Howdy-ho!

Ma tean, et see kõlab nõmedalt, aga päriselt ka läheb siin aeg rutemini kui kodus. Täna läks lausa nii ruttu, et pidin pool tundi bussi ootama (sest olin just ühest maha jäänud ning õhtuselajal sõidavad nad pooletunniste vahedega), kuid see aeg läks nii ruttu, et ma jäi sellest bussist maha :) Ehk lugu sellest, kuidas ma esimest korda jala Sports Parkist koju tulin. Koos ühe teise uduga (hiinakas tegelikult), kes ka ei suutnud aru saada, et buss meist mööda sõitis. Kuigi, ma olin üdini kindel, et on ka lühem tee, siis kindluse mõttes tulime mööda bussi marsruuti. Jah, see oligi lühim tee. Tõesti mitte kuidagi teisiti lühemalt ei saagi. 2,4 miili ja 43 minutit. Korralik trenn. Peale trenni, mis tegelikult ei olnudki trenn. Ma tegelikult ka ei ole pahane. See oli saatus ja karma ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga täna pidi meil kirjade järgi võrkpallurite jõutreening olema. Teoorias pidi see sessioon nii pikk olema, et ma hakkasin kartma lausa. Tegelikkus kujunes selleks, et tegime mingeid maailma kõige imelikumaid "teste" oma praeguse füüsilise vormi kohta. Sisaldas see test näiteks kükke ja plänkingut. Osasid asju filmiti. Sürrr. Ootan huviga järgmist neljapäeva, kui selgub äkki, milleks see kõik vajalik oli. Aga. Tahtsin ma jõuda selleni, et see tunnine jalutuskäik oli igati hea kompenseerimaks seda ärajäänud jõutreeningut :)

Täna rohkem midagi suurt ja olulist polnudki. Magasin kaua (võib-olla isegi siin olemise aja rekord, mul järg sassi juba! :D). Venisin ja venitasin. Jäi ühest bussist maha, tänu millele sain kodus lõunat süüa. Siis suutsin end siiski kokku võtta ja käisin kampuses, kus toimus karjääri mess. Paljud suured ja tuntud ja väiksed ja tundmatud ettevõtted olid kohal, et häid ja tarku õpilasi Surrey Ülikoolist oma ridadesse värbata. Täiesti tõesti väga puht juhuslikult sain enne messi-melusse sukeldumist kokku ühtede oma kursakaaslastega. Väga vinge punt ja meil oli koos väga tore! Trampisime messi läbi, tegime nalja ja arutasime asjalikke asjade üle ka. Nii vahva! Ja siis sõitsin jälle rõõmsalt koju tagasi (jah, ma ei jõudnudki raamatukokku!). Vahetasin riided, haarasin oma spordiasjad ja tõttasingi juba sinna samasse eelpool kirjeldatud "jõutreeningusse."

Teeme siis tagurpidi postituse. Nüüd räägin eilsest. Magasin kaua. Ärkasin üles, oli juba kiire-kiire-kiire. Ja kell 12.25 oligi juba Sports Parkis omale Team of Surrey dressi selga proovimas. Ehk siis see hea uudis, mille ma esmaspäeval sain, sain nüüd omale järje. Kõik kõrgema taseme sportlased, kes valituks osutusid, said kokku. Tegime fotod kodulehe jaoks ja arutasime asjalikku asja ka. Et mida ülikool nüüd meilt ootab ja mida meie ülikoolilt saame. Tasuta dressid ja tasuta aastapääsme Sports Parki. Selle üle olen juba rõõmus. Aga tasemeid on kolm. Mina olen praegu madalamail ja arvatavasti vist sinna ka jään, sest kui ma ise arvasin, et kui ma hästi esinen, saan kõrgemale ronida, siis üks asjalik võrkpalli poiss, kes ka samas programmis, arvas teisiti. Eks ole näha. Ma olen esialgu selle ülegi õnnelik, mis ma sain. Tore tunnustus ju! Kuigi tasuta füsiod ja värgid ei teeks ka paha! :D Ühesõnaga, rääkisime asjalikku juttu ja siis mängisime... tadada!... FOTOJAHTI! :D Jah, see jääb mind terveks eluks saatma nüüd. Kuigi formaat oli natuke teine, siis vahva oli ikka. Osad pildid saime küll väga head ja vaevalt, et keegi teine Eagle raadio eetri-stuudiosse pääses! :D Väärib pilti?! Ikka saab.

Aga ühte õppisin küll. Kuigi mind oli hoiatatud, ei tahtnud ma seda uskuda. Nüüd tean, et see tõesti nii on, et eks need inglased ühed ühtehoidvad laiskvorstid on! :D Selles mõttes, et miks nad peaks tegemist tegema mingi puist inglise keelt kõneleva inimesega, kelle nimigi neile meelde ei jää, kui nad saavad rahulikult omavahel oma asju ajada?! Ma olen muidugi eriti keeruline keiss, sest ma elan veel niiiii meeletult kaugel, et võimatu on ju üldse midagi ühiselt ette võtta. Päriselt, nii on.
"Hey, what's your name?"
"My name is Egle."
Oook, too difficult, good bye.
--
"Ouu, from Estonia, that's cool. And where are you staying at the moment?"
"I live at the Hazel Farm."
Oook, too far, bye-bye.

Või ma ise olen lihtsalt nii vussu. Jaa, tegelikult olengi. See on lausa hämmastav, kuidas ma üldse inglise keelt rääkida ei oska... inglastega suheldes!!!! Muidu pole probleemi olnud, mitte üldse. Ja kui on vaja kellegagi rääkida, kes ise no niiiiiiii puhtalt paneb, siis - aääö-ä-ä-üüsskf - ei saa sõnagi suust või kui midagi tuleb, siis väga valesti! :D Ma ei tea, ma lähen pabinasse vist. Ja püüan sama hästi rääkida kui nemad... või vähemalt sama kiiresti ja siis lähebki kõik tuksi. Mul on tõesti tunne, et ma olen selle paari nädalaga viimsegi oskuse suhelda ära kaotanud kuskile. Masendav! Ok, lohutan end sellega, et see on normaalne. Jah. Muu keelsetega rääkides saab ise rahulikult rääkida, sest siis on neil lihtsam aru saada... ja endal parem asju läbi mõelda.... ja inkadega rääkides siis... üaöüödsdüafkvkvd. :)
Kui nüüd selle kolmapäeva õhtu juurde tagasi tulla, siis surmväsinute ja näljastena jõudsime kesklinna ja meid ootas kolmekäiguline õhtusöök. Ja teate?! Söök maitses nagu päris söök!!! Eelroaks võtsin kala, mis maitses nagu taevalik kala!!! Põhiroaks oli kana magusa kartuliga. Kana oli nagu päris ja kartulikoogikesed magusad. Magustoidu ajaks oli kõht juba nii täis, et šokolaadikooki jäätise ja moosiga tuli pudrunuiaga sisse lükata, aga sõin kõik ära, sest jumal seda teab, millal jälle nii söögimaitsega sööki saab! :) Söögi kõrvale ja vahele vahetasime kohti ja saime üksteisega tuttavaks. Üks Küprose poiss sai ka võrkpalli mängimise eest HPASSi. Ainuke erinevus võib-olla see, et tema mängis oma riigi koondises... ma tulin Viljandi meistriks kunagi ammu! :) Ja üks tore ameerika-austraalia-kreeklane, kes mängib kossu. Ja üks tore inglise preili, kellel on seitse isiklikku hobust ja kes tegeleb pologa. Ja üks tilluke tüdruk, kes mängib jäähokit! Trampoliini-sellid ja vehklejad. Ja selline huvitav ala nagu netball, millega mõned tüdrukud tegelevad. Noh, vahva punt igatahes! ;)

Ma olen ikka korralik tuku-juku. Ise kirjutan ja siis hädaldan. Või noh, praegu ei tundugi see veel imelik, aga kunagi neid postitusi lugedes ma kindlasti mõtlen, et miks mul oli vaja niii palju mingeid inglisekeelsed fraase siia sisse toppida. Miks ma ei võiks korralikuks eesti keeles kirjutada?! Lugu on nimelt selles, et tegelikult tahaks ma (alateadlikult) üle-üldse inglise keeles kirjutada! See teeks mulle igatpidi head. Sest ma olen inglise keeles kirjutades väga ebakindel. Ka kõige kergemate sõnade puhul jään ma vahel mõtlema, et oooot-oot, mis sõna see nüüd siis on... või kas seda üldse kirjutatakse nii?! Niiet harjutamine oleks niisama hea... ja kuna varsti-varsti (sest aeg läheb ju niiiii ruttu) on mul vaja oma makatööd kirjutama hakata... siis harjutada oleks vaja. Aga ma ei julge. Ja ei oska. Noh, inglise keeles kindlasti ei tuleks need jutud siin nii pikad... aga aega võtaks see küll palju. Arvestades veel seda, kui palju mul isegi eesti keeles kirjutamine aega võtab! :D Ja ma peaks üle-üldse lugema, mitte kirjutatama. Ja üle-üldse on kell juba peaaegu üks öösel. Niiet üle-üldse head aega ja head ööd ja head tervist! Mmmuah! :)