Vist on mu jutt otsa lõppenud neljapäeva juures. Kui loeng ära jäi, siis mossitasin siin ja siis läksin linna. Ja käik kandis vilja - ma sain oma adapteriiiiii! Sain leidsin vaevata õige poe (sest bussi peatus oli KOHE selle poe ees... ma pidin vaid õigel ajal peamumiskella andma) ja pärast mõningast seiklemist selles hiigelpoes leidsin ka õige leti, kust adaptereid shopata. Saan nüüd lõpuks oma juuksesirgendaja käiku lasta, wuuhuu! :) Linnast suundusin edasi Sports Parki, kust sain ka häid uudiseid: sain oma sporditoetuse osas up-date'i!!!! Mis tähendab nüüd seda, et kui Mark end kokkuvõtab ja õiged inimesed üles leiab, siis olen võrkpalliga seotud kulutustest prii! No, mingi 400+£/aastas kokkuhoid ikka ju?!?! :)
Ja pärast nii suurt edu hakkas kõik vastassuunas liikuma... tulin koju ja jäin oma söömaga natukese hiljaks. Tegin veel ühe vale otsuse (mitte võtta teises suunas liikuv buss) ja see tähendas seda, et ma jäin õigest bussist maha ja teadsin juba, et jään jõuka-trenni hiljaks. Ootasin siis viisakalt 20 ja natuke rohkem minutit, et siis järgmisega minna. Õnneks oli lootust vähemalt otse Sports Parki saada (sest õhtused bussid sõidavad ülikooli poole teistsuguse ringiga, läbi Sports Parki). Järgmine vale otsus, sest Manor Parkist tuli umbes sada-miljon ülemeelikus meeleolus tudengit peale ja kuna bussijuht täitis oma kohustust väga korralikult ja päriselt ka võrdles nimesid bussisõidu kaartil ja õpilaspiletil (mida keegi tegelikult tavaliselt ei tee), siis läks niiiiiii palju aega. Ja kõige tippude-tipuks oli see bussijuht nii mauno, et ta lihtsalt ei suvatsenud peatuda Sports Parki juures, kuigi ma vajutasin kella ja mõned noormehed, kes ka veel õhtul hilja sportima läksid, tilistasid seda veel peale mind! Pede bussijust. Ehk sõitisime siis peatuse võrra mööda, et sealt siis jooksuga tagasi tulla. Aga kui ma oleks juba varem maha läinud ja kohe natuke jalutanud, oleks ma kolm korda kiiremini jõudnud. Aaah, esimese maailma probleemid, ma tean! :D
Ja jõukas oli ka küllaltki... mõttetu?! Tegime veel mingi portsu teste ja kükke. Kangiga ja kangita. Ja siis kõiki kontrolliti eraldi, kas kükid on ikka õiged (???). Ja siis tuli välja, et ei ole... keegi ei oska väga kangi rinnale rebida ja kükitada sellega. Ja siis kui minu kord kätte jõudis, tegin oma kolm või siis ära, väga mingit kriitikat ei saanud ja pidin jälle enamiku aega passima, kuidas teised pusserdavad. Ma ei tea, ma pole ju väga mingi jõuka-mutt olnud... no, natukene, aga mida sellist ma küll pole teinud! Keegi pole mulle õpetanud, kuidas kükitama peab... aga see lihtsalt pole väga raske ka noh! :D Võib-olla mulle lihtsalt tundus see jõuka-teema nii mõttetu nende eelnenud seikluste pärast... matkasin niiii palju, et siis kolm kükki teha ja kiita saada?! Fine.
Reedel oli kooli-vaba-päev ja sõitsin jälle kodust linna poole. Käisin veelkorra läbi sealt suurest tehnikapoest ja kaalusin täitsa tõsist alternatiivi iPadile oma õpingute lihtsustamiseks - printer. Saaks täitsa köki-möki hinnaga kätte, aga otsustasin siiski mugavust trotsida ja loodussõbralik olla. Püüan oma asjad ikka online-ist lugeda ja ostan parem siis selle printeri hinna eest õpikuid (mida sellest tiba-tillukeses raamatukogus pole piisavalt). Kuna bussiajad protestisid, siis otsustasin sealt "tööstus-sektorist" jala linna poole jalutama hakata. Käisin läbi veel mingid poed, mis sinna kanti jäid. Näiteks suured sisustus- ja mööblipoed. WOW! Kui ma kunagi peaks siin omale päris oma pesa saama, siis tean, kust oma oma asjad ostan!!! :D Oleks kohe praegugi ostnud, aga ma lihtsalt püüan ratsionaalselt mõelda, et mida helli ma nendega siin väikses toakeses teeksin?! Olen kokkuhoidlik ja kaalutlev. Tee peale jäi ka selle linna ainumas Sports Direct. Not impressed! Isegi naiste oranži tallaga sisejalatseid polnud. Ja üle-üldse tundub see mulle ikka korralik "kaltsukas" olevat :D Imelike vormidega rõivad ja korralik segasummasuvila. Käisin poele ringi peale, kuid jätsin ostud sooritamata (sealt kõlbab ainult sokke osta)! :D
Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsin linna ja seadsin otsemasjoones sammud Primarki. Sest tegelikult ma ju teadsin, mille järgi ma tulin: punased tennised ja pusa. Kuna rahvast oli täitsa mõistlikult, siis proovisin isegi mingeid muid asju, aga eii... Sain oma asjad, mille järgi ma olin tulnud, kätte ja sain hakata tagasi kodupoole liikuma. Jälle jama. Jälle ma hädaldan busside üle, aga no miks nad siis sellised tuku-jukud on?! Jõudsin 7 minutit enne bussi väljumist peatusesse. Jee, täpne. Seal oli veel inimesi, kes sama bussi ootasid, niiet ilmselgelt ei saanud ma sellest maha jääda! Seal oli ka isegi bussijuht, kes oma vahetust ootas. Ja siis me ootasime seal kõik koos. Seitse minutit läks mööda ja bussi ei kuskil. Ootasime siis veel kõik koos umbes 17 minutit. Esialgu ei saanudki aru, kas see oli nüüd juba järgmine buss, või eelmine, mis lahedasti hiljaks jäi. Noh, vahet pole. Ronisime kõik peale ja buss hakkas sõitma. Sõitsime ja sõitsime rõõmsalt ja vahetult veel paar peatust enne minu peatust, läks keegi maha ja sellel hetkel, kui meie buss peatus, sõitis teine number 26 meist rõõmsalt mööda. Lahe! Oleks hilisema bussiga läinud, oleks ka varem jõudnud kui see, mis 20 tagasi startima pidi...
Kiire söök ja natuke lebos ja trenni. Ma ei tea, kas nädal oli tõesti nii väsitav, aga trenn oli minu poolt kuidagi tuim. Tegin ära, mis tegema pidin ja koju ja tuttu. Isegi Skypeda ei saanud, sest Ergol oli Amiiiiiiiks ja ta oli juba kodust läinud.
Laupäev ja taaskord minu õpi-päev. Ja õppisingi. Istusin terve päeva toas ja lugesin. Mõtted uitasid mujale, aga sundisin end lugema. Mõned artiklid on päris huvitavad ja täitsa asjakohased. Teised tahaks jälle põlema panna. Mis siis ikka lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin emaga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin Ergoga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja... Ja siis Skypesin Aeti ja väikse Annabeliga! Nii tore, et kõik uurivad ja puurivad, kuidas mu elu on ja tahavad külla tulla. Pean ikka maja ostma siia vist... :) Nii see päev mul õhtusse veeres. Vähemalt oli enesetunne parem kui nädala eest...
Ja siis saabus kätte täna! Pühapäeva hommik ja minu äratuskell hakkas kell 7.00 urisema. Urisesin erialgu vastu, aga lõpuks andsin alla ja ajasin end maast lahti. Kiire hommikusöök, triksid-traksid ja väga täpselt kell 7.50 olin juba maja ees, kust mind pidi peale võtma Claire (meie NVL-i tiimi kapten). Siis hakkas vihma sadama... padukas! Ja autot ei kuskil. Õnneks mind siiski ei oldud päris ära unustatud, vaid ta lihtsalt jäi sutsukese hiljaks. Mind võeti siiski kaasa mu Inglismaa-hooaja esimesele võrkpalli võistlusele!!! Sõitsime kogunemiskohta, kus toimus autode komplekteerimine (meie reisisime neljakesi: Claire (da kapitan), John (da coach), Eva (da uus ja tundmatu tiimiliige mulle) ja mina) ja juba mõne ajapärast algas sõit Bathi poole. Bathi poole, aga mitte Bathi! :D Ühesõnaga kuskile lääne poole Guildfordist me läksime. Tutvusin põgusalt (esimest korda!!!) oma võitstkonnakaaslasega, kes koos minuga tagaistmel reisis ja siis ei olnudki mul muud teha, kui suu ammuli aknast välja passida, sest no on ikka ilus kant! Kuigi sõitsime enamikuaega mööda kiirteed ja müravallid ja -hekid ja -aiad ja - puud ja -muud oli ees ja väga midagi ei näinud. Lasin silma kinni. Ma vist tegelikult magama ei jäänudki... no, võib-olla jäin ka, aga igal juhul "ärkasin" ma selle peale, et kuulsin oma nime. Nad vist arutasid, kas ma magan või mitte. Ja selle peale, et ma silmad lahti tegin, ütlesid nad: "Oou, Egliii, look! There's the Stonehenge. Ever heard of it?" Nagu mismõttes?!?!? Te poleks mind üles äratanud, kui ma olekski sügavalt maganud?!??!?! :D :D :D Woooow, sõitsime sellest mööda. Suured kivi-mürakad ringis. Wooow. :D Veel enne kohale jõudmist tegime kohvi-ja-koogi-ja-pissi-peatuse. Ja ma passisin veel nagu täielik ohmoon ringi, sest isegi see väike bensujaama külake oli niii faking ilus! No, meri mulle meeldib. Mäed meeldivad ka! Vist isegi rohkem kui meri. Looooooove it!
Kohale jõudes istusime veel umbes 20 minutit lihtsalt autos ja arutasime asja. Võrkpalli asja ja maailma asja ja erinevate riikide asja. Istusime ja arutasime, sest vihma sadas nagu oavarrast ja aega meil ka oli. Siin kohal pean vajalikuks märkida, et ma oleks tund aega saanud rohkem magada, kui keegi oleks kohe õiged arvutused teinud. Krr.
Vihm ja järgi ja aeg tiksus edasi. Läksime siis saali otsima. Leidsime. Leidsime ka vastas võistkonna. Mul tekkis hirm. Suuuuured tüdrukud.... no, ikka suuuuuuuuuuuured! :D Hakkasime vaikselt soojendama ja hirm suurenes. Suurtele tüdrukutele lisaks on veel pikad tüdrukud, kes oskavad palli mängida?!?! Ooumaai. Miks ma siis niimoodi pabistasin, kui ise paar päeva tagasi ütlesin (ma ei mäleta enam, kas see oli mõttes või kirjalikult või suuliselt, aga nii on), et võrkpalliväljak on siin üks koht, kus ma end tõeliselt koduselt tunnen. Pole vahet, mis keelt sa räägid või kuidas sa välja näed või kes sa üldse oled... kui sa saad teha seda, mida sulle meeldib teha, siis lihtsalt on hea olla, tõesti mugav ja kodune tunne. Ja nüüd siis lõin vussuks?! Põhjus ju otseloomulikult selles, et esimest korda elus mängisin ma ääreründaja kohta niii suurtel võistlustel! Kriiipi vol sada. Aga enam midagi päästa ei olnud. Tegime end soojaks ja ma sain ikka väga soojaks, sest paariliseks oli mul just äsja tuttavaks saanud Eva, kes ikka lammutas ja lammutas ja kuna ma väga mingit laiska muljet jätta ei viitsinud, siis ma aina dive'sin ja dive'sin. Aa, väike egokas ka ikka enne mängu algust. Seal saali seinal oli vertikaalselt hüppamise mõõdupuu. Hüppasime siis seal kõik hops ja hops. Kõik püüdsid ikka võimalikult kõrgele saada ja... ilmselgelt ma ei saa konkureerida Anjaga, kes juba kätt üles tõstes minust kõrgemale ulatub... Küll aga saan ma konkureerida hüppevõimet mõõtest. Woop-whoop, kuigi mulle tundus, et Anja põrkas ka väga kõrgele, siis ma julgen ikkagi väita, et I am nr one! :)
Aga kui nüüd lõpuks sellest üli-elu-olulisest mängust rääkida, siis esialgu oli asi ikka päris nukker meie poolt vaadatuna. Need pikad tüdrukud mängisid ikka väga hästi ja need suured tüdrukud oli lihtsalt väga-väga suured. :D Ja ometigi suutsime me küllaltki palju punkte omale skoorida. Isegi mina skoorisin!!! Kuigi selline mentaalne-blokk lööb ikka täiega ette, kui mäng käib päris punktide peale :D Trennis võin lammutada küll, aga mängus vot ei saa. Ja isegi, kui ma väga palju punkte ei skoorinud, siis toetasin võistkonda oma imelise kaitsemänguga ja sain ikka kiita! No nii vinge. Ja kaitsemängust ometigi ainuüksi ei piisa, niiet saime esimese geimi pähe. Saime teise geimi ka pähe. Siis võtsin ma lonksu mingit suhkrujooki ja kolmanda geimi võitsime. Ma olin juba väsinud. Ikka päris väsinud. Ja siis oli ju veel vaja neljas geim mängida. Otsustasime võita. Kuigi, ütlen ausalt, et vastaspoolel mängivad pikad olid ka väsinud ja eksisid ikka päris palju. Ja siis oli edasi juba lihtne. Viienda geimi alguseks olime nad juba emotsionaalselt ja muud moodi nii ära murdnud, et saime ka otsustava geimi endale! 3:2 ja meie võit!!! Tõesti suurepärane algus hooajale. Üks trenn ja kohe võit. + hea vaheldus ka tiimile pärast kolme kaotust!!!! ;)
Nii keeruline on võrrelda taset Eesti liigadega. Ma arvan, et paljuski mängitakse sõltuvalt vastasest. Ma ei saa öelda, et meie mäng väga sujuv oleks ning seega ei julgeks ma seda veel meistriliigaga võrrelda (kuigi Tallinna Ülikooli naiskonnale võib-olla tõmbaks koti pähe küll! :P). Ja samas rahvaliigast on asi ikka kõrgem. No, ma ei tea. Ei oska ennustada, kuidas ja kuhu selline tiim Eesti mõistes käiks. Aga ühte ütlen küll: ma pole elusees sellise emotsiooniga mängus osalenud!!! Päriselt! Selle poolest teeksime küll kõikidele Eesti naiskondadele pähe. Selline mott ja selline emotsioon! Sorry, Kramp ja sorry kõik muud võistkonnad, kus ma mänginud olen või kelle mängu ma näinud olen, aga vot see on alles tiimitunne ja mänguemotsioon! Eks vürtsi lisavad ka erinevad temperamendid: Brasiilia, Portugal, Kreeka (?), Tšehhi, Poola ja võib-olla mõni veel. Niiiii lahe! :)
Võit kotis läksime puppi. Sõime, jõime, rääksime maast ja ilmast. Jah, jõin oma esimese õlle (selle käigu kohta sellele saarele)! :D Mingi kohalik oli... mingi Henry's äkki vms?! Ma ei tea, aga maitses kenasti. Üldse mitte mõru ja see pool pinti, mille ma tagasihoidlikult võtsin, läks kui kuumadele kividele. Aa, John da treener tegi välja ju :) Igatahes oli see õlu parem kui soe salat, mida ma suurema nälja kustutamiseks otsustasin süüa. Sinihallitusjuust, mis isegi minu jaoks oli liiga hallitanud + muud inglisepärased maitsed, mis mulle ei maite (loe: on võõrad). Ilus ja nunnu ja tore pubi oli. Nagu nad kõik. See külake-linnake ise oli ka ilus. Nagu nad kõik!
Ma tegelikult tõesti plaanisin ja mõtlesin, et pühapäevast saab minu koristus-päev. Et siis viin pürgi välja ja kastan oma võlts-tomatit ja... pesu võiks pesta vahel ja tolmuvõtmise saaks siis ka ühele päevale juba panna. Ja ometigi siin ma olen. Lebotan nagu viimne laiskloom. Aga ma täna tõesti ei jaksa ja ma olen oma võiduga selle puhkepäeva välja teeninud. Ärkasin ju niiiiii vara ja siis oli energia oli miinimumi peal. Ja kuigi võita on tore, siis pärast sellist viiegeimilist mängu väga hundiratast ei viska enam... lebotan nüüd rahus edasi (loe: tegelikult ma püüan meeleheitlikult need viimased artiklid veel enne homset koolipäeva läbi töötada)! :)
Aaa, üks asi tegelikult on siiski veel, mis mulle natuke nalja ja mõtlemisainet pakub ja arvan, et väärib ka siia üleskirjutamist. Äkki mõni tark matemaatik või loogik või lihtsalt keenjus suudab mulle selle selgeks teha. Kogu lugu leidis aset tol reedesel päeval, kui ma "tööstusrajoonist" kesklinna poole jalutasin. Nälg kippus kallale ja tee äärde jäi mingi bensukas. Otsustasin siis seda teed minna, mida ma seni vältida olen püüdnud, ehk mõtlesin võtta mõne küpsise. Lihtsalt selleks, et suurem nälg ära ajada. Käisin seal bensukas siis ringi peale, miski silma ei hakanud, miski väga ei isutanud. Ja siis enne tühjadekätega lahkumist nägin mingit küpsise-kampaaniat. Buy 1, get 1 free! Küllalti tubli pakk ka ja tundus ju hea diil olevat. Üks pakk maksis 1.25£. Niisiis jõudsin järeldusele, et kaks pakki 1.25£ eest on ju päris tase. Kuigi ma kohe kõike ära ei sööks, siis hea varuda odavalt küpsiseid ju. Valisin kaks sorti välja ja pöördusin kassasse. Müüja lõi tooted läbi ja ette ekraanile ilmus summa 2.50£. Küsisin siis viisakalt, et ma omaarust nägin kampaania silti ja tahaks ikka soodsamalt saada. Müüja tõttas minu juhiste järgi õige küpsiste leti juurde ja seejärel nõustus minuga. Aga igaks kümneks juhuks pidas ta aru ka ühe teise teenindajaga, et miks kassa seda kampaaniat automaatselt arvesse ei võta. See teine teenindaja aga seletas, et see ei käi päris nii. Ta püüdis mulle tõsimeeli seletada, mida see kampaania tähendab, aga ma ei saanud midagi aru... sest kogu ta jutt tundus võimatu! Buy one, get one free! Kuidas saab seda mitmeti mõista?! Okei, lõpp resultaat oli see, et mõlemad müüjad soovitasid mul ühe paki veel seda sama küpsist võtta, et ma soodukat saaksin. Endamisi mõtlesin, et kolm pakki 2.50£ eest on ju ka päris hea... Võtsin siis veel kolmanda paki eri sorti ja pöörusin uuesti kassasse. See sama kassiir, kes minuga tegeles lõi kõik pakid uuesti läbi ja kassaaparaat näitas summat 1.25£! Ma ei hakanud enam isegi oma pead arusaamisega vaevama, maksin ära, nõustusin müüjaga, kes arvas, et see on päris hea diil ja siis lahkusin! Küpsist mugides sammusin rõõmsalt linna poole edasi. Lahe lugu ju!? :)
Ja pärast nii suurt edu hakkas kõik vastassuunas liikuma... tulin koju ja jäin oma söömaga natukese hiljaks. Tegin veel ühe vale otsuse (mitte võtta teises suunas liikuv buss) ja see tähendas seda, et ma jäin õigest bussist maha ja teadsin juba, et jään jõuka-trenni hiljaks. Ootasin siis viisakalt 20 ja natuke rohkem minutit, et siis järgmisega minna. Õnneks oli lootust vähemalt otse Sports Parki saada (sest õhtused bussid sõidavad ülikooli poole teistsuguse ringiga, läbi Sports Parki). Järgmine vale otsus, sest Manor Parkist tuli umbes sada-miljon ülemeelikus meeleolus tudengit peale ja kuna bussijuht täitis oma kohustust väga korralikult ja päriselt ka võrdles nimesid bussisõidu kaartil ja õpilaspiletil (mida keegi tegelikult tavaliselt ei tee), siis läks niiiiiii palju aega. Ja kõige tippude-tipuks oli see bussijuht nii mauno, et ta lihtsalt ei suvatsenud peatuda Sports Parki juures, kuigi ma vajutasin kella ja mõned noormehed, kes ka veel õhtul hilja sportima läksid, tilistasid seda veel peale mind! Pede bussijust. Ehk sõitisime siis peatuse võrra mööda, et sealt siis jooksuga tagasi tulla. Aga kui ma oleks juba varem maha läinud ja kohe natuke jalutanud, oleks ma kolm korda kiiremini jõudnud. Aaah, esimese maailma probleemid, ma tean! :D
Ja jõukas oli ka küllaltki... mõttetu?! Tegime veel mingi portsu teste ja kükke. Kangiga ja kangita. Ja siis kõiki kontrolliti eraldi, kas kükid on ikka õiged (???). Ja siis tuli välja, et ei ole... keegi ei oska väga kangi rinnale rebida ja kükitada sellega. Ja siis kui minu kord kätte jõudis, tegin oma kolm või siis ära, väga mingit kriitikat ei saanud ja pidin jälle enamiku aega passima, kuidas teised pusserdavad. Ma ei tea, ma pole ju väga mingi jõuka-mutt olnud... no, natukene, aga mida sellist ma küll pole teinud! Keegi pole mulle õpetanud, kuidas kükitama peab... aga see lihtsalt pole väga raske ka noh! :D Võib-olla mulle lihtsalt tundus see jõuka-teema nii mõttetu nende eelnenud seikluste pärast... matkasin niiii palju, et siis kolm kükki teha ja kiita saada?! Fine.
Reedel oli kooli-vaba-päev ja sõitsin jälle kodust linna poole. Käisin veelkorra läbi sealt suurest tehnikapoest ja kaalusin täitsa tõsist alternatiivi iPadile oma õpingute lihtsustamiseks - printer. Saaks täitsa köki-möki hinnaga kätte, aga otsustasin siiski mugavust trotsida ja loodussõbralik olla. Püüan oma asjad ikka online-ist lugeda ja ostan parem siis selle printeri hinna eest õpikuid (mida sellest tiba-tillukeses raamatukogus pole piisavalt). Kuna bussiajad protestisid, siis otsustasin sealt "tööstus-sektorist" jala linna poole jalutama hakata. Käisin läbi veel mingid poed, mis sinna kanti jäid. Näiteks suured sisustus- ja mööblipoed. WOW! Kui ma kunagi peaks siin omale päris oma pesa saama, siis tean, kust oma oma asjad ostan!!! :D Oleks kohe praegugi ostnud, aga ma lihtsalt püüan ratsionaalselt mõelda, et mida helli ma nendega siin väikses toakeses teeksin?! Olen kokkuhoidlik ja kaalutlev. Tee peale jäi ka selle linna ainumas Sports Direct. Not impressed! Isegi naiste oranži tallaga sisejalatseid polnud. Ja üle-üldse tundub see mulle ikka korralik "kaltsukas" olevat :D Imelike vormidega rõivad ja korralik segasummasuvila. Käisin poele ringi peale, kuid jätsin ostud sooritamata (sealt kõlbab ainult sokke osta)! :D
Pärast mõnusat jalutuskäiku jõudsin linna ja seadsin otsemasjoones sammud Primarki. Sest tegelikult ma ju teadsin, mille järgi ma tulin: punased tennised ja pusa. Kuna rahvast oli täitsa mõistlikult, siis proovisin isegi mingeid muid asju, aga eii... Sain oma asjad, mille järgi ma olin tulnud, kätte ja sain hakata tagasi kodupoole liikuma. Jälle jama. Jälle ma hädaldan busside üle, aga no miks nad siis sellised tuku-jukud on?! Jõudsin 7 minutit enne bussi väljumist peatusesse. Jee, täpne. Seal oli veel inimesi, kes sama bussi ootasid, niiet ilmselgelt ei saanud ma sellest maha jääda! Seal oli ka isegi bussijuht, kes oma vahetust ootas. Ja siis me ootasime seal kõik koos. Seitse minutit läks mööda ja bussi ei kuskil. Ootasime siis veel kõik koos umbes 17 minutit. Esialgu ei saanudki aru, kas see oli nüüd juba järgmine buss, või eelmine, mis lahedasti hiljaks jäi. Noh, vahet pole. Ronisime kõik peale ja buss hakkas sõitma. Sõitsime ja sõitsime rõõmsalt ja vahetult veel paar peatust enne minu peatust, läks keegi maha ja sellel hetkel, kui meie buss peatus, sõitis teine number 26 meist rõõmsalt mööda. Lahe! Oleks hilisema bussiga läinud, oleks ka varem jõudnud kui see, mis 20 tagasi startima pidi...
Kiire söök ja natuke lebos ja trenni. Ma ei tea, kas nädal oli tõesti nii väsitav, aga trenn oli minu poolt kuidagi tuim. Tegin ära, mis tegema pidin ja koju ja tuttu. Isegi Skypeda ei saanud, sest Ergol oli Amiiiiiiiks ja ta oli juba kodust läinud.
Laupäev ja taaskord minu õpi-päev. Ja õppisingi. Istusin terve päeva toas ja lugesin. Mõtted uitasid mujale, aga sundisin end lugema. Mõned artiklid on päris huvitavad ja täitsa asjakohased. Teised tahaks jälle põlema panna. Mis siis ikka lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin emaga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja Skypesin Ergoga ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja lugesin ja... Ja siis Skypesin Aeti ja väikse Annabeliga! Nii tore, et kõik uurivad ja puurivad, kuidas mu elu on ja tahavad külla tulla. Pean ikka maja ostma siia vist... :) Nii see päev mul õhtusse veeres. Vähemalt oli enesetunne parem kui nädala eest...
Ja siis saabus kätte täna! Pühapäeva hommik ja minu äratuskell hakkas kell 7.00 urisema. Urisesin erialgu vastu, aga lõpuks andsin alla ja ajasin end maast lahti. Kiire hommikusöök, triksid-traksid ja väga täpselt kell 7.50 olin juba maja ees, kust mind pidi peale võtma Claire (meie NVL-i tiimi kapten). Siis hakkas vihma sadama... padukas! Ja autot ei kuskil. Õnneks mind siiski ei oldud päris ära unustatud, vaid ta lihtsalt jäi sutsukese hiljaks. Mind võeti siiski kaasa mu Inglismaa-hooaja esimesele võrkpalli võistlusele!!! Sõitsime kogunemiskohta, kus toimus autode komplekteerimine (meie reisisime neljakesi: Claire (da kapitan), John (da coach), Eva (da uus ja tundmatu tiimiliige mulle) ja mina) ja juba mõne ajapärast algas sõit Bathi poole. Bathi poole, aga mitte Bathi! :D Ühesõnaga kuskile lääne poole Guildfordist me läksime. Tutvusin põgusalt (esimest korda!!!) oma võitstkonnakaaslasega, kes koos minuga tagaistmel reisis ja siis ei olnudki mul muud teha, kui suu ammuli aknast välja passida, sest no on ikka ilus kant! Kuigi sõitsime enamikuaega mööda kiirteed ja müravallid ja -hekid ja -aiad ja - puud ja -muud oli ees ja väga midagi ei näinud. Lasin silma kinni. Ma vist tegelikult magama ei jäänudki... no, võib-olla jäin ka, aga igal juhul "ärkasin" ma selle peale, et kuulsin oma nime. Nad vist arutasid, kas ma magan või mitte. Ja selle peale, et ma silmad lahti tegin, ütlesid nad: "Oou, Egliii, look! There's the Stonehenge. Ever heard of it?" Nagu mismõttes?!?!? Te poleks mind üles äratanud, kui ma olekski sügavalt maganud?!??!?! :D :D :D Woooow, sõitsime sellest mööda. Suured kivi-mürakad ringis. Wooow. :D Veel enne kohale jõudmist tegime kohvi-ja-koogi-ja-pissi-peatuse. Ja ma passisin veel nagu täielik ohmoon ringi, sest isegi see väike bensujaama külake oli niii faking ilus! No, meri mulle meeldib. Mäed meeldivad ka! Vist isegi rohkem kui meri. Looooooove it!
Kohale jõudes istusime veel umbes 20 minutit lihtsalt autos ja arutasime asja. Võrkpalli asja ja maailma asja ja erinevate riikide asja. Istusime ja arutasime, sest vihma sadas nagu oavarrast ja aega meil ka oli. Siin kohal pean vajalikuks märkida, et ma oleks tund aega saanud rohkem magada, kui keegi oleks kohe õiged arvutused teinud. Krr.
Vihm ja järgi ja aeg tiksus edasi. Läksime siis saali otsima. Leidsime. Leidsime ka vastas võistkonna. Mul tekkis hirm. Suuuuured tüdrukud.... no, ikka suuuuuuuuuuuured! :D Hakkasime vaikselt soojendama ja hirm suurenes. Suurtele tüdrukutele lisaks on veel pikad tüdrukud, kes oskavad palli mängida?!?! Ooumaai. Miks ma siis niimoodi pabistasin, kui ise paar päeva tagasi ütlesin (ma ei mäleta enam, kas see oli mõttes või kirjalikult või suuliselt, aga nii on), et võrkpalliväljak on siin üks koht, kus ma end tõeliselt koduselt tunnen. Pole vahet, mis keelt sa räägid või kuidas sa välja näed või kes sa üldse oled... kui sa saad teha seda, mida sulle meeldib teha, siis lihtsalt on hea olla, tõesti mugav ja kodune tunne. Ja nüüd siis lõin vussuks?! Põhjus ju otseloomulikult selles, et esimest korda elus mängisin ma ääreründaja kohta niii suurtel võistlustel! Kriiipi vol sada. Aga enam midagi päästa ei olnud. Tegime end soojaks ja ma sain ikka väga soojaks, sest paariliseks oli mul just äsja tuttavaks saanud Eva, kes ikka lammutas ja lammutas ja kuna ma väga mingit laiska muljet jätta ei viitsinud, siis ma aina dive'sin ja dive'sin. Aa, väike egokas ka ikka enne mängu algust. Seal saali seinal oli vertikaalselt hüppamise mõõdupuu. Hüppasime siis seal kõik hops ja hops. Kõik püüdsid ikka võimalikult kõrgele saada ja... ilmselgelt ma ei saa konkureerida Anjaga, kes juba kätt üles tõstes minust kõrgemale ulatub... Küll aga saan ma konkureerida hüppevõimet mõõtest. Woop-whoop, kuigi mulle tundus, et Anja põrkas ka väga kõrgele, siis ma julgen ikkagi väita, et I am nr one! :)
Aga kui nüüd lõpuks sellest üli-elu-olulisest mängust rääkida, siis esialgu oli asi ikka päris nukker meie poolt vaadatuna. Need pikad tüdrukud mängisid ikka väga hästi ja need suured tüdrukud oli lihtsalt väga-väga suured. :D Ja ometigi suutsime me küllaltki palju punkte omale skoorida. Isegi mina skoorisin!!! Kuigi selline mentaalne-blokk lööb ikka täiega ette, kui mäng käib päris punktide peale :D Trennis võin lammutada küll, aga mängus vot ei saa. Ja isegi, kui ma väga palju punkte ei skoorinud, siis toetasin võistkonda oma imelise kaitsemänguga ja sain ikka kiita! No nii vinge. Ja kaitsemängust ometigi ainuüksi ei piisa, niiet saime esimese geimi pähe. Saime teise geimi ka pähe. Siis võtsin ma lonksu mingit suhkrujooki ja kolmanda geimi võitsime. Ma olin juba väsinud. Ikka päris väsinud. Ja siis oli ju veel vaja neljas geim mängida. Otsustasime võita. Kuigi, ütlen ausalt, et vastaspoolel mängivad pikad olid ka väsinud ja eksisid ikka päris palju. Ja siis oli edasi juba lihtne. Viienda geimi alguseks olime nad juba emotsionaalselt ja muud moodi nii ära murdnud, et saime ka otsustava geimi endale! 3:2 ja meie võit!!! Tõesti suurepärane algus hooajale. Üks trenn ja kohe võit. + hea vaheldus ka tiimile pärast kolme kaotust!!!! ;)
Nii keeruline on võrrelda taset Eesti liigadega. Ma arvan, et paljuski mängitakse sõltuvalt vastasest. Ma ei saa öelda, et meie mäng väga sujuv oleks ning seega ei julgeks ma seda veel meistriliigaga võrrelda (kuigi Tallinna Ülikooli naiskonnale võib-olla tõmbaks koti pähe küll! :P). Ja samas rahvaliigast on asi ikka kõrgem. No, ma ei tea. Ei oska ennustada, kuidas ja kuhu selline tiim Eesti mõistes käiks. Aga ühte ütlen küll: ma pole elusees sellise emotsiooniga mängus osalenud!!! Päriselt! Selle poolest teeksime küll kõikidele Eesti naiskondadele pähe. Selline mott ja selline emotsioon! Sorry, Kramp ja sorry kõik muud võistkonnad, kus ma mänginud olen või kelle mängu ma näinud olen, aga vot see on alles tiimitunne ja mänguemotsioon! Eks vürtsi lisavad ka erinevad temperamendid: Brasiilia, Portugal, Kreeka (?), Tšehhi, Poola ja võib-olla mõni veel. Niiiii lahe! :)
Võit kotis läksime puppi. Sõime, jõime, rääksime maast ja ilmast. Jah, jõin oma esimese õlle (selle käigu kohta sellele saarele)! :D Mingi kohalik oli... mingi Henry's äkki vms?! Ma ei tea, aga maitses kenasti. Üldse mitte mõru ja see pool pinti, mille ma tagasihoidlikult võtsin, läks kui kuumadele kividele. Aa, John da treener tegi välja ju :) Igatahes oli see õlu parem kui soe salat, mida ma suurema nälja kustutamiseks otsustasin süüa. Sinihallitusjuust, mis isegi minu jaoks oli liiga hallitanud + muud inglisepärased maitsed, mis mulle ei maite (loe: on võõrad). Ilus ja nunnu ja tore pubi oli. Nagu nad kõik. See külake-linnake ise oli ka ilus. Nagu nad kõik!
Ma tegelikult tõesti plaanisin ja mõtlesin, et pühapäevast saab minu koristus-päev. Et siis viin pürgi välja ja kastan oma võlts-tomatit ja... pesu võiks pesta vahel ja tolmuvõtmise saaks siis ka ühele päevale juba panna. Ja ometigi siin ma olen. Lebotan nagu viimne laiskloom. Aga ma täna tõesti ei jaksa ja ma olen oma võiduga selle puhkepäeva välja teeninud. Ärkasin ju niiiiii vara ja siis oli energia oli miinimumi peal. Ja kuigi võita on tore, siis pärast sellist viiegeimilist mängu väga hundiratast ei viska enam... lebotan nüüd rahus edasi (loe: tegelikult ma püüan meeleheitlikult need viimased artiklid veel enne homset koolipäeva läbi töötada)! :)
Aaa, üks asi tegelikult on siiski veel, mis mulle natuke nalja ja mõtlemisainet pakub ja arvan, et väärib ka siia üleskirjutamist. Äkki mõni tark matemaatik või loogik või lihtsalt keenjus suudab mulle selle selgeks teha. Kogu lugu leidis aset tol reedesel päeval, kui ma "tööstusrajoonist" kesklinna poole jalutasin. Nälg kippus kallale ja tee äärde jäi mingi bensukas. Otsustasin siis seda teed minna, mida ma seni vältida olen püüdnud, ehk mõtlesin võtta mõne küpsise. Lihtsalt selleks, et suurem nälg ära ajada. Käisin seal bensukas siis ringi peale, miski silma ei hakanud, miski väga ei isutanud. Ja siis enne tühjadekätega lahkumist nägin mingit küpsise-kampaaniat. Buy 1, get 1 free! Küllalti tubli pakk ka ja tundus ju hea diil olevat. Üks pakk maksis 1.25£. Niisiis jõudsin järeldusele, et kaks pakki 1.25£ eest on ju päris tase. Kuigi ma kohe kõike ära ei sööks, siis hea varuda odavalt küpsiseid ju. Valisin kaks sorti välja ja pöördusin kassasse. Müüja lõi tooted läbi ja ette ekraanile ilmus summa 2.50£. Küsisin siis viisakalt, et ma omaarust nägin kampaania silti ja tahaks ikka soodsamalt saada. Müüja tõttas minu juhiste järgi õige küpsiste leti juurde ja seejärel nõustus minuga. Aga igaks kümneks juhuks pidas ta aru ka ühe teise teenindajaga, et miks kassa seda kampaaniat automaatselt arvesse ei võta. See teine teenindaja aga seletas, et see ei käi päris nii. Ta püüdis mulle tõsimeeli seletada, mida see kampaania tähendab, aga ma ei saanud midagi aru... sest kogu ta jutt tundus võimatu! Buy one, get one free! Kuidas saab seda mitmeti mõista?! Okei, lõpp resultaat oli see, et mõlemad müüjad soovitasid mul ühe paki veel seda sama küpsist võtta, et ma soodukat saaksin. Endamisi mõtlesin, et kolm pakki 2.50£ eest on ju ka päris hea... Võtsin siis veel kolmanda paki eri sorti ja pöörusin uuesti kassasse. See sama kassiir, kes minuga tegeles lõi kõik pakid uuesti läbi ja kassaaparaat näitas summat 1.25£! Ma ei hakanud enam isegi oma pead arusaamisega vaevama, maksin ära, nõustusin müüjaga, kes arvas, et see on päris hea diil ja siis lahkusin! Küpsist mugides sammusin rõõmsalt linna poole edasi. Lahe lugu ju!? :)
No comments:
Post a Comment