No, hellõu-hellõu! Lõpuks võtan end kätte ja alustan oma eluseikluste üleskirjutamisega saarelt nimega Suurbritannia! :) Et aga hästi asjalik näida, siis enne kõike väike tutvustus, miks ma siin olen ja mis koht see Guildford ikka on. Okei, ma ei hakka üldse mingit jura ajama, vaid ütlen päris ausalt, et ma sain ka alles siia jõudes teada, mis koht see ikka päris täpselt on... ehk tegin guugeldus-töö alles nüüd! :D
Guildford on väike armas linnake, mis asub 43km Londonist edelas. Guildford on Surrey maakonna keskus ning siin elab 74 124 inimest (2010 aasta seisuga). Linnast voolab läbi River Wey, mis mängib linna ajaloos (ja mõnede legendide järgi ka linna nimes) suurt rolli. Ehk vanasti oli laevade ligipääs väga oluline, ning Guildfordil oli see veetee olemas. Nime-legend väidab, et nime esimene osa pärineb kuldsetest lilledest, mis jõe kaldal kasvasid... või hoopiski kuldsest liivast, mis jõekäärudel paistab. Ja võib-olla pärineb nimi hoopis kuskilt mujalt (näiteks sõnast gild - guild, mis oli vanasti kaupmeeste kokkusaamise koht?!), keegi ei tea päris täpselt. Nimi nimeks, aga tänapäeva Guildford on sagiv ja askeldav linnake, kus koguaeg miskit kuskil toimub. Suuresti toimub sagimine selle pärast, et siin on kõrgelt hinnatud ülikool - Univeristy of Surrey. Viimaste andmete järgi on kool Inglise ülikoolide TOP 8-s. Nagu kaheksas koht. Mitte nagu kaheksa seas. :D TOP 8! Ehk siis valisin alles ülikooli, kuhu tulla?! Nüüd siis selgub, et valisin ka KOHA kuhu tulla! Sest Guildford oli 2006.aastal üheksandal kohal "parim koht kus elada Suurbritannias" tabelis. Wow! Okei, 2007.aastal kukkus paar kohta alla poole, aga 12. koht out of the whole England?! How friikin cool is that! :D Aa ja lisaks kõigele on siin kõige kallimad kinnisvaramüügi hinnad. See on not cool, sest kui mind aasta pärast kooli ühikast välja tõstetakse siis mis saab?! :D Või noh, tegelt on ikkagi cool... elada sellises kohas! :) Lisaks on veel öeldud: Guildford is the most attractive and safe shopping destination in the UK (Eve Prime Retail Survey, 2004). Ok, ma rohkem ei eputa. Aga see on tõesti ilus koht! Ma pole veel kaugeltki kõike näinud, aga need kaks korda, mis ma kesklinnas töllamas olen käinud, noo võrrrrrratu! Tõeline inglise värk... ainult, et lahedam, sest no mina ei ole varem mägises linnas elanud! :D Tulge külla, küll siis näete, millest jutt käib. Või oot, ma lisan hoopis pildi! :)
Okeii, pildi peal ei ole nii äge kui päriselt, niiet tulge ikkagi külla! :) Siin on veel teater ja kino (kuhu ma veel ise jõudnud ei ole, ülla-ülla) ja bussiga sõites oli ühe peatuse nimi Recreation Road, niiet... meelelahutust peaks jaguma! :D Ja Surrey Sports Parkist ei ole üldse mõtet rääkidagi. Viimasepeal kompleks ehitati Londoni olümpiamängude eel ja see maksis oi-oi palju raha. Ja nüüd võin mina seal trennimas käia... normal! :) Ühesõnaga kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik hädavajalik (s.h Primark) ja ka mitte hädavajalik on olemas. Võimalusi on palju. Kirjade järgi ja ka peaaegu nädalaajalise kogemuse põhjal võib öelda, et korda läinud valik! ;)
See lühike ja kokkuvõtlik ülevaade läks nüüd küll natuke pikaks ja mitte erapooletuks! :D Aga kuna ma juba suutsin sinna linna tutvustusse oma vaatenurgad sisse suruda, siis räägingi täpsemalt, mis see minu vaatenurk on. Olen täiskohaga õpilane Surrey Ülikoolis. Tegemist on magistrikursusega, mis kestab umbes täpselt ühe aasta. Kursusel nimeks International Events Management. Ja see käib School of Hospitality and Tourism'i alla, mis omakorda kuulub Faculty of Business, Economics and Law osakonna alla. Esialgu on kõik sama - sügissemester ja mõned ained, kevadsemester ja mõned ained, aga kui teistel tuleb suvi, siis meil tuleb suvesemester ja magistritöö kirjutamine! :)
Nagu te juba teate, siis saabusin siiamaile 30.septembril. Siia saabudes teadsin ma vähe. Kõigest ja kõigist. Ja kui palju pärisid enne tulekut, et palju mul ikka kursusel õpilasi on ja kellega ma ikka koos elama hakkan, siis... ma ei teadnud! Ja mind ka väga ei huvitanud. Mul olid teada olulised asjad: mida ma õppima hakkan, et mul on olemas tuba, kuhu tulla ja et ülikoolil on oma võrkpalli naiskond. Vsjoo. Ja kõik muu on tulnud nüüd, nende väheste päevade jooksul, mis ma siin olen olnud. Igal juhul on uute teadmiste ja emotsioonide hulk ja aja suhe väga meeletu! :D Ehk palju infot vähese aja jooksul. Ja ma olen päris kindel, et ka kodutöö tegemise poleks siin abiks tulnud... Ja kuna infovoog on kiire ja minu vana pea roostes, siis ei pruugi enam kõik üksikasjalikult siia kirja saada, aga siiski-siiski ma püüan nüüd tagant järgi mingid pidepunktid paika saada. Sest ma usun, et kogu see aasta ja kogemus ja olemus väärib mahamärkimist. Ma küll ei tea veel, kuidas see õnnestub... see aasta ma mõtlen. Aga väärtuslik on see aeg ikka, sest... kõik hea on ju mälestus ja kõik halb vaid lihtsalt kogemus!
30.oktoober, esmaspäev. Ehk saabumine! Või siiski lahkumine. Mis läks küllaltki sujuvalt. Minu kohta. Kuigi suurt rolli mängis Ergo, kes oli justkui mu silmad ja kõrvad ja aju veel viimasel nädalal, mis ma Eestis olin. Kui ma tahtsin ainult koguaeg nutta, siis Ergo arvas, et oleks õige aeg kohver ära pakkida. :D See kõlab võib-olla naljakalt, aga nii umbes oli. Ja just tänu sellele, et ma kohvri pakkimist alustasin täpselt nädal enne lendu, sujus äralennupäeval kõik ladusalt. Ainult 600g üle lubatu... ja midagi sellest, millest ma puudust tunneks, ei jäänud maha (v.a Ergo). Ja kuna ma olin juba mõttes niii palju nutnud (päriselt mitte kunagi, sest Ergo ei lubanud), siis oli ka tollist läbi minek pisarate vaba. Kuigi oli ikka päris raske ka neid tagasi hoida, aga ma sain hakkama. Sest ma tean, et me saame hakkama! :)
Anyways, lend oli OK... isegi mu punnitav käsipagas võeti rahulikult peale (niiet pean tõdema, et pole see Easyjet nii tähenärija midagi, aplaus!). Gatwickis maandudes võttis mind vastu soe sügisõhk! Probleemitult sain kätte oma suure pagasi ja leidsin üles rongikese, mis viis mind Põhja terminalist Lõunasse. Sealt sain juba kärmelt rongijaama, piletikassast pileti ning jõudsin ka õigele platvormile. Rongisõit oli vahva ja kiire. Neli peatust ja juba tuligi Guildford. Aga siis läksid asjad keeruliseks. Ma ei suutnud otsustada, kas riskida ja reisida edasi jalgi või bussiga... või võtta kindlapeale takso. Valisin viimase variandi ainult sellepärast, et õues oli juba pime. Ja noh, kuna mulle öeldi, et ma saan oma võtme oma toakese ligidalt, siis tundus see kõige loogilisem ka. Õigesse kvartalisse kohale jõudnud, isegi turvaonu üles leidnud selgus siiski asjaolu, et mu võti on peakampuses. :D Kuigi mul oli meili peal selgelt kirjas: You should collect your key from Hazel Farm. If you are going to arrive later it will be available from the Hazel Farm Wardens office. Vahet ei olnud, mis mul meilil kirjas oli. Selge oli see, et sel õhtul mu võtit seal ei olnud! Õnneks oli wardeni-onu nii tore ja ütles, et ma võin oma asjad juba tuppa ära panna, sest tal on varuvõti. Ja kui me siis õige maja juurde, teisele korrusele ja õigesse tuppa saime, siis ütles ta, et äkki ma ei peagi oma võtit kohe täna kätte saama. Saab ju ka homme valges minna. Ja lõppude-lõpuks jõudis ta järeldusele, et ta saab mu võtme ikkagi hommikuks siia korraldada. Ma pidin ainult tema kontorist alates kella 9-st läbi minema ja võtma ära võtma. Hurraa!
Veel samal õhtul koputas keegi mu uksele. See oli Pakistanist pärit poiss, kes ütles, et ta elab mu kõrval toas ja kui mul millegagi abi tarvis, siis võib tema poole pöörduda. Tore! Mõni aeg hiljem kohtusin köögis järgmise elanikuga - doktorikraadi omandav poisslaps Egiptusest. Suurest viisakusest pakkus ta mulle õhtusööki (väga kahtlased tumedad lihakäntsakad ja õhuke lavašš), mida me sõime otse laualt ja näppudega. Millegi pärast arvas ta, et ta peaks ka minu taignatükikesed mulle enda kätega ette murdma. :D Liha maitsel polnud vigagi, aga kuna mul oli kahtlane tunne, siis sõin ühe tüki ja teise jätsin järgi. See oli muidugi selge signaal kostitajale, et mulle ei meeldi ta toit! Kuigi ma püüdsin välja vingerdada, et ma olen ju ise ka väike... tema arvamus sellest ei muutunud! Teed ta mulle enam ei pakkunud, pidin enda oma võtma, sest ta arvas, et mulle tema oma nagunii ei kõlba ju... ja ometigi pidi ta oma näpud mulle tee sisse toppima, et olla üliviisakas ja ise mu teekotti sopsutada! :D Ühesõnaga, kultuurišokk tuli juba esimesel õhtul ära. Ilmselgelt ei ole ma sellise üli-sõbralikkusega harjunud! :D
Aga peamine oli see, et ma jõudsin kohale. Elusalt ja tervelt. Tuba on väike, aga vähemalt aknaga. Teisel korrusel. Ja soe. :)
1.oktoober, teisipäev. Ehk esimest korda ülikooli! Esimene hommikukohv uues kodus ja uues köögis. Asja tegi rõõmsamaks see, et see sama vahva ja tore warderni-onu astus tuppa ja tõi ära mu toavõtme-pakikese. See tähendab, et sain kätte ka oma tasuta bussisõidukaardi! Jee. Kuna Egiptuse poiss Noa (pole kirjapildis kindel, aga nii ta nimi kõlab) sõitis nagunii ülikooli poole, et sealt edasi minna rongijaama ja Londonisse, siis lubas ta mu ülikoolini ära saata. Terve tee sain suu kõrvuni aknast välja passida ja neid lahedaid inglise maju vahtida! Nagu filmis. Nagu mingis päris inglise filmis! :D Ühtemoodi, kitsa sissekäiguga majad. Lahe! Ja effin kitsad tänavad. Mitte nii lahe! Teed on tõesti kitsad ja autod lihtsalt pargivad teedel. Selline jama tõmbab liikluse ikka väga aeglaseks, sest kogu aeg oleks nagu ühesuunaline liiklus, kus autod sõidavad mõlemat pidi. :D Tee viis mööda haiglast ja sain teada, kus supermarket Tesco on! :D Ja jõudsimegi kooli. Bussisõit Hazel Farmist ülikoolini on umbes 20 minutit.
Astusime lähimasse hoonesse sisse ja tuli välja, et see oligi minu osakonna hoone :D Mingi tädi kutsus meid rõõmsalt mingisse welcoming loengusse ja ma ei puigelnud vastu. Noa läks omateed Londoni poole. Ja tuli välja, et ma olin täiesti õigel ajal, õiges kohas! Ilma liialdusteta oli see parim loeng, kus ma üldse kunagi käinud olen. Asi algas Student Unioni presidendi kõnega, et ikka nautige oma kooliaega, olge osavõtlikud ja bla-bla-bla. Ja sõnajärg anti üle tuntud ja kogenud mingi Ameerika ülikooli professorile, kes teeb rahvusvahelist uurimistööd teemal alkohol ja õppetulemused. Onu ise oli priske, hallipäine ja vuntsidega. Ja ta alustas oma loengut sõnadega: First of all, sorry that I am an American. Ja täiesti tõsimeeli hakkas ta oma uurimistööd tutvustama, natuke tulemustest (mis minu jaosk tundusid täiiiiiiiesti nonsense, kuid mida ma lõpuks vist isegi peaaegu uskuma jäin) ja siis juba Surrey ülikooli õpilaste kaasamisest uude uurimusse. Kõik said avaliku kutse järgmisesse loengusse, kus juba ennast registreerida saab jne. Ja siis, kui kõik oli juba täiesti pööraselt uskumatu, pani härra mängima disko-tantsu ja asus striptiisi tegema. :) Ta võttis seljast pintsaku, eest lipsu ja traksid... ja püksid... ja kõhu... ja paruka... ja vuntsid! :D Ja edasi läks asi juba aina naljakamaks ja naljakamaks. Ja samas oli kogu see jutt, mida ta näitemängu läbi edastas, väga oluline ja informatiivne. Seda on võimatu edasi anda, mida ta tegi. Ta näitles ja mängis ja teeskles ja lollitas ja kaasas publikut ja samal ajal rääkis asjadest, mida ülikooli astumine endaga kaasa toob! Õpetussõnad ja nõuanded. Ja lõpetuseks pani tüüp omale selga hullusärgi ja rabeles sellest välja! Da end. :)
Edasi seiklesin natuke mööda kampust ringi ja uudistasin. Sain teada, et oma hilise saabumise tõttu ei saa ma enne reedet enam end registreerida ja omale õpilaspiletit teha. Jee. Vaatasin, kus kandis raamatukogu asub ja unelesin niisama. Ja siis lihtsalt ma ei tea kust, ma arvasin, et äkki peaks seda welcome weeki ajakava vaatama... ja siis ma nägin, et umbes 20 minutit on juba käinud minu eriala tutvustus! Tõttasin kohale, nagu tuul. Jäin hiljaks, oli häbi. Sellegi poolest leidsin omale koha. Ja kui ma siis jõudsin sagitud ja sain loengu pidajaga järjepeale, vaatasin korraks ringi... ja mõistsin, et see ongi minu kursus ju?!?! Ja mõistsin, et 97% minu kursusest on hiinlased! WOAAAAAAAAA! Jep, true story! Ja meid on kursusel 74. Arvutage ise. Vot just sellepärast ma ei vaevunudki enne midagi uurima. Pole tähtsis, kes või kui paljud seda kursust veel peale minu teevad. Mina tean, et mina teen. Teen seda enda jaoks ja kellega koos, ei mängi rolli. ;) Võinoh, ma ju sügaval sismas lootsin, et ma saan paljude lahedate inglastega tuttavaks ja värki. Aga noo, ma olengi ju rohkem üksik hunt?! Loengu lõppedes ütles üks naisterahvas, kellel kõrvale ma end istuma olin surunud, et ma ei muretseks, ma ei jäänud millestki ilma oma hilinemisega. No, ma muretsesin ikka ja küsisin lektorilt, kes osutus meie kursuse juhiks, slaide, mis teised loengu alguses said. Nohik!
Seiklesin siis veel üksiku hundina ringi natuke, sõin lõunat ja olin juba teadlik, et kaval on sellel ajakaval silm peal hoida. Jõudsin õigeks ajaks (!!!) loengusse, kus tutvustati online õppesüsteemi (PS! Järjekordne lahe õppejõud!!!) ja sealt edasi juba osakonna peole. Ehk viisakas olemine selles samas hoones, kust ma oma ülikooli-päeva alustasin. Õppejõud olid kohal ja pakuti veini ja snäkki. Mängisime mänge ka! Üks neist oli selline, kus kõik õpilased pidid oma koduriigi suurel kaardil väikse kleepsukesega ära märkima. See kukkus välja umbes nii, et üks tüüp oli Ameerikast, neli nupukest oli Londoni peal, mõned ehk äkki 1/4 Euroopa peale laiali ning ülejäänud kõik jäid sinna Hiina-kanti! :D Ja arvake siis ära, kui tore on ringi käia, inimestega tutvuda ja nad esitavad küsimuse, "kust sa pärit oled?"... ja jube nõme on seda samas asja vastu küsida, sest sa tegelikult juba tead ju vastust?!?!?! :D Aga teine mäng oli toredam. Pidime võistkonnaga mõtlema maailma riike, mis meie nimetähtedest kokku tulevad. Mulle meeldis see mäng, sest me saime teise koha ja auhinnaks Tesco 10£-se kinkekaardi! Success! :D Tegelt mulle meeldis esimene mäng ka, sest nii lahe on olla sellisest kohast, millest keegi väga midagi ei tea. Äss värk! :)
Sellega peamiselt mu päev lõppes. Skypesime Ergoga paar tundi ja tuttu ära! Päevad ei ole pikad, aga kuna tähelepanu retseptorid on koguaeg maksimumi peal, siis energiat ikka kulub :)
2.oktoober, kolmapäev. Ehk esimene sõber! Pean kohe selgitama hakkama?! Kuigi Noa on tore ja väga abivalmis ja ta on mu sööki oma näppudega katsunud, siis ei saa ma teda oma sõbraks kohe päris alguses tituleerida. Me oleme liiga erinevad ja ma ei kujutaks ette end temaga koos õhtul pubis õltsi joomas. :D Maksimaalne värk on see, et ta guugeldas Eestit ja on nüüd täiesti segaduses, et kuidas mul usku ei ole... no, kuidas ei ole lihtsalt?! Ma olen imelik tema jaoks. Aga nüüd siis päevast ja sellest, kuidas ma omale esimese päris sõbra sain!!! :)
Ee, ma jäin hiljaks. Umbes-täpselt nii see päev algaski. Sest buss lihtsalt ei tulnud. Mitte, et ma nagunii maha oleks jäänud, isegi kui see oleks tulnud, aga... see buss lihtsalt ei tulnud! Ja paljud jäid maha. Ja paljud olid pahased, sest buss lihtsalt ei tulnud. Ma polnud väga pahane, mul oli lihtsalt häbi jälle hiljaks jääda. Miks!? Sest mulle ei meeldi hilineda. Ja ilgelt lahe oli osakonna peol end tutvustada, oma kursus öelda ja siis vastuseks saada: "aa jaa, sa oled ju see, kes hiljaks jäi... me oleme samal kursusel!!!" :D Jätkan. Jäin hiljaks, täitsa suvaliselt valisin koha... ja see osutus olema just selle sama naisterahva ees, kellest ma juba ühe korra hilinedes mööda trügisin. Ja ta kordas oma sõnu: "Don't worry! You didn't miss anything!" :D Loengu teemaks oli Library. Ehk raamatukogu ja selle kasutamine. Seekord ma isegi tundsin, et ma jäin natuke millestki ilma, sest ma sakin täiega mingite otsingu värkide kasutamisel... Aga küll see üksik hunt lõpuks hakkama saab. ;)
Loeng lõppes ja ma väljusin ruumist, nina telefoniekraanil püüdes arusaada, mis mu järgmine käik olema peaks ehk kas veel on mingit asjaliku welcome-värki! Ilmselgelt oli mul arusaamatu või eksinud nägu peas, sest see sama naisterahas, kes mind paar korda hilinemise eest lohutanud on, astus ligi ja küsis, kas ma järgmisesse asja lähen. Tegu karjääri võimalusi toetava ja tutvustava loenguga. Yes, sure! Ma olin eelmisel õhtul kõik asjad välja vaadanud ja olin täiesti kindel, et see asi tuleb nagunii kohe otsa. Aga eiiiii, tund aega pausi! Naisterahvas - etteruttavalt ütlen, et ta nimi on Elizabeth - pakkus välja, et lähme joome kohvi ja teeme koos aega parajaks. Miks ma ütlen naisterahas ja miks mitte neiu või tüdruk või tsikk või midagi sellist? Sest ta paistis kohe alguses sutsu vanem, kui mina. Või need sada hiinakat. Aga ma ei oleks ka iial arvanud, et ta on nii vana, nagu ta on. Ma tegelikult täpset numbrit ei tea, aga sain selle väga laheda tunniaja jooksul teada, et tal on kaks last, kellest üks käib juba ise ülikoolis ja kellel on venelannast pruta. :D Ja seda sain ka teada, et ta mees on muusika valdkonnas väga-väga-väga-väga-väga-väga üüüber kõva tegija! Ja igasugu muud vinget värki sain ka teada. Noh, sellised asjad, mida sõbrad ikka teineteisele räägivad! :D Oeh, täiesti päriselt! Ma sain omale esimese sõbra ja ta on niiiiiiiiii lahe tädi! No, sõna tädi ei ole ka hea. Ütleme siis lihtsalt Elizabeth! ;) Mu sõber tegi mulle kohvi ja koogi välja. Ja küsis pärast kontaktandmed ka. No, on ju sõber?! :)
Käisime pärast kohvitamist selles karjääri-värgis ka. Väga valik ja asjalik värk. Mingi töö mess on tulemas. Tahaks minna ja edukas olla. Pean oma CV ettevõtma ja korda tegema. Teen! Varsti. Pärast loengut läksime laiali ja kuna kell oli alles vähe, võtsin ette oma esimese poe-tuuri. Ja šokk number kaks oli olemas (võimalik, et see oli juba tegelikult rohkem kui teine). Mismoodi ma peaksin teadma, mida osta? Mitte ühtegi tuttavat brandi pole. Mismoodi maitseb see piim või see juust? Kus on munad? Appi-appi-appi. Kohe täitsa tõsiselt olin ma hädas, sest kus ja mis?! Mille järgi ma midagi valima peaks? Jumal küll, või on ju või, mis vahet sel on... aga miks siis ei ole Keiju võid?! :D Halb näide. Aga umbes sellised paanikahood mind seal riiulite vahel valdasid. Lõpuks lahkusin poest mahla, sulajuustu, väikese piima, kahe jogurti, hommikusöögihelveste ja kahe banaaniga. Hommikusöökideks kärab küll ju?! :D
Koju sõitsin samas bussis koos ühe teise Pakistani poisiga, kes elab ka meie boxis. Saijd. Olen kirjapildis täiesti kindel, sest ta JUST lisas mind Facebookis sõbraks. :D Kuna ta on selline turskem poiss, siis küsisin jutujätkuks, et kas ta Sports Parkis on käinud juba. Ta vastas, et ei ole, aga plaanib uudistama minna. Kuna kell oli ikka veel vähe, siis panine plaani paika, et õhtul lähme koos ja vaatame üle, kus-mis. Ta pakkus kellaajaks kuus, ma pakkusin viis. Kell pool kuus hakkasime minema. Aga kuna vahepeal internetis surfates oli nii mulle kui Saijdile silma jäänud see, et kell 18.00 pidi mingi tähtisnina järjekordse welcome-talki tegema, siis otsustasime enne spordikompleksi külastamist peakampusest läbi minna. Me jäime hiljaks, kuid seekord ei olnud me ainukesed. :D Kuna rahavast oli niiiiiiiiii palju, siis kogu asi hilines. Koht oli vägev: Rubix ehk ülikooli klubi! Nagu päris klubi, club, disko-tantsu-klubi. :D Väga suur ja vägev koht. Kui kõik soovijad oli sinna hiiglaslikku klubisse sisse mahtunud, ütles mingi tähtis mees kaks sõna, üks tähtis neiu ütles ka kaks sõna, nad surusid kätt ja siis tuli mega-surprise! Räpp-tantsu-muusika kunn. (oota, ma otsin ta nime ka) Tinie Tempah. Ja kõik noored hullusid! Ma ootasin lihtsalt huviga, kuni see läbi saaks, et me saaks lõppude-lõpuks Sports Parki uudistama minna. Kuus räpi-lugu ja pidu läbi! Mainin siinkohal, et see oli juba mu teine pidu ju, jeee! :D
Jõudsime lõppude-lõpuks sinna spordihoonesse ka. Võimas, suur, ilus, korralik, uhke ja muud ülistavad sõnad! Seal trenniks küll. Eriti hea üllatus oli Eesti lipu värve koridori seinal näha... ja siis veel lugeda ka Eesti nimesid sealt lipu pealt. Väärib pilti!
Minu kõht oli tühi, seega sõin seal Starbucksis salatit, mis on 50% allahinnatud ning seega talutava hinnaga, aga väga vastiku maitsega. Seiklesime koju. Skype. Tudi.
Woaaa, jutt on päris pikaks läinud! Kes seda jura ikka lugeda viitsib. Jätkan homme! ;)
Guildford on väike armas linnake, mis asub 43km Londonist edelas. Guildford on Surrey maakonna keskus ning siin elab 74 124 inimest (2010 aasta seisuga). Linnast voolab läbi River Wey, mis mängib linna ajaloos (ja mõnede legendide järgi ka linna nimes) suurt rolli. Ehk vanasti oli laevade ligipääs väga oluline, ning Guildfordil oli see veetee olemas. Nime-legend väidab, et nime esimene osa pärineb kuldsetest lilledest, mis jõe kaldal kasvasid... või hoopiski kuldsest liivast, mis jõekäärudel paistab. Ja võib-olla pärineb nimi hoopis kuskilt mujalt (näiteks sõnast gild - guild, mis oli vanasti kaupmeeste kokkusaamise koht?!), keegi ei tea päris täpselt. Nimi nimeks, aga tänapäeva Guildford on sagiv ja askeldav linnake, kus koguaeg miskit kuskil toimub. Suuresti toimub sagimine selle pärast, et siin on kõrgelt hinnatud ülikool - Univeristy of Surrey. Viimaste andmete järgi on kool Inglise ülikoolide TOP 8-s. Nagu kaheksas koht. Mitte nagu kaheksa seas. :D TOP 8! Ehk siis valisin alles ülikooli, kuhu tulla?! Nüüd siis selgub, et valisin ka KOHA kuhu tulla! Sest Guildford oli 2006.aastal üheksandal kohal "parim koht kus elada Suurbritannias" tabelis. Wow! Okei, 2007.aastal kukkus paar kohta alla poole, aga 12. koht out of the whole England?! How friikin cool is that! :D Aa ja lisaks kõigele on siin kõige kallimad kinnisvaramüügi hinnad. See on not cool, sest kui mind aasta pärast kooli ühikast välja tõstetakse siis mis saab?! :D Või noh, tegelt on ikkagi cool... elada sellises kohas! :) Lisaks on veel öeldud: Guildford is the most attractive and safe shopping destination in the UK (Eve Prime Retail Survey, 2004). Ok, ma rohkem ei eputa. Aga see on tõesti ilus koht! Ma pole veel kaugeltki kõike näinud, aga need kaks korda, mis ma kesklinnas töllamas olen käinud, noo võrrrrrratu! Tõeline inglise värk... ainult, et lahedam, sest no mina ei ole varem mägises linnas elanud! :D Tulge külla, küll siis näete, millest jutt käib. Või oot, ma lisan hoopis pildi! :)
Okeii, pildi peal ei ole nii äge kui päriselt, niiet tulge ikkagi külla! :) Siin on veel teater ja kino (kuhu ma veel ise jõudnud ei ole, ülla-ülla) ja bussiga sõites oli ühe peatuse nimi Recreation Road, niiet... meelelahutust peaks jaguma! :D Ja Surrey Sports Parkist ei ole üldse mõtet rääkidagi. Viimasepeal kompleks ehitati Londoni olümpiamängude eel ja see maksis oi-oi palju raha. Ja nüüd võin mina seal trennimas käia... normal! :) Ühesõnaga kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik hädavajalik (s.h Primark) ja ka mitte hädavajalik on olemas. Võimalusi on palju. Kirjade järgi ja ka peaaegu nädalaajalise kogemuse põhjal võib öelda, et korda läinud valik! ;)
See lühike ja kokkuvõtlik ülevaade läks nüüd küll natuke pikaks ja mitte erapooletuks! :D Aga kuna ma juba suutsin sinna linna tutvustusse oma vaatenurgad sisse suruda, siis räägingi täpsemalt, mis see minu vaatenurk on. Olen täiskohaga õpilane Surrey Ülikoolis. Tegemist on magistrikursusega, mis kestab umbes täpselt ühe aasta. Kursusel nimeks International Events Management. Ja see käib School of Hospitality and Tourism'i alla, mis omakorda kuulub Faculty of Business, Economics and Law osakonna alla. Esialgu on kõik sama - sügissemester ja mõned ained, kevadsemester ja mõned ained, aga kui teistel tuleb suvi, siis meil tuleb suvesemester ja magistritöö kirjutamine! :)
Nagu te juba teate, siis saabusin siiamaile 30.septembril. Siia saabudes teadsin ma vähe. Kõigest ja kõigist. Ja kui palju pärisid enne tulekut, et palju mul ikka kursusel õpilasi on ja kellega ma ikka koos elama hakkan, siis... ma ei teadnud! Ja mind ka väga ei huvitanud. Mul olid teada olulised asjad: mida ma õppima hakkan, et mul on olemas tuba, kuhu tulla ja et ülikoolil on oma võrkpalli naiskond. Vsjoo. Ja kõik muu on tulnud nüüd, nende väheste päevade jooksul, mis ma siin olen olnud. Igal juhul on uute teadmiste ja emotsioonide hulk ja aja suhe väga meeletu! :D Ehk palju infot vähese aja jooksul. Ja ma olen päris kindel, et ka kodutöö tegemise poleks siin abiks tulnud... Ja kuna infovoog on kiire ja minu vana pea roostes, siis ei pruugi enam kõik üksikasjalikult siia kirja saada, aga siiski-siiski ma püüan nüüd tagant järgi mingid pidepunktid paika saada. Sest ma usun, et kogu see aasta ja kogemus ja olemus väärib mahamärkimist. Ma küll ei tea veel, kuidas see õnnestub... see aasta ma mõtlen. Aga väärtuslik on see aeg ikka, sest... kõik hea on ju mälestus ja kõik halb vaid lihtsalt kogemus!
30.oktoober, esmaspäev. Ehk saabumine! Või siiski lahkumine. Mis läks küllaltki sujuvalt. Minu kohta. Kuigi suurt rolli mängis Ergo, kes oli justkui mu silmad ja kõrvad ja aju veel viimasel nädalal, mis ma Eestis olin. Kui ma tahtsin ainult koguaeg nutta, siis Ergo arvas, et oleks õige aeg kohver ära pakkida. :D See kõlab võib-olla naljakalt, aga nii umbes oli. Ja just tänu sellele, et ma kohvri pakkimist alustasin täpselt nädal enne lendu, sujus äralennupäeval kõik ladusalt. Ainult 600g üle lubatu... ja midagi sellest, millest ma puudust tunneks, ei jäänud maha (v.a Ergo). Ja kuna ma olin juba mõttes niii palju nutnud (päriselt mitte kunagi, sest Ergo ei lubanud), siis oli ka tollist läbi minek pisarate vaba. Kuigi oli ikka päris raske ka neid tagasi hoida, aga ma sain hakkama. Sest ma tean, et me saame hakkama! :)
Anyways, lend oli OK... isegi mu punnitav käsipagas võeti rahulikult peale (niiet pean tõdema, et pole see Easyjet nii tähenärija midagi, aplaus!). Gatwickis maandudes võttis mind vastu soe sügisõhk! Probleemitult sain kätte oma suure pagasi ja leidsin üles rongikese, mis viis mind Põhja terminalist Lõunasse. Sealt sain juba kärmelt rongijaama, piletikassast pileti ning jõudsin ka õigele platvormile. Rongisõit oli vahva ja kiire. Neli peatust ja juba tuligi Guildford. Aga siis läksid asjad keeruliseks. Ma ei suutnud otsustada, kas riskida ja reisida edasi jalgi või bussiga... või võtta kindlapeale takso. Valisin viimase variandi ainult sellepärast, et õues oli juba pime. Ja noh, kuna mulle öeldi, et ma saan oma võtme oma toakese ligidalt, siis tundus see kõige loogilisem ka. Õigesse kvartalisse kohale jõudnud, isegi turvaonu üles leidnud selgus siiski asjaolu, et mu võti on peakampuses. :D Kuigi mul oli meili peal selgelt kirjas: You should collect your key from Hazel Farm. If you are going to arrive later it will be available from the Hazel Farm Wardens office. Vahet ei olnud, mis mul meilil kirjas oli. Selge oli see, et sel õhtul mu võtit seal ei olnud! Õnneks oli wardeni-onu nii tore ja ütles, et ma võin oma asjad juba tuppa ära panna, sest tal on varuvõti. Ja kui me siis õige maja juurde, teisele korrusele ja õigesse tuppa saime, siis ütles ta, et äkki ma ei peagi oma võtit kohe täna kätte saama. Saab ju ka homme valges minna. Ja lõppude-lõpuks jõudis ta järeldusele, et ta saab mu võtme ikkagi hommikuks siia korraldada. Ma pidin ainult tema kontorist alates kella 9-st läbi minema ja võtma ära võtma. Hurraa!
Veel samal õhtul koputas keegi mu uksele. See oli Pakistanist pärit poiss, kes ütles, et ta elab mu kõrval toas ja kui mul millegagi abi tarvis, siis võib tema poole pöörduda. Tore! Mõni aeg hiljem kohtusin köögis järgmise elanikuga - doktorikraadi omandav poisslaps Egiptusest. Suurest viisakusest pakkus ta mulle õhtusööki (väga kahtlased tumedad lihakäntsakad ja õhuke lavašš), mida me sõime otse laualt ja näppudega. Millegi pärast arvas ta, et ta peaks ka minu taignatükikesed mulle enda kätega ette murdma. :D Liha maitsel polnud vigagi, aga kuna mul oli kahtlane tunne, siis sõin ühe tüki ja teise jätsin järgi. See oli muidugi selge signaal kostitajale, et mulle ei meeldi ta toit! Kuigi ma püüdsin välja vingerdada, et ma olen ju ise ka väike... tema arvamus sellest ei muutunud! Teed ta mulle enam ei pakkunud, pidin enda oma võtma, sest ta arvas, et mulle tema oma nagunii ei kõlba ju... ja ometigi pidi ta oma näpud mulle tee sisse toppima, et olla üliviisakas ja ise mu teekotti sopsutada! :D Ühesõnaga, kultuurišokk tuli juba esimesel õhtul ära. Ilmselgelt ei ole ma sellise üli-sõbralikkusega harjunud! :D
Aga peamine oli see, et ma jõudsin kohale. Elusalt ja tervelt. Tuba on väike, aga vähemalt aknaga. Teisel korrusel. Ja soe. :)
1.oktoober, teisipäev. Ehk esimest korda ülikooli! Esimene hommikukohv uues kodus ja uues köögis. Asja tegi rõõmsamaks see, et see sama vahva ja tore warderni-onu astus tuppa ja tõi ära mu toavõtme-pakikese. See tähendab, et sain kätte ka oma tasuta bussisõidukaardi! Jee. Kuna Egiptuse poiss Noa (pole kirjapildis kindel, aga nii ta nimi kõlab) sõitis nagunii ülikooli poole, et sealt edasi minna rongijaama ja Londonisse, siis lubas ta mu ülikoolini ära saata. Terve tee sain suu kõrvuni aknast välja passida ja neid lahedaid inglise maju vahtida! Nagu filmis. Nagu mingis päris inglise filmis! :D Ühtemoodi, kitsa sissekäiguga majad. Lahe! Ja effin kitsad tänavad. Mitte nii lahe! Teed on tõesti kitsad ja autod lihtsalt pargivad teedel. Selline jama tõmbab liikluse ikka väga aeglaseks, sest kogu aeg oleks nagu ühesuunaline liiklus, kus autod sõidavad mõlemat pidi. :D Tee viis mööda haiglast ja sain teada, kus supermarket Tesco on! :D Ja jõudsimegi kooli. Bussisõit Hazel Farmist ülikoolini on umbes 20 minutit.
Astusime lähimasse hoonesse sisse ja tuli välja, et see oligi minu osakonna hoone :D Mingi tädi kutsus meid rõõmsalt mingisse welcoming loengusse ja ma ei puigelnud vastu. Noa läks omateed Londoni poole. Ja tuli välja, et ma olin täiesti õigel ajal, õiges kohas! Ilma liialdusteta oli see parim loeng, kus ma üldse kunagi käinud olen. Asi algas Student Unioni presidendi kõnega, et ikka nautige oma kooliaega, olge osavõtlikud ja bla-bla-bla. Ja sõnajärg anti üle tuntud ja kogenud mingi Ameerika ülikooli professorile, kes teeb rahvusvahelist uurimistööd teemal alkohol ja õppetulemused. Onu ise oli priske, hallipäine ja vuntsidega. Ja ta alustas oma loengut sõnadega: First of all, sorry that I am an American. Ja täiesti tõsimeeli hakkas ta oma uurimistööd tutvustama, natuke tulemustest (mis minu jaosk tundusid täiiiiiiiesti nonsense, kuid mida ma lõpuks vist isegi peaaegu uskuma jäin) ja siis juba Surrey ülikooli õpilaste kaasamisest uude uurimusse. Kõik said avaliku kutse järgmisesse loengusse, kus juba ennast registreerida saab jne. Ja siis, kui kõik oli juba täiesti pööraselt uskumatu, pani härra mängima disko-tantsu ja asus striptiisi tegema. :) Ta võttis seljast pintsaku, eest lipsu ja traksid... ja püksid... ja kõhu... ja paruka... ja vuntsid! :D Ja edasi läks asi juba aina naljakamaks ja naljakamaks. Ja samas oli kogu see jutt, mida ta näitemängu läbi edastas, väga oluline ja informatiivne. Seda on võimatu edasi anda, mida ta tegi. Ta näitles ja mängis ja teeskles ja lollitas ja kaasas publikut ja samal ajal rääkis asjadest, mida ülikooli astumine endaga kaasa toob! Õpetussõnad ja nõuanded. Ja lõpetuseks pani tüüp omale selga hullusärgi ja rabeles sellest välja! Da end. :)
Edasi seiklesin natuke mööda kampust ringi ja uudistasin. Sain teada, et oma hilise saabumise tõttu ei saa ma enne reedet enam end registreerida ja omale õpilaspiletit teha. Jee. Vaatasin, kus kandis raamatukogu asub ja unelesin niisama. Ja siis lihtsalt ma ei tea kust, ma arvasin, et äkki peaks seda welcome weeki ajakava vaatama... ja siis ma nägin, et umbes 20 minutit on juba käinud minu eriala tutvustus! Tõttasin kohale, nagu tuul. Jäin hiljaks, oli häbi. Sellegi poolest leidsin omale koha. Ja kui ma siis jõudsin sagitud ja sain loengu pidajaga järjepeale, vaatasin korraks ringi... ja mõistsin, et see ongi minu kursus ju?!?! Ja mõistsin, et 97% minu kursusest on hiinlased! WOAAAAAAAAA! Jep, true story! Ja meid on kursusel 74. Arvutage ise. Vot just sellepärast ma ei vaevunudki enne midagi uurima. Pole tähtsis, kes või kui paljud seda kursust veel peale minu teevad. Mina tean, et mina teen. Teen seda enda jaoks ja kellega koos, ei mängi rolli. ;) Võinoh, ma ju sügaval sismas lootsin, et ma saan paljude lahedate inglastega tuttavaks ja värki. Aga noo, ma olengi ju rohkem üksik hunt?! Loengu lõppedes ütles üks naisterahvas, kellel kõrvale ma end istuma olin surunud, et ma ei muretseks, ma ei jäänud millestki ilma oma hilinemisega. No, ma muretsesin ikka ja küsisin lektorilt, kes osutus meie kursuse juhiks, slaide, mis teised loengu alguses said. Nohik!
Seiklesin siis veel üksiku hundina ringi natuke, sõin lõunat ja olin juba teadlik, et kaval on sellel ajakaval silm peal hoida. Jõudsin õigeks ajaks (!!!) loengusse, kus tutvustati online õppesüsteemi (PS! Järjekordne lahe õppejõud!!!) ja sealt edasi juba osakonna peole. Ehk viisakas olemine selles samas hoones, kust ma oma ülikooli-päeva alustasin. Õppejõud olid kohal ja pakuti veini ja snäkki. Mängisime mänge ka! Üks neist oli selline, kus kõik õpilased pidid oma koduriigi suurel kaardil väikse kleepsukesega ära märkima. See kukkus välja umbes nii, et üks tüüp oli Ameerikast, neli nupukest oli Londoni peal, mõned ehk äkki 1/4 Euroopa peale laiali ning ülejäänud kõik jäid sinna Hiina-kanti! :D Ja arvake siis ära, kui tore on ringi käia, inimestega tutvuda ja nad esitavad küsimuse, "kust sa pärit oled?"... ja jube nõme on seda samas asja vastu küsida, sest sa tegelikult juba tead ju vastust?!?!?! :D Aga teine mäng oli toredam. Pidime võistkonnaga mõtlema maailma riike, mis meie nimetähtedest kokku tulevad. Mulle meeldis see mäng, sest me saime teise koha ja auhinnaks Tesco 10£-se kinkekaardi! Success! :D Tegelt mulle meeldis esimene mäng ka, sest nii lahe on olla sellisest kohast, millest keegi väga midagi ei tea. Äss värk! :)
Sellega peamiselt mu päev lõppes. Skypesime Ergoga paar tundi ja tuttu ära! Päevad ei ole pikad, aga kuna tähelepanu retseptorid on koguaeg maksimumi peal, siis energiat ikka kulub :)
2.oktoober, kolmapäev. Ehk esimene sõber! Pean kohe selgitama hakkama?! Kuigi Noa on tore ja väga abivalmis ja ta on mu sööki oma näppudega katsunud, siis ei saa ma teda oma sõbraks kohe päris alguses tituleerida. Me oleme liiga erinevad ja ma ei kujutaks ette end temaga koos õhtul pubis õltsi joomas. :D Maksimaalne värk on see, et ta guugeldas Eestit ja on nüüd täiesti segaduses, et kuidas mul usku ei ole... no, kuidas ei ole lihtsalt?! Ma olen imelik tema jaoks. Aga nüüd siis päevast ja sellest, kuidas ma omale esimese päris sõbra sain!!! :)
Ee, ma jäin hiljaks. Umbes-täpselt nii see päev algaski. Sest buss lihtsalt ei tulnud. Mitte, et ma nagunii maha oleks jäänud, isegi kui see oleks tulnud, aga... see buss lihtsalt ei tulnud! Ja paljud jäid maha. Ja paljud olid pahased, sest buss lihtsalt ei tulnud. Ma polnud väga pahane, mul oli lihtsalt häbi jälle hiljaks jääda. Miks!? Sest mulle ei meeldi hilineda. Ja ilgelt lahe oli osakonna peol end tutvustada, oma kursus öelda ja siis vastuseks saada: "aa jaa, sa oled ju see, kes hiljaks jäi... me oleme samal kursusel!!!" :D Jätkan. Jäin hiljaks, täitsa suvaliselt valisin koha... ja see osutus olema just selle sama naisterahva ees, kellest ma juba ühe korra hilinedes mööda trügisin. Ja ta kordas oma sõnu: "Don't worry! You didn't miss anything!" :D Loengu teemaks oli Library. Ehk raamatukogu ja selle kasutamine. Seekord ma isegi tundsin, et ma jäin natuke millestki ilma, sest ma sakin täiega mingite otsingu värkide kasutamisel... Aga küll see üksik hunt lõpuks hakkama saab. ;)
Loeng lõppes ja ma väljusin ruumist, nina telefoniekraanil püüdes arusaada, mis mu järgmine käik olema peaks ehk kas veel on mingit asjaliku welcome-värki! Ilmselgelt oli mul arusaamatu või eksinud nägu peas, sest see sama naisterahas, kes mind paar korda hilinemise eest lohutanud on, astus ligi ja küsis, kas ma järgmisesse asja lähen. Tegu karjääri võimalusi toetava ja tutvustava loenguga. Yes, sure! Ma olin eelmisel õhtul kõik asjad välja vaadanud ja olin täiesti kindel, et see asi tuleb nagunii kohe otsa. Aga eiiiii, tund aega pausi! Naisterahvas - etteruttavalt ütlen, et ta nimi on Elizabeth - pakkus välja, et lähme joome kohvi ja teeme koos aega parajaks. Miks ma ütlen naisterahas ja miks mitte neiu või tüdruk või tsikk või midagi sellist? Sest ta paistis kohe alguses sutsu vanem, kui mina. Või need sada hiinakat. Aga ma ei oleks ka iial arvanud, et ta on nii vana, nagu ta on. Ma tegelikult täpset numbrit ei tea, aga sain selle väga laheda tunniaja jooksul teada, et tal on kaks last, kellest üks käib juba ise ülikoolis ja kellel on venelannast pruta. :D Ja seda sain ka teada, et ta mees on muusika valdkonnas väga-väga-väga-väga-väga-väga üüüber kõva tegija! Ja igasugu muud vinget värki sain ka teada. Noh, sellised asjad, mida sõbrad ikka teineteisele räägivad! :D Oeh, täiesti päriselt! Ma sain omale esimese sõbra ja ta on niiiiiiiiii lahe tädi! No, sõna tädi ei ole ka hea. Ütleme siis lihtsalt Elizabeth! ;) Mu sõber tegi mulle kohvi ja koogi välja. Ja küsis pärast kontaktandmed ka. No, on ju sõber?! :)
Käisime pärast kohvitamist selles karjääri-värgis ka. Väga valik ja asjalik värk. Mingi töö mess on tulemas. Tahaks minna ja edukas olla. Pean oma CV ettevõtma ja korda tegema. Teen! Varsti. Pärast loengut läksime laiali ja kuna kell oli alles vähe, võtsin ette oma esimese poe-tuuri. Ja šokk number kaks oli olemas (võimalik, et see oli juba tegelikult rohkem kui teine). Mismoodi ma peaksin teadma, mida osta? Mitte ühtegi tuttavat brandi pole. Mismoodi maitseb see piim või see juust? Kus on munad? Appi-appi-appi. Kohe täitsa tõsiselt olin ma hädas, sest kus ja mis?! Mille järgi ma midagi valima peaks? Jumal küll, või on ju või, mis vahet sel on... aga miks siis ei ole Keiju võid?! :D Halb näide. Aga umbes sellised paanikahood mind seal riiulite vahel valdasid. Lõpuks lahkusin poest mahla, sulajuustu, väikese piima, kahe jogurti, hommikusöögihelveste ja kahe banaaniga. Hommikusöökideks kärab küll ju?! :D
Koju sõitsin samas bussis koos ühe teise Pakistani poisiga, kes elab ka meie boxis. Saijd. Olen kirjapildis täiesti kindel, sest ta JUST lisas mind Facebookis sõbraks. :D Kuna ta on selline turskem poiss, siis küsisin jutujätkuks, et kas ta Sports Parkis on käinud juba. Ta vastas, et ei ole, aga plaanib uudistama minna. Kuna kell oli ikka veel vähe, siis panine plaani paika, et õhtul lähme koos ja vaatame üle, kus-mis. Ta pakkus kellaajaks kuus, ma pakkusin viis. Kell pool kuus hakkasime minema. Aga kuna vahepeal internetis surfates oli nii mulle kui Saijdile silma jäänud see, et kell 18.00 pidi mingi tähtisnina järjekordse welcome-talki tegema, siis otsustasime enne spordikompleksi külastamist peakampusest läbi minna. Me jäime hiljaks, kuid seekord ei olnud me ainukesed. :D Kuna rahavast oli niiiiiiiiii palju, siis kogu asi hilines. Koht oli vägev: Rubix ehk ülikooli klubi! Nagu päris klubi, club, disko-tantsu-klubi. :D Väga suur ja vägev koht. Kui kõik soovijad oli sinna hiiglaslikku klubisse sisse mahtunud, ütles mingi tähtis mees kaks sõna, üks tähtis neiu ütles ka kaks sõna, nad surusid kätt ja siis tuli mega-surprise! Räpp-tantsu-muusika kunn. (oota, ma otsin ta nime ka) Tinie Tempah. Ja kõik noored hullusid! Ma ootasin lihtsalt huviga, kuni see läbi saaks, et me saaks lõppude-lõpuks Sports Parki uudistama minna. Kuus räpi-lugu ja pidu läbi! Mainin siinkohal, et see oli juba mu teine pidu ju, jeee! :D
Jõudsime lõppude-lõpuks sinna spordihoonesse ka. Võimas, suur, ilus, korralik, uhke ja muud ülistavad sõnad! Seal trenniks küll. Eriti hea üllatus oli Eesti lipu värve koridori seinal näha... ja siis veel lugeda ka Eesti nimesid sealt lipu pealt. Väärib pilti!
Minu kõht oli tühi, seega sõin seal Starbucksis salatit, mis on 50% allahinnatud ning seega talutava hinnaga, aga väga vastiku maitsega. Seiklesime koju. Skype. Tudi.
Woaaa, jutt on päris pikaks läinud! Kes seda jura ikka lugeda viitsib. Jätkan homme! ;)
No comments:
Post a Comment