-ÄRA SEDA POSTITUST LOE!!!-

Sest siin ei ole mitte midagi asjalikku või lugemisväärt...sinule! See sissekanne on ainult mulle endale, et kunagi võib-olla oleks hea lugeda mis kohad, kus ja kuidas. Heh, ma vihkan selliseid kuivi ja igavaid postitusi. Vot! Niiet, ära loe!!!

Teisipäeval otsustatud, neljapäeval sõidetud. Kus ma nüüd siis omadega olen?! Iirimaal. Nädal aega olen seda elu siin näinud ja tundnud. Et aga selge pilt ja korralik ülevaade asjast anda, siis alustan sealt, kust ikka alustatakse: algusest! :P

NELJAPÄEV
Viimased ostud veel Eesti valuutas, et kotis mitte grammigi vaba ruumi ei jääks, hüvastijätud ja lendasimegi juba Londoni poole. Jah, meil oli seal 8 tundi aega, aga ikkagi ei jõudnud me mitte midagi asjalikku selle aja jooksul korda saata. Suure hurraaga oli plaan päev Londonis veeta, aga teadupärast asub London Stansted lennujaam Londonist päääääris kaugel. Ja kui me olime tutvunud pakihoiu- ja bussihindadega, siis otsustasime, et ei hakka kohe reisu alguses suurt eelarveauku tekitama. Kui kahe inimese transport ja pakihoid kulutavad 1/5 kogu kaasavõetud „noosist“, siis võib seda natuke paljuks ju pidada küll…
Pärast mitmeid turaka-lahinguid, mitmeid peatükke raamatus ja väikest unelemist lendlesime juba Iirimaa poole. Shannoni lennujaamas oli meil Philip juba vastas ja kiirelt, kuigi vastassuunavööndis, jõudsime Sixmilebridge’i . Ehmatus oli ausalt oodatust palju suurem, sest on ikka imelik küll, kui kõik autod niiiiiiiiiii valesti sõidavad… :D

REEDE
Hommikul oli äratus väga vara, sest ees oli pikk sõit Galway’sse, kuna Philip pidi tööle minema ja mina ei tahtnud suurt raha transpordi peale välja käia. :P Meie teed Virgega läksid juba lahku, sest Virge pidi oma tööriideid minema Limerickust ära tooma. Noh, pikk jutt ja polegi üldse oluline. Niisiis ma olingi üksinda kuskil mingis ridaelamumajas ja…magasin. Jah, niikaua magasin, kuni keegi tuli ja hakkas kitarri mängima ja laulma!!! Hahahhahaa. Esialgu oli see kohutav, kuid tegelikult oli üks lugu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus ja tore, et tekkis kohe selline armumise tunne. Õnneks tuli uni siis õigel ajal tagasi ja uinusin taas magusasse unne selle ilusa loo saatel. Aga ega seegi kord ma kaua magada ei saanud, sest varsti võtsid võimust mingid remondimehed. :D Ei jäänudki enam muud üles, kus end maast lahti ajada.
Peale ühte nurjunud katset välja jalutama minna tuli Philip, sain „hommikust süüa“, sain teada, kuidas Iirimaal uksi lukustatakse (vihje: lingid käivad seal ülespidi!!!) ja oligi minek linnaga tutvuma. :P Kerge shoping ja oligi juba aeg seal maal, et Virge jõudis ka meiega samasse linna ning Philipil lõppes töö. Käisime veel jalutamas ühes ilusas linnaosas nimega Salthill, nautisime mitte-tüüpilist Iirimaa ilma, sõime õhtust, tegime kaarti-põrgut ja tund aega otsustasime, kas minna välja või ei. Püüdsime, mis me püüdsime, ikka jäime koju. :P

LAUPÄEV
Virge läks tööle, meie Philipiga läksime akvaariumisse. :P Nägime palju kalu (ülla-ülla! :D). See oli vist siis esimene kord, kui ma kahetsema hakkasin, et enda suurt kaamerat kaasa ei võtnud. Võõras vara on ikka võõras ja tundmatu ja enda väike seebikarp on lihtsalt üks tükk s*tta! :/ Noh, äkki mingeid pilte ikka sai.
Jalutasime veel ja veel mööda võrratut mere äärt ja Virge lõpetas töö. Pakkisime oma kodinad Galways kokku ja suundusime tagasi Sixmilebridgele. Vaarutasime burgereid (jah, muud me siin vist ei söögi!) ja õunapirukat. Mmm. Käisin elektrilise duši all ja oligi aeg Limericku ööklubisid vallutama. Esialgu läksime ühte ülerahvastatud kuid üliägedasse pubisse. Sealt peagi edasi ööklubisse nimega Icon. Koht oli suur ja võimas, kahe saaliga ja puha. Piletihind oli sama võimas! :D Lihtsalt tantsumuusika eest maksta 15 euri. Samas, muusika oli ikka tantsumuusika, mitte selline kohutav ja tavapärane hoolika-muss. :D Iga juhul olime seal kuni klubi sulgemiseni…ehk kella poole kolmeni?! Või oli see lausa poole kaheni ainult?! Anyway, irkud ei ole just kõige suurem möllu-rahvas. Aga selle eest ei ole nad just ka kõige tagasihoidlikumad… :D

PÜHAPÄEV
Järjekordne päev, kui ma täiesti omapäi olin. Virgel ja Philipil olid sulgpalli võistlused ja ma tatsusin terve päeva mööda Limericku linna. Raiskasin raha ja pildistasin linna. Noh, selline tavaline värks. :P Kui kell juba päris parasjagu peale lõunat oli tiksunud, sõitsin Limericku ülikooli juurde, kus Philipi võistlused olid (Virge oli vapsee 200km läänepoole ajama pannud). Kuna tal olid just võistlused lõppenud, ei raisanud me aega ja sõitsime kuskile mäe otsa, kust ilusti-kenasti kogu Shannoni jõgi ja Limerick kätte paistsid. Mäe otsas oli golfipalli-maja, mis tegelikult oli palju rohkem jalgpalli-maja moodi. :P
Õhtul vaaritasime veel ja veel burkse ja vaatasime „Max Payne“. Ulme. Lõpuks jõudsime siis Liivi juurde…ehk sinna, kus Virge tegelikult elab. :D Limericku äärelinn.

ESMASPÄEV
Uus päev, sama linna ja nähtud poed, aga kuna ma olen juba see tüüp, kes ei suuda valida, siis pidime kõik kohad uuesti – seekord koos Virgega – läbi käima. Jep, KÄIMA! Ja käia on terve siin aja jooksul rohkem kui küll. Ühekordne linnaliinipilet maksab siin 1.60 eurot. Jah, see ei tundu palju, aga kui see eesti rahasse ümber arvutada, siis saab ehk aimu, miks me pigem jala käime. Vahemaad on küll suured, aga aega meil ju on. Vahemaad on pikad ja parajad, et sissesöödud burgerid maha käia…hihiii! :P
Õhtu lõpetuseks mõtlesime, et lisaks pikale jalutuskäigule otsa võiks ju veel joosta ka. :P Ehk siis sulgpalli trenn number üks. Noh, keegi muidugi ei uskunud, et see mu esimene trenn oli…aga oli. :D Hm, aga ülikooli saal on seal ilus. Eesti lipp ka seal lehvimas ja puha. Aga trenn missugune, kaheksast üheteistkümneni. Hah!

TEISIPÄEV
Jalutasime ülikooli juurde, et koerada jalutada. Kuidas kõlab?! Jep, üks ilus naissoost Jimmy Page oli see nunnu koerake, keda me jalutasime…või õigemini jalutas tema meid. Meie ujutasime teda. :D
Kuna nagu ööklubidki, lähevad poed ka siin väga varakult kinni ja enne koju tagasijalutamist käisime veel Parkway’st läbi. Ja teate mis?! JAAAAAAAAAAAAA, MA SAIN SIMPSONITE UUE HOOAJA!!! Wohoo! 
Ülejäänud õhtu möödus rahulikult: küpsetasime (mitte burgereid!!!) ja mängisime lastega. Ei, Virgel ei ole veel lapsi, aga sellel tädil, kelle juures Virge siin elab, on kaks toredat pliksi: Fumi ja Mirjam! Hihii!

KOLMAPÄEV
Plaanis oli väga produktiivne päev: sõitsin üksi linna, et kohalik turismimagnet – King John’s Castle – risti ja põiki läbi käia. Üksi sellepärast, et Virge on seda näinud ja 7 eurot uuesti maksta oleks tõesti natuke mõttetu, kui nad seal alles hiljuti käisid. Noh, sellest polnud hullu midagi, kuna linn oli mul juba ammu selge ja tee leidmine kohta, mida on igast linna otsast näha, ei saagi väga raske olla. Jah, kui pooletunnine bussiootamine välja jätta, siis läks kõik enamvähem hästi. Kuni kindluseni, sest seal ukse peal oli silt, mis teatas, et koht on kinni kolmapäevast laupäevani. Erandkorras. Jah, muidugi! Kuidas see olekski saanud lahti olla, kuna mina sinna läksin?!?!? Mis mul siis muud üle jäi, kui tunnike aega parajaks teha, kuni Virge linna jõudis. Kihutasime siis uude linnaossa, et veel üks shopping-center läbi käia. Ilmselgelt oli sinna minek suur viga, sest seal oli veel omakorda niiiiiiii palju ilusaid asju, et ei teadnud, mis võtta või mida jätta. :D

NELJAPÄEV
Täna on jälle neljapäev. Nädal on möödas ajast kui ma Eestist jalga lasksin. Hmm. Käisime jalutamas. Avastasime rikaste rajooni. Tõelised lossid. Aga jõgi, mille äärde me lõpuks välja jõudsime, oli veel ilusam kui need suure hooviga majakesed. Ja teate mis?! PAJUTIBUD ÕITSEVAD!!! Huh, kevad! Mõnus päike ja kevade lõhn. Nüüd puhkame jalga ja õhtul on plaanis jälle väike tansulka teha. Täna on siin ladies night, niiet saab lausa tasuta tansulkatada! :D

Täiesti võimalik, et kui ma kunagi pildid sorteeritud saan, siis ehk näeb siingi mõnda nendest...mitmest tunandest! ;)