Sisutühi ja sisutäis!

Jaa, ma tean, mul on maailma kõige igavam blogi! Väga mõttetu, ainult mingi päevakavapunktid, et kus ma käisin, mis ma tegin ja mis ma sõin. Jee. Ei midagi sisutihedat. I know, makes me sad as well! Ja kõige kurvem on asja juures see, et tegelikult oleks nii paljust põnevast rääkida ja filosofeerida, sest mõtteid on oi-oi-palju. Kõik asjad on nii huvitavad ja teisiti, kõigest tahaks rääkida ja pikemalt arutleda. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii paljusid asju "esimest korda" tegin. Siin on aga absoluutselt iga päev mingi uus kogemus või olemus või elamus! Ka kõige pisemad asjad on hämmastavad. Ja ometigi räägin ma ainult sellest, mitu tomatit mul külmkapis on või mis kellani ma magasin. Uuh, sakib! Ma tean. Aga midagi ei ole teha. Aja ressurss on niivõrd piiratud, et pigistan need päevaplaani ülesmärkimisedki vaevaliselt kuskile vahele. Küll ajamöödudes kõik paika loksub. Nagunii on vaid kaks varianti: kas pika peale asi tõesti paraneb ja ma suudan oma kirjutamised asjalikematele teemadele suunata... või ei kirjuta ma enam üldse! Aa, kolmas võimalus on tegelikult ju ka - äkki ei muutu miski.... ?!

Aga asume siis tavapäraselt asjakallale! :D Eile oli mu esimene treening Guildfordi võrkpalli naiskonnaga. Olin tublisti õigeaegselt kohal ja jälgisin huviga kõiki tulijaid. Ma küll silmajärgi mingi parim hindaja ei ole, aga tõmbas korraks kõhu õõnsaks küll - tundus, et olen valesse kohta sattunud! Brasiillased, itaallased... kindlasti oli keegi veel... inglased näiteks! :D Aga küllaltki rahvusvaheline seltskond jälle. Ja see tähendab ju seda, et tase peaks olema kõrgem?! Noh, ei läinud kaua, kui esimesed naiskad mind kiitma kukkusid. Ja ma ei tee nalja, see on nii. Ma ei tea, kas see on viisakuskomme või paistangi ma niimoodi silma?! :D Trenn oli hea, sest see ei olnud vaid tühipaljas mängimine... tegime harjutusi ja sain ikka higiseks küll. Ja mängida sain ka. Mind kupatati kohe kindlale poolele ja selgus, et see on see tugev, kes ikka NVL'i (National Volleyball League) mängib! :D Veel selgus, et neil on pühapäeval järjekordne mäng ja ma olen väga-väga oodatud. Ffffff yeah! Ma olen rõõmus. See tähendab ju (vähemalt) kaks korda nädalas trenni!!! :) Lisaks kõigele sain veel autoga koju ka... seda muidugi olude sunnil, kuna pühapäeva varahommikul sõidame kuskile kahe tunni kaugusele ja keegi peab mind peale korjama. Et teaks, kust korjata, saingi pahupidi autoga sõitu! :D

Koju jõudes oleks Noa mind nagu oodatud... sest ma ei jõudnud veel tuppagi, kui ta minuga vestelda soovis. (Ma ju ütlesin, et see jama veel jätkub...!) Nii ta siis seletas mulle, miks ta teisipäeval täitsa ära pööras. Ta oligi lihtsalt õnnetu (ma ütleks pigem maruvihane), et ma ta kommi ei söönud, kui temal suur püha oli (mingi religioosne värk). Temale tundus, et ma kohe täitsa üldse ei taha temaga tegemist teha kui ma ta kommi ei söö. No, what ever! Ma ei osanud midagi teha, püüdsin vaid seletada, et see on okei, kui keegi millestki keeldub. Küllaltki lootusetu, kuna ta väitis vastupidist. No, vähemalt sai see räägitud...

Ja kuna moslemite suure püha ajal kingitakse üksteisele liha, siis seda liha jagus nii palju, et mind paluti õhtustama (siinkohal mainin igaks juhuks, et see kutsuja ei olnud Noa :D). Sööma oli palutud ka Nigeeria tüdruk, kelle nimi võiks olla äkki mingi Joy või Joyce (me pole ametlikult tutvunud, kuna meie esimesed kohtumised olid küllalti kohatud, aga kuulmise järgi midagi sellist ta nimi olla võiks). :D Mulle selline õhtusööks sobis. Oskasin juba vürtsikaks söömaajaks valmistuda (tegin endale toorjuusti võiku, wink-wink!) ja oli täitsa söödav. Ja mina sain kerge vaevaga oma väga vaevatud ja väsinud keha täis. Ja Nigeeria tüdruk tundus ka täitsa tore (varajasematel kordadel on ta mulle natuke kurja mulje jätnud), meist võib veel asja saada. :)

Ja nüüd on neljapäev. Ja nüüd ma siin istun. Peaks küll loengus istuma, aga see jäi ära. Noh, tegelikult on täna grupitöö päev... ehk seminar jäi ära. Olin just bussi peale jooksmas, kui lugemata sõnumit nägin. See oli Elizabethilt, kes mulle essana üldse teada andis, et mingi error on. Siis vaatasin SurreyLearnist ka ja oligi täitsa ametlik teadaanne üleval, et tänased seminarid on canceldatud! Ja ma olen kurb. Ma olen kohe täitsa kurb, sest... oeh, kuidas see kool mulle meeldib. Ma pigem käiks rohkem loengutes ja teeks vähem kodutööd. Nüüd ma siis siin mossitan.

Aga tegelikult ma kaua ei mossita. Ajan ennast välja, käin korra ringi linnas, sest äkki mul täna õnnestub viimaks minna ühte suurde tehnikapoodi, et omale veel üks adapter saada. Lugu nimelt selles, et mul üks on... ja muidu see sobib hästi - arvuti ja telefonilaadija sobivad sinna ja koos ma neid laadima ei peagi. Aga ega ma siis juuksesirgendajat selleks siia kaasa ei võtnud, et see sama targalt tagasi viia?!?! Niiet ühte suuremate aukudega ENG to EU adapterit ma otsima lähengi. Ja sealt edasi Sports Parki, kuna täna on esimene drop-in session HPASS programmis osalejatele. See on küll vabatahtlik, kuid kuna varinat A) mu meilid ei lähe läbi; B) mu meilidele lihtsalt ei vastata; C) äkki ma ikka ei saanud seda toetust?!, siis ma otsustan kohe võimalust kasutada ja näost-näkku KÕIK oma mured ära rääkida. Olen pai, jaa! Üks asjalik asi peab päevas olema. Mul on kolm (kui see adapter õnnestub!), sest õhtul lähen veel jõuka-trenni ka ju, jejjejeje! :)

Kuna mul on nüüd selle ära jäänud seminari arvelt rohkem aega, siis kavatsen ühe mõttetera veel siia kirja saada. Ma mõtlesin selle välja juba jupp aega tagasi... siis, kui ma hakkasin ära tulema ja ma arvan, et see mõte sai küpseks siis, kui ma juba siia jõudsin ja pildi kokku sain panna. Mul lihtsalt ei ole mahti olnud seda varem kirjeldada, aga nüüd... here goes nothing. 

Teate seda ütlust, et tõeliselt hakatakse hindama asjade väärtust siis, kui neid enam ei ole. Ma uskusin ka, et see on nii, aga nüüdseks olen ma oma seisukohta kõvasti muutnud. Ma arvan, et see on vaid rumalate inimeste puhul nii. Mina (jah, ma pean end küllaltki intelligentseks!) olen elav näide, et see väide kummuli lükata. Ma ise tegin oma otsuse tulla uusi teadmisi omandama kodust kaugele. Esialgu olin ma väga enesekindel ja julgelt kujutasin ette, kui tore kõik olema saab. Mida lähemale tuli aga lahkumise kuupäev, seda rohkem hakkasin ma arusaama, millest ma lahti ütlen. Ja kõike, mida ma tegin, saatis vaid mõte, et kas see on nüüd viimane kord pikaks ajaks? Kui jah, siis tegin ma oma toimetusi hoopis teisiti. Viimane kord, kui ma Olustveres käisin, siis viskasin ma lihtsalt selili murule, vahtisin taevasse ja lihtsalt olin. Ja see olemine oli teistmoodi tundega. Ma arvan, et kogu see septembri kuu oli üks teist moodi tundega kuu. Ma tahtsin kõike veel endasse haarata, sest ma teadsin, et ma hakkan sellest kõigest puudust tundma. Ma niitsin heameelega muru ja kallistasin Ergot kõvemini, sest ma hindasin seda kõike teistmoodi. Ma arvan, et just sellepärast, et ma sain kõike seda veel nautida ja end justkui tulekuks ettevalmistada, ei olnud ka see lahkumine lennujaamas niivõrd nukker. Ehk mis ma öelda tahan, on see, et targad inimesed on õnnelikud, sest nad suudavad ettemõelda ja seega hinnata seda, mis neil momendil juba olemas on! See on vaid rumal tegu, hakkata millestki puudust tundma, kui see juba läinud on... siis järelikult ei osanud sa nautida seda aega, mis sul oli! Jah, on erand. Erandiks on see, kui sa ei tea, et sa millestki ootamatult ilma jääda... Kuid sellevõrra tuleb nautida ja hoomata seda, mis on nüüd ja praegu! Milleni ma jõuda tahtsin? Ma tahtsin vaid üles märkida, et mind muutis see praegu kogemus juba siis, kui see veel alanudki polnud!