonis! Whoop. Ja käik oli edukas. Ja vahva! Ja Vahva!!! No, muidugi ma tahaks sellest väga üksikasjalikku ülevaadet anda (ja kui päris aus olla, siis tegin sellega juba ükskord isegi algust), aga nüüd tunduks see vist küll väga imelik... kuidagi nagu minevikus tuhnimine?! Sest meil on ju plaanis juba uus ja huvitavam trip! Kõik vana hea on mälestus, kõik vana ja halb on õpetlik kogemus. Ma säilitan selle mälestuse iseendas! :)

Kui jaanuarikuu saavutus oli London, siis veebruaris krooniti mind tööalaselt aasta tegijaks! Voh, kus lops! Ja rõõm muidugi ka! :) Märtsi saavutuse jätan praegu veel saladuseks, aga ma siiiiiiralt loodan, et see saavutus saabub peagi minu postkasti. Ja siis saan juba kõva häälega rõõmustada!

Niiet, täkesse!? Minu aasta = edukas aasta?! Tegelikult ma valetaksin, kui ütleksin, et igas kuus mul vaid üks märkimisväärne tegu on olnud... jaanuaris tegin veel IELTSI ju, hakkasin end taas trennima (jõusaalis ja ujumas) ja veebruaris (kuigi väga-väga veebruari lõpus) tegin juba esimesed pallitrennid, mis on ka saavutus ju! Nüüd, kui KOLM korda olen juba palli katsuda saanud, lähen võistlema. :D Ma ei tea, kas see on just parim mõte, aga hirm on üle läinud selle kolme korraga ja see on peamine - pole mentaalset blokki, mis segaks mängimist. Tegelikult natuke veel on, aga see on pigem selline väga mugavustsoonispüsimise-laiskuse-turvatundetagamise-väga-tilluke-hirm. Peagi olen sellestki üle! :)

Aeg lendab nagu kosmose-turbo-rakett! Ja see on vist isegi natuke hirmsam kui hirm oma jala pärast :D Sest ma hakkan tõesti päriselt isegi aru saama, et ma hakkan suureks kasvama. Et mitte öelda vanaks jääma. Suurim "näitaja" lisaks pisitillukestele "mäluprobleemidele" on see, et hõbedane toon tahab vägisi kulla vastu vahetuda! :D Ja ma ei ole isegi mitte üldse selle vastu... õu. mai. gaad?! :D

Vastlapäev, sõbrapäev, Eesti vabariigi sünnipäev, Inkeri sünnipäev - kõik need tähtpäevad on möödas. Ja viidates veelkord kaudselt mu "mäluprobleemidele" võtan need kõik lühidalt kokku: vastlapäeva tähistasime kaks päeva varem, sõbrapäeva ei tähistanudki, Eesti sünnipäeva veetsin metsas ja Inkeri sünnipäeva kombekohaselt! :D Kindlasti on olnud veel neid olulisi ja huvitavaid sündmusi, kuid kuna mitte ei õnnestu endast kirjalikult märku anda, siis võtsin kasutusele uued meetmed. Ja ma tutvustan Teile imepärast appi mu imepärases nutitelefonis: INSTAGRAM! Just loooooove that thinggggg! Kui ma vaid oskaks, siis ma ühendaks need kaks imepärast asja - blogi ja instagrami - ja teeks omale ühe imevahva pildiblogi siia samma! Kuniks aga ma suurepärane IT-kutt ei ole, siis saab mind lihtsalt instagrami-pidi stalkida aadressil http://instagram.com/jejegle

Aplaus ja mina tänan!

Ilge tegija,

Jejejeegle! :)

[edit] Kahepoolne tunne on lugeda vanu postitusi. Ühest küljest tekib tunne, et miks ma kirjutasin just sellise väga ümmarguse mõttetu kokkuvõtliku mittemidagiütleva jama?! Peaaegu kõik mu eelmised tunduvad praegu tagatjärgi lugedes korralikud ja läbimõeldud ja mida ütlevad, kirjeldavad või kas või... ma ei tea! Ja teisest küljest ei suuda ma ära imestada, et ma kunagi (ja mitte just väga ammu) sellist "juttu" olen suutnud ajada... :)

Ka jaanuarikuus kõik on uus!

OOOÖAAAA! Ikka ja jälle - uut ja paremat! Iga aastaga aina paremat soovides jõuame me kaugele... i hope! :)

Kuigi mõned asjad on jaanuarikuus ka vanad... ja mõned saavad näiteks vanemaks (höhöö!), aga minu jaoks on see jaanuar uus. Jaanuar on näiteks arstivahetus kuu! Samuti hea aeg eksami tegemiseks (kolme ülikooli aasta harjumus - ei oleks saanud eksamivabalt :D). Ja reisimiseks! Tööd tuleb arvatavasti ka teha, aga mu plaanitud arstil käikude kõrval see siiski kahvatub. :D Kohtumised erinevate arstidega on mul hetkel plaanitud järgnevatele kuupäevadele, 8., 9., 15., 16. ja võib-olla ka 17.! Pole hullu, mahub veel!

Jah, sellest võib järeldada seda, et jõulud võtsin vastu karkudel. Ja uue aasta longates. Ja endiselt maadlen endaga ja püüan diagnoosida, mis mu jalal küll viga võiks olla. Keegi teine pole vist seni suutnud sotti saada... ehk leian vastuse mõnel eelnimetatud kuupäeval... jah, mina ja lähen arsti juurde! Ma arvan, et kogu see vigastus ongi kõige raskem sellepoolest, et ma ei tea, mis moodi see vigastustevärk täpselt käib - pole varem olnud ju! :/ :D Suure tõenäosusega on kõik korras, aga ma olen ise üks liiiiiiga suur põdeja!? Samas on niipidi parem, kui vice versa! Sest parem karta kui kahetseda. Vist.

Ei oleks üldse paha teinud, kui ma oleks püüdnud selle postituse inglise keeles kirjutada. Sest mida ma praegusel ajahetkel tegema peaks? Inglise keeles kirjutama... ja õppima kirjutama. IELTS on uksetaga. Homme paneb ta jala juba ukse vahele ja piilub natuke. Laupäeva varahommikul astub juba tervenist tuppa sisse. Jubejubejube. Ei midagi keerulist... aga kui PÄRIS test tuleb keerulisem kui kõik need harjutustestid, siis... hakkan nutma.

Mis veel uut? Selgus "tõde" mu "tulevase ülikooli" kohta. Tõde on jutumärkides, sest ma ju tegelikult ei tea, kui päris väga tõde see on. Võib-olla võib seda "lihtsalt ühe inimese arvamuseks" tembeldada. Ja seda inimest võib näiteks "teadjaks inimeseks" tembeldada. Või hoopis "oma tööd tegevaks inimeseks." Või siis lihtsalt tavaliseks inimeseks. Samuti võiks öelda, et see tõde on ikka pool-tõsi-tõde. Ja see lööb jala värisema. Aga põikpäise ussitüdrukuna tahaks ma vaid oma arusaamadest kinni hoida. Kui rumal?! Ma kardan küll, aga keeruline on kellegi teise "minu meelest" enda omadeks muuta. Äärmiselt keeruline. Aga mitte võimatu. Ma vajan lihtsalt paremat tõestusmaterjali. Või veelgi parem - ideaalset alternatiivi!!! Ja selgeid ja puhtaid juhiseid, mida ma siis NÜÜD tegema peaks? Üks on kindel - 21.-25.jaanuar olen ma Londonis. Ehk saan sealt vastuseid... või alternatiivi?! :D

Aga kuna ma jõuluvanalt kingituseks uusi ja lahedaid ingliskeele teadmisi ei saanud (uut hüppeliigest ka ei saanud, aga ma tõesti sain palju muud lahedat... ja mis kõige olulisem - vajalikku!!!!), siis pöördun nüüd tagasi sellele teele, mis võiks mind kõrgemate (või vähemalt vajalike!) punktideni viia. Oeh, pöidlad pihku, pöialpoisid!!! :)

Uuele aastale vastu... vigaselt! :/

Oeh. Kuidas ma tahtsin kirjutada oma toredast sünnipäevast! Ja esimesest lumest. Ja esimesest advendist. Ja esimest rahvaliiga mängust. Ja siis teisest. Ja Viljandi maakonna meistrikatest. Ja kõikidest muudest toredates sündmustest, mis vahepeal aset on leidnud. Aga nagu mingi needuse pärast jõuan ma ikka siia siis, kui midagi on nihu läinud. :(

Istun nüüd juba kolmandat päeva kodus nagu vangis. Mitte midagi teha ei saa. Liikumine on keeruline, jalg on valus, hüppeliiges endiselt paistes. Jah, mu elu esimene tõsine võrkpalli-vigastus sai mu 23-aastaselt kätte. Ma ei tea, aga mul oli tegelikult juba hooaja algusest saati mingi suure-varba-tunne... tegelikult andis see varvas küllaltki häälekalt tunda, niiet oleks ju võinud aru saada nendest signaalidest! Või siis pole lihtsalt mõtet ronida sinna, kus mu koht pole... tuleb tagaliiniga piirduda ja kogu moos! :( Ehk järgmises elus olen pikk ja professionaalne võrkpallur...

Okei, ma tõesti püüan selles õnnetuses midagi positiivset näha. See on väga keeruline, aga ma kardan, et saatus naelutas mind praegusel hetkel koju, sest tal on mu tuleviku suhtes need õiged väljavaated! Parim aeg inka õppimiseks, lihtsalt ideaalne! Küll aga ei korva see seda, et ma nüüd peangi ühe nõrgema hüppeliigesega oma tegemisi edasipidi ettevaatlikumalt tegema! Sucks!

Õues on külm ja jõulud tulevad. Uus aasta ja uued tuuled. Halleluuja!

London calling!

Päev algas halbade uudistega, siis vahepeal tulid päris head uudised... ja õhtuks on sama seis, millega hommikul kodust lahkusin! Wuuhuu?!

Ma olen täielik pussy. + mind ennast ka häirib, et mul on sada miljon interneti kontot (ühega üks asi, teised teine asi seotud ja nii nad kogunevad). Täna tahtsin seda probleemi lahendada, aga ma olen ikkagi liiga pussy... või siis lihtsalt arvutivõhik. :) Ja nüüd siis see mingine Google+ millega sunniti liituma?! WTf, go home!

Mu tervis on hämmastavalt nõrgaks jäänud. Jälle nohune. Ja kurk on paistes. Miks?! Äkki ei ole asi minus, vaid näiteks mu... riietes?! Mis ei ole selle neetud kliima jaoks sobilikud?! Selle kliima jaoks ei olegi sobivaid riideid, sest... siin on koguaeg külm! :(

Rohkem uudiseid ei ole. Vist?! Mitte veel.... ;)

Õhus on jõulu hõngu!

Lapsena ma alati lootsin, et lumi tuleb enne mu sünnipäeva maha, sest mis õige sünnipäev see oleks, kui lund ei ole?! Jah, vanasti oligi nii, et lumi tuli novembris maha ja ma olin jumala raudpoltkindel, et mu sünnipäev on talvel! Kui küsiti, mis aastajal sinu sünnipäev on, siis oli vastus selge ja konkreetne - talvel! Ja nüüd kujutage ette mu nördimust, kui ma sain teada, et november on sügiskuu!!! Aaaah, kogu mu maailm varises hetkeks kokku, sest... "aga mu sünnipäev on ju koguaeg talvel olnud...!?"

Mitte, et nüüd midagi muutunud oleks - ma ikka ootan, et lumi enne mu sünnipäeva maha tuleks. Mõnikord ootused täituvad, teine aasta tuleb sünnipäeva mustal maal pidada. Aga kes oleks osanud arvata, et see lumi see aasta niiiiiiiiiiiiiiii vara tuleb?! :D Vastus eelmisele küsimusele: mitte keegi. Seda oli tänavapildilt väga hästi näha. :D

Koos lumega ei saabunud jõulutunnet. Jõulutunne saabus koos kellakeeramisega. Õhtud on nüüd niii pimedad ja nii jäiselt külmad, et tõesti on tunda seda jõulu-kargust. Õõh, külmavärinad tulevad peale. Mõelda vaid, et tegelikult ei ole veel külmaks läinudki... :/

Koos külmade ja lumega tuli ka mu töö. Tegelikult pidi ta ju oktoobri algusest juba tulema, aga tuli nüüd. Eelmise nädala algusest. Või oli see juba üle-eelmise nädala algusest?! Oeh, küll see aeg tõttab. Kiiresti tõtates tuleb ka kevad rutemini (mis on ju rõõmus), aga praegusel momendil ei saa ma sellest rõõmu tunda, sest aeg tiksub paratamatult minu kahjuks... Tuleb vaid pöidlad pihus hoida, enam pole palju jäänud! ;)

Kui need ärevad hetked välja jätta, siis on kõik normalna. Nädalake möödus Katre ja Martha seltsis Tallinnas, nädalake kodus tegutsedes, kolmas sporti tehes. Aa, ja päris mitu õhtut nendest nädalatest möödusid "Meeleheitel koduperenaiste" seltsis! Uujee, vaid üks hooaeg on veel jäänud... ja siis tuleb midagi uut ja huvitavat välja mõelda (House, Friends vms). :D

Ahjaa, ja üks mure veel selle saabuva sünnipäevaga. See igaaastane jama - kas pidada või mitte?!??! Esialgne mõte on alati sama, et eiiiiiiiiiiiiiiiiiii, teeskleme see kord, et seda pole olemaski, keegi ei tea midagi ja päev möödub rahulikult. Mõeldud, tehtud! Ja mida lähemale see kuupäev tuleb, hakkab tekkima tunne, et oleks võinud olla midagigigiig teha! Kasvõi oma kahe sõbraga. Ja siis tuleb välk-kiire ringi-organiseerimine, mis ei õnnestu üldse nii hästi kui võiks! Jep, lähen vist see aasta jälle seda sama rada pidi... :)

Teede ehituse spetsialiteetika! :P

Üks väga-väga-väga oluline sündmus jäi mul sellest suvest kirjutamata. Datda-daa! Kaua, no ikka väga-väga kaua oodatud tee remont Merivälja teel hakkas suvel pihta! Jeee! Okei, see oli pigem suve lõpp. Või noh, augusti lõpp niiet juba vägagi sügise algus tegelikult ju. :D Siit ka teede ehituse loogika number üks - alustame teetöödega siis, kui lumi juba peaaegu maas on, et need võimalikult kaua veniks?!!??!?! Aa, eii, me alustasime ehitusega just vahetult enne kooliaasta algust, et ummikud suuremad, pikemad ja uhkemad oleks! ;)

Bla-bla-bla, et varem ei saanud, kuna polnud veel rahaasjus kokkuleppeid jms. Tegelikult MINA ei vingugi selle ajastuse üle, sest MIND see kooliaasta ju ei mõjutanud - mina populaarsetel kellaaegadel ummikustes istuma ei pea! :D + lumi tuleb nagunii. Ja pikaks venib see ehitus neil nagunii... Aga tegelikult on kõige huvitavam see tee-ehituse-protsess ise... vähemalt selle protsessi esimene osa, mida süütu kõrvaltvaatajana nägin umbes-täpselt nii, nagu järgnevas lõigus kirjeldatud. :P

Noh, seda ei ole mõtet mainidagi, et ehituse ametlik algusaeg pidi olema 20.august, aga kuna see on meil teadupärast punane, siis alustati tegutsemist teisipäeval. Esimese päeva suutsid ehitusmehed oma masinad kohale ajada ja liiklusmärgid üles upitada. Well done! Selleks kulus tervelt üks päev!!! Okei, võib-olla tehti ümbruskonna tutvust vms. Seega arusaadav, et tasa ja targu. Mis mõttega üldse teetööd teha, kui ilm liiga ilus  on?! Nagu ma ütlesin, enne lume tulekut on aega ju küllaga...

Aga järgmised kolm päeva olid mu lemmikud! Nimelt ilmusid objektile esimesed kaks töömeest! Üks neist tegi roosa spreivärviga asfaldile ringikesi. Teine oli talle käed taskus seltsiks. :) Ja selline tegevus kestis KAKS PÄEVA! Kaks päeva võttis aega, et ringitada kogu tee roosaks. Väga täpsete vahede ja sümeetriliste ringikestega. No, mida mina ka teede ehitusest tean, aga see tundus tõesti üks "väga mõistlik" tegevus olevat. Ringikesed teele, jee!

Ja siis. Jaa siiis. Jõudis kätte neljas päev ning... kogu tee freesiti üles!!!!!! :D Kõik ringikesed olid kadunud, õu nõu! :D Hahaha, jep. Selline see esimeste päevade progress oli. Küllaltki mõistlik, ütleks ma oma suurte teede-ehituse-teadmiste-hunniku otsast vaadatuna :)

Tegelikult on ainut rõõm, et lõppude-lõpuks leiti lahendus ja vahendid ja aeg, et see kuumaastik ettevõtta. Ja ära teha. Praeguseks on igal juhul juba ringitamisest kaugemale jõutud ning ehitus käib jõudsalt. Ilma naljata, ma rohkem ei iroonitse! :)

Möh?!

Deem, ei saa ikka head ilma halvata! Mul ei ole update-ide vastu mitte midagi, aga paratamatult on harjumused vanade tavade suhtes need, mis muudavad uuendused vastumeelseks. Püüdsin kaval olla ja kiire suve jooksul ikkagi endast paar marki siia maha jätta. Seega tegin endale niiöelda mustand-postitused, mida suve lõppedes oleks hea läikima lüüa. Tavaliselt on see ikka nii toiminud siin Blogspotis. Uuem ja uhkem välimus siin köögitoimkonna poolel on aega teinud ka omad muudatused - mu masterplaan läks kogu lastiga põhja! :( Enam ei saa jätkata kirjutamist sealt, kus see pooleli jäi, ning ikkagi vajaliku kuupäeva alt seda välja postitada. Miu-miu. Võib-olla, et asi on kuidagi ka minu seadistamata settingutes, kuid... läinud on need suvised versapostid nagunii. Mis siis muud, kui tuleb kogu see krempel just siin ja praegu kokku võtta! :)

Voaa, kuigi ajalises mõõtmes tundub, et rääkida oleks paljust (ja tegelikult ongi!!!), siis teen ma hästi-hästi võimalikult kiirelt ja valutult. Või ma vähemalt püüan?! :D

Juuni oli töö juures hoogne, kuid siiski suutsin oma poolt-kohta mitte ületada. :) Tegin mõned huvitavad ja uued projektid, mida ettevõte just igapäevaselt ei paku (nt linnumäng, volle) ning kasutasin neid n.ö tööandja poolt pakutavaid lisasoodustusi ära ja käisin karuonnis mõmmisid piilumas! Pole võib-olla raske arvata, kes kohale ei suvatsenud tulla, aga naeru ja nalja jätkus onnis meil ka ilma mesikäppadeta (ma nägin näiteks rebast! Ja surnud hülged nõudsid ka oma tähelepanu! :D)!!!

Viimased kaks nädalat läksid eriti rahulikus rütmis: tervelt üks nädal kulus lõpetamise ning jaanipäeva tähistamisele ning juuni viimane nädal möödus ELO suurlaagris, Varemurrus. See esimene nendest kahest viimasest oli muidugi märksa huvitavam, kuna sinna mahtusid ju riduradapidi lõpuaktus (olemata ei jäänud ka igakorda kiire-kiire-paanika), lõpupidu Saunamaailmas (mis kohe kindlasti jäi alla nii põhi- kui ka keskkooli lõpupidudele!!!), Termika tuuri-viimane-kontsert Raplas, Päikesetõusu kontsert Hüpassaare rabasaarel (jep, käisin 10€ rabas magamas) ja jaanipäev koos sõberitega Loodis (party-pooper herr Vihm oli ka kohal). ELO kohta nii palju, et... möh?! Ahjaa, olin haige. Päris kehva. Hea, et see kuu ikka õigel ajal läbi sai... :)

Juuli oli töö juures jällegi ekstra-vaikne. Pidin vaeva nägema, et oma pool-kohta täis teenida (piltlikult rääkides siiski). Aga sellevõrra mahtus muid tegemisi sinna "suvisesse aega" rohkem. Näiteks käisime ELO laagri afterparty-l... SOOMES! :D See oli tore. Veetsime neiudega päeva loomaaias ja tavapärased shopingu-tuurid peamistes kaubanduskeskustes said ka tehtud! :) Järgnes Õllesummer ja MIKA! Was fun, kuigi esimene kord oli siiski... nagu päris! :D

Juulis jõudsin isegi Olustveres käia... ja olla! Vähemalt kaks korda. :D Volletasin natuke Tallinnas ja natuke Viljandis. Jah, kui seda võimalust ei oleks olnud, siis võiksin ma tõesti täiesti tõsiselt vanduda, et suve sel aastal Eestis ei olnud. Aga mõnede ilmadega ikkagi vedas ja sai kasvõi korrakski sooja suvetunde sisse. Aga väga korraks. Kahjuks! :/ Ja kuiiiii lahe oli siis vahel meenutada, et "aa, Inks-Šmiks on Havaiil ju!!! Great! :D"

Suvele omaselt sai veel marjul käidud. Ja seenel. Emaga. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis kahe emaga. :D Asjaolude kokkulangemisel läks nii, et ema suutis mu kaasarääkida suveteaterisse, mis toimus Tapal, vanas vaksalihoones. Kuigi ma nägin ainult teist vaatust, siis... oeh, mulle meeldivad sellised kohad!!! Friiiik, aga see annab hoopis teise elamuse kui istuda umbses teatrisaalis ja ise midagi sellist ettekujutada! Kuna suveteatri maitse oli juba suhu saadud, siis kohe järgmisel päeval sai ettevõetud järgmine tükk Jänedal, pullitalli teatris?! Vahepeale jäi siis veel see marja-seene-retk Aegviidus. No, lust! Jah, teine päev läks juba kahe emaga...

Perekondlikud sündmused jätkusid. Võtsime kõik koos ehk kuue ja poolekesi (ema, Kirsi, Katre-Tarvo-Marha, mina ja Ergo) veel enne juuli lõppu Rootis kruiisi ette. :) See oli omaette seiklus... alustades piletite bronnimisest ja lõpetades Martha kaka-poti kaasavedamisega :) Nägime vahtkonna vahetust ja Philipit! :D Muuseas, Ergo võitis PAF-bingo jackpot-i ja ema piletid uuele kruiisile! Vist läks ikka hästi... :)
Viljandi Rannakunni vollevõistlus, TÜ Teaduslaager ja Red Hot Chili Peppers - minu juulikuu lõpetajad!  Kõik kolm olid minu elu esimesed! Kuninga-süsteemis volletamine hakkas mulle nooooooooo, täiega meeldima (järgmine aasta saan juba nelja parima hulka ka mängima äkki?! Seekord jäi väga natuke puudu! :/)! TÜ Teaduslaager Kloogarannas. Vaatamata mõnedele viperustele kasvatajatemajas oli kõik... leebelt öeldes - LAHE! Nii palju toredaid noori, nii palju toredaid teadlasi ja niii palju toredaid tegevusi! On taaskord rohkem põhjust Tartusse minna! Hõhõõhõ.
Red Hot Chili Peppers lõpetas mu kõige suvisema kuu. Punkt sai kuule korralik, sest kuigi ilm oli halb, oli bänd ikkagi tasemel. Ja ma lihtsalt olen nii hellake, et kui juba sellllllllllllllline bänd on silme ees, siis mõned väiksed möödapanekud saavad nad ikkagi andeks, sest nad on lihtsalt nii lahedad! :D

Augusttttttttttttttttttttt. Ehk minu jaoks sai suvi läbi. Peaaegu. Esialgu oli kõik tore - perekondlik vollevõistlus Viljandis, vanaema sünnipäev, võrkpallivõistlused Vändras, Lehola-Lembitu volle, diskgolf, wake-board, tivoli (ja viimased neli kõik ÜHEL päeval!) ja Martha-Marii sünnipäev! Ja siis läks lahti tõeline töö-maraton! :/ Veel korraks õnnestus mul hinge tõmmata - käisime Virgega Öövolletamas, Katre ja teiste Taavi-fännidega  Suure-Jaanis Terminaator kontserdil (jaaaaaaaaaaaaa, ametlikult-avalikult kõige lähem kontsert minu päris kodule!!!!) ja Bärxi sünnipäev. Kõik ülejäänud aeg ainult erinevad üritused üle Eesti. 12 päevaga 14 mängu! 31.august: viimane kontori-töö-päev. Üks "korralik" suvelõpupidu naabrite juures... Ja nii see sügis kätte jõudiski...

Pärast hävitavat pidu pagesime Ergoga Baltimaadesse! Ei midagi enneolematut - lihtsalt natuke aega iseendale ja igapäev üks "Ohoo!". Alustasime Riia loomaaiaga (nii irooniline kui see ka poleks, siis Tallinna loomaaeda ma see suvi ei jõudnudki, kuigi pilet ootas mind seal kassas). Ehk võrdlus siis kahe loomaaia vahel: Helsingi ja Riia. 12 points to Riga! Okei, Helsingi loomaed asub eraldi saarel! Sinna saab sõita laevaga ja veeta terve päeva seal "erilises kohas," aga Riia loomaias on loomad ka näha! Jaa, Riias olid näiteks mõned puurid või alad remondis ning loomi polnud näha, aga kogu aed oli vaatajasõbralikumaks tehtud sellega, et võsa ei varajanud väljavaateid. Ei, loomad mulle meeldivad ja ma kindlasti külastan veel mõlemaid kohti ka tulevikus, kuid eelisjärjekorras seaksin oma sammud just Riia loomaaia poole! :)
Riiast edasi sõitsime läbi Jurmala mööda rannikut Kolka'sse ja lehvitasime saarlastele. Edasi öisesse Ventspilsi ning meie peatuspaik sai olema kuskil väikese jõe ääres. Teine "Ohoo!" ootas meid Liepajas. Käisime sõjaväe-vangla-muuseumis tuuril. Väga hirmus. Ja tõene. Ja arusaamatu inglise keel. :) Aga just sellised jõle-räme-koledad-ent-selle-eest-huvitavad muuseumid mulle meeldivadki! :D Veel tol samal päeval ületasime Läti-Leedu piiri ning sõitsime Palangale. Vaatasime seal natuke ringi ning ning enne ööd Klaipedast läbi ning praamiga üle sinna imelikult maaribale. :D Ma ei oska end selles osas paremini väljendada, kuna sellele ei ole mitte mingit inimlikku nimetust. :D Jäime ööbima, et järgmisel hommikul kohe hakata ümbruskonda avastama... :)
Ja see oli avastamist väärt. Kuršiu Nerija rahvuspark ja lõputult palju liiva. Kõik, kuhu minna tohtis, seal sai käidud. Ka Kaliningradi piiriääres sai käidud. Väiksed armsad külakesed - nähtud! Meremuuseum - poolenisti nähtud! :D Okei, mina olen tegelt kunagi näinud, niiet mul on nähtud, Ergol poolnähtud! :)
Veel üks praamisõit, veel üks Palanga (ja Egle!!!). Ja öine Siauliai. Usun, et päeva suurlinn oleks ilusam. Ööseks sattusime kogemata mingi imeliku ristimäe jalamile ja hommikuks oli mägi inimesi täis. Õigemini noori. Ja suurte kottidega. Mõtlesime kaua, kas peaks ka nende palverännakuga liituma või mitte. Otsustasime edasi (tagasi Eesti poole) sõita! :D
Veetsime päeva Siguldas, Tarzani seikluspargis. Asjaette kulutatud aeg ja raha. Aga kuna mu enda rumalusest (psühholoogiline blokk!!!!!) jäid mõned rajad tegemata, siis tuleb sinna tagasi minna! Raudselt. Sest nüüdseks ma juba tean, et ma oleks hakkama saanud. :D
Viimse öö veetsime juba Eestis aladel. Lihtsalt sellepärast, et veenduda, et RMK platsid on ikka äärmiselt tänuväärsed ja head. Läti ja Leedu võika eeskuju võtta! :)
Üldjoontes aga selline see oligi, meie reisuke - väike, vaikne ja nunnu! :)

From that moment on... nothing! :D Okei, tegelikult oli veel sügisjooks, Inkeri üllatuspidu (jaaa, ta on tagasii!), rekreatsiooni eriala kokkutulek ja minu esimene Aardejaht projektijuhina! :D 

News-flash!

Primo juustusuppi küll enam ei söö!!! Jäleeeee! :S

(Jeo, äärmiselt vajalik info, sest on ju teaduslikult tõestatud, et ükskõik, kuidas sa ei püüaks asju meelde jätta, mingi aja pärast langed sa uuesti sama asja ohvriks! Ja selle Primo kohviku juustusuppi puhul seda küll ei sooviks! :D)

--------------------------------------------------

Martha keeles Ergo  =  Idu!!! Hahaahah, kahju, et see varsti kindlasti üle läheb! :/ :D Nummmmmi :)

--------------------------------------------------

Ma tean, et midagi kõrgem hariduseaste omandada, seda suurem ja tähtsam see ju on?! Loogiline. Ometigi tundub mulle, et eesseisev aktus ei vääriks isegi kellegi lähedase kohalolekut. Olnud ju küll juba neid samas võtmes aktuseid - kõik on ilusti riides, asutuse direktor räägib loo ühe eluetapi lõppemisest ja uute võimaluse avanemisest ning soovib kõigile tuult tiibadesse, antakse kätte diplomid ning "tapetakse" suurel hulgal lilli! Jee. Cheers! Ja pealegi ei ole ju põhjust tähistada, kui see suure tõenäosusega ei jää viimakseks sellelaadseks?! Phh. :D

I can smile again!

Tehtud! Ja veel mis tulemusega?!?! Väga hull. Kuigi praeguseks on kõik pulbitsev väga vaikseks jäänud, arvan, et SEE seiklus väärib väga pikka ja põhjalikku kirjeldust. Seda seetõttu, et kogu see lugu on olnud liiiga uskumatu ja hämmastav. Ja kindlasti on kunagi väga lahe lugeda oma enda emotsioone sellest, kuidas see baka siis ikka kotti kukkus! :)

Jah, ma olin juba vahepeal allaandnud! Jah, ma olin juba vahepeal leppinud sellega, et kõrghariduse omandamine tuleb lükata uude aastasse. Ent siis mõtlesin ikkagi - saagu, mis saab - läbi pressida. Ja lihtsalt selleks, et seista aktusel just oma kursusekaaslaste kõrval. Lihtsalt selleks, et formaalsuse huvides saada hakkama nominaalajaga. Lihtsalt selleks, et näidata, et ma saan! Saan ise hakkama ning ei vajaga kellegi pidevat järelvalvet (tegelikult ma seda veel siis ei teadnud!) . :D

Aga tagant järgi ja ülevaatlikult kaugele minevikku vaadates oli olukord selline, et 19.aprill oli eelkaitsmine, mis tähendas seda, et selleks ajaks pidi bakalaureusetöö valmis olema. Komisjon vaatas tööd üle ning jagas kõik eelkaitsmisele esitatud tööd kahte leeri: need, kes lubatakse kaitsmisele ning need, kellel ei soovitata see aasta kaitsmisele ilmuda (sulgudes oli ka kiri, et töö on kehv ja kaitsmisele saamise otsustab juhendaja). Mina olin just selleks kuupäevaks - 19.aprilliks - nii tubli olnud ja oma teoreetilise sissejuhatava osaga valmis saanud. Uurimus oli olemata. Täiesti. Null sõna. Küsitluse tulemused olid küll olemas (viimane vastus tuli 16.aprill! :D), kuid mitte sõnagi nendest õiges vormis või õigel kujul. Lihtsalt julmad diagrammid otse Google Docsi programmis. Veel 18.aprill hommikul olin ma kindel, et ma ei anna oma tööd eelkaitsmiselegi. Õnneks või kahjuks suutis üks kursavend mind ümber veenda. Ja tal oli ju jumala õigus - kaotada ei olnud mul mitte midagi. Ja kui ma siis 19.aprill oma juhendaja juurde sammusin ning meeleheitlikult viimaseid (tema arvates) vajalikke lehti printisin, et tõestada seda, et mul on "peaaegu enam-vähem kõik valmis ja olemas," sain aru, et ma tõesti tahaksin selle asjaga ühelepoole saada. Jaa, ikka ja endiselt oli mul kahtlusi, et kas see ikka on seda väärt. Äkki võtaks aega ja teeks asja ikka HÄSTI, mitte lihtsalt selleks, et asi kaelast ära saada?!?!?! Anyway sain ma juhendajalt allkirja. Ja seda põhimõtteliselt lubaduse vastu kirjutada töö teiseks maiks valmis... naist sõnast?!

Kaua ei olnud vaja komisjoni arvamust oodata. Ilmselgelt olin ma selles leeris, kellel soovitati kaitsmisele mitte ilmuda. Töö oli ju tegemata. Minu jaoks ei tulnud see "patuste nimekirjas" olemine üllatusena... paljudele teistel aga küll. Ja ma lihtsalt nii muuseas mainiks ära, et seal halvas nimekirjas olid ka KÕIK teised (kolm) härra M.R juhendatavat. I wonder why?!?!?!?!

Igal juhul naist sõnast ja teiseks maiks mu töö valmis ka sai. Mul olnud õrna aimugi, kas see ka kuskile kõlbab, aga aega oli ka veel ju. Lausa VIIS päeva. Saatsin töö oma juhendajale. Kaaskirjas palusin tal selle läbitöötada, et siis kokkusaamisel (mis sai toimuma 4.mail ehk kolm päeva enne seda, kui töö pidi köidetult instituuti esitama) midagi asjalikku arutada - teha viimaseid muudatusi... või üldiseid ja kardinaalseid muudatusi!? :D Nii läkski... peaaegu. Selles mõttes, et me tõesti kohtusime. 4.mail. Ja 7.mail oli vaja töö köidetud versioon instituuti esitada. 

Meie kohtumine juhendaja algas huvitavalt. Esialgu hakkas ta mind kiitma, et ma olen püüdlik ja tahan parimat... ja siis selgus, et ta ei ole mu tööd lugenudki. Ja täpselt nii oligi. Vend oli oma meilist kogemata vale manuse võtnud (ehk siis selle versiooni mu tööst, mille esitasin eelkaitsmisele) ja mu vahepeal tehtud tööd ei olnud ta meie kohtumise ajaks veel näinudki! Norms. Kuidas saab see üldse võimalik olla?! Või natuke reaalsem variant on see, et ta üldse ei tahtnudki mu tööga tegeleda ning lihtsalt mõtles selle asja välja, et ta ops! võttis vale manuse.

Lõpuks (pärast tema pikki telefonikõnesid) sai ta lõpuks mu tehtud tööd ka näha. Ja siis kiirelt silmadega luges midagi. Sissejuhatust, tulemusi ja järeldusi. Ja lohutas ta mind sellega, et ega keegi teine ju ka su tööd ei loe!!! Nagunii ei loe. Võib-olla oponent vaatab natuke, aga üldjuhul ei huvita muu osa sellest tööst kedagi. Ilmselge ju, miks ta mu tööd varem ette ei võtnud...

Lahkusin sellelt kohtumiselt vastakate tunnetega. Sain natukene midagi, mida veel teha (eemaldada kolm peatükki oma teooriast ja lisada tulemustesse graafikuid) ja lootuse, et pühapäeva hommikul on mu juhendajal lõpuks aega mu tööga tegeleda (sest ise ta nii soovis, et ma valmis töö talle pühapäeva hommikul uuesti saadaks). Ent samas ei saanud ma üldpildis üldse mitte targemaks. Sest mingite konkreetsete küsimuste peale vastas ta taaskord naerdes, et see pole oluline või see ei huvita kedagi, kuidas sa seda täpselt vormistad. Lohutav, ent mitte midagi ütlev.

Tegin graafikuid ja tabeleid ja jooniseid veel terve laupäevase päeva ja öö. Ja pühapäeva hommikuks - no, mu meelest kell pool seitse on ikka väga hommikul - saatsin töö taaskord juhendajale. Lootuses, et lõpuks ta vaatab ja loeb ja annab adekvaatset tagasisidet. Kui ma ise pühapäeval kell 13 ärkasin, jooksin esimese asjana arvuti taha. Mida ei olnud, olid tagasiside juhendajalt. Sisimas lootsin ja arvasin, et äkki ta tõesti loeb mu tööd ja töötab seda hommikust saati läbi, et asjast ikka korralik pilt saada. Kui aga ka õhtul kella viieks midagi ei olnud, hakkasin helistama. Helistasin pea iga poole tunni tagant. Ja siis õhtul kell seitse õnnestus härra M.R lõpuks telefoni otsa saada. Ja mis tuli vastuseks küsimusele "Kas Te olete mu tööd juba vaadanud? Kuidas tundus? Miks mul veel sellekohta tagasisidet pole?"?!?! Vastates oli ta nagu vana rahu ise nagu poleks ta elusees sellist lubadust andnud, et ta tõesti tahaks mu tööd meilile saada. Ta lihtsalt ei olnud veel tol päeval internetti jõudnud. Palvele, et ta seda siiski teeks, tuli vastus tund aega hiljem. Kogu mu küsimuste rida, mille olin talle hommikul kell pool 7 saatnud, oli "kokkuvõetud" nii: Ma küll endiselt su jooniseid ei näe, aga töö on tublisti edasiarenenud ning võib kaitsmisele minna. Tore?!??!?!!? Aga mu küsimused? Mu otsesed mured seoses täpsete asjadega? Kogusin oma julguse kokku ning võtsin oma härra juhendaja veelkord telefoni otsa. Esiteks püüdsin mõista, miks ta mu graafikuid ei näe?! Ja siis järgnesid sujuvalt veel kõik muud küsimused, mis mulle muret tegid. Ometigi, kui ma tol öösel kell 4 oma tööga lõpetasin, ei tundnud ma end ikkagi kindlalt. Sest adekvaatne hinnang mu tööle puudus ju endiselt...

Jah. Täpselt 12 tundi enne tööde kaitsmisele esitamise lõppu panin ma oma tööle punkti. Vähemalt nii ma arvasin. Tegelikult jätkus veel kirjavigade parandamine ning veel viimaste-viimaste muutuste sisseviimine esmaspäeva hommikul. Järgnesid printimine. Ja köitmine. Ja juhendaja poolne allkirjastamine. Ja enda poolne allkirjastamine. Ja kaitsmise kuupäeva määramine. Valida oli kahe variandi vahel - kas 23.mai viimasemad ajad või 24.mai varajasemad ja/või hilisemad ajad. Esimese päeva (22.mai) ajad oli juba KÕIK kinni. Ma isegi ei mäleta, miks ma sellise valiku tegin, aga 24.mai kolmas kaitsja - selleks ma sain. Ja tehtud ta oligi, selleks korraks. Täpsemalt selle päeva emotsioonidest saab lugeda eest poolt. Aga see oli selline natuke hea tunne. Ja natuke ka halb tunne, sest ma ei teadnud, mis väärtusega mu tehtud töö siiski oli... positiivset tooni ei andnud sellele ka asjaolu, et komisjoni esimees ütles mulle, et "oooh, me ei määranud sulle oponenti, sest me ju ei teadnud veel eelkaitsmise järel, kas sa üldse oma tööd esitada või valmis jõuad vms..." Sellest võis järeldada, et mitte nad ei teadnud, vaid nad ei uskunud. Ja kartus teadmatuse tõttu, mida mu töö üldse väärt on, suurenes.

Kolmapäeval, 9.mail selgus mu oponent. Selleks sai turismiõppejõud R.M. Ma rõõmustasin, oiiiiiiii, kuidas ma rõõmustasin. Sest kartus, et mu oponendiks võib sattuda komisjoni esimees isiklikult, oli suur. Ja kui selgus, et see nii siiski ei ole, siis põhjust rõõmustamiseks oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju! Seda niiiiiiiiiiii paljut ei jätkunud aga kauaks, sest ema, mu armas ema tõi mind tagasi reaalsusesse. Kas saaks antud teema puhul olla veel "paremat" oponenti, kui seda on inimene, kes tegeleb selle asjaga väga lähedalt ka ise ning kes on asjast läbi ja lõhki teadlik?! Ja tagant järgi on täiesti arusaadav, miks R.M mind aidata ei saanud, kui ma oma juhendajaga hätta jäi. Tema teadis juba tol hetkel, kes seda tööd oponeerima hakkab.

Kõigile sellele rabamisele ning kiirustamisele ning punnitamisele ning pungestamisele järgnes kaks nädalat vaikust! Kaks nädalat täielikku vaikust. Ma ei mõelnud (okei, kui, siis hästi väga natukene) oma tööst, ma ei tegelenud oma tööga, ma ei tahtnud kuuldagi enam sellest tööst! Selle asemel pakkusin end Alarile tööle appi, käisin Roheliste rattaretkel, päevitasin ja peesitasin niisama. Ja siis 21.mail saabus taaskord mu ellu karm reaalsus. Hakkasin mõistma, et asi ei ole ju veel läbi. Ja mu juhendaja sõnul võib kaitsmisega oma hinnet vabalt kolme palli raames muuta. Vastavalt vajadusele, kas kõrgemale või madalamale.

Esmaspäeval, 21.mail hakkas retsensiooni-ralli pihta. Kelle on, kellel veel ei ole?!?!?! No, mul ei olnud. Esialgu ei pabistanud, sest minu kaitsmine oli ka viimasel päeval. Tundsin kõigile neile kaasa, kelle kaitsimine oli teisipäeval ja kes alles esmaspäeval oma oponendi arvamuse said. Teisipäeval käisin kaitsmisi kuulamas, natuke pabistasin (kui sain teada, et mitte ainsamatki A tollel päeval ei tulnud, pabistasin veel natuke! minu panused olid nii mõnegi neiu peal, kes tol päeval oma töid kaitsesid ning kui nemad A ei väärinud, siis kes vääriks?! ma tean, kui palju vaeva ja valu nad nägid ja kui tublisti nad oma asju tegid - suurenesid hämming ning pabin käsikäes) ja õhtul võtsin end kokku ja tegin presentatsiooni ära. Ja lihtsalt hullll, kui raske see oli. Sest kaks nädalat oli mööda läinud, kõik asjad olid juba mälust kustuatud. Ja uuesti samale lainele saada... st samale lainele end sundida! No, see oli keeruline. Kui aga juba õige sageduse kätte sain, oli enam-vähem.  Sain asja teisiopäeva õhtul tehtud ning kolmapäeval andis E.H tööjuurest mõned head soovitused ja mõtted, kuidas ja mida oma töö juures presenteerida. Vaatasin ja mõtlesin veidi, kuid otsustasin ikkagi enda esialgse verisooni juurde jääda. Ainukese asjana võtsin kaasa mõtte naljast. Lihtsast ja tavalisest naljast.

Kolmapäeval tegingi ainult tööd ja kaitsmistele enam ei jõudnud (hiljem saabus kaitsmistelt hea uudis - esimene A teeniti välja! samas, ei olnud ma väga üllatunud, kuna tegu oli siiski Jakobiga). Endiselt ootasin pingsalt oponendi retsenrsiooni oma tööst. Ja mida ei olnud, oli just nimelt see samane. Kolmapäeva õhtul viie-kuule paiku sain lootust, et päris ilma sellesta siiski kaitsmisele minema ei pea. Härra R.M kirjutas ja lubas selle ikka "õhtul jooksul" ära saata mulle. Ja saatiski. Kell 22.50 saabus mu postkasti kiri. Manusena kaasas retsensioon minu tööst. Kuna teadmatus, kas mu töö üldse bakalaureusetöö nõuetele vastab, oli kasvanud juba üle peal, siis esimese hooga retsensiooni lõppu jõudes ohkasin kergendatult. Ning seda just lausele, mis kinnitas, et mu töö väärib positiivset hinnangut. Tore! Teise asjana saabus aga nördimus. Kogu retsensioon oli peamiselt minu tööd kokkuvõttev (jah, konkreetselt minu töö kokkuvõte) lühike jutuke. Jaa, oli ka täpsemalt välja toodud "vigu". Aga vigu jutumärkides just seetõttu, et need ei olnud vead. Kõik asjad, millele oponent viitas, olid töös selgelt olemas. Ainuke asi, mida ma sain sellest retsensioonist järeldada, oli see, et oponent ei olnud mu tööd lugenudki. Kui viidatakse puudusele, mis on olemas töös lausa eraldi pealkirja all. Või eraldi paragraafina välja toodud, siis ei saa seda puuduseks lugeda, kui sa vähegi oled mu tööga tutvunud. Olin nördinud, et ei saanud ikka ja jälle adekvaatset tagasisidet või konstruktiivset kriitikatki. Kui olin leidnud "lahenduse" kõigile retsensioonis viidatud "vigadele," saabus taaskord rahulolutunne. Sest kuigi ma ei saanud oma tööle korraliku vastukaja, tõotas kaitsmine minu jaoks sellevõrra lihtsam tulla.

Ja siis saabus see tähtis päev. 24.mai 2012. Ehk minu bakalaureusetöö kaitsmine. Arvestades seda, et kolmapäeva õhtul ei tulnud mu esitlusest ühele inimesele mitte midagi välja, siis jah - ma olin natuke närvis. Mina, kes ma ju esinemist ei karda. Phh, 90 inimest - lebooo! Aga tol päeval, jah - mu peopesad olid märjad. Esimesel kaitsjal tol päeval läks hästi. Julgen öelda, et vägagi hästi. Esitlus oli selge ja enesekindel, kõik tundus toimivat. Oponent oli ka päris enesekindel ning arutelu läks küllaltki pikale. Siiski tubli. Teine kaitsja oli... naissoost. Ja rohkem ma ei mälesta! See võib viidata kahele asjale: 1) ma olin lihtsalt niiiiiiiiiiiii närvis, et ma tõesti ei suutnud enam keskendunult kuulata või 2) ettekandja oli lihtsalt mannetu. Vihjeks võin öelda, et ega tegelikult mu peopesad nüüd NIII niisked ka ei olnud. Tehke omad järeldused...

Ja siis saabus minu hetk särada. Alustasin oma ettekannet ühe praktilise naljaga. Ehk ühendasin enda tõelise mure ning Ericu välja pakutud varianti: alustada ettekannet väikese naeruga. Auditooriumi ette sammudes oli mul ühes käes mapp ettekande märkmetega, spiraalköites koopia oma tööst ning harilikpliiats. Teises käes oli mul Ergo tööriistakohver. Ütlen siin sama, mida ütlesin tol päeval komisjonile - ärge kartke, kohvris ei olnud mitte midagi eluohtliku! Kohver oli tarvilik vaid selleks, et suure ja kõrge puldi tagant välja paista. Seega asetasin selle sinna pulditaha maha ning ronisin ise sinna otse. Vaade auditooriumile oli hulka parem, enesetunne ka (see on praktiline osa) ja kogu auditoorium sai selle peale kõvasti naerda (see on see naljakas osa). Tundus, algus läks õnneks. :)

Tähelepanelik lugeja teab, et võtsin auditooriumi ette kaasa ka mapi koos märkmetega. Jep, asja eest! Ühe korra keerasin moe pärast lehte (kuigi lehti oli kolm!!!). Ja kogu jutt tuli peast. Arvestades kursakaaslaste nägusid ruumi tagumistes pinkides võib vist öelda, et olin ettekande ajal üsnagi veenev. Vähemalt endale küll selline mulje jäi. Püüdsin mängida nii emotsioonide kui asjaliku sõnakasutusega! Esimese hooga sain kohe aru, et presentatsioon õnnestus maksimaalselt hästi. Ps! Isegi mu härra juhendaja vaatas suu ammuli! :)

Järgnes oponendi-voor. Ma ei tea, kas see oli sellest, et ta oli mu tööga öö jooksul rohkem tutvunud või oligi tal kohe selline plaan, et retsensioon on nõrgake ning küsimused kaitsmisel teravamad, aga igal juhul sain ikka kõvasti pureda. Retsensioonis viidatud vead olid täpsemalt välja toodud ning ära põhjendatud. Õnneks suutsin anda ka põhjendatud vastuväiteid, kuid natukese hapumaitse sellest "voorust" jäi küll suhu.

Pärast oponenti oli võimalus küsimusi esitada komisjonil. Ja kõik komisjoni liikmed seda võimalust ka kasutasid. K.Z tõi välja küllaltki kentsaka asja mu töö osas (tabel 4, kui nüüd peast õigesti mäletan). Samuti suutsin selle ümberlükata, aga nagu jonnipunn jäi ta oma arvamuse juurde. K.S-Z tundis huvi küsitluse läbiviimise kohta, J.N päris natuke uurimuse teostamise kohta ning formaalsete asjade kohta (miks ei olnud esitatud ainult vastust andnud ettevõtete kaarti? sest küsitlus oli anonüümne ning puudusid andmed selle kohta; miks koguti andmeid nii pika ajavahemiku jooksul? sest küsitlus saadeti laiali kahes osas ning ühe meeldetuletus e-mailiga = kokku neli nädalat, lühemalt ei oleks võimalik). Oponent toetas mõnda küsijat, kuid eraldi enam sõna ei võtnud. Ning just vahetult enne komisjoni-küsimuste vooru tõstis käe minu lugupeetud juhendaja. Seesmiselt sain šoki. Esimene mõte oli see, et ta hakkab mind nüüd maha materdama! Mu enda juhendaja võtab sõna komisjoni küsimutevoorus. Peaks vist ära mainima, et juhendajal üldjuhul polegi kaitsmisel sõnavõimalust. Ja siis pöördus ta viisakalt mu oponendi poole ning ütles umbes nii: "Sooviksin natuke oponendi ütlemistele lisaks kommenteerida, et antud töö puhul on tehtud kogu võimalik teoreetiline töö. Olles ise sama asjaga - võõrale turule sisenemisega - kokkupuutunud võin öelda, et enam kaugemale teoreetiliselt minna ei saa. Seega on töö ikka väga terviklik... bla-bla-bla!" Sain seesmiselt teise šoki! Mu juhendaja kaitses mind?! Mu juhendaja astus mu eest välja?! Mu juhendaja ütles, et mul on hea töö?! Whaaaat?! Hoolimata seesmisest šokist püüdsin jätkata... 

Sõna pakuti auditooriumis viibijatele, keegi seda ei soovinud. Lõpetasin oma esinemise lõppsõnaga. Viisakuse mõttes tänasin oma juhendajat ja oponenti. Ja komisjoni. Kiitsin pöidlahoidjaid ja koostöö eest avaldasin tänu seiklusfirmale 360 KRAADI. Tegelikult on veelgi rohkem inimesi, kes on aitasid kaasa mu töö valmimisele. Kuna lõppsõna ajal oleks niivõrd isiklik tänamine liialt pikaks ja mõttetuks veninud (sest asjaosalisi ennast ju polnud!!!), siis teen selle isiklikult tänamise siin. Ka see ei ole just kõige isiklikum meetod (no worries, kõiki asjaosalisi on tegelikult juba isiklikult tänatud!!!), kuid just meenutamiseks ja mälestamiseks kirjeldan siin ära need kõige tähtsamad. Alustan algusest. Nimed ei ole mitte kuidagi olulisuse järjekorras. Kõik panustasid kuidagi mu töösse ning olen kõigile võrdselt väga-väga tänulik.

Mu ema, kes kannatlikult toimetas mu teksti ning abistas kõikide keeruliste küsimustega.

Ergo, kes toetas ja kannatas mind ning kõiki mu pööraseid ettevõtmisi terve selle ajajooksul.

Ergo ema, kes tegi suure tõlketöö ning abistas vajaliku informatsiooni otsimisega.

Eric, kes mõtte-väitles minuga väsimatult! Just selline abistamine viis mind nii mõnigi kord (tegelikult iga kord) õigele teele.

Ja Alar ja Toomas (ehk kogu 360 punt), kes samuti toetasid mind! Ja kõige hirmsamatel momentidel suutsid läbi nalja kõik mu hirmud kaotada!!! Lisaks töö kirjutamisele ning teadmiste omandamisele õppisin nende sõnul kõige olulisemat asja - toimetulema raskete ja keeruliste inimestega elu! Tõsi! :D

Katre, kes oli valmis koos minuga kõige halva üle kiruma!

Virge ja Philip, kes aitasid tõlketööga!

Kursakaaslased ja lihtsalt sõbrad, kes väsimatult väitsid, et ma saan hakkama, kuigi ise olin ma usu juba täielikult kaotanud! Sõltumata lootusestust olukorrast andis see niipalju jõudu.

Neid inimesi on veel. Ja ma olen neile kõigile tänulik! :)

Kui nüüd selle tähtsa päeva juurde tagasi tulla, siis kogu lugu jätkus sellega, et kuulasin veel mõned kaitsmised ning mida enam aega mööda läks, seda enam sain ma aru, et mu kaitsmine vist ei olnudki kõige parem. Ikka ja jälle meenusid mingid asjad, mida oleks võinud või pidanud ka rääkida. Üha enam tundus, et oleks pidanud nii mõnedki olukorrad väitluse ajal teisiti lahendama. Ja üleüldse hakkas tunduma, et tegelikult sain ma nii kõvasti vatti, et midagi head sealt küll tulla ei saa. Tegelikult ma ei saanud vist nii kõvasti vatti, aga arutelu mu töö üle oli pikk. Ja see tekitas üha enam tunde, et see ei olnud täiuslik. See ei olnud isegi lihtsalt mitte hea.

Kuna midagi head oodata ei olnud, otsustasin kõige tähtsamad kujud juba enne hindamist ära tänada. Selveri sefiirikorvikesed tundusid nagu õige tähistamine! Just nendega ma kontorisse sõitsingi. Ericut ei olnud, hmm. Toomast ka ei olnud. Ericust oli kahjum. Aga eks me siis tähistasime Alariga kahekesi. Tegin natuke tööd ja kui enam ootusärevus olla ei lasknud, naasin koolimajja tagasi. Veel mõned viimasemad kaitsjad olid jäänud ning siis asus komisjon esitletud töid hindama. Püüdsin mõelda nii ratsionaalselt kui võimalik ning panin paika enda hinde standardid. Leppisime kokku, et kui ma saan alla C, olen pettunud. Midagigigii mul ju on tehtud. Ja nii hullult see kaitsmine ka ei läinud. Üle C oleks ma positiivselt üllatunud olnud. Samamisi unistasin ikkagi B-st. Aga arvasin, et tuleb C, kuna enamik said C-d. Ma ei arva, et mul madal enesehinnang oleks või et ma oleks püüdnud nüüd näida nõrk või alandlik. Tõesti, kõigest südamest ma püüdsin olla realistlik. Muidugi oleks ma võinud öelda sarnaselt Randole, et A või enam, yoyoy. Vähemaga ei lepi. Lihtsalt on ilmselge, et sellise suhtumisega kuskile ei jõua. Või tähenda, et jõuab küll. Aga alla. Kukkumine sellise suhtumisega vendadel on valus. Mina püüdsin end realistlikult hinnata, mitte eputada. Mul ei olnud mitte mingit alust enda töö hindamiseks, seda pean tunnistama. Kuna mitte keegi ei olnud mu tööd läbi lugenud ning mulle adekvaatset hinnangut andnud, ei olnud mul mitte kõige õrnemat aimu ka, millisesse hindamisvahemikku mu töö mahtuda võiks.

(Ok, tegelikult ma valetan. Juhendaja M.R ütles (see oli vist siis 5.mail, kui mu töö oli juba põhimõtteliselt valmis, kuid ta polnud seda siiski läbi vaadanud), et tema arvates võib töö potentsiaaliks olla A kuni C sõltuvalt sellest, kuidas ma seda kaitsen. Ja E.H "hindas" mu tööd ümber nurga A-ga. Seda ei saanud ma aga tõsiselt võtta, kuna ta ütles seda vaid selleks, et mu meeleolu ja enesehinnangut parandada. Sõltumata nendest hinnangutest püüdsin ise mõista, mis mu töö väärt võiks olla (eelkõige kaitsmise põhjal).)

Ja siis saabus tõehetk. Komisjon oli jõudnud otsuseni. Komisjoni esimees J.N kirjeldas, mille järgi ning mis moodi töid hinnati ning alustas siis hinnete ettelugemisega kaitsjate järjekorras. Pöidlad olid pihus, et mitte alla C. Ja siis see tuli, kolmas nimi. Egle Pesti - A - suurepärane! Kuna ma olin sattunud istuma kõige taha, siis pärast seda A-d kõlas üks suur imestusohe ning kogu auditoorium pööras pead taha. O. M. G. Ma ei saanud mitte midagi aru. Kuidas see võimalik on?!? Mismõttes?!?! Apppi, kui tore! Ja ma ei kuulnud enam mitte kellegi teise tulemust, sest mu peas oli igasuguseid mõtteid ja need olid niivõrd valjud, et ma lihtsalt ei kuulnud mitte midagi muud. Ja hetke pärast oli see sama pea täiesti tühi. Null. Zilmer pidas n.ö lõpukõne meenutades meie sisseastumisvestluseid kolm aastat tagasi ning läbi ta oligi! Kõik, vsjoo. Või vähemalt nii ma arvasin. Kuid siis soovis komisjon kõigile kaitsjatele veel eraldi kättpidi õnne soovida. Oeh, mis emotsioonid. M.R hoidis mu kätt kaua ja kiitis mind. Võrdles mu tööd turu-uuringu firma tulemustega. Issand, see oli hirmus. Ja hirmustore. Ja kui K.S-Z mind õnnitles ning igasugu asju päris, siis mul tõesti tuli vist nutt kurku, sest ta ütles, et ta vist võib-olla teab, kui raske see võis ilma juhendajata olla. Ta meenutas seda, kuidas ma kõige esimesena tema käest nõu käisin küsimas ja kui ta lõpuks teada sai, kes mu juhendajaks sai. Ja ta meenutas seda, kuidas ma veel kaks nädalat tagasi olin punase joone all olnud. Ja kokkuvõttes kirjutasin töö A-le?!?!?!? Lihtsalt hull. Ja uskumatu. Ja meeletult tore, absoluutselt. Kahju, et ma seda ise veel tol momendil vist ei mõistnud. Ma sain aru, kuid samas ei saanud ka...

Alles järgmisel päeval, pärast väga pikka ja põhjalikku und hakkasin arusaama, millega ma hakkama sain. Alles siis tundsin kogu seda rõõmu. Tõesti, rõõmu kõige üle. Ma reaalselt tundsin, et sain jälle naeratada, et mul ei olnud põhjust muretseda. Et mul oli kõik hästi, et mitte öelda SUUREPÄRANE! Kogu see pingutus ja vaev tasus end ära. Saja - eiii, tuhande  - kordselt!!! Need lihtsad rõõmud olid tagasi. Ja siiani on. Nüüd on kogu actionist pea nädal möödas. Ja ma tunnen, kuidas see siiani mõjub. Ma olen õnnelik! :)

[edit] - Maailma kõige pikem postitus, ma kahtlustan! :D Tahtsin vaid veel seda öelda, et kogu see kompott on see, mida ma tunnen tagasivaadates. Kahjuks või õnneks on emotsioonid reaalses situatsioonis hoopis teised (sellest annavad aimu mõned eelnevad postitused). Ma ei tea, kas see on hea või halb, et need tunded ajas muutuvad. Kui tegu on positiivsete emotsioonidega, on need reaalsuses suuremad. Tagant järgi on neid raske kirjeldada. Sama lugu ka negatiivsete emotsioonidega. Tagant järgi ei tundu need lood võib-olla üldse nii hullud. Igal juhul jätab vaba valiku kõigile otsustada ja ettekujutada, mis tunne see oli. Mis tunded need olid, mida ma praegu püüdsin kirjeldada. Keerake volüüminupp nii kõvaks, kui ise soovite. Teadke vaid seda, et mina olen hiiglama suure kogemuse võrra rikkam!

Ps! Ma ei avalda enda "erapooletut" hinnangut oma tööle, kuid ütlen vaid seda, et järgmise kirjutaksin ma hulka paremini! ;) 

Tunne. Maitse. Reaalsus.

Väga, väga kahtlane. Oli üks mu möödunud päevi. Nimelt nägin öösel unes seda, kuidas ma sattusin autoavariisse. Sellisesse tavalisse ja igapäevasesse. Ja kaks korda. :D Liivalaia tänaval sõitsis mulle mingi mosse tagant sisse. Kaks korda ja sama auto ja samas kohas. Millegi pärast olid kõik autod mu unenäos Moskvitšid (?!) ja Zaparoosetsid (?! hahhaha!). Mina olin muidugi oma Suziega.  Kõksud oli küllaltki väikesed, aga mu Suzieke oli ikkagi tagant kortsus ja süüdlane ei tahtnud kuidagi ausalt süüd enda peale võtta. Selle asemel püüdis ta mulle selgeks teha, et kahjustusi ei ole ja seejärelt kärmelt jalga lasta. Ma ei mäleta, mis lõpus juhtus. Aga sellest osast, mida ma mäletan, piisas. Terve järgmise päeva oli autoga liigeldes tunne, et kohe-kohe see juhtub! :D Päris imelik. Ma nagu oleks oodanud seda. Õnneks olen terve. Suzie ka. Ja halb tunne läks ka üle. Oht on möödas! :D

--------------------------------------------------------------------------------------

Umbes sama ulmeline "tunne" tabas mind ühel õhtul. See oleks nagu vastanduv lugu eelmisele. See oli vist teisipäev ehk mu selle suve esimene tööpäev. Terve päeva tormasin ringi ja olin asjalik. Lõpuks õhtul koju jõudes ja garderoobi vahetades märkasin, et olin terve päeva pahupidi allukatega ringi lasknud! :D Hahahaha, kuiiiiiiiiiii värdjas tunne siiiis tekkis! :D Ok, ärgates olin väsinud ja ei andnud endale aru enda riietamise osas, aga kuidas ma terve päeva jooksul ka seda "viga" ei avastanud?!?!?!? Alles õhtul. Hahahahaha, naljakas. Ja imelik. Väga imelik.

--------------------------------------------------------------------------------------

Ma ei tea, kas minust on saanud kofeiinisõltlane või on asi selles, et ma tõesti pean nüüd taas tööinimesena liiga vara ärkama. Bakatööd kirjutades sai ikka kõvasti seda latte-värki sisse lürbitud. Nüüd on raske ilma selleta. A ma pakun, et see siiski pigem unisusest, mitte vajadusest. Nüüd on asjad aga nii kaugel, et kuna olen end mõnda aega erinevate maitsetega lattedega hellitanud, siis täna tavalist lattet juues sain aru, et see ei ole enam õige! Erinevad maitsed on rikkunud originaalse maitse! Õudne. Või ongi tavalise latte maitse selline olnud koguaeg...?! Edaspidi jään ikkagi selle karamelli-latte juurde, mmmmmmmmm! :)

--------------------------------------------------------------------------------------

Jep. Lugesid õigest! Kool ei ole veel lõplikult läbigi, aga mul juba töökoorem seljas. :( Napilt nädalakese sain ainult puhata ja nüüd mööduvad kõik mu päevad kontoris. No, tegelikult kindlasti mitte kõik, aga esialgu  enamus. Ühest küljest kurb, teisestküljest ju hädavajalik. Mõtted ja tunded selles osas on niiiii kahekülgsed, et ei oska veel täielikku seisukohta võtta. Eks me näe, kuidas asjad kulgevad. Igal juhul nüüd mõistan, miks mõned vanemad inimesed on mulle öelnud, et kui vähegi võimalik, siis ei tasu tööd teha. Seda jõuab naguniii. Võimalusel tuleks lihtsalt olla ja nautida. Kõike ja kõiki. Tundub, et minu jaoks on see aeg nüüdseks siiski läbi...

-----------------------------------------------------------------------------------

Üle kõige ei salli suitsetajaid! Veenusin selle jällegi. Ja mitte-sallivus süveneb... sajaga. Ükskord plahvatan!

Imeline! Or is it...?!

Kõik teavad vist juba, aga ega küll küllale liiga ei tee! TEHTUUUUD! No, ma olin juba vahepeal juba alla andnud ju?! Ja ma sain hakkama. Valmis kirjutatud, prinditud, köidetud, allikirjastatud ja instituuti esitatud! :) Ma ei ütle, et tulemus on parim võimalik, aga... See on parim võimalik selle aja kohta! :D Ükskõik, milline see lõpus olnud ei oleks, ma ütleksmseda ikka! :D Kui alguses tundus, et teooria on korralik ning uurimus oli eelkaitsmiseks puhta olemata, siis lõpptulemuses on asjad vastupidised - teooria on võrreldes uurimusega VÄGA VÄGA NÕRK. Ja täna sain oponendi ka teada! Hullll, aga kindlasti mitte kõige hullem variant! :) Sõidan üle saja miljoni aasta jälle rongiga. Nii vahva. Kui alguses tundus, et mitttte midagi ei ole muutunud, siis tegelikult see uus jupp - Türi-Viljandi - on küll siiani kuidagi väga vaikne ja rahulik olnud. Rrrrongi rattad ei rrrrragisegi nii palju, kui muidu :) Ilm on ilus ja päev ning viis on parimad linnast põgenemiseks! Jesss! Ps! Mu esimene postitus iPadiga?!?! Korjavead seekord arvesse ei läheee! ;)

Maailma nunnu!

Närvid on pingul ja kogu krempel ripub veel vaid juuksekarva otsas. Ja kuna see juuksekarv on mu lugupeetud juhendaja oma, siis on mul ikka väga-väga suur hirm, et see katkeb... ja kogu asi variseb. Kokku. Laiali. Segamini. Õudne! :S

Ehk siis. Eile sai asi "valmis" ja saadetud. Esimest korda kellegi "asjaliku" pilgu alla läbivaatamiseks. Täna puhkan. Tõesti ja ausalt. Täna puhkan ja püüan kõik mõtted koolitööst eemal hoida. Ja seda selleks, et asi homme uuesti käsile võtta ja lõplik punkt asjale panna. Appi!? :D

Aga natuke nalja on ka olnud töisel ajal. Üks päev tuli meile naabripoiss-Robin külla. Mina nägin teda täiesti tõsiselt vist üle saja-miljoni aasta. Poiss on suuremaks kasvanud :) Aga mingid asjad ei muutu. Vaatas ta natuke mu segamini lauda ja küsis siis, et mida ma üldse omaarust teen?!?!?! Ütlesin viisakalt, et õpin. Robinile jäi asi natuke segaseks (vaadates kogu seda segadust ja raamatukuhja, pabereid jne...). Ja ta tahtis hirmsasti teada, mitmendas klassis ma käin. :D Okei. Ülikooli kolmandas klassis, see tähendab tegelikult, et kolmandal kursusel. Ülikooli viimane aasta! Ja siis selgus, miks see klass niivõrd tähtis oli: "Okei, kui ma kunagi sinna maale jõuan, siis tulen laenan sinult mõned paberid..." :)

Joy! Nüüd tööle. See tähendab mitte koolitööle, vaid päris tööle. Ikka ja jälle 360, aasta algusest pole vist möödunud päevagi, kui ma poleks kokkupuutunud selle 3-6-0-ga! Tuus.

Someone has a new look! Wuuhuu.

No, I'm not talking about myself... I'm talking about Blogger!!! Võõras natuke. Aga küll me hakkama saame. Ma ei satu siia enam väga tihti, niiet ehk saame need vähesedki korrad omavahel kokkuleppele. :) Aga muutus on hea. Paus on ka hea. :D

No, wait! Tegelikult ma rääkisin enne ikkagi endast ka natuke. Käisin juuksuris. Nagu ikka lähen alati salongi suuuuuuuure innuga, et teeme midagi uut. Midagi eriti crazyt ja lahedat!!! Ja asi lõppeb alati ühtemoodi: Aet ütleb, et eiiiiii, äkki ikka ma pärast kahetsen. Ja see ei sobiks nagunii. Ja see pole ka heamõte. Siis teeme me paar heledamat triibukest, lõikame otsi ja... nii nagu ikka... midagi ei muutu! :D Ok, tukake sai seekord natuke teisiti. See ei ole midagi teistmoodi või crazyit. Ma olin oma juuksed tukast naguniiiii nii katki kruttinud, et see lihtsalt oli loomulik asjade kulg. Tuus! Juuksed kakun peast ja söön end paksusk - gotta love the school!

(Naljakas, et kui mõnda aega vaadata välismaised seriaale (eriti ilma subakateta), siis tuleb kuidagi selline inglise keele hoog, et kõik mõtted ja ütlemised tahavad vägisi inglise keelde minna! :D Ok, seriaale ei ole ma juba viimased sada aastat vaadanud, aga inglise keelset joonistusmängu päeva otsa olen mänginud küll! :/ A, ja eile peale selgeltnägijaid tuli vene keel ka robinal. Seega, see reegel ei kehti vaid inglise keele, vaid kõikide võõrkeelte kohta! M.o.t.t!)

Miks ma aga tegelikult siia tulin? Sest ma olen üks hämmastav inimloom. Jaa, ma suudan end ühe asja tarvis natuke piitsutada, ent sellevõrra lasen teise koha pealt end jälle lössi. :S Ma olen olnud super-super tubli ja istunud need lubatud päevad kõik kodus (ok, ühe korra käisin tööl, aga see oli siinsamas lähedal). Olen suutnud vastu panna kõikidele kiusatustele sõita Tartusse tudengipäevi pidama (ja see on vist ka kõige raskem olnud! :(), ma olen suutnud vastu panna kõikidele kutsetele ka siia samasse lähedale peole minna. (Täna helistas mingi tundmatu-võõras number ja kutsus mind peole!!! Õnneks või kahjuks sai mu telefoniaku tühjaks ja ma saanudki minna! :() Õe sünnipäev jääb seeaasta pidamata. Jne. Jne. Jne. Omgg, kui ma veel viimati kodust väljas käisin, siis raadiost muud ei räägitudki, kui ei tudengipäevad nii ja naa. Ja kogu Facebook on täis pilte ja jutte ja igasugu lahedaid asju Tartust. Ja selllllised ilmad?!?!? Ja mina istun kodus, vabatahtlikult ja täiesti iseseisvalt. :S :D Aga ega ma siis asjalik ei ole. Päeva otsa tuian niisama ringi, söön-söön-SÖÖN...ja siis õhtu poole teen veits midagi asjalikku ja olen väsinud. Ja natuke veel hiljen söön natuke ja siis hakkan masetsema, kui rumal ma ikka olen! :) Suht tuus ju. Gotta love my life! :)

Ma ei taha üldse rääkidagi, kui õnnelik ma oleks, kui ma suudaks selle asja pull off-ida. Lihtsalt hull! Aga eiii, ma istun nüüd kodus edasi. Ja vaatan, äkki midagi iseenestest ilmub?!?! ÄKKI?!??! Papahhh! :S

Oskamatus. Meeleheide. Tahtmatus. Kaos.

Ma hämmastan iseennastki...taas! Sest see lihtsalt ON hämmastav, mida ma suudan välja mõelda, et mitte tubli, korralik ja asjalik olla. For the once in my life! Palun, tee see asi ära! Ja ma ei suuda. Ma ei suuda uskuda, kui laisk ma olen. Haige lihtsalt!!! :( Mul on mu enda pärast häbi. Ja ma olen endale seda juba sada korda öelnud, et ma olen rumal ja vastik ja veelkord rumal, et ma ei suuda end kokku võtta ja aru saada, et see on OLULINE! See muudab nii palju. Ja sellest ei piisa! :/ Millal ja kuidas ma nii laisaks muutusin?!?!?!?  Oota, asi ei ole laiskuses. Asi on oskamatuses. Ja teadmatuses. Ja meeleheites. Apppppii. :( Aeg saab otsa. Viimane minut juba jookseb ja mida mina teen?! Mitte midagi sinna poolegi, mis hetkel vajalik on. Häbi mul olgu ja saba mul tulgu! :(

Ühe sõnaga - kõik on halvasti. Õõhh! :/

Kevaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad! :)

Väljas on +3,9kraadi sooja. Ja kevad on alanud. Ametlikult. Vist?! Nüüd?! :D

Muid häid uudiseid ei ole. Nädalavahetused (ja ka muud nädalapäevad) on täitunud kuidagi väga võrkpalliga - omg, it's taking over my life! :D Aga see ei ole paha. Tõesti tundub, et ma tegelen oma lemmik-hobiga rohkem kui kunagi varem. Või noh, trenni teen vähe, aga võistlusi on palju! :D Aga ikkagi on fun! Sest üle oma poole elu olen seda nüüd harrastanud. :) Ja huvitav asjaolu on see, et mul ei ole olnud mitte ainsamatki vigastust võrkpalli pärast. Mittttttte ühtegi näppu, hüppeliigest või muud viga. Until now! :D Mu selggggggggggggggggg! :( On valus. Ja ma ei tea, miks. Koormus ei ole ju väga suur, pigem on süüdi need meeletud painutus-harjutused. Ja samas. Asi liigub paremuse poole, sest ma värbasin (täiesti kogemata!!!) enda asemele uue ja parema libero. Niiet. Loodetavasti tadaaa, seljavalud, sest ma ei pean end enam pooleks mängima! (Ja arvatavasti ei saa ma nüüd enam platsile ka.) :D

Erinevalt veebruarist on nüüd töörindel ka rohkem tegemisi. Ja see on kahe otsaga vorst. Sest hea ju, kui raha liigub. Ja samas. Ideaalne "ettekääne" oma koolitööst hoidumiseks!!! :( Kui jääbki see kaitsmine see aasta tegemata, siis me kõik teame, kes selles süüdi on - 3 6 0 ! Nali! Kõige suurem patukott olen ma ikka ise. Mida teen ma praegusel hetkel, et ma oma teooriat ei kirjuta???!?!?! Jeo, patukott.

Täna on suurepärane ilm, päike paistab ja lumi sulab. Ma ei oska muud öelda, kui et... have a nice day! :)

Midnight in Paris!

Sõbrapäev, vastlapäev ja Inkeri sünnipäev! Kolm Eesti rahvakalendri tähtsaimat tähtpäeva veebruaris! Hihihi. Ja kohe kõigest lähemalt... :P

Tegelikult lahenesid kõik need tähtpäevad natuke teisiti, kui rahvatavad ette näevad. Sõbrapäeval käisime liugu laskmas (aga valentini-värki tegime ka = käisime SPAs), vastlapäeval liugu ei lasknud ja  vastlakukleid ei teinud (aga "vastla-muffineid" tegime küll!!!) ja Inkeri sünnipäeval sai salatit, torti, tantsu-tralli ja nalja!!! Täpselt nii nagu peab. Väga fun! :)

Jaa, kõik kõige tähelepanelikumad kindlasti märkasid, et Eesti vabariigi aastapäeva ma ju tähtsate tähtpäevadena ära ei märkinud. Hihihi, ma ei tea, kas ma julgengi rääkida (äkki hakatakse riigireetjaks tembeldama), aga mina käisin 24.veebruaril Lätis! Ja ma ei olnud ainuke. Viis bussitäit eestlasi oli veel. Pluss väga palju autotäisi. :D Ehk siis riigi sünnipäev möödus naaberriigis lauatades. Yhaa, esimest korda sel aastal. Sel hooajal. Ilm oli sula ja inimesi oli liiiiiga palju, aga vähemalt sai natukenegi sõita. Ja enda eelmisel aastal õpitud õpetamis-oskusi rakendada. Hihihihi. Mul oli tublid, no ikka väga tublid õpilased! :) Nüüd võiks trippi korrata - parema ilma ja vähemate inimestega! ;)

Bakatööga on mõõn. Ja kui midagi paremaks ei lähe, siis on kellad. Suured kellad. Loodan juhendajale number KAKS!!!!! (tegelikult vist juba kolm)

JAAAAAAAA! Mu kultuurinurgake on tagasi. Sest käisime eile filmipoes ja kuus uut filmi kotis. Üks nüüdseks vaadatud. Ja mul kohe on selle filmi kohta midagi öelda. Kuna ma väga selline avalikult kritiseeriv ei ole ja FB-sse oma arvamustega ei tõtta, siis tuligi kohe tunne, et peab oma kultuurinurgakese taaselustama. :)

"Midnight in Paris" on siis teose nimi, mis eile juba vaadatud sai. Mu meelest ei olnud see mitte ammu, kui see kinodes jooksis ja keegi käis seda vaatamas...vist...kunagi....ja ütles...midagi. Meie DVD-kollektsioonis on see nüüd olemas. Parimate filmide kategooriasse see muidugi ei mahu, sest seda see film kindlasti ei ole. Ma isegi ei tea, miks, aga see oli kohe selline kesine film. Jaa, mõte - HEA! Aga teostus ja näitlejad või...tegelikult ma isegi ei tea mis, aga miski oli halb. Näiteks lõpp. Ja peategelaste suhestus (mees ja naine, kes ei saanud omavahel üldse läbi, kohe filmi algusest peale, ja ometigi oli neil plaan abielluda?!). Miks?! Imelik. Ja muidugi asja tipp - DVD kaanel ja ka plaadil on illustreeriv pilt, mis on seotud Van Goghi teosega "Midnight" vms, kuid filmis olid kõik muud tuntud ja tundmatud kunsti- ja kultuuritegelased 1920-aastate Pariisist välja arvatud Van Gogh. Whaat?! Odav alttõmbamine. Kaastunne kõigile Van Goghi fännidele! :D :D :D

Nägemiin!