Mõttejõud!

Eile oli teisipäev, see massive pikk päev. Kolm loengut. Essana Services Marketing, mis läheb juba seetõttu ruttu, et see on vaid tund aega. Ja kõik küllaltki loogiline ka. Kuigi ma just neid aineid kardangi, mis tunduvad liiga ruttu ja loogiliselt minevat. Üks teooria oli küll keeruline, jäin tundmatute fraasidega hätta ja pidin selle kohta artikli lugema, aga kuna ma tõesti mõttejärge pidada ei suutnud, siis... noh, laiaslaastus sain pihta, mis üldine mõte olla võiks. Bla-bla. :D

Järgnes Understanding Events Industry. Ja Owen. Kus siis Owen ei oleks, eks?! Ja see on küllaltki segadustekitab, et üks õppejõud on seotud nejast ainest kolmega... sest raske on peas jooni tõmmata, kus ja mis on. Näiteks on mul juba täiesti sassis, mis aines me mis iseseisvatöö tegema peame?! Aga varsti hakkan tegema, päriselt! :) Vaatasime mõningaid videosid, analüüsisime sihtkohti ja võimalusi reklaamimiseks. Väga huvitav värk until... me pidime loengus olla vaatama loengut... Youtube'ist! Ma olin tegelikult terve päeva nii väsinud, et raske oli üldse mingit tähelepanu fookuses hoida. Aga see oli tippude tipp. :D Ja siis veel lugupeetud professor Getz (kes on väga tugev akadeemiline persoon ürituste ja turismi kohapealt) teatas, et üritus-business ei olegi üldse omaette industry. Whaaaat?! :D Siis läks elavaks arutluseks. Lahe! :)

Kahe ja poole tunnine paus vahet ja õige aeg lõuaks. Seekord saime täitsa suure pundi kokku ja lõunastasime Chancelloris. Ma sõin suure jacket photato juustuga. Oli täitsa kartuli maitsega küll ja kõhu sai täis. Selle võrra suurem uni tuli... :D Oma uue sõbraga pidasime veits salaplaani, millest ma veel rääkida ei taha... ja siis oligi juba aeg kolmandaks ja viimaseks loenguks.

Research Methods. Aeglane surm. Mitte, et see ebahuvitav oleks. See on äärimiselt vajalik ja ma alati kuulan huviga. See oli lihtsalt liiga pikk loeng, mida sellisel kellaajal lugeda. Ja seekord oli see lihtsalt ekstra-õudne, sest loengu luges keegi Tsing-Tsang-Chu. Mul oli esialgu raske arusaada, mis keeles ta üldse räägib! Need vahepealsed "aaaa," "ooo," "mmmm" ei aidanud eriti kaasa. Ja ta lihtsalt röökis sinna mikrofoni. Kolmanda tunni lõpuks oli kõrv muidugi juba harjud vajalikku kuulma ja ebavajalikku vältima. Panin ikka korraliku plässi ka :D Kuskil umbes keskel või pigem lõpupoole ütlesin mu kõrvalistuvale Elizabethile: "See on lihtsalt kohutav!" Jah, nii samamoodi ütlesingi... eesti keeles! :D See oli ohe mu hingepõhjast ja ma isegi ei saanud aru, et ma midagi valesti oleks öelnud! :D

Kui see lõputu õudus lõppes, siis pärast pikka kaalumist otsustasin ikka kesklinnas läbi sõita, sest seal toimus Student Shopping. Ehk üks ostukeskus oli tööle pandud pärast ametliku sulgemisaja lõppu ja sisse pääsesid vaid tudengid. Mina ei läinud sinna vaid ostlemise eesmärgil, vaid kuna mul on vaja ühte üritust analüüsida disaini-kriitiliselt, siis tundus see üritus hästi sobivat. Kaubanduskeskus on muudetud ürituse toimumise kohaks ehk mingeid kujunduselemente peab ju olema kasutatud?! Läksime heas usus koos Mercedesega kohale ja mis me nägime?! Täitsa tavaline keskus, kus polegi suurt midagi kommenteerida. Osad poedki olid kinni. :D Oijah, liikusime mõlemad korrused läbi, tegime paar pilti ja ma otsustasin ikka "shopata" ka. Ostsin Primarkis omale vihmavarju (!!!) ja köögi käterätiku. Korda läinud käik ju! :D

Ma olin ikka tõesti päris täitsa väsinud, nii päevast kui ööst (mis jäi vist liiga lühikeseks ja millest tulenevalt oli ka päev väsitav). Aga koju jõudes ootas mind üks tore üllatus! Nimelt sain kusalgil septembrialguses hoiatuse, et äkki-võib-olla-ehk-isegi toimub oktoobris üks üritus Londonis, mida ma teha saaks. Noh, taskuraha saamiseks või nii. Aga kuna see esimene hoiatus jäi ka ainsamaks (ja pärast väikest nuuskimist tööasjades), siis olin täitesti kindel, et see siiski minu jaoks ei toimu. Aga koju jõudes ootas mind Skypes teade, et asi on veel täiesti jõus ja mind oleks vaja järgmisel kolmapäeval. Kolmapäeval?!?!?!? Sobib hästi, sest mul pole ju kolmapäeviti mitte ainsamat loengutki!!! Saan hommikul minna ja õhtul tulla. Tuleb küll üks pikk-pikk päev, aga loodetavasti vahva! London, I'll be there soon! :)

Täna oli ka pikk päev. Algas see kõik kell 6.44, kui üle terve maja hakkas undama tulehäiresignaal. Õnneks olin ma hoolikalt oma meili lugenud ja tegelikult teadsin, et see undama hakkab. Aga nii faking vara?! Olin asja juba läbi mõelnud, seega haarasin oma mantli peale ja läksin välja. Ei tea, kas osad ei teadnud, et see toimuma saab või ei jõudnud nad unisena mõelda või arvasid nad, et õues on soe vms?! Mantel oli hea valik. Seisme siis õues maja ees, kuni meid üle loeti ja maja ülevaadati. Räägiti hirmulugusid ja tuletati veel meelde, millal ja kuidas käituma peab... ja siis saime tubadesse tagasi. Uni oli läinud ja WC järjekord pikk... Sellegi poolest otsustasin veel paar tundi magada, sest ma teadsin, mis mind veel ees ootab.

Paari tunni pärast oli ärkamine juba hoopis raskem. Ajasin end üles, sõin ja pesin ja asusin õigeaegselt kooli poole teele. Loengud ju kolmapäeviti pole, aga mul oli kokkulepitud kohtumine oma personaalse tuutoriga. Mul polnud õrna aimugi, mis see endast kujutab ja kas ma oleks pidanud end kuidagi ettevalmistama. Niisiis läksin lihtsalt käed taskus. Ja õige otsus. Mu tuutoriks on üks tore-tore-tore ja kindlasti väga tark vanemapoolne meesterahvas. Täitsa puhas inglane (vist!) ja lihtsalt täitsa lahe onu! Saime tuttavaks, küsisime vastastikku küsimusi ja oligi põhimõtteliselt kõik. Tema on mu akadeemiline tugiisik. Ehk tema poole ei saa pöörduda, kui ma mõnest ainega seonduvast teooriast vms aru ei saa (kuna ta pole üldse mingi üritus-tegelane, tema peamiseks suunaks on puhas turism), vaid tema aitab mind üldiste  akadeemiliste küsimustega. Näiteks sain ma temalt uurida selle naljaks aprilli-asja kohta. Jah, mul on terve aprillikuu vaba - pole kooli, pole loenguid, pole eksameid. Lihtsalt puhkus! Ma tahaks olla hästi rõõmus (ja kindlasti siis olen, kui see aeg kätte jõuab), aga praegu tundub see küll täitsa sürr. Meil on niigi lühike õppeaasta (algas ju alles oktoobrist!) ja sellegi poolest laseme veel kuudekaupa lulli?! Mille eest ma oma meeletut õppemaksu maksan siis?!??! :D Ja terve aasta üüri, kui mind üldse siingi pole?! :D Eii, las ta jääb. Ma arvan, et kõik läheb kindlasti nii, nagu minema peab. :) Igatahes on mu tuutor tore ja me kohtume veel! Ja see vist on ikka päris suur asi, kui keegi selline "kõrge" tegelane võtab vaevaks öelda, et mul on väga hea inglise keel?! Mul võttis suu naerule igatahes. Ma ise ei pea seda maailmaparimaks (veel!), aga tore on ikka kiita saada :)

Pärast pooletunnist miitingut tõttasin raamatupoodi, et veelkord veenduda, kui kallid saavad ühed raamatud olla! Õnneks mitte ükski mu pangakaart seal poes ei tööta, niiet ma ei saakski sealt midagi osta... käin nillimas lihtsalt. :D Raamatupoest läksin edasi raamatukokku. Võtsin lõpuks kätte ja vaatas mis mul online-variandis olemas on ja mis mul puudu on. Viis raamatut on sellised, mis võiks olemas olla, kuna neid peaks iganädalaselt kasutama, et õppetööks valmistuda ja iseseisvalt järge pidada. Viiest kaks on online-raamatuna olemas. Kolm on puudu. See teeb umbes 100£. Ja seda läbi Amazoni. Raamatupoest ostmise peale ma isegi ei mõtle mitte. Amazoni varianti veel kaalun. Äkki ikka jõuan raamatukogu eksemplarid ära oodata... 

Et mitte liialt masendusse langeda, otsustasin läbi käia Sports Parkis, kus toimusid esimesed võrkpallilahingud meie ülikooli tiimidel. Mängisid naiste number kaks võistkond ja meeste number üks võistkond. Naistelahing oli hirmus, sest keegi nagu väga ei pingutanud (või mulle vähemalt tundus nii) ja oleks kindlasti paremini saanud mängida. Vähemalt oli tulemas tubli - 3:0 meie võit! Kuigi kõik venis kuidagi jube koledalt, siis ootasin ikka meeste mängu ka ära. Vaatasin ühe geimi, aga kuna see oli kordades koledam kui naiste mäng, siis jätsin mehed seisult 0:1 iseseisvalt edasi võitlema.

Tõttasin koju, sõin ja siin ma nüüd olen. Puhke moment! Et siis jälle uue ringiga Sports Parki minna. Ehk ees ootab mu esimene treening Guildfordi tiimiga. Ma ei teagi, mida oodata! Loodan lõbusat võistkonda ja head mängu! Ja kardan hirmsasti, et kuna hooaeg on juba täitsa täieshoos nende jaoks, siis saab võistkonda sissesurumine küllaltki keeruline olema. Aga eks ole näha! Ma hoian teid up-dated! :D

Vaid üks ametlik teadaanne veel! Mu blogi on jõudnud oma haripunkti! :D Kui seni oli rekord 2007 aasta juuli, kui mu blogi vaadati ühe kuu jooksul 458 korda, siis nüüdeks on see rekord purustatud! Juba praeguse seisuga on oktoobrikuu külastajate arv 553... ja kuu ei ole veel kaugeltki mitte läbi!  Whooop! Or not?! Ma pean kahjuks Teid, mu kallid sõbrad, kurvastama ka. Suure tõenäosusega olete Teie vaid väga-väga tilluke osa sellest rekordsooritusest! Ma ise kahtlustan, et just need "lahedad ja populaarsed" inglisekeelsed väljendid on viinud selleni, et mu blogi külastavad enamaltjaolt persoonid, kes tegelikult mitte sõnakesti mu jutust ei mõika! :D Ma saan statistika alt träkkida ka seda, milliselt lehelt on need külastajad tulnud või mis google-otsingu sõnu on sisestatud ning siis mu blogi-lehele satutud. Aga see mind palju ei aita, sest ma ei julge nendel linkidel klikkida, kust suurem osa mu "lugejaid" tuleb. :D :D Igal juhul on kogu see meeletu külastajate-möll viinud mind selleni, et ma ei julge (või ei taha?!) enam siia väga mingeid nimesid ja värke kirjutada... Tänapäeval on ju olemas igasugused programmid, mis jutu ühest keelest teise panevad ja kui mingid tuku-jukud siis midagi ebasobivat või halvemapoolset leiavad, siis või pahasti olla. Samas ei pane ma oma blogi ka lukku, sest ma lihtsalt olen nii rebel! Jee! Või äkki tahab keegi ülestunnistada, et ta elab Ameerikas ja on mu blogi umbes 149 korda vaadanud?! Cheers! :)


[edit] Lisan ikka veits intriigi ka! Ehk seik minu teisipäeva õhtust. Tulin koju, olin väsinud ja näljane. Õnneks olin ma ju paar päeva tagasi suure kuhja vorsti-pastat teinud (sest ma lihtsalt ei suutnud leida sobilikku sinki!!!), niiet sain selle viimase portsu lihtsalt kiirelt soojaks lasta ja asusin õgima. Siis tuli kööki Noa (egiptuse poiss). Rõõmsalt naeratades ja tervistasime siis üksteist vastastikku. Ta võttis oma köögikapist kommikarbi, avas selle ja pakkus mulle kommi. Mu käed (ja suu) olid täis. Seega ütlesin viisakalt, et ei, aitäh, ma söön praegu soolast. Flip! Ta pani kommikarbi kinni, kappi tagasi ja karjus mulle, et ta ei paku enam mitte kunagi mulle mitte midagi ja meiega on kõik, tsiteerin: "FINIIIITO!" Ok, ma ei saanud aru, mis juhtus, aga sõin oma pasta ilusti lõpuni. Õhtul magama minnes panin igaks juhuks toa seestpoolt lukku! Sellitse lahedate ja "stabiilsete" vendadega ma koos elangi! To be continued... (vist)