VÄLJASÕIT!

Wuhuu! Elu keeb täispööretel! Tegelikult ei ole see enam isegi naljakas, millega ma viimastel päevadel tegelenud olen. Loen mingit absurdset õudukat, mängin head perekonnatuttavat, teen "tööd", vedelen ja siis ühel hetkel võtan vastu otsuse, mis ei ole üldse minulik. Kunagi oleks olnud, praegu ei ole. Ja ometigi lahkun ma südamerahuga kümneks päevaks Eestist. Ometigi jääb ju sellesse ajavahemikku kaks olulist füsioloogia praktilist tööd ja isegi ka üks kolmest oluliselt kontrolltööst, mille positiivne sooritamine päästaks mind eksamist. Kes šampust ei joo, see ei riski! Mina ilmselgelt joon. :P
Keeruline on seletada, mis toimub. Ma olen tüdinud. See on kõige kokkuvõtvam ning kohe kindlasti mitte kõige õigem seletus, aga ajab asja ära. Vist?! Vahel olen veel natuke kurb ja kahtlustav. Selle eest põgenengi. Huvitav, kas sellest abi ka on?! Kirjalikult võrreldes jäi hea halvale alla. Las praktika näitab...
Kuhu ma siis ometigi lähen?! Tegelikult ei tea ma veel isegi täpselt, mis toimuma hakkab ja niiiiiiiiiiiiiiiiiii khuuul on natuke omaette salatseda. Kui ma elusalt ja tervelt tagasi jõuan, et siis räägin...võib-olla! :P
Teema vahetus! Räägime hoopis sünnipäevadest?! Jah! Nädalavahetus läks nii kiiresti, sest tegemisi ja nägemisi oli palju. Aga seda ütleb sõber Mihalyi Csikszentmihalyi kulgemise teooriagi ju! Aga miks miks miks?! Head hetked võiks kesta igavesti...ja need teised hetked, mis jäävad heade hetkede vahele, võiks olla lühemad! :P Kõik need head hetked möödusid Olümpia (Andrus oli niiiiiiiiiiiiii tubli!!!), juuniorite Aliase, kokteilide segamise, Rammsteinist muljetamise ja muude juttude saatel. Lastel on hämmastav mälu. Aa, mul on ka! Punkt.

Ma hakkan nüüd homse intervjuu jaoks ära ütlemist harjutama, teen natuke inkat, tõmban Nabas tehtud pildid arvutisse ja hakkan asju pakkima. Nägemist! ;)