Pole mõtet.

Järgneb üks uskumatu lugu sellest, kuidas ei ole mõtet...

Ühel augustikuu kolmapäevasel päeval oli minu kohustuseks sõita punktist A punkti C (vahepeatusega punktis B). Kuna punkt C oli minu jaoks veel tollel hetkel täiesti uudne ja tundmatu, otsustasin alustada sõitu natukese varem. Minu suureks üllatuseks aga kestis sõit vaid pool tunnikest. Ühesõnaga, sain suurepäraselt hakkama oma kohustusega...ja aega jäi veel ülegi.

Tolle sama nädala reedel oli minu ülesandeks läbida TÄPSELT SAMA MARSRUUT. Punktist A punkti C vahepeatusega punktis B. Hakkasin siis rõõmsalt minema. Nii igaks juhuks lahkusin punktis A siiski samal ajal, mil varemgi. Lihtsalt, et oleks väike ajavaru olemas. Kesklinnas tabas mind "väike" tagasilöök. UMMIK! Hakkasin juba natuke kahtlema, kas ma ikka jõuan. Olles päris juppaega juba ummikus passinud jõudsin ka ummiku tekitajani - avarii Draamateatri ees. No, nice! Pääsesin sellest pudelikaelast mööda ja täie hooga punkti B poole edasi. Aga kino Kosmose eest ootas mind uus üllatus - UMMIK! No, asi hakkas juba lootusetuna näima. Vineeri peatuse juures oli avarii. Nice nr 2!!! Tohuvapohust pääsenud andsin aga julgelt gaasi, sest aeg hakkas otsa saama ning minna oli veel palju. Jõudnud napilt üle Pärnu mnt viadukti ootas mind ees juba vana hea tuttav, ummik! Seekord ei olnud põhjuseks avarii, vaid lihtsalt natukese kehvasti peatunud auto. Lõppude-lõpuks jõudsin punkti B, kus toimus väike asjade ümber laadimine ning hoolimata kriitilisest olukorrast ütles mulle isik X, et mul ei olegi üldse mõtet enam punkti C pärast muretseda. See polevat nii oluline ning meeletu kihutamine ei ole ju ka eriti mõistlik, kui tegu ei ole elu ja surma küsimusega. Kuna aega oli veel 9 minutit ja ma olin juba niiiii kaugele jõudnud, siis otsustasin ikkagi asjaga lõpuni minna. Uskuge või mitte, aga jõudsin 2 minutit enne ajalõppu sihtpunkti!!!! HALLELUUJA! Tormasin esimesest uksest sisse ja klaasukse peal (mille taha oli mul vaja pääseda) ilutses silt: bla-bla-bla, augustil oleme avatud kella 15ni. Ehk siis just see päev, just see kellaaeg, mis mulle ei sobinud. See oli lihtsalt nii mõnitav, et ma ei osanud muu teha, kui valju häälega naerda.

Loo moraal - kui KÕIK märgid viitavad sellele, et ei ole mõtet, siis tõesti ei ole mõtet punnida või jonnida. Saatus, mis muud! :)