Õpi-päev!

11.oktoober, reede. Ehk esimesele koolinädalale ring peale tehtud! Eile oli koolinädala viimane loeng. Event services marketing loengu seminar. Ehk kursus on gruppideks löödud ja toimub sutsukese intensiivsem ja põhjalikum õppetöö sellel teemal. Nii tõesti oli. Tegime huvitavat grupitööd vanu materjale läbi tuhnides ja püüdes aru saada, milliste reeglite järgi on klienti püütud mõjutada. Õppejõude on selle aine raames kolm, aga eile oli Owen äksjonis. Taaskord oli muidugi asju, mida ma juba teadsin, sest turundus oli mul ju reklaami kõrvaleriala lemmik aine! Segmenteerimine ja positsioneerimine ja 4P (millest nüüdseks on juba saanud 7P) ja muud vinged asjad. Pärast loengut tõttasin raamatupoest läbi (kust ma midagi ei saanud, sest mu pangakaardid olid erroris), kampuse poest läbi (kust sain oma värske-doosi, mis kodus otsa oli saanud) ja kodu poole. Tunnikese sain kodus tegutseda. Lollipeaga panin muidugi arvuti tööle, kuigi ma ju teadsin aega niigi vähe. Katre ja Martha saatsid tervisi ja isa päris kuidas läheb ja... korraliku söögi jaoks ei jäänud jälle aega. Õhtused bussiajad on teised ja ma ei ole veel süsteemile pihta saanud. Niisiis oli bussi ootamisega tükk tegu, aga napilt-napilt jõudsin ikkagi õigeks ajaks trenni. Või õigemini trenni-eelsele miitingule. Meie uus treener pani paika reeglid ja seletas, mis meist nüüd saab. Treener on poolakas. Jah, ma rohkem ei oska midagi arvata. Eks ole näha, mida meie suudame ja mida tema suudab. Aga iga juhul, tema sõnum meil oli:

T - together

E - everyone

A - achieves

M - more

Lõppude-lõpuks tegime ikka trenni ka. Oli niiiiiiii hea! Õige kõrgusega võrk ja õiged mängijad. Ei ole sellel tasemel häda midagi. See esmaspäevane ülevaade oli ikka küllaltki petlik. Noh, sellised õiged suurte lihastega võrkpallureid siiski ei ole, aga kõik on ikka väga-väga tublid! Tükk tegu, et pall vastase poolele maha saada Ma olen rõõmus! :)

Trenni lõpus tegi uus treener teatavaks ka selle, kes mis võistkonnas mängib. Ja süsteem sarnaneb sellele, mida ka Eestis kohanud oleme. Kaks võistkonda. Teise võistkonna liikmed võivad abistada esimest võistkonda, kuid vastupidi ei tohi. Niisiis on mingi põhimõtte järgi isegi teises võistkonnas ju parem olla. Saab lausa kahe võistkonna eest mängimas käia!!! Mina kuulun esimese võistkonna koosseisu. Niiet ma ei teagi, kas see on nüüd hea või halb... hea on see muidugi, et mind kuue parima mängija hulka valiti, aga... eii, see on vist igat pidi parem! Nüüd on mul võimalus ka selle teise Guildfordi võistkonnaga liituda... muidu peaks ju lausa kolme võistkonna eest võitlema! :D

Ja natuke otu olen ikka ka. Kui kõigil oli teada, mis võistkonnas nad mängivad, oli tarvis valida ka kaptenid. Kõik, kes soovisid sellele kohale astuda, pidid põhjendama, miks nad head kaptenid oleksid ja bla-bla. Teises võistkonnas ei tahtnud keegi kapten olla. Pidi ikka sorkima ja sokutama. Esimeses võistkonnas oli kuuest kaks kanditaati, kes ise vabatahtlikult end pakkusid. Mina vaatasin kogu tralli kõrvalt ja isegi ei tulnud sellel momendil selle peale, et võiks ju ka eestvedaja olla. Ma lihtsalt täitsa automaatselt arvasin, et ma ei saa ju kapten olla, sest ma olen libero. Eeem. Ma ei tea ju veel tegelikult, mis kohta ma mängima hakkan!??!?! :D :D Täielik blond. Lasin võimaluse käest. Olen jobu. Bla-bla. Eks ma siis toetan võistkonda teisiti :)

Koju sain ruttu, sest bussiga lihtsalt niiimoodi joppas. Astusin pärast kiiret pesu spordihoonest välja ja nägin juba kaugusest õige numbriga bussi õiges suunas liikuvat. Jeee! Pean veel ainult nüüd märkmeid tegema, mis ja kus ja millal mul teinekordki vaja olla on :D

Koju jõudes ootas mind ebameeldiv üllatus - hiiglaslik ämblik mu toa seinal! Ja see oli tõesti hiiglaslik. Ma muidu ju tegelikult väga ei karda, aga no see vend oli lihtsalt... ma tõesti ei ole elu sees nii suurt ämblikku näinud! Ja mis teha?!?! Tappa sellist ei julge, kuskile peale panna ja välja viia ka ei julge, sest kui see vend liikuma hakkab, siis võib ta kahe sekundiga juba kuskil mujal olla ju!?!? Täiega kriipi. Mis kõige jubedam, kogu maja oli täielikus vaikuses. Ma mõtlesin, et mitte kedagi polegi kodus nagunii... reede õhtu ju!??!?! Õnneks selle aja peale, kui ma oma julgust kogusin, siis Noa ikka kuskilt ilmus välja. Palusin ta abi ja voilaa! Tema plätu läbi see kriipi-monster surigi. Tegelikult on siiamaani hirmus, sest... äkki neid on veel!?!??!?!?! :S

Pärast edukat lahingut otsustasime jäätist süüa. Või noh, mina sõin ja Noa vaatas pealt. Aga vähemalt tundub, et ta ei vihka mind enam! Ta oli vist lihtsalt haige ja hoidis sellepärast eemale. Ja ükspäev tõi ta mulle lihtsalt mingit nänni. Kommi ja chipse ja mahla. Nagu what a flurr?! Ma pakun talle jäätist ja ta keeldub sellest täiesti kategooriliselt. Et ta ei söögi jäätist või tal on kõht täis vms. Ja kui mina millestki keeldun, siis tüüp solvub. Jep, nii see elu meil siin käib! :D Aa, ja siis ma vist sain tegelikult aru, et mingi issue veel tegelikult ikka on. Sest ta kutsus mind mingit moslemi püha tähistama... ilmselgelt teda siiski painab, et mul usku ei ole! :S :D

Täna on laupäev ja väljas on imeilus ilm! Mina magasin jälle pool päeva maha ja teise poole päevast istun kodus arvuti taga. Kuigi plaan oli minna raamatukokku, siis leidsin vist enamiku artiklitest ka onlinest, niiet otsustasin koju jääda! Jee, luuser.