Helllõu again! Järjejutt jätkub. Nagu te näete, siis võiks igast päevast normaalse pikkusega postituse teha, sest juttu tõesti jätkub kauemaks. Ja uskuge või mitte, aga osa detaile jääb nagunii "kadunuks," sest see Skype, seal iga päeva lõpus, teeb oma töö. Nii, kui oled kogu oma seikluse Skype vahendusel kodumaale edastanud, siis tekib tunne, nagu polekski siia midagi kirjutada. See on ikka äärmiselt hämmastav, kuidas selline õhin ja erevus-ärevus võib muutuda mälestuseks väga ruttu. Lihtsalt ütle see välja.
PS! Tegelikult on see nagunii ainult alguse asi, et jutud nii pikad. Varsti ei ole enam üldse keeruline poodi minna ja linna pole ka vaja mitu korda tutvustada. Lihtsalt heads up! ;)
3.oktoober, neljapäev. Esimest korda linna! Häbi öelda, aga ma jäin jälle hiljaks. Õnneks ei olnud midagi olulist, aga ikkagi... üks ainumas "info-killuke" kuhu ma minna tahtsin, ja ikka jäin hiljaks! Ma tõesti ei oska seda bussi-värki. Õnneks saab veel paar päeva harjutada :) Jäin hiljaks, kuulasin kaks sõna, mida ma tegelikult juba kuulnud olin (sest tegu oli Student Unioni tutvustusega) ja kuna kell oli vähe ja ilm ilus, otsustasin essat korda Guildfordi avastama minna. Kohe täiesti südamesse. Kõik, mida ma nägin, on juba eelmises postituses kirjas! :D Need ilusad tänavad ja majakesed ja inimesed. Ja Primark! :D Ostsin omale need vähesed vajalikud asjad, mis kodust kohvisse ei mahtunud (või mille ma ära olin kaotanud). Ehk trenni joogipudeli, trennirätiku, riidepuud. Käisin veel mööda linna, leidsin wannabe Harrodsi või siis nagu meie Stockmanni :D Loomulikult pidin võimalust kasutama ja allahinnatud asju ostma, et ma saaks öelda, et ega mul mingid tavaline kaup ei ole! :D Sain omale vahva söögiriistadekomplekti ühele ja nendega mätsiva kruusi! Ja kui juba priiskamiseks läks, käisin läbi ka siinses kelles "apteegist," kus skoorisin endale mõned hädavajalikud kehahooldustooted. Mööda seda võrratut tänavat üles-alla käies läksid mõtted vist päris sassi... kuna koduloomad on ülikooli majutusasutustes keelatud, siis ostsin omale ühe taime. Võib-olla mängis rolli nälg, aga valisin kirss-tomatit meenutava "lillekese" omale! Uhke ja õnnelik. Nüüd on vähemalt kellegagi rääkida! :D
Et rohkem rumalaid mõtteid pähe ei tuleks, siis haarasin Babmoo Basketist kana järida ja sõitsin koju. Oli neljapäeva õhtu. Mis muud, kui tavaline uudistevoog internetis, Skype, üks tee ja tuttu! :)
4.oktoober, reede. Ehk ma sain ennast lõpuks registreeritud! Head uudised: MA EI JÄÄNUDKI HILJAKS! Olin seekord kavalam ja kiirem, kui buss. Ja jõudsin täiesti õigeaegselt kooli. Mulle arusaamatul kombel peavad kõik, kelle emakeel pole inglise keel, tegema testi. Miks?! Oma erialale kandideerides on lävendid, mille alt ei ole võimalik ju nagunii läbi minna?! Miks me peame tegema hirmkallist rahvusvahelist testi, mida ei ole võimalik eluilmaski cheatida... ja siis veel mingit testi, sest nad tahavad kindlad olla, kas me ikka oskame seda keelt?! :D Võinoh, vahet pole. Kui peab, siis peab. Ma ei protesti sellepärast, et ma oma tulemust kardaks või ei ma hakkama ei saaks või et ma ei oskaks... ma lihtsalt ei saa aru sellest topelt süsteemist. :D Ja siis see võrratu test seisnes selles, et me pidime kirjutama essee. Lugemise ja grammatika osa tuleb teha online. Olles nüüd võimalikult palju sellele süsteemile vastu puigelnud, räägin ühe vahva loo. Oli keele test. Inglise härrasonu seletas kenasti, milles see seisneb, palju aega on ja mismoodi toimub eksamitööde ära andmine. Väga selgelt ja rahulikult seletas ta, et varem lõpetanud võivad lahkuda varem, kuid kui aja lõpuni on jäänud viis minutit, siis peavad kõik aja lõpuni ootama. Ehk viimase viie minuti sees enam eraldi keegi lahkuda ei tohi. Algas siis kõik kenasti peale. 15 minuti pärast teatati, et kirjutamiseks on aega veel 15 minutit. Mõne aja möödudes sai esimene kiirkirjutaja töö valmis, tõusis vaikselt püsti ja lahkus. Ma ei pabistanud, kõik tundus sujuvat. Nii ajaliselt kui keeleliselt. Enam ei läinud kaua, kui teatati, et kontrollaja lõpuni on jäänud viis minutit. Selle peale tõusis persoon X püsti, andis töö üle ning lahkus ruumist. Talle järgnesid ka isikud Y, Z, J ja M. Siis enam eksamineerija vastu ei pidanud ning isikutele T ja O palus ta juba istuma jääda ning kordas veelkord kõva ja selge häälega üle, et enam ruumist lahkuda ei tohi. Kui aeg täis sai, paluti kirjutamine jätta ning seletati ruumist väljumise korda... ka see jäi mõnedele arusaamatuks! :D Ehk siis. Söön oma sõnad ja ütlen, et selline test on väga-väga väga vajalik. Ilmselgelt midagi longab, kui isegi seda ei mõisteta, mis üle-üldse tegema peab! :D
Pärast kosmose-turismist kirjutamist põikasin kiirelt läbi registreerimispunktist, kust mind juba kaks korda nädala jooksul tagasi saadeti ja paluti reedel tulla. Kolm minutit ja ma olin registreeritud, pildistatud ja plastikust õpilaspileti omanik. Ja sellepärast oli mind vaja kaks korda tagasi saata?!?!? Sellepärast pidin ma nädalaega bussile minnes juhile seletama, miks mul õpilaspiletit pole?! :D Oleks siis võinud vähemalt nii paljugi vaeva näha, et mu nägu pildi keskele oleks saanud... Uskumatu. Ükskõiksus?! :D
Edasi viis mu tee Freshers' Fayre'ile. Suur telk. Palju inimesi. Palju võimalusi. Panin end mõnedesse asjalikesse klubidesse kirja ja mõnedesse mitte nii asjalikesse ka. Näiteks liitusin uudiskirjaga, kus jagatakse infot live-muusika toimumise kohta Guildfordis. Pean seda päris asjalikuks. Siis suutsin võrkpalli klubi laua üles leida. Ka vist üsnagi hea otsus. Kogusin hulgaliselt lendlehti asjade kohta, milles ma kohapeal päris selgusele ei jõudnud... ja nüüd need lendlehed siis seisavad siin. Eks vaatan läbi mõnikord, kui igav hakkab! :D Üks huvitav seik oli ikka ka seal suures rahvamassis. Nimelt olin just oma andmeid kuskile kirjutamas, kui kõik trügisid ja tõuklesid ja palav oli ka ja üldse enam millestki väga aru ei saanud. Kirjutasin ja kirjutasin ja siis kuulsin kuskilt mingit tuttavat keelekasutust... ja see tuli justkui mu enda kuklast... aga ometigi olin ma päris kindel, et ma selliseid mõtteid ei mõelnud, mida ma kuulsin. Pöörasin ringi ja ütlesin uhkelt: "Tervist!" Kaks Eesti neidu, kes õpivad minuga isegi samas osakonnas, aga baka-tasemel. Ma ei suutnud seda ära uskuda, sest ma olin päris kindel (ja sügaval sisimas tegelt ka lootsin), et ma olen täitsa üksipäini Eestist sellisesse ülikooli sattunud. Ja no vot siis, meid pidi veelgi olema. Nemad julgesid numbriks vähemalt viis öelda. Vahetasime formaalset infot, et kes-kus ja jätsime hüvasti. Igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane! ;)
Teist ringi enam vabatahtlikult telgile peale ei teinud ja otsustasin plaani edasi suunduda taaskord kesklinna poole. Lisaks muudele "imelikele" asjadele on siin ka teistmoodi elurütm ju. Kõik poed pannakse vist umbes kuuest kinni?! Või noh, varem kui Eestis ikka. Ma olin alles neljapäeva õhtul hoogu sisse saamas, kui ninaeest uksed kinni löödi ja kästi homme tagasi tulla. Nii tegingi... ja läksingi jälle kesklinna poole, sest pott ja pann jäi ostmata ju! :D Tegin kiirelt. Pott, pann, pannilabidas, nõudepesuvahend ja -käsn. Kusjuures neid asju ostes kahtlesin ma ikka kaua, kas minust ikka saab mingit söögitegijat. Otsustasin, et on aeg suureks kasvada ja õppida kastet tegema. Jah, ma sooritasin ostu. Peale mida, läksin McDonaldsisse sööma. Head uudised: mäkk maitseb küll samamoodi nagu meil kodus! :)
Reede õhtu ja mina kirjutasin blogi. Sest mul pole ju veel sõpru! Üks on, aga kui ma temaga kuskile reede õhtul välja läheks, siis vaadatakse mind küll väga imelikult. Sellele sõbrale meeldib tegelikult juua küll... aga ainult üks kord nädalas! Valisin selleks tema jooma-päevaks pühapäeva. Jah, see sõber on mu punaste punnidega lilleke! :)
Et rohkem rumalaid mõtteid pähe ei tuleks, siis haarasin Babmoo Basketist kana järida ja sõitsin koju. Oli neljapäeva õhtu. Mis muud, kui tavaline uudistevoog internetis, Skype, üks tee ja tuttu! :)
4.oktoober, reede. Ehk ma sain ennast lõpuks registreeritud! Head uudised: MA EI JÄÄNUDKI HILJAKS! Olin seekord kavalam ja kiirem, kui buss. Ja jõudsin täiesti õigeaegselt kooli. Mulle arusaamatul kombel peavad kõik, kelle emakeel pole inglise keel, tegema testi. Miks?! Oma erialale kandideerides on lävendid, mille alt ei ole võimalik ju nagunii läbi minna?! Miks me peame tegema hirmkallist rahvusvahelist testi, mida ei ole võimalik eluilmaski cheatida... ja siis veel mingit testi, sest nad tahavad kindlad olla, kas me ikka oskame seda keelt?! :D Võinoh, vahet pole. Kui peab, siis peab. Ma ei protesti sellepärast, et ma oma tulemust kardaks või ei ma hakkama ei saaks või et ma ei oskaks... ma lihtsalt ei saa aru sellest topelt süsteemist. :D Ja siis see võrratu test seisnes selles, et me pidime kirjutama essee. Lugemise ja grammatika osa tuleb teha online. Olles nüüd võimalikult palju sellele süsteemile vastu puigelnud, räägin ühe vahva loo. Oli keele test. Inglise härrasonu seletas kenasti, milles see seisneb, palju aega on ja mismoodi toimub eksamitööde ära andmine. Väga selgelt ja rahulikult seletas ta, et varem lõpetanud võivad lahkuda varem, kuid kui aja lõpuni on jäänud viis minutit, siis peavad kõik aja lõpuni ootama. Ehk viimase viie minuti sees enam eraldi keegi lahkuda ei tohi. Algas siis kõik kenasti peale. 15 minuti pärast teatati, et kirjutamiseks on aega veel 15 minutit. Mõne aja möödudes sai esimene kiirkirjutaja töö valmis, tõusis vaikselt püsti ja lahkus. Ma ei pabistanud, kõik tundus sujuvat. Nii ajaliselt kui keeleliselt. Enam ei läinud kaua, kui teatati, et kontrollaja lõpuni on jäänud viis minutit. Selle peale tõusis persoon X püsti, andis töö üle ning lahkus ruumist. Talle järgnesid ka isikud Y, Z, J ja M. Siis enam eksamineerija vastu ei pidanud ning isikutele T ja O palus ta juba istuma jääda ning kordas veelkord kõva ja selge häälega üle, et enam ruumist lahkuda ei tohi. Kui aeg täis sai, paluti kirjutamine jätta ning seletati ruumist väljumise korda... ka see jäi mõnedele arusaamatuks! :D Ehk siis. Söön oma sõnad ja ütlen, et selline test on väga-väga väga vajalik. Ilmselgelt midagi longab, kui isegi seda ei mõisteta, mis üle-üldse tegema peab! :D
Pärast kosmose-turismist kirjutamist põikasin kiirelt läbi registreerimispunktist, kust mind juba kaks korda nädala jooksul tagasi saadeti ja paluti reedel tulla. Kolm minutit ja ma olin registreeritud, pildistatud ja plastikust õpilaspileti omanik. Ja sellepärast oli mind vaja kaks korda tagasi saata?!?!? Sellepärast pidin ma nädalaega bussile minnes juhile seletama, miks mul õpilaspiletit pole?! :D Oleks siis võinud vähemalt nii paljugi vaeva näha, et mu nägu pildi keskele oleks saanud... Uskumatu. Ükskõiksus?! :D
Edasi viis mu tee Freshers' Fayre'ile. Suur telk. Palju inimesi. Palju võimalusi. Panin end mõnedesse asjalikesse klubidesse kirja ja mõnedesse mitte nii asjalikesse ka. Näiteks liitusin uudiskirjaga, kus jagatakse infot live-muusika toimumise kohta Guildfordis. Pean seda päris asjalikuks. Siis suutsin võrkpalli klubi laua üles leida. Ka vist üsnagi hea otsus. Kogusin hulgaliselt lendlehti asjade kohta, milles ma kohapeal päris selgusele ei jõudnud... ja nüüd need lendlehed siis seisavad siin. Eks vaatan läbi mõnikord, kui igav hakkab! :D Üks huvitav seik oli ikka ka seal suures rahvamassis. Nimelt olin just oma andmeid kuskile kirjutamas, kui kõik trügisid ja tõuklesid ja palav oli ka ja üldse enam millestki väga aru ei saanud. Kirjutasin ja kirjutasin ja siis kuulsin kuskilt mingit tuttavat keelekasutust... ja see tuli justkui mu enda kuklast... aga ometigi olin ma päris kindel, et ma selliseid mõtteid ei mõelnud, mida ma kuulsin. Pöörasin ringi ja ütlesin uhkelt: "Tervist!" Kaks Eesti neidu, kes õpivad minuga isegi samas osakonnas, aga baka-tasemel. Ma ei suutnud seda ära uskuda, sest ma olin päris kindel (ja sügaval sisimas tegelt ka lootsin), et ma olen täitsa üksipäini Eestist sellisesse ülikooli sattunud. Ja no vot siis, meid pidi veelgi olema. Nemad julgesid numbriks vähemalt viis öelda. Vahetasime formaalset infot, et kes-kus ja jätsime hüvasti. Igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane! ;)
Teist ringi enam vabatahtlikult telgile peale ei teinud ja otsustasin plaani edasi suunduda taaskord kesklinna poole. Lisaks muudele "imelikele" asjadele on siin ka teistmoodi elurütm ju. Kõik poed pannakse vist umbes kuuest kinni?! Või noh, varem kui Eestis ikka. Ma olin alles neljapäeva õhtul hoogu sisse saamas, kui ninaeest uksed kinni löödi ja kästi homme tagasi tulla. Nii tegingi... ja läksingi jälle kesklinna poole, sest pott ja pann jäi ostmata ju! :D Tegin kiirelt. Pott, pann, pannilabidas, nõudepesuvahend ja -käsn. Kusjuures neid asju ostes kahtlesin ma ikka kaua, kas minust ikka saab mingit söögitegijat. Otsustasin, et on aeg suureks kasvada ja õppida kastet tegema. Jah, ma sooritasin ostu. Peale mida, läksin McDonaldsisse sööma. Head uudised: mäkk maitseb küll samamoodi nagu meil kodus! :)
Reede õhtu ja mina kirjutasin blogi. Sest mul pole ju veel sõpru! Üks on, aga kui ma temaga kuskile reede õhtul välja läheks, siis vaadatakse mind küll väga imelikult. Sellele sõbrale meeldib tegelikult juua küll... aga ainult üks kord nädalas! Valisin selleks tema jooma-päevaks pühapäeva. Jah, see sõber on mu punaste punnidega lilleke! :)
5.oktoober, laupäev. Ehk mu esimene võrkpalli treening siinmail! Ärkasin, sõin hommikust, ei jõudnud kella ühte ära oodata, et juba minema saaks hakata. Ma olin tõesti väga ärevil. Sest lõpuks sain ma teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib. Jõudsin ikka liiga vara kohale... ja aeg venis ja venis ja venis! :D Vahepeal sain aga tuttavaks mõnede toredate ja tähtsate isiksustega (tore oli Osama (ei vastuta vale kirjapildi eest), kes mind tähtsa Markiga kokku viis). Ja lõpuks see hakkas. Segatrenn kõigile võrkpalli huvilistele. Ma ei julge arvuliselt öelda, kui palju neid huvilisi seal olla võis. Ikka päris palju. Õnneks jagunesime kaheks: need, kes kunagi varem võrkpalli puutunud ei olnud (ehk umbes 3/4 seltskonnast) ja need, kes end juba tublideks palluriteks peavad (ülejäänud 1/3). Tegime sooja, mõned harjutused ja mängisime punkti kojutoomise mängu. Päikest. Või Paradiisi. Noh, seda... tead küll seda mängu ju! ;) No niiii lahe. Ma ei tea, et mulle varem trennis plaksutatud oleks. Võistlustel küll, aga trennis?! :D :D Ehk mängisid ühe palli kaitses hästi ja väärid nüüd aplausi?! Miks ka mitte. Seda, et mul päris hästi läks, oli aru saada ka sellest, et isegi treener John (olen kirjapildid päris kindel :D) ei suutnud end tagasi hoida ja tuli ikka pärima, et kes ja olen ja kust ma olen. Ja tüdrukud tulid juurde ja kiitsid. Lahe! Ma oleks õnnelik olnud ka siis, kui kogu see tähelepanu oleks olemata olnud. Ma olekski vist sinna saali jäänud (noh, tegelikult jäingi natuke kauemaks kui oleks pidanud)... see oli lihtsalt nii kodune tunne! Aah, ma ei jõua esmaspäeva ära oodata. Siis on uus trenn. Ja äkki saame juba naiste võrgu peale... ja siis on katsed võistkondasse pürgimiseks ka! (Õnneks arvas John, et mul ei tohiks tiimi pääsemisega probleemi olla! Joy!)
Suurest rõõmust otsustasin õhtul ka korraliku söögi süüa. Võtsin poest kartulit ja porgandit ja mingeid kahtlast liha-vinkut. Ja nii muuseas ka kartulikoorija, ühe säilituskarbi ja taldriku! :D Tegin omale pidusööki, kirjutasin veel blogi (no, keegi pidi ju need pikad tekstid kokku genereerima!) ja eduka päeva üle rõõmus!
6.oktoober, pühapäev. Ehk mu esimene lazy-day! Ilm oli ilus, niiet kihutasin ilma mõtlemata õue. Sõitsin kesklinna ja alustasin ma jalgsimatka (peaaegu) tundmatus suunas. Eesmärgiks oli ära käia linna suurimas pargis. Stoke Park. Vaatasin marsruudi umbeskaudselt kodus välja ja panin siis mälu järgi ajama. Ja kohale ma jõudsin. Kaardipeal tundus igavene suur lahmakas. Ja täitsa automaatselt kujutasin ette pargimoodi parki. Noh, et ikka puud ja põõsad, lilled ja peenrad. Oli natuke teisiti. Oli lihtsalt üks suur... muruplats! Vaadake ise...
Kuna mu piknikukorv jäi koju ja jalad oli küllaltki väsinud, siis pärast väikest peatust võtsin suuna tagasi kodupoole. Või õigemini kesklinna poole. Külastasin Poundlandi, kust võtsin kohustuslikus korras Cherry Coka ja Dr Pepperi kombo! Mõned asjalikumana tundunud konservid ja munad. Et ikka oleks jälle raske kott, millega kodu minna! :D Lazy-day jätkus juba Skypes, sest Martha saatis tervisi (kuigi ta ise on see, kelle tervis kõige kehvem) ja Ergo oli üles ärganud. Ja kuna TV3 on niivõrd võrratu, et online-ülekannet ei paku, siis vaatasin läbi Skype supersaadet "Su nägu kõlab tuttavalt". Pilt oli küll udune, kuid vähemalt ühe artisti puhul olin ma rõõmus, et kõik detailid näha ei olnud! :D See oli isegi ruudulise pildi pealt vaadatuna küllaltki... julge! :D :D
Ja nüüd on kell juba väga-väga palju. Loodan, et ma suudan suurest ärevusest hoolimata üldse magama jääda, sest homme hakkavad lõpuks loengud!!! Halleluuja! Ja kui mitte varem, siis äkki nädalavahetusel jõuan endast siia jälle märku andma (juttu on veel palju)! ;) Mmmuah!
No comments:
Post a Comment