I can be your melody!

Kui nüüd kiirelt ja lühidalt kogu kahe nädalane minevik kokku võtta ja Iirimaad üldiselt iseloomustada, siis peab ütlema, et: liiklus on seal tagurpidi, uksed ja lukustussüsteemid on seal tagurpidi, imelik veesegistite süsteem (mis abi on sellest, kui ühest kraanist tuleb tulikuum ja teisest jääkülm vesi?!?!? Kumbatki ei saa eraldi kasutada, aga koos ju ka ei saaa??!?!?!), teed on väga kitsad ja ohtlikud, kõik tehnika ja värgid on "kõrgelt arenenud" (sest isegi duššid käivad seal elektriga lülitist tööle!!!), pistikud on kolme auguga, riiete suuruste-numbrite süsteem on imelik, inimesed on väga sõbralikud ja alati positiivselt meelestatud, tänavad linnas (ja mis seal salata, ka teede ääred linnast väljas) on paksult prügised, siiski on loodus ja maastik seal maagiliselt kena, elu on üldjuhul kallis ja õiget Iirimaa ilma ma (õnneks!) ei näinudki! :P

Tagasi tulles mahtusid kõik asjad õnneks kotti...sest need, mis ei mahtunud, pidi ju selga panema! Nägi välja kui kubujuss, aga vähemalt ei pidanud 40 euri lisaks maksma. :P Ja, jumala eest, PALUN TOOGE KEEGI STARBUCKS EESTISSE!!! :D :D :D

Tegelikult oli see reisuke mul täpselt selline, nagu vahel vaja oleks. Kui tekib see moment, et nüüd tahaks ära minna...kuskile kaugele ja eemale kõigist ja mitte kellelegi midagi ütlemata. Siis tuleks just nii minna ja sellisesse kohta minna. Noh, mul ainult juhtus nii, et ma ei jõudnud kellelegi öelda, sest ma isegi ei teadnud ega saanud aru, mis toimub! Ja natuke vale aeg oli ka. Eks ta nii olegi, et kui sellist vaja oleks, siis ei saa ega ole midagi teha. Kui aga vajadust ei ole, tekivad võimalused. Paratamatus!

Ps! Ilma naljata hakkasin ma ükspäev (ehk eelmine kolmapäev, kui ma esimest korda üle kahe nädala ise rooli taga jälle olin) Tondi ringi peale sõitma VALET PIDI!!! :D Kui ei oleks Inkerit mu kõrval istunud, siis oleks see väga tõenäoliselt ka nii läinud. Väga segane hetk oli! Ennastki hämmastav! :D

Hm, kui nüüd rääkida reaalsetest oludest ja karmidest kohustustest, mis mind siin Eestis taaskord ees ootasid, siis peab ütlema, et on läinud ja plaanitust palju kergemini. Näiteks hakkasin ma Iirimaal olles ükspäev mõtlema oma kooli asjade peal ja järsku viisin otsad kokku...et tulemas on ju "iseseisvatöö nädal"...ehm maakeeli VAHEAEG! :D Ja nii see oligi: kolm päeva käisin koolis, suutsin järgi teha kaks praktilist tööd ja ühe aine lõpu arvestuse sain ka kaelast ära. :P Wuhuu! Nüüd on veel jäänud füsioloogia kontrolltöö, mis on väga oluline (sest ma tõesti ju ei taha seda eksamit teha) ja suusatamise teooria test (mis mul üldse meelest juba ära oli läinud, et see tuleb! :D). Vot! Nüüd püüangi oma iseseisva nädala jooksul need kaks endale selgeks teha ja kui aega (ja tahmist) üle jääb, siis peaks inka esitlust vist ka vaikselt tegema hakkama. :P

Ükskord käisime Tannut vaatamas. Aga sellest ei ole midagi rääkida, sest sellised asjad lõpped just täpselt nii, nagu nad lõppevad, kui nad juba nii alanud on! :D Ajalugu vaikib! Hihiii! :P

Oeh. Olenemata segasest seisust mu sees on hetkel nii kirjeldamatult rahulik olla. Ei tea miks küll?! Võib see tuleneda sellest, et ma olen eemal sellest murekoldest?! Või on asi lihtsalt Olustveres?! Ilmselgelt JAAAAAAAAAAAAAA! Millal ma viimati niimoodi magasin nagu täna öösel?! Ja nüüd on selline tunne, et ma võiks kasvõi maailma teistpidi pöörlema lükata!!! Uskumatu. Nii. Hea. :)

Ja faking fak! Ma tean, et ma pean nüüd füsioloogiaga tegelema, aga ma ei suuda enam raamatut käest panna. Viimased 50 lehekülge ja...ja siis ma saan teada, mis TOIMUB?! Stephen King. "Misery". Mul on vist elus esimest korda tunne, et ma tõesti ei tea, mis moodi raamat lõppeb! Kogu see lugu on lihtsalt nii absurdne ja ettearvamatu...ja psüüüüh! Kuidas ma saakski teada, kuidas selline asi lõppeb?! Loen-loen-loen, siis saan teada! :P

Kirgastunud-Pisike. :P