Don't walk away!

Shame! Shame! Shame! Ma tean, et see kõlab juba ilgelt läilalt, aga ausalt, põhjused, miks seda väikest päevaraamatukest uuendatud ei ole on ikka ja endiselt samad - töö, kiire, kiire, kiire, töö. Ma teaaaan, ma tean, et see on täiesti...ajuvaba!? Aga mis ma siis tegema pean, kui nii on?! Sest nii on. :(

Aga head on ka vahepeal olnud (mitte, et töö paha oleks). Aga sellesmõttes head, et...noh, neid pisiasju, mis ikka rõõmu pakuvad. Kõige muu hea ja ilusa kõrval. :P Ma ei tea, kas kellaaeg on liialt hiline või on asi selles, et ma lihtsalt tean, et homme on täiesti vaba päev või on kogu selle nädala pinged ja närvilisus haitunud. Anyways, tuli tunne, et nüüd on õige aeg ja hetk need väikesed pisiasjad ülestähendada. :)

Njaa. Nende rõõmsate hetkedega ongi nii, et ma küll oskan neid vahel harva tekitada, nautida ja rõõmustada, kuid järgmisel hetkel on see hetk juba unustustehõlma (pigem nagu rohkem mälestustehõlma) vajunud. Ja nii need hetked jäävad. Jäävad sinna, kus nad tekkisid, olid ja jäid. Hea seegi, et ma praeguseks mäletan, et need ikka vahel on end näidanud. :)

August algas töiselt. Esimese nädalaga tegin tervest kuu normist juba pooled mängud ära. Mõistlik. Ja lisaks sellele käisin sünnipäeval ja tegin isegi seal tööd!!! Oot, nüüd hakkab vist meenuma. See sama, Siivi sünnipäev oligi üks neist rõõmuhetkedest, kui ma lihtsalt sain olla. Korraks. Aga kasvõi korrakski. :)

Ja kui nüüd päris üdini aus olla, siis sealt vist saigi mu magamatuse-maraton alguse. Sest peale sünnat (kust ma jõudsin kell 4 koju), tuli üks tavaline tööpäev (mis sisaldab endas ohtralt autosõitu ja natukese töö tegemist). Kuna pühapäev tõotas vaba tulla, siis laupäeval otsustasin ma linna minna (päris rumal, eks?! Ise ainult nii vähe maganud ja siis arvab, et suudab veel hommikuni pidutseda?!). Ei suutnud. Kell 5 olin omas voodis kui...viis kopikat?! :D Aga see kella viieni tsill oli ikkagi vahva. Sest FINALLY sain ma käidud katusekinos!!! ROOFTOP CINEMA!!! GO GO GO!!! Ülituus. Ma ei olnud kinos käinud juba sada aastat, vähemalt. Ja siis veel üle nii pika aja sattuda sinna!? Wow. Mulle meeldis. Mulle tõesti ja tõsiselt ja täitsa ausalt meeldis kohe. :)

Mu sekeldused jätkusid pühapäeval sellega, et ma pidin ikkagi tööle minema. Ja muud toimetused tahtsid ka tegemist. Ja nii ma siis jälle mäslesin õhtuni välja. Märkamatult. Ja märkamatult (sõna kõige otsesemas mõttes) saabus ka 8.august ja mu laagripraktika viimane vahetus NABAs. Okouu. See saabus nii märkamatult, et ma olin juba suures tuhinas oma 8.augusti ära lubanud. Nii ma siis pidin jälle pooleks minema. Hommikul sada-varaks läksin laagrisse ja peale lõunat tegin minekut. Koju jõudsin kell 1. Aga ise ma tahtsin midagi muud teha vahelduseks. Ja tegingi. Tark mees taskus ja Roosta puhkeküla. Seal oli küll päris mitu ussi-jurakat, aga sain hakkama. Raskeks läks alles siis, kui iseloomutud inimesed otsustasid iseloomu näitama hakata, mind võhivõõra auto rooli lükati ja tööjuures värav minuga koostööd teha ei tahtnud. :/ Kogu maailma ebaõnn oli mu õlul tol õhtul. "Õnneks" sain ju juba kella kahe paiku unele. :)

Mu magamatuse-maraton jätkus, sest laager vajas eestvedajat ja mina oma praktikapäevikusse linnukest. Niisiis ma tegutsesin taaskord end nädal aega järjest nuumates. Õõõh. Laager oli küll rahulikum, kuna lapsed oli vanemad ja enamalt jaolt tüdrukud, kuid süüa tehti ikkagi sama palju. Või siis veel isegi rohkem. Jõhker. Aga muidu oli programm sama. Käisime lastega turul, martsipani galeriis, Violias, Selveris. Tegime ikka ja jälle neid samu sööke.Ikka ainult head ja paremat. Kui esialgu tundus, et lapsed on vanemad ning ei kiindu niivõrd palju oma kasvatajatesse, siis tegelikult läks ikkagi kõik samamoodi. Jube raske oli neile viimastkorda head aega öelda. No, nii palju siiraid kallistusi. Ja siiraid tundeid. Ja ilusaid sõnu. Õõh. Jätan nüüd midagi praktikapäeviku jaoks ka! :D

Vahel tuleb tunne, et mul on kõige nõmedam töö maailmas (seda tunnet esineb siiski väga-väga harva ning ainult teatud asjaolude kokkulangemise tõttu). See tunne tekib siis, kui ma ei saa näiteks minna oma õe lapse esimesele sünnipäevale selle pärast, et ma pean olema tööl. Ja see tunne tekib siis, kui õues on ilus ilm ning mul on kontoritööpäev. Aga üldjuhul (ehk siis koguaeg v.a need vähesed korrad) ma lihtsalt tean, et mul on maailma parim töö. :D Sest nalja saab nii palju. Ja mulle on kohalejõudnud, et tegelikult lähevad kõik asjad ise täpselt nii, nagu nad minema peavad. Mõnikord võib see lahendus tunduda imelikuna, kuid see on kõige õigem. Järelikult. Anyways, nalja sai Toosikannus. Sai nalja seal kohapeal ja sai nalja siis, kui järgmisel päeval ma oma postkastist kirja leidsin, mis mulle mängujärgset olukorda seal kirjeldas! :D Hahahaha. Nagu ma juba ütlesin: I am married to my job. I do not have time for any other relationships at the moment. :)

Ja kui sujuvalt teistele, tõsisematele teemadele üle minna, siis nii täpselt ongi. Kuiiiii raske on korraga pühenduda kahele asjale korraga. Loodan, et kõik laabub, sest. Tõesti on raske. Nii mul kui sul. Kui ka tal. Leiame lahenduse, eks?! :)

Rõõmsamate teemade juurde tagasitulles - ma käisin täna Prangli saarel!!! One more reason to love my job - võimalus käia seni avastamata kohtades! No, niiii ilus. Kahju ainult natuke, et see ajakava seal nii metsas oli ja kõik üleüldse nii untsu läks. Saar oli siiski ilus. Ja omaks võetud teadmine, et sinna peab ükskord varsti tagasi minema. 3% saarest on mul nähtud, aga tahaks ikka veel ja veel ja veel. Must go! :)

Ja minu lõpu-nupuke. Lihtsalt kõigile mõtlemiseks ja arutamiseks. Ma ei arva, et ma mingi eelarvamuste-hull olen. Mulle ei meeldi teha ennatlikke järeldusi. Aga ometigi on mõne inimesega nii, et ma kohe tean, mis ja kus ja kes ta on. Ja see ei ole eelarvamus. See on siiski teadmine. Teadmine, mis mind häirib. Okei, ei häiri siis, kui see teadmine on positiivne. Aga kui teadmine on (mitte negatiivne, vaid...rohkem nagu) mõru, siis kohe üldse ei teki tunnet...ei teki seda vajalikku tunnet edasi minekuks...